www.militaar.net

Erik kirjutas:Juhan K ...paarisaja või ok kolmesaja aasta eest oli võimalik ohvitseri paguneid osta.... Ja seda ju tehtigi...oli neid lambaid ka siis igasuguseid.

Seda kindlasti, ent selleks, et paguneid osta, pidi ka üksjagu seda varanatukest olema. See aga tähendab, et kodanik (või vähemalt tema vanemad/sugulane/armuke/kes-kurat-iganes-talle-seda-auastet-tahtis) pidi olema üsnagi heast sugupuust, sest mingit suvalist töllakat ikkagi aadliseltkonda vastu ei võetud (film "Rüütlilugu" on siin puhul pigem väga erandlik nähtus ). Aadli suguvõsa = miskid head maneerid kindlasti külge olid jäänud.

Hea södur, väepealik on see kes pole vaid käsutäitja vaid valib söjas OMA POOLE. Oma pool on see mis toimub vaimus - mitte söjaväes.Heade vöi halbade vaimud poole. Seega sellest hetkest teda ei saa käskida need, kes soovivad söja abil omakasu saavutada - tema teod on OLENDITE HEAKS.
Siinmainitutest ( pole väga nendega kursis)tean austada vaid Mannerheimi, kuna tema oli see kes ikkagi ÜRITAS minna Judenichiga Petrogradi peale.Hoolimata sellest et endal juba soojas toas kamin rahus praksus ...
Kindlasti oli ka södur ja väepealik - Hitler -... sest ta ei teinud midagi iseenese jaoks.
Jeanne Darc
Roman Fedorovich Ungern von Sternberg - viimane valgete vastupanu.

chötrin kirjutas: Siinmainitutest ( pole väga nendega kursis)tean austada vaid Mannerheimi, kuna tema oli see kes ikkagi ÜRITAS minna Judenichiga Petrogradi peale.Hoolimata sellest et endal juba soojas toas kamin rahus praksus ...
Kindlasti oli ka södur ja väepealik - Hitler -... sest ta ei teinud midagi iseenese jaoks.
Jeanne Darc
Roman Fedorovich Ungern von Sternberg - viimane valgete vastupanu.

Kuhu sa kolonel Alfons Wilhelm Robert Rebase jätsid

Hea väejuht ka vajadusel vaidleb enda ülemusele vastu ja pakub paremaid variante mingi ülesande täitmiseks - kui loll ülemus tahab määrata kuidas mingi asi peab tegema.

Palun lugeda veel kord. Seega hea väejuht EI käse alluvale kuidas peab tegema vaid ainult mis on vaja teha. Näiteks vaenlase kolonn liigub sealt sinna suunas, tekitada sellele võimalikult suured kaotused - aga väheste oma kaotustega. Otsustavat lahingut mitte pidada.

Või: vaenlase sidekeskus seal - hävitada.

Kolmekümneaastase sõja ajal (lahingut täpselt enam ei mäleta) saatis Gustav II Adolf oma noore paaži Lennart Torstensoni mingile kõrgele ohvitserile lahingujuhiseid viima. Tee peal märkas Torstenson, et vaenlane on oma positsioone muutnud ja muutis kuninga juhised ise ümber. Rootslased suutsid seetõttu vastase manöövreid ennetada.

Kui kuningas aru sai, et tema käsku on muudetud siis otsustas ta Torstensoni allumatuse tõttu karistada kuid muutis otsuse ümber ja ütles, et võib-olla sobidki sa pigem sõjaväljale kindraliks kui kuningakotta paažiks.

Sõja lõpuks oli Torstensonist saanud feldmarssal ja üks peamisi Rootsi väejuhte.

See mees on seotud ka Eestiga. Talle kuulus näiteks Mäo mõis.

Nii et õigel sõjamehel peab olema nutikust ja vajalikul hetkel otsustavust.

Juhani, alati ei ole võimalik kasutada ülesandepõhist käskimist. Kui sul on ikka noored/rumalad/kogematud alluvad kes lihtsalt ise ei oskaks midagi teha, siis tuleks neile ikkagi võimalikult täpselt ära käskida et mis, kus ja kuidas.

KategorieC kirjutas:Juhani, alati ei ole võimalik kasutada ülesandepõhist käskimist. Kui sul on ikka noored/rumalad/kogematud alluvad kes lihtsalt ise ei oskaks midagi teha, siis tuleks neile ikkagi võimalikult täpselt ära käskida et mis, kus ja kuidas.

Jah, mitte alati, aga üldiselt küll. Juhtideks on vaja valita targad ja nendele on vaja anda vastav väljaõpe. Kordusõppuseid ja suuri õppuseid on vaja pidada suures ulatuses, et juhid õppivad oma vigadest.

On väga suur viga anda käsk kuidas. Olukord lahingutandril muutub kiiresti ja tegutseda tuleb olukorra järgi, mitte mingi ammu vananenud käsu järgi. Pikade ja üksikasjalike käsude koostamine võtab ka üleliigselt aega. Aeg on üldiselt väga tähtis. Sellel üksusel mis peab käsu täitma on vaja olla palju aega, seda aega ei tohi raisata kõrgemal tasemel pika lahingkäsu tootmisel. Kui vähegi võimalik, nii käsu taitva ülemus peab ise tegema maastikuluure, mitte nii, et tema üleval pool olevad ülemused on raisanud selle aja üksikasjaliku käsu koostamisel. Heal juhul see käsu täitva tunneb ka maastiku ja olukorra paremini kui kõrged ülemused.

Näiteks Vene sõjaväel on olnud kombeks käskida kuidas - see on valesti. Vanasti Saksa ohvitserid said ise mõelda kuidas ja üldiselt tollal nendel läks hästi - kuni leidus lollpea käskima kuidas.

medal kirjutas:Kolmekümneaastase sõja ajal (lahingut täpselt enam ei mäleta) saatis Gustav II Adolf oma noore paaži Lennart Torstensoni mingile kõrgele ohvitserile lahingujuhiseid viima. Tee peal märkas Torstenson, et vaenlane on oma positsioone muutnud ja muutis kuninga juhised ise ümber. Rootslased suutsid seetõttu vastase manöövreid ennetada.

Kui kuningas aru sai, et tema käsku on muudetud siis otsustas ta Torstensoni allumatuse tõttu karistada kuid muutis otsuse ümber ja ütles, et võib-olla sobidki sa pigem sõjaväljale kindraliks kui kuningakotta paažiks.
/--/
Nii et õigel sõjamehel peab olema nutikust ja vajalikul hetkel otsustavust.

Selleks, et leitnandil õnnestuks edukalt muuta ülemjuhataja käsku, on vaja esiteks õnne ja teiseks, peab olema Torstenson.
Vastasel korral on lihtsalt tegemist allumatusega, mille eest tuleb kõige karmimalt karistada.

Harald Riipalu - kiire ja kaine otsustusvõime ning olukorraanalüüs.
Paul Maitla - jonn läbi lahingulise tarkuse.

Mõlemaid eelpool nimetatud mehi seob ka oma sõjameeste hoidmine. Nemad austasid oma sõjamehi ja sõjamehed austasid neid.

Rootsi kuningas Karl XII
Ivo Schenkenberg
Felix Steiner
Kurt Meyer

Need on mõned nimed, kelle kohta kehtub iseloomustus, suur sõjamees.

Karl XII oli oma sõdurite hulgas populaarne oma askeetliku eluviisi pärast
- sõi sõduritoitu ja magas peaaegu nendega ühes olukorras.
Eesti Wabariigis oli ohvitseri käitumise koodeks raudselt paika pandud.
Näiteks abiellumise korral kontrollis väeosa ohvitserkond pruudi sobivust,
ta pidi omama gümnaasiumi haridust.
Ohvitser ei tohtinud tänaval mingil juhul jooksta kuigi võis trammist maha jääda.
Alkoholiga peol , kui see muutus ülemeelikuks, oli tema kohuseks seltskond korrale kutsuda ja kui sellele ei reageeritud, tuli tal endal lahkuda.
Peale kirjamapi ei tohtinud ohvitser midagi tänaval kanda, kui oli tarvis, siis seda tegi tentsik.
Isegi kammi ja taskurätiku värv oli kindlaks määratud ja neid reegleid oli veel palju.

Isiklikult pean üheks andekamaks sõjameheks Julius Kuperjanovit ja seda just eriti sissisõja pidamise mõttes.

Kas Wabariigi aegset ohvitseride käitumise koodeksit on võimalik avalikult internetist ka leida?

taifunk kirjutas:Kas Wabariigi aegset ohvitseride käitumise koodeksit on võimalik avalikult internetist ka leida?

Tõesti, see pakuks ka minule huvi.

taifunk kirjutas:Kas Wabariigi aegset ohvitseride käitumise koodeksit on võimalik avalikult internetist ka leida?

Need koodeksid ja koodeksidest kinnipidamine on tähtis asi.

- käed ei tohi olla püksitaskus;
- jalutades ei tohi suitsetada;
- suitsukonisid ei tohi visata kuhugi mujale kui selleks ettenähtud kohta;
- ohvitser ei tohi olla kunagi avalikult purjus;
- ...

Ühe sõnaga Eesti ohvitser peab olema eeskujulik kodanik.

taifunk kirjutas:Kas Wabariigi aegset ohvitseride käitumise koodeksit on võimalik avalikult internetist ka leida?

http://www.ksk.edu.ee/est/muuseum/muuseum/kirjandus

Sellest nimekirjast klikkige kõige ülemisele lingile J.Sepp - Ohvitser.pdf

Head lugemist!