www.militaar.net

No Iisraeli põlvili panemine sisside poolt on sügav liialdus, mr kaur3

Ütleme, et Iisrael polnud selleks kampaaniaks valmis ja asi muutus jamaks nii kill/loss suhtelt kui poliitiliselt. Targem oli järgi anda ja valmistuda järgmiseks käiguks.

Mis ei tähenda seda, et tõsise tahtmise korral suudetakse oma vaenulikud naabrid Surnumere põhjast madalamaks pommitada. Seda teavad Süüria ja co väga hästi ja on targu vait.

Samuti ei saa sisside edu väita enne, kui on tehtud sihuke analüüs, et mitu raketti kukkus linnadele enne sõda ja mitu pärast. Miskipärast arvan, et see arv langes tublisti

Teatud mõttes oli see aktsioon ka jõudemonstratsioon, et näidata, mis hakkab juhtuma edaspidi. Erinevalt 1982 Bekaa sündmustest istus seekord Süüria kui hiir urus ja oli väga vait.

Moderaatorid, teema on arenenud oma algusest piisavalt kaugele, et te võiksite mõned vahepealsed postitused ära kustutada. Seni kuni see juhtub, vastaksin Trummi seisukohtadele.

Ütleme, et Iisrael polnud selleks kampaaniaks valmis ja asi muutus jamaks nii kill/loss suhtelt kui poliitiliselt. Targem oli järgi anda ja valmistuda järgmiseks käiguks.

Trumm, sinu arusaamised võidust on ülilihtsustatud hhk võidab see, kelle lipp lehvib kaotaja tornis. Nagu sündmused näitavad, ei ole elu nii must-valge. Hezbollahi raketilöökide arv Iisraeli pihta ei vähenenud sõja jooksul (ei hakka sulle numbreid enam kandikul ette tooma). Iisrael ei saanud oma pantvangistatud sõdureid kätte (jätkab seda tegevust teiste vahenditega, sic), Hezbollah ei ole hävitatud jne.
Iisrael on valmistunud taoliseks madala intensiivsusega konfliktiks alates 80. aastatest, kui algas Palestiinlaste intifada. Kehvasti on valmistatud. Viimane juutide suurõppus toimus sarnase stsenaariumi järgi, mis lõpuks augustis ka reaalselt aset leidis. Paistab, et juudid teadsid väga hästi, mis võib toimuma hakata, kuid nad ei olnud selleks valmis.

Miks Süüria vait oli? Seepärast, et ta teab, et juutidele ei ole mõtet tankide ja lennukitega kallale minna. Seepeale saab lihtsalt pasunasse, nagu viimased suured sõjad seal on näidanud. Juutidel saab munad pihku võtta ka muul viisil. ... ja palju valusamalt. Teistest põhjustest ei viitsi enam kribada

"kas sissid või kõrgetasemeline tehnika" on sama hea vaidlus, kui see, et kes ikkagi on jalaväes olulisem: laskur, tt, või kuulipildur. kõik on olulised. milles on tegelikult küsimus: milline peaks olema erinevate üksuste vahekord, ja kui suured need peaks olema?

meil on vaja jalaväge (motoriseeritult) mingi maaala hoidmiseks. soomustatud üksusi (tankid, soomukid) vasturünneteks, meil peab olema võimekus tegutseda vaenlase tagalas, et sundida vaenlast vähendama üksusi, kes saavad rünnata "liini sõdureid". meil peab olema õhukate nii õhutõrje relvade, kui hävitajate näol. on vaja merejõude, kes oleks suutelised tagama vaba laevatee sõja korral ja takistama dessante rannikule. on vaja kutselisi sõdureid, kes rahuajal täidaksid meie kohustusi liitlaste ees ....

rääkida siin, et kõige olulisemad on sissid, tankid või lennukid on sama hea, kui väita, et jaos peaks olema 8 kuulipildujat, 1 automaat ja kompanii peale üks tt-relv.

Sõdimise edu tagab üldjuhul kombineeritus, mis teeb vastase aktsiooni tõrjumise keeruliseks.

Nii "soomus", kergejalavägi, sissid jne eraldi võetuna on ühekülgne lähenemine ja selline armee ei kesta kaua.

Mind isiklikult muretsema panev tendents on see, et praegu toimuvatest politseimissioonidest tehakse natuke liiga kaugeleulatuvaid järeldusi kogu riigikaitse korralduse kohta. Palju nendest arvamustest põhineb ka CNN-tüüpi üliltriviaalsel kõmulool, kus uudistekünnist ületavad tavaliselt sisside põhjustatud jamad.

Kogu sõjataktika edukuse analüüsimiseks tuleb vaadata kogu teemat, mitte järeldada kuu ajaga neljakümnest linnatänavatel põlema pandud tankist kohe kergete TT üleolekut ning soomuseajastu lõppu.

Sissisõda on konventsionaalsele armeele raskesti võidetav (kas üldse?), kuid küsimus taandub sellele, kui palju kaotusi kannatab seda taktikat kasutav osapool välja ja kui kaugele õnnestub agressoril välja minna. Tuleks arvestada sellega, et Eesti pole ei Vietnam, ei Afganistan ega Iraak - siin piisab totaalsete kaotusmeeleolude tekitamiseks ilmsellt 3-4 päevast ilma elektri ja veeta. Tasub ka silmas pidada, et idanaabritel ei ole avalikku arvamust, mis aitab võita Hezbollahil või Alkaiidal, vaid on riiklikult kontrollitud meediakanalid ja kuskil piketeerivad sõduriemad, keda keegi ei kuula.

Igatahes Tsetseenias jätkub asi senikaua ku
a) on saavutatud sisside täielik mahasurumine (on muide juba toimumas)
b) kõik on maha notitud

Kas selle juures hukkub 10 000 või 100 000 ajateenijat, on seal kolmandajärguline küsimus. Ja muu maailm ei tee välja, sest sõdija on juhuslikult nende suurim nafta ja gaasi tarnija. Lihtsalt piisas asi terrorismiks kuulutada ja oligi roheline tee.

Minu sapiste ütlemiste põhjus on selles, et asja kuuldes-nähes tundub, et meie meeste edu Bagdadis ja teles nähtud konventsionaalse armee kaotused on justkui põhjenduseks tehnika puudumisele - et ilma saab ka nii hästi, pole vaja. Tegelikkuses on see tõesti enesepettus. MBT, lahingulennukid, kopterid, suurtükivägi ja soomukid on iga normaalse armee osa veel lähimad 50 aastat kindlasti.

Tänan minu vingumise kuulamise eest.

Kunnase ees müts maha. Juba "Sõdurjumala teener" avaldas muljet.

Aga mõned mõtted tekkisid küll, näiteks:

taktika: mita pikemaks asi venib, seda rohkem "terroristid" õpivad.
(suundlaengud, kombineeritud rünnakud jne) See omakorda nõuab rohkem vahendeid alliansi poolt, et asi kontrolli alla saada?

Paratamatult võrdlesin meie olusid sealsetega. Ei kujuta ette, et meil vedeleks 155mm moona näiteks, või kasvõi midagigi, mida saaks kasutada sissisõjas.

Neile, ke sütlevad, et ei saa täpselt aru mida Kunnas silams peab, siis arevstage et see Päevalehe silmunud lugu ei ole spetsiaalselt elhele kirjutad. Se eon lihtsalt osa raamatust, millele eelnevad ja järgnevad omad peatükid. Et apremini mõista oleks vaja ilmeslt lugeda tervet raamtaut, teada sündmusi ja konteksti, mille see kirjutati.

kaur3 kirjutas:Moderaatorid, teema on arenenud oma algusest piisavalt kaugele, et te võiksite mõned vahepealsed postitused ära kustutada. Seni kuni see juhtub, vastaksin Trummi seisukohtadele.

Ütleme, et Iisrael polnud selleks kampaaniaks valmis ja asi muutus jamaks nii kill/loss suhtelt kui poliitiliselt. Targem oli järgi anda ja valmistuda järgmiseks käiguks.

Trumm, sinu arusaamised võidust on ülilihtsustatud hhk võidab see, kelle lipp lehvib kaotaja tornis. Nagu sündmused näitavad, ei ole elu nii must-valge. Hezbollahi raketilöökide arv Iisraeli pihta ei vähenenud sõja jooksul (ei hakka sulle numbreid enam kandikul ette tooma). Iisrael ei saanud oma pantvangistatud sõdureid kätte (jätkab seda tegevust teiste vahenditega, sic), Hezbollah ei ole hävitatud jne.
Iisrael on valmistunud taoliseks madala intensiivsusega konfliktiks alates 80. aastatest, kui algas Palestiinlaste intifada. Kehvasti on valmistatud. Viimane juutide suurõppus toimus sarnase stsenaariumi järgi, mis lõpuks augustis ka reaalselt aset leidis. Paistab, et juudid teadsid väga hästi, mis võib toimuma hakata, kuid nad ei olnud selleks valmis.

Miks Süüria vait oli? Seepärast, et ta teab, et juutidele ei ole mõtet tankide ja lennukitega kallale minna. Seepeale saab lihtsalt pasunasse, nagu viimased suured sõjad seal on näidanud. Juutidel saab munad pihku võtta ka muul viisil. ... ja palju valusamalt. Teistest põhjustest ei viitsi enam kribada

Võitja või kaotaja määramine on üleüldse väga suhteline. Laiemalt vaadates on Iisrael ju mitukümmend aastat suutnud hoida iseseisvust, demokraatiat ja majanduslikku heaolu - kõike seda, mida enamus naabreid pole suutnud teha.

Seda konkreetset konflikti vaadates võib ju öelda, et raketilöökide arv ei vähenenud. Aga..nüüdseks on raketilöögid ju lõppenud, kas pole?
Ma ravan, et selle konkreetse vahepala puhul sõltub võitja ning kaotaja määramine ka sellest, kui palju ja mida osavõtnud sellest õppisid, mis järeldusi tegid ja kuidas asjad edasi arenevad.

Kunnas kirjutas halva maiguga Eesti rumsfeldidest. USA's on Rumsfeld tehnika pooldaja imagoga. Rumsfeldi poolt heaks kiidetud sõjalise strateegiaga (mis nö kõrgtenoloogiale panustas) Iraaki mindigi ning Iraagile 1:0 ära tehti. Kui Eestil oleks oma Rumsfeld, kes mõtleks nagu USA Rumsfeld, siis oleks meil plaanis ka lennukid, tankid, täppisrelvad jne.

Mina sain sellest Rumsfeldi-jutust aru selliselt, et Kunnase hinnangul on nii Eestis kui ka USAs omad poliitikud, kes ise sõjandusest korralikult midagi taipamata peavad ennast targemaks elukutselistest ohvitseridest ning juhtivale kohale sattudes hakkavad ka oma "teadmisi" praktikasse rakendama ning sõjaväelaste eest koosseisutabeleid ja operatiivplaane koostama.

USA kui ka Eesti Rumsfeldid on veendunud, et sõjanduses on viimastel aastakümnetel toimunud teaduslik-tehniline revolutsioon, millle tagajärjel ei ole enam vajadust suurte konventsionaalsete armeede, tankide ega massiliselt ka muu rasketehnika asemel. Selle asemel on sõjaväljal nende arvates tegijateks väikesed, professionaalsed, kiirelt teisaldavad ja kõrgtehnoloogiliselt relvastatud eriüksused.

Konkreetsemalt: USA Rumsfeld sekkus Iraagi vastaste sõjaplaanide koostamisse ning soovitas Saddami kukutamiseks kasutada peamiselt väiksemate eriüksuste operatsioone ja "kirurgilisi" lööke. Selle peale, et pärast Saddami kukutamist on Iraagi vaja saata kuni paarsada tuhat tavalist jalaväelast, ta ei tulnud. Enne sõda leidsid USA kaitseministeeriumi ametnikud kindralitega siiski kompromissi ning sissetung meenutas siiski pigem n-ö konventsionaalset sõda.

Eesti Rumsfeld arvab samuti, et tulevikus on tegijateks väikesed, professionaalsed jne üksused. Seetõttu räägib ta mingist sõjandus-revolutsioonist ning eirab ajateenistuse ja suure reservkomponendi hädavajalikkust.

Peab vist tõesti raamatu ära ostma, sest Päevalehe remix on oma töö teinud.

Ostsin ka endale selle raamatu ja olen selle peaaegu läbi loetud.

Ütleks, et kõige paremini kulutatud raamatu raha viimastes aastatel. Kunnas tundub olevat sedasorti sõjamees, keda on vaja efektiivseks sõdimiseks - praktika, teooria ja ajaloo sidumise oskus paistab välja igal leheküljel. Kui keegi nimetab Kunnast sõjardiks, siis see pole raamatut ise lugenud.

Kui vaadata neid tema arvamuste oponente, siis viimased pole midagi võrreldavat oma arvamuse põhjendamiseks suutnud üllitada ja ilmselt ei üllitagi. Sest puuduvad argumendid ja tihti isegi teadmised argumentide otsimiseks. On ainult emotsioonid, lahmimine ja kinnisideed.

Soovitan!

Raamat sai küll ostetud, kuid pole jõudnud veel läbi lugeda aga siinsete kommentaaride järgi peab ikka peatselt aja leidma.

Sedapsi on lood:

http://www.postimees.ee/070907/esileht/ ... 281611.php

Aga miks?

Mina miskipärast arvan, et ta ei suuda lihtsalt KaMin-ga jamada, seal on igasuguseid inimese(loe: bürokraate)