www.militaar.net

Muinsuskaitseseadusest (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12912282):

§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste

(1) Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.

Seega ei saa Muinsuskaitseameti vastusest välja lugeda, et tegu poleks kultuuriväärtusega. Kirjas öeldakse, et tegu pole kultuuriväärtusliku LEIUGA, kuna omanik on tuvastatav.

Blitz kirjutas: Seega ei saa Muinsuskaitseameti vastusest välja lugeda, et tegu poleks kultuuriväärtusega. Kirjas öeldakse, et tegu pole kultuuriväärtusliku LEIUGA, kuna omanik on tuvastatav.

Leiu omanik on üheselt tuvastatav. Selleks on Vene Föderatsioon, mis on end tunnistanud Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Järelikult tuleb ühendust võtta VF saatkonnaga, et omanik saaks oma vara tagasi. Tõenäoliselt leiab meie sõbralik naaberriik ka võimaluse leidjaile leiutasu maksmiseks ja võimaldab neile vast isegi eluaegse tasuta pääsme sellesse Venemaa muuseumi, kus seda suurtükitoru eksponeerima hakatakse.

Kas mitte kogu Eesti pinnal olev N-armee kolu EV-le ei kuulu?

Jaanus2 kirjutas:Kas mitte kogu Eesti pinnal olev N-armee kolu EV-le ei kuulu?

No siis peaks ju EV leidjale maksma, kirjas aga selgelt, et ega ikka ei maksa küll. Järelikult ikka selle Vene kultuuriga tegemist, mille meile toomisega aastakümneid kiideldi. Las aga seaduslik omanik viib oma kultuuriväärtuse minema ja maksab poistele leiutasu.

Kuna omanikku on võimalik välja selgitada...Kas hiidlaste toru läheb siis Venemaale või?

selge, kui mul kunagi õnnestub leida kahuritoru, muinsuskaitsele ei teata, aga viin leiuna politseisse ning kui omanik välja ei ilmu, taotlen omale

tõnuv kirjutas:Kuna omanikku on võimalik välja selgitada...Kas hiidlaste toru läheb siis Venemaale või?

Kirjast jääb arusaamatuks, kuidas Muina-amet kavatseb seda omanikku välja selgitada, või kuidas arvab ta olevat võimaliku seda teha.

Näiteks võis see hiidlane, kes ta maha mattis, ka osta selle toru, ütleme (nagu moodsel ajal tavaks) HEAUSKSELT. Kas see inimene on teada ja saab teda intervjueerida? Urmas Seliranna "selgituse kohaselt asus toru Väljaääre talu vanal põllul. Kuna talu peremeheks oli toona Gustav Põllu (1884-1969), siis peab Selirand Gustavit ka toru “täusse” panijaks. Ta arvab, et toru on peidetud 1941. a." (http://www.hiiumaa.ee/?idc=1011128100063401000) See on aga vaid oletus. Kas Munsu-amet teab miskit kindlamat?

Tösimeelsete saarlaste rahustuseks peab ütlema, et Vene saatkonnal pole selle toruga midagi pistmist. NSV Liidu võimkonda ei kuulu see toru juba vähemalt 1960. aastast (mil rannakaitsepatareid likvideeriti), kui mitte isegi 1941.-st, nagu arvab Selirand.

Ei no kui ikka omanik on teada, siis tuleb leitud ese talle tagastada. Kes leiab 13. sajandist pärineva ordurüütli mõõga, peab selle Saksamaale, ordule või selle õigusjärglasele toimetama.
Ja veel. Notšnoi Pozori lehel olevat kirjas, et Merevaigutuba peideti Eestisse, ühele Saksa sõjakalmistule ning soovitatakse seda sealt otsima minna. Anonüümsest, täiesti salajasest allikast saadud teabe alusel olid fašistlikud röövvallutajad aga veel kavalamad ja matsid selle hoopis kommunistlike röövvallutajate sõjakalmistule. Peaks vist Pozori omadele teatama.

Siin foorumis targutavad muinsuskaitse tegelased, kindlasti "lahendavad" naad selle kahuritoru probleemi ära

Lisaks kõigele eelpoolloetletule, tuletan meelde, et tegu on siiski tulirelva olulise osaga (relva raud), missugune vastavalt kehtivale seadustikule, tuleb sellest lähtuvalt, kui soovitakse sda omandada, registreerida politseis. Seal siis hoitakse seda teatud aeg, et teha kindlaks võimalikud teised omanikud ning välistatakse selle võimalik kunagine kasutamine kuritegelikel eesmärkidel. Seejärel aga, kui tõesti osutub, et peale leidja muid pretendente pole ja toru ka "puhas" juhtub olema, võib leidja asja oma omandusse saada. Vastava relvaloa puudumisel peab siis leidja aga toru deaktiveerima. Viimatinimetatud protseduur läheb paraku siiski leidja oma tasku peal.
Noh, ja ongi asi aetud. Muinsuskaitse ju toru oma valdkonda kuuluvaks ei tunistanud, ja seega tuleb edasises tegevuses lähtuda EV kehtivast relvaseadusest.
Naljakas, kuid nii see on.