... Ükskord siis kirjutas, et on Peterburis kuskil Lt. Shmidti silla juures. No ma teadsin, et ta on sisevägedes ja selle väeosa eest sõitsin peaaegu iga päev mööda. Ühel pühapäeval läksin KPPsse ja küsisin teda ja ennäe imet saimegi kokku. Käisin seal üsna tihti, mul oli enda jaoks rohkem aega ja teda jälle linna peale ei lastud, isegi ühe prapporiga (nime ei mäleta) saime üsna headeks tuttavateks, viskasin ta autoga paar korda kuskile linnapeale.
Naabripoisil sai sellest sõjaväe elust küll ja siis ühel kartulikoorimise ajal (seda lugu rääkis ta mulle juba peale teenistust) ütles teistele, et ta läheb nüüd ilusasti koju. Hüppas kuskilt üle aia, aga õnnetuseks/õnneks mitte tänava poole ja sattus kuhugile suletud territooriumile (tean, et seal oli mingi Institut Aviostroitelnõh Priborov vms). Säält ta enam edasikuskile ei saanud ja ei jäänud üle muud kui tagasi ronida. Eks selle ekslemisega oli üsna palju aega mööda läinud ja teda juba otsiti. Lõppes see asi sellega, et saadeti Komisse kinnisesse vanglasse vange valvama.
Hiljem lugesin veel vene pressist, et vist selles väeosas teenis leedukas , vist oli nimeks Zakalauskas (vms), keda ilgelt mõnitati ja siis mingi etapi ajal kõik kaasteenijad maha nottis ja jooksu pani.
Nii jah. Sisevägede väeosa number oli 6717, rahvasuus ka „brigaad” kuna oli kogu Leningradi oblastit ja muudki lähiümbrust valdava brigaadi staap ja keskus. Kord oli üpris range ja linnaluba niisama lihtsalt ei saanud jah.
Tagahoovis oli meil logu metallvärav ja sealtkaudu sai jah putkata naabri „Leningradski institut abiatsonnogo priborostroenia” territooriumile puhvetit külastama. Hüppesse sealt väga ei saanud kuna oli tegu samuti poolsalajase sõjaväelise objektiga.
Sakalauskase lugu juhtus minu teenistusajal.
Saadeti mingisse X kohta siberis karauul (vahtkond) kes pidi konvoeerima sinna partii vange. See kenasti tehtud, asuti tühja vaguniga tagasiteele. Mis seal teepeal juhtus, pole selge. Dedovšinat ja mõnitamist oli meil suht mõõdukalt, nagu mainisin – kord oli range.
Lühidalt fakt on see, et see Sakalauskas laskis mõned tunnid enne rongi Leningradi jõudmist maha 9 ülejäänud vahtkonnaliiget ja vagunisaatja.
Vend toimetas julmalt ja metoodiliselt, see ei olnud mingi hetkeemotsioon.
Igaüks sai mitu kuuli kerre, neid kes peituda üritasid, jälitas, tappis ja tegi „kontroll lasu” ka veel. Lasknud samal viisil maha vagunisaatja, pakkis see vend kogu karauuli püstolid portfelli ja astus tunnikese tee kaugusel Piiterist rongist maha…
Oli 23 veebruari varahommik…
Umbes kell viis hommikul kõlas väeosas „trevoga”, kõik ülepeakaela maast lahti ja relvile.
Selle aja peale kui relvi ja lahingumoona jagati, sai ülemustele selgeks, et sellise suure „väega” ei ole võidelda õigupoolest kellegiga.
Tatsasime aga koiku poole tagasi.
Pean kohe selgitama, et tegu oli erakorralise sündmusega kuna meid loeti „boevaja sluzbat” toimetavaks väeosaks – siis õppeotstarbelised öised äratused olid üheselt keelatud.
Sõnaga, oli kohe selge, et kui just sõda lahti ei ole, siis ikkagi on tegu väga erakorralise sündmusega.
Oligi – nagu me juba teame.
Hommikul, kui oli selgeks saanud, et üks mees koos relvadega on puudu, läks lahti õige triangel.
Kõik kes olid võimelised Sakalauskast nägupidi ära tundma, saadeti tähtsamatesse kohtadesse patrullima.
Miilits, ja KGB kupatati kallil pidupäeval jalule, meie oma kuldpagunimeestest rääkimata.
Kõik, kes Sakalauskast tundsid võeti pihile, et kas on ta mingil viisil oma kavatsustest rääkinud?
Kuulujutud käisid kõige uskumatumad, kuni riigivastase terroriaktini välja.
Oli ikkagi armee aastapäev.
Leningradi TV näitas iga uudistesaate juurde „eriti ohtliku kurjategija” ehk siis Sakalauskase pilti.
Käis see trall, oma paar päeva – kuni lõpuks üks valvas mutike ta trollipeatuses ära tundis.
Ja miilits võttis selle täiesti apaatse kuju ilma igasuguse vastupanuta kinni…
Edasi istus vend „Krestõ-s”, päris kaua istus, hiljem olevat Leedusse hullumajja saadetud.
Üks poolkoomiline seik veel.
Meie väeosa neljandas roodus oli hingekirjas üks „igavene” võitleja, umbes nagu Matrossov, ehk siis „sõjakangelane”.
Ja igal õhtusel loendusel loeti tema nimi kaa pühalikult ja paatosega ette.
Ja keegi pidi siis sama paatosega vastama:
„Pal smertju hrabrõh za svobodu i nezovisimost našei rodinõ!”
Aga kuna isand Sakalauskas istus eeluurimisisolaatoris ja ei olnud sugugi süüdi mõistetud – püsis temagi hingekirjas ja nimi loeti samuti ette…
Kujutage nüüd pilti:
Suvi. Loendus toimub väljas platsil.
Ühe roodu ees kõlab üliväga püüdlikult - „Pal smertju hrabrõh…”
Ja sealsamas kõrval reipalt… „ Nahoditsa v sledstvennom izoljatore nomer odin !”
Mingit faktikontrolli seal vist küll ei ole - Urvaste kirik ja Munamägi olid mingites suva kohtades ja suva piltidega. Kas sõjaväeluure püüab GRUd ninapidi vedada? 
