www.militaar.net

Huvitav, huvitav. Võib olla osakb kolleeg Hugo1 valgustada, milline oli siis "tüüpiline eestlane punaarmees"? Kirjutad seda nii konkreetselt, nagu oleks ise laskurkorpuse ridades sammunud.

Igal juhul, olgu "Inimesed sõdurisinelis" ideeline, punane või roosa, mulle see film meeldib ja pean seda Eesti sõjafilmidest parimaks. Imelik, et antud filmi nõuka ajal riiulile seisma ei jäetud. Kui võtta võrdluseks teisi, tolleaegseid nõukogude filme, 60-70, ja 80-st aastatest, siis kui paljudes neist näidati, kuidas mehed nälgisid töölaagrites, lõhkised riidekaltsud seljas? Kui paljudes näidati ülejooksmist? Kui paljudes näidati, et üks vend on punaarmees ja teine, va reetur "teenib fašiste"......Selle aja kohta võib öelda, et julge ja progressiivne linateos. Lisaks on minu jaoks kõige paremateks kriitikuteks endise korpusemehed, kes filmist oma positiivse sõna ütlesid. Edasi ei julge diskuteerida, ise pole olnud ja ise pole näinud...
Mis aga puudutab "Ma langesin.........", siis antud raamatus/fragmentaariumis, võrreldes teiste tolleaegsete "teostega" on punaideoloogiat küll minimaalselt. Olen seda ikka päris mitme korrad lugenud, nii eesti, kui ka vene keeles. Kompartei juhtivat ja võidukat rolli küll välja ei loe.

Igal meist on õigus omale arvamusele ja igal meist on omad arusaamad elust ja kunstist...

Täiesti nõus, Ove...

Aga seda ma ju tahtsingi öelda, et oma aja kohta olid film "Inimesed sõdurisinelis" ja raamat "Ma langesin esimesel sõjasuvel", väga edumeelsed ja sisaldasid tõesti just seda, mida sellel ajal üldse veel karistamatult välja öelda sai.
Ei pane põrmugi kahtluse alla nende teoste kunstilist väärtust. Seda eriti just nende ilmumisaega silmas pidades.
Aga me ei pea ometi nende omaaegsete kirjandusteoste järgi tänases Eestis filmi tegema.Kas tolleaegne sõnum (vaieldamatult rohkem või vähem mõjutatud meil praegu just-kui põlualusest verevakarvalisest ideoloogiast) neis raamatuis on seda vaatajaile ka tänases Eestis? Kas tänases Eestis, kui me teame (või arvame teadvat) sündmuste tegelikku sisu, peame ikka linastama punaideoloogiast kantud kirjandusteost?
Samas, kui on olemas kümneid ja kümneid tolleaegsest tõsielust võetud filmistsenaariumiks kõlbulikke kirjatükke. Näiteks "Ka sõdurid nutavad." jne.

Ja sõltumata sellest, need teosed on kirjutatud tõesti kõrgel kunstilisel tasemel, on nad siiski tahes-tahtmata omaaegse ideoloogia kandjad ning propageerida seda ideoloogilist suunitlust tänases Eestis ei pea vähemalt mina õigeks.

Kuidas "Inimesed sõdurisinelis" välja jäid. Ikka päris mitmest postitusest läbi käinud .

Mis aga on välja jäänud on: "Võõra nime all"

Ideoloogia filmis oli olemas, tänapäeva see ei sobi enam.
Tüüpiline eestlane punaarmees, no võtame näiteks massilise ülejooksu või ärme unusta fakti, et enamus olid mobiliseeritud(sunniti sõdima vastu nende tahtmist), meestel oli meeles, et punased hävitasid nende riigi, tapsid ja küüditasid omaksed, siis veel töölaagri õudused jne...
Seda filmi ei sobi näidata ,rõhutan TÄNAPÄEVAL, nagu nii sõdisid eestlased punaarmees.

Mina ei pea silmas uute filmide tegemist. Lihtsalt tuletan meelde, et filmis "Inimesed sõdurisinelis" või raamatus "Enn Kalmu kaks mina", on sees nii mobiliseerimine, tööpataljoni nälg ja ka ülejooksmine

ma ei tea kas seda juba mainiti aga kaks eestis tehtud sõjafilmi nagu Tuulepealne maa ja Nimed marmortahvlil:

Kas keegi tab selle filmi nime kus vabastatakse teletorni mul praegu meelde ei tule see on ka suhteliselt hea film

OveT. kirjutas:

hillart kirjutas: See raamatuke on ju tegelikult ere omaaegse ideoloogia kandja, missugune kohe mitte kuidagi tänasesse päeva sobima ei peaks.

See on üks väga hästi ja inimlikult kirjutatud raamat.
Kui ma seda loen, siis ideoloogiat ma ei märkagi, see taandub tähtsusetuks (kuna ta ongi tähtsusetu, sest lisatud on teda niipalju, kuipalju oli vajalik, et raamat sai sellel ajal ilmuda).

Samamoodi "ere ideoloogia kandja" on Paul Kuusbergi "Enn Kalmu kaks mina", millest vändati sotsialismiaja viljastavates tingimustes senini ületamatult parim eesti sõjafilm "Inimesed sõdurisinelis".

++1

Seda (uus-)ideoloogilist möla võiks siin foorumis veits vähem olla.

On lihtne tõde, et INIMESED SÕDURISINELIS on seniületamata parim Eesti sõjafilm (mille järel tuleb tükk tühja maad) ning raamatuga MA LANGESIN ESIMESEL SÕJASUVEL võib parima eesti sõjaraamatu tiitlile (heal juhul) kandideerida vaid NIMED MARMORTAHVLIL..

Eestis ei ole mitte kunagi tehtud häid mängufilme, kui just üks - "Viimne reliikvia" ning seal ka olid peamised tegijad mitte-eestlased. Kummaline, kuna kõigis teistes filmikunsti zhanrites on ikka tehtud üht kui teist väljapaistvat. Muidugi on esimeses lauses öeldu ainult minu enda isiklik arvamus, kuid kunagi filmidega palgatööd tehes sai neid hulgakaupa vaadatud ja just selline arvamus tekkis.
Võiks parem rohkem dokfilme teha, seda ju osatakse. Paar näidet Ukrainast:
http://www.youtube.com/watch?v=oFH27E26apo
http://www.youtube.com/watch?v=HrmKWyp7KZI

Eestis ei ole mitte kunagi tehtud häid mängufilme, kui just üks - "Viimne reliikvia"

Tea, kas oma isikliku vaatenurga absoluudiks kuulutamine ikka põhjendatud on? Mulle näiteks tuleb peale reliikvia päris mitmeid meelde.

ning seal ka olid peamised tegijad mitte-eestlased

Sohoh...
Režii Grigori Kromanov
Produtsent Raimund Felt
Stsenaarium Arvo Valton
Muusika Uno Naissoo,
Tõnu Naissoo
Operaator Jüri Garšnek
Montaaž Virve Laev
Toimetaja Lennart Meri

Kromanov polnud küll jah tõesti eesti rahvusest, aga eesti elanik ikka.

Metssiga on Läti propaganda ohvriks langenud, seal ka arvati nõukaajal, et Viimne Reliikvia on tore Läti film

Aga Agnes ja Gabriel ...