www.militaar.net

4

Mure “täielikust salastatusest” ulatus selleni, et isegi Balti ESRK poliitpropaganda valitsuse ülem seltsimees Rjabtši andis 21.juuni õhtul korralduse:
“...diviisi ja korpuste poliitpropaganda osakondadel kirjalikke korraldusi mitte anda, vaid poliittöö ülesanded anda edasi suuliselt oma esindajate kaudu...”
Konspiratsioon, konspiratsioon ja veelkord konspiratsioon...Kas tõesti ei saanud usaldada paberile selliseid sõnu, nagu “olla valmis kaitsma nõukogude inimeste rahulikku loovat tööd” või “võõrast maad pole meile jalatäitki vaja.”
Kindralmajor Iovlev, kes neil päevil käsutas kangelaslikku 64-dat laskurdiviisi, kirjutab oma meenutustes:
“... kuuekümne neljanda laskurdiviisi väeosad asusid 41. aasta suve algul laagris Dorogobužis...15.juunil käskis Lääne ESRK juhataja armeekindral D.G.Pavlov meie korpuse diviisidel valmistuda täies koosseisus ümber-dislotseerumiseks. Pealelaadimise alguseks oli määratud 18.juuni. Sihtjaama meile ei teatatud, seda teadsid ainult sõjaväe transporditeenistuse organid...”
Muidugi erinesid nõukogude salastatuse normid tugevalt üldinimlikest. Kuid et kindrali auastmes diviisikomandör ei oma nagu tapikorras olev ZEK (kinnipeetav ) vähimatki ettekujutust sellest, kuhu talle alluvaid polkusid “täies koosseisus” viiakse?!
Polkovnik Novitškov, kes oli sõja algul Kiievi ESRK-s paikneva viienda armee 62.laskurdiviisi staabiülem, annab teada, et: “diviisi väeosad asusid laagrisse Kivertsõs (ligi 80 km piirist. - M.S) ning sooritades kaks öist rännakut, jõudsid 19.juuni hommikuks kaitsevööndini, kuid ei hõivanud seda, vaid koondus metsadesse kaitsevööndi lähedal...”
Imelik on see kõik. Väga imelik. Miks öösel? Ümbrus on sealkandis metsane ja soine ning ööpimeduses on vägagi kerge suurtükki sohu ära uputada ning inimesi asja eest-teist tagasi läbi vettida lasta. Ning ka ööd on juunikuus lühikesed, kaugele sa ikka viie-kuue tunniga kõnnid? Ning milleks siis ehitati betoondotte uuele piirile, taoti kaks aastat rahva raha maasse, kui 62 laskurdiviis pärast kaitsevööndile jõudmist “…ei hõivanud seda, vaid koondus metsadesse kaitsevööndi lähedal...”
Levivad kuuldused (paljundatuna nõukogude ajaloolaste töödes), et Stalin olevat püüdnud kõigest väest Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidule edasi nihutada. Kuid selleks, et kallaletungi edasi lükata, ei oleks olnud vaja peita diviise metsades ega kolistada keset pilkast ööd mööda soid, vaid kutsuda keset selget päeva Kivertsõsse kokku keskajalehtede fotokorrespondendid ning käskida neil pildistada marssivaid kolonne. Ja pildistada neid sellise rakursi alt, et jätta piltidel mulje nende lugematust arvust. Ja siis panna need pildid ajalehe esiküljele pealkirjaga “Piir on lukus”. Ning miiniväljade rajamisel oleks tulnud hoolitseda mitte täielikust salastatusest, vaid hoopis selle pärast, et mineerimise fakt ise oleks samal päeval saanud teatavaks kogu saksa agentuurile.
“Tehes tegemist ohtliku vaenlasega, tuleks arvatavasti näidata talle oma valmisolekut vastulöögiks. Kui me oleks demonstreerinud Hitlerile meie tõelist võimsust, oleks ta arvatavasti hoidunud sel hetkel meiega sõdimast” – kirjutab oma memuaarides armeekindral S.P.Ivanov, kogenud staabitöötaja, üks peamistest kodumaistest sõja algetapi ajaloolastest. Just nii, nagu soovitab niivõrd kõrge tasemega professionaal, oleks tulnudki tegutseda.
Kui Stalin oleks mõelnud, kuidas edasi lükata, aga mitte, et kuidas mitte ära hirmutada...
Jah, palju veidraid sündmusi toimus nendel päevadel, mil ajalehed kirjutasid vajadusest klaastaara järele, kuid meie pöördume tagasi küsimuse juurde, millega alustasime antud peatükki, nimelt – millal siis formeeriti Põhjarinne?
Paljudes raamatutes antud kuupäev 24.juuni 1941 on ilmne desinformatsioon. 22.juuni õhtul püstitavad kaitse rahvakomissar Timošenko ja Peastaabi ülem G.K Žukov oma tuntud direktiivi Nr.3 (mille sisu arutamise juurde pöördume veel korduvalt tagasi) punktis kolm ülesanded „Põhjarinde armeedele“..
Kuid ei saanud ju nad (ja ka direktiivi ette valmistanud kogenud staabitöötajad Vatutin ja Vassilevski) jagada korraldusi tühjale kohale.
Eelõhtul, 21.juunil, laupäeval, ÜK(b)P KK Poliitbüroo istungil otsustati: “ teha sm Meretskovi ülesandeks Põhjarinde vägede üldjuhtimine”, aga samuti võeti vastu otsus määrata Põhjarinde sõjanõukogu liikmeks Leningradi linnakomitee liige sm. Kuznetsov.
Põhjarinde moodustamist puudutava dokumendi number ja täpne kuupäev on autorile teadmata.
Samuti pole autoril mingeid dokumentaalseid kinnitusi (peale juba 1987-l aastal avaldatud esimese tankidiviisi komandöri V.I.Baranovi mälestuste) selle tähtsaima asjaolu kohta, et käskkirjas, mille 17.juunil sai esimese mehkorpuse komandör, olid kasutusel sõnad “lahingu”, “lahinguhäire” j.m.t. see-eest on üksikasjaliselt teada, kuidas seda käskkirja täideti.
Vastavalt käskkirjale oli ette nähtud laadida raudtee-ešelonidesse ja saata uude dislokatsioonikohta terve esimene tankidiviis. Aga diviisi koosseisu kuulus 370 tanki, 53 suurtükiga relvastatud soomusautot, peaaegu sada suurtükki ja miinipildujat (sealhulgas uusimad ja sel hetkel maailma parimad seitse tonni kaaluvad 152 mm haubitsad), sadu roomikveokeid, poolteist tuhat erineva otstarbega veoautot. Aga samuti tuhandeid inimesi ja sadu tonne kütust ja lahingumoona.
Raske öelda, palju võtaks selline mastaapne töö aega meie päevil. Võib arvata, et ainuüksi “laadimise kompleks-plaani” koostamisele läheks nädal. Aga mitte ilmaasjata ei olnud esimene tankidiviis juba siis “punalipuline” ja tema komandöri, Hispaania ja Soome sõja veterani kindral V.I.Baranovi rinnal ei säranud asjata Nõukogude Liidu Kangelase kuldtäht. Samade sõdade veteranid olid ka diviisi tankipolkude komandörid: Nõukogude Liidu Kangelased polkovnik D.D.Pogodin ja major P.S. Žitnev. Uskumatu, kuid siiski fakt – ööl vastu 19.juunit lahkus viimane ešelon esimese tankidiviisi varadega Berezki jaamast Pihkvast loodes.
Sõna “eliit” ei olnud tollal tavaks kasutada, samas sobib just see sõna kõige paremini iseloomustama 1-st tankidiviisi ja ka esimest mehkorpust tervikuna. Korpus formeeriti 1940.aasta suvel Soome sõjas silma paistnud
tankibrigaadide baasil: 13–nda punalipulise-, 20-nda punalipulise sm. Kirovi nimelise rasketanki- ja esimese kergetanki brigaadi baasil. Korpuse juhtkond formeeriti 20-nda punalipulise tankibrigaadi juhtkonna baasil – just see väekoondis murdis 1940.aasta veebruaris läbi Mannerheimi liinist selle kõige hirmsamas lõigus – “kõrgendiku 65,5” piirkonnas, rajades teed pealetungivale nõukogude jalaväele läbi 45-realise mineeritud okastraattõkke.
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega 1940.aasta aprillist autasustati 20.tankibrigaadi Lahingupunalipu ordeniga, 613 inimest autasustati ordenite ja medalitega, 21-le tankistile anti Nõukogude Liidu Kangelase aunimetus. Sama suured olid ka 13-nda punalipulise brigaadi teened, mille komandör V.I.Baranov sai 21.märtsil 1940 aastal Nõukogude Liidu Kangelaseks.
Selle sõja ühemõtteliselt kuritegelik ja alatu iseloom ei vähenda siiski unikaalse kogemuse väärtust, mille nõukogude tankistid said Karjala kannasel kindlustatud rajoonist raskeimates looduslikes tingimustes läbimurdmisel. Ja oli neid (tankiste) seal küllaltki palju – juba lahingutegevuse alguseks oli nõukogude väegrupis 2289 tanki ning edaspidi kasvas nende arv pidevalt.
Nõukogude tankistide rikkaliku lahingukogemuse näitlikuks illustratsiooniks võiks olla pilt sellest, kuidas esimene tankidiviis jättis maha oma Pihkva lähistel Strugi Krasnõje asulas paikneva vana dislokatsioonipunkti.
Kindralpolkovnik I.M.Goluško, kes oli nendel päevadel lõpetanud Kiievi tankivägede kooli leitnantina, kirjeldab oma memuaarides pilti, mida ta nägi saabudes esimese tankidiviisi mahajäetud laagrisse:
“...peale vanema, kes tutvustas end tankipargi ülemana, polnud siin enam kedagi...maha jäänud tankid, mida oli ligi kakskümmend masinat, BT-5-ed ja BT-7-ed, loeti konserveerituteks. Vaatasin neid ja ainult ahhetasin – ühel puudus käigukast, teised olid ilma akumulaatoriteta, mõnedel oli maha võetud kuulipilduja...
Küsimusele, mida see kõik peaks tähendama, vastas vanem, et polk tõsteti häire korras üles ja vedas kaasa kõik, mida vähegi suudeti liikuma panna...”
Vaat seda nimetataksegi – sõjas nagu sõjas ikka. Rahuaja mõistete järgi on kahekümne komplekteerimata soomusmasina mahajätmine kuritegu. Kuid esimese mehkorpuse juhtkond teadis juba 1941.aasta 17.juunil, et nende ja nende alluvusse antud diviisi jaoks on rahuaeg lõppenud. Aga see tähendab, et tuleb minema söösta kitsast “püünisest”, vaenlasele ammu teada olevast laagrist, kaotamata ühtki liigset minutit. Ja kõik mittetöökorras olevad masinad teha tagavaraosadest paljaks, kuna need võivad olla vajalikud lahingusse minevatele tankidele. Ning jättes korra järele valvama vapra vanema – edasi!
Muide, aga kuhu siis - “edasi”? Kuhu liikus 17.juuni hommikul nii numbri kui ka ettevalmistuse poolest esimene Punaarmee tankidiviis?
Isegi nõukogude rangeimad ülisalastatuse reeglid ei suutnud esimese TD sõdurite ja komandöride eest varjata fakti, et päike tõusis liikumise suunast paremalt ja loojus vasakule. Teiste sõnadega, rongid suundusid ükskõik kuhu, ainult mitte läänepiiri suunas. Pihkvamaa künkad ja metsasalud asendusid algul sihvakate männimetsadega, seejärel hakkas mets kiduma, üha sagedamini ilmus järvesilmasid, soid, aga seejärel ilmusid hoopis inimtühjad kivilagendikud.
22. juuni hommikul kriuksatasid ešelonid viimast korda piduritega ning tardusid seejärel liikumatuteks. Lõpp-peatus. Rong enam edasi ei lähe. Pole kuhugi minna - raudtee katkes polaarjoone taguses tundras. Saabuti lõppjaama - Alakurtti jaam Kirovi Raudteel. Oleme Lapimaal, Jõuluvana kodumaal.
260 kilomeetrit Murmanskini, 60 kilomeetrit Soome piirini. Poolteist tuhat versta sel päeval Saksamaaga alanud sõja rinde lähima punktini...

Kestvad ovatsioonid tehtud töö eest Seda minu poolt eriti selle pärast , et noorema generatsioonina ei valda seda keelt rohkem kui suhtlustasandil.

Minule sümpatiseerib Solonin just seetõttu, et ta ei ole klassikalise haridusega ajaloolane, vaid tehnokraat. See on ilmselt ka põhjus, miks udukuplitel-ideoloogidel temaga raske vaielda on, kumbki kasutab erinevat märgisüsteemi. Samas on ta teosed kõrvalseisjatele - minusugustele - lihtsad ja arusaadavad.

Üks asi meeldib mulle tema juures veel - ta on patrioot.

Tõlkest niipalju, et selle keel on oluliselt parem tänapäeva tavalisest ilukirjanduse tõlke tasemest. Tänud!

Avaldan veel kord ka oma tänu. Peaasjalikult seetõttu, et vaevanägijad teaksid veel ühe lugeja olemasolust. tegelikult on nii see kui eelmine "järjejutt" olnud minu jaoks esimene teema, mille avan "militaarnetti" sisenedes.
Ja usun, et minusuguseid on palju. Jõudu!

Kas oskab keegi aidata täpse termini leidmisel? Vene keeles "понтонно-мостовой батальон", mis oli mehkorpuse koosseisus? Kuidas see täpselt eesti keeles on?

pontooni-sillapataljon? (EOD-i variant)
pontoonsilla pataljon? (Lemeti variant)
pontooni-sillaehitus pataljon? (minu variant)

Selles pataljonis polnud ainult pontoonid, vaid ka muud sillaehitusvahendid. Äkki teab keegi täpset eestikeelset terminit?

Vene-eesti sõjanduse sõnaraamat 1986 (E. Veskimägi, H. Ernits, V. Vare) annab "pontoonsillapataljon", ent tõlkeloogika kohaselt on võimalik veel "pontooni- ja sillapataljon".

Lihtsalt sillapataljon või sillaehituspataljon kõlbaks ka. Sest põhiline on sild, mis aitab veetakistusest üle saada.

5
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... ide....pdf

„Pannes maa tankikolonnide mürinaga vappuma...“

„Kuid vabastamise ja kättemaksu tund on lähedal! Punaarmee tuleb, pannes maa tankikolonnide mürinaga vappuma, kattes taeva oma lennukite tiibadega...“
Ütleme kohe välja, et selle teksti kirjutas nõukogude kirjanduse klassik A.N.Tolstoi hoopis teisel ajal ja teise sündmuse kohta. Sel päeval (18.septembril 1939.a) liikus edasikaebamisele mittekuuluv „vabastamine“ mürinal ja laginal Ida-Poolasse. Aga 23.juuni 1941.a varahommikul liikusid 1. ja 10. mehkorpuse tohutud kilomeetritepikkused tanki-, suurtükivedukite- ja autokolonnid hoopis teises suunas.
Siinkohas on õige aeg katkestada 1941.aasta juuni sündmuste edastamine ja selgitada lugejale – mida siis kujutas endast „mehhaniseeritud korpus“?
Teist Maailmasõda võib olulisel määral nimetada tankisõjaks. Just võimsad, operatiivselt iseseisvad tankikoondised said tol epohhil suurte pealetungioperatsioonide läbiviimise peamiseks instrumendiks. Ja kuna me asusime 1941.aasta Punaarmee reaalsete rünnakuvõimaluste väljaselgitamisele, siis ei saa me ilma nõukogude mehkorpusega lähemalt tutvumata kuidagi hakkama.
Punaarmee mehhaniseeritud korpustel oli ühine struktuur, mis kinnitati viimast korda 1941.a. veebruaris. Mehkorpuse koosseisu kuulusid:
- kaks tankidiviisi
- üks motoriseeritud diviis
- üksik mootorratturite polk
- arvukad spetsialiseeritud väeosad (üksik sidepataljon, üksik motoriseeritud sapööripataljon, korpuse
lennueskadrill jne)
Iga diviisi koosseisus oli omakorda neli polku. Tankidiviisis oli kaks tankipolku, motoriseeritud laskurpolk ja mehhaniseeritud suurtükipolk (12 haubitsat kaliibriga 122 mm ja 12 haubitsat kaliibriga 152 mm).
Motoriseeritud diviisis oli kaks motoriseeritud laskurpolku, kergete tankidega komplekteeritud tankipolk ja kahuritega varustatud suurtükiväepolk. Peale selle oli igas diviisis oma sidepataljon, luurepataljon, pontoonsillapataljon, õhutõrje divisjon, arvukad insenertehnilised teenistused. Motoriseeeritud diviisi koosseisus oli veel (vaenlase tankidega kohtumise juhtumiks) oma üksik tankitõrjedivisjon (30 kahurit kaliibriga 45 mm).
Nagu me näeme, püüdles nõukogude väejuhatus selle poole, et nii iga diviis kui ka korpus tervikuna omaksid maksimaalset operatiivset iseseisvust. Korpusekomandöri käsutuses oli oma tankitaraan – neli tankidiviiside tankipolku, mis olid relvastatud peamiselt keskmiste ja raskete tankidega. Oli oma suurtükiväegrupp – kolm mehhaniseeritud suurtükiväepolku, mis suutis läbimurdekohal vaenlase kaitse murda. Oli ka oma mehhaniseeritud „ratsaväelaava“ – neli motoriseeritud laskurpolku, kergetankide polk ja mootorratturite polk. Lisaks veel omad õhutõrje-, side- ja luurevahendid. Isegi omaenda luurelennuvägi – korpuse lennueskadrill, mille relvastuses oli 15 lennukit U-2 ja R-5 (U-2 suutis teatavasti lendu tõusta ja maanduda igalt metsalagendikult ning hävitada neid „ootamatu löögiga lennuväljade pihta 22.juuni hommikul“ oli põhimõtteliselt võimatu). Ainult V.Suvorov teab, kuidas saab selliselt „kükloobilt“ silma välja lüüa...
Peamise osa mehkorpuse relvastusest moodustasid 1031 tanki. Need jagunesid järgmisel viisil: motoriseeritud diviisi koosseisus oli ette nähtud 264 kerget kiirtanki BT-7, kummaski tankidiviisis oli 63 rasket tanki KV, 210 keskmist tanki T-34, 26 BT-d ja 76 kerget (nende hulgas ka leegiheitjatega varustatud) tanki T-26. Kokku 375 tanki. Lisaks olid veel luurepataljonide relvastuses 17 ujuvtanki T-37 või T-38.
Lisaks oli mehkorpuse relvastuses veel selline relvastusliik, mis Wehrmachtil relvastusest puudus - nimelt kahuritega soomusautod: 18 motoriseeritud diviisis ja 56 kummaski tankidiviisis. Relvastatud olid need soomusautod (BA-10) 45-mm kahuriga 20K s.o ületasid relvastuse võimsuselt saksa tanke Pz-I, Pz-II ja Pz-38(t), mis moodustasid kokku umbes 56 % Wehrmachti tankigruppide tankipargist. Arvestades ka kergeid kuulipildujatega soomusautosid (BA-20), oli mehkorpuses 268 soomusautot.
1941.a. veebruaris võeti vastu otsus formeerida KAKSKÜMMEND ÜHEKSA sellist mehhaniseeritud korpust, mis tähendas tankivägede arvukuse tõstmist 30 tuhande tankini: kaks korda rohkem kui oli Saksamaa, Inglismaa, Itaalia ja USA armeedes kokku.
Samal ajal planeeriti Wehrmachtis Nõukogude Liitu sissetungiks NELJA tankigrupi loomist. Saksa tankigrupil polnud ei kindlat vägede koosseisu ega ka kindlat koosseisulist tankide arvu.
Näiteks oli kõige nõrgemas tankigrupis (Hoepneri 4.TG) kolm tankidiviisi (1., 6. ja 8.) ja kolm motoriseeritud diviisi, kokku 602 tanki.
Kõige võimsamas Guderiani 2.TG-s oli viis tankidiviisi (3., 4., 10., 17. ja 18.), kolm motoriseeritud ja üks ratsaväediviis ning üksik motoriseeritud rügement „Großdeutschland“, kokku 994 tanki.
Kokku oli nelja tankigrupi koosseisus 22.juunil 1941.a. 3266 tanki s.o keskmiselt 817 tanki igas grupis.
Tõe huvides tuleb märkida, et kaotades nõukogude mehkorpusele tankide arvus, ületas Wehrmachti tankigrupp seda tunduvalt (2-3 korda) isikkooseisu arvus. Näiteks oleks Guderiani tankigrupis täieliku komplekteerimise korral olnud üle 110 tuhande sõduri, samal ajal kui nõukogude mehkorpuse koosseisus oli ette nähtud 36 080 inimest.
Sellel näilisel vasturääkivusel oli lihtne seletus. Valmistudes sõjaks Nõukogude Liiduga käskis Hitler suurendada tankidiviiside arvu kaks korda – 10-lt 20-ni. Seda tehti lihtsa jagamise teel, vähendades tankirügementide arvu diviisis kahelt ühele. Selle tulemusena oli saksa tankidiviisis ühe tankirügemendi kohta kaks jalaväerügementi, kusjuures enamus sellest jalaväest ei liikunud sugugi soomustransportööridel (nagu vanades nõukogude filmides), vaid erinevat tüüpi trofeeveoautodel. Wehrmachti maavägede staabiülem Halder märkis oma kuulsas päevikus (22.mai 1941.a sissekanne), et Guderianil oli 17.tankidiviisis tervelt 240 erinevat tüüpi autosid (!) Kuidas hooldada välitingimustes sellist liikuvat automuuseumi?
Wehrmachti motoriseeritud diviisis tanke ei olnud. Mitte ühtegi. H.Hoth kirjutab, et tema tankigrupi motoriseeritud diviisid olid formeeritud tavalistest jalaväediviisidest ning autod saadi „alles viimastel kuudel enne sõja algust, aga 18. diviis ainult paar päeva enne koondumisrajooni liikumist“.
Faktiliselt kujutas Wehrmachti tankigrupp endast suurt motoriseeritud jalaväekoondist, mida oli tugevdatud mõne (3 kuni 5) tankirügemendiga. Jätkates omal ajal V.Suvorovi poolt algatatud „zooloogilist“ võrdlust, võime nimetada saksa tankigruppi võimsaks ja raskeks pühvliks, Punaarmee mehkorpust aga paindlikuks ja kiireks leopardiks.
Päris looduses oleks nelja pühvli ja kahe tosina leopardi võitluse tulemus ette kindel. Ning ka Punaarrmee kõrgem juhtkond ei kahelnud oma „leopardide“ võimetes, vaid tegid kõige julgemaid plaane Suureks Sõjaretkeks.
„...Tankikorpused tungivad lennuväe massilisel toetusel vaenlase kaitsevööndisse, lammutavad ta tankitõrjesüsteemi, hävitavad möödaminnes ka muu suurtükiväe ning liiguvad operatiivsügavusse... Eriti efektiivne on mehkorpuste kasutamine kontsentriliselt, kus need mehkorpused moodustavad oma purustava löögiga „tangid“ vaenlase edasiseks hävitamiseks... Sellise tegutsemise juures me arvestame, et paar tankikorpust pealöögi suunal annavad mõne tunni jooksul hävitava löögi ning haaravad kogu taktikalise sügavuse 30-35 km ulatuses. See nõuab tankide ja lennuväe massilist kasutamist ning see on uute tankitüüpide puhul võimalik“ – niimoodi kandis Punaarmee auto-tankivägede Peavalitsuse ülem armeekindral Pavlov õigustatud uhkusega ette kuulsal Punaarmee kõrgema juhtkonna nõupidamisel 1940.a detsembris.
„...Edasise pealetungi tempo peale taktikalise sügavuse ületamist on kiirem ning ulatub kuni 15 kilomeetrini tunnis... Me leiame, et 60 km sügavus vaenlase tagalas pole piir. Alati on vaja silmas pidada võimalust kiirendamise ja organiseerimise arvelt juba esimesel päeval ületada ka teine kaitseliin ning minna kogu operatiivsügavusse...“
See oli lihtne paberil, aga reaalses elus...Kahjuks oli isegi Hitleril (ehkki teda loeti „poolhulluks jefreitoriks“) niipalju mõistust, et ta ei jäänud lööki ootama, vaid ründas ise. Ründas varem, kui Stalin jõudis kuni viimase vindini komplekteerida oma 29 mehkorpust. Seetõttu tuli sõdida hoopis teistsugusete mehkorpustega kui ülaltoodud kirjelduses.
Täielikult komplekteerida ettenähtud koosseisuni kõiki 29-t mehkorpust 1941.a. juuniks ei õnnestunud. Sellest kui eredast ja veenvast näitest meie „sõjaks mittevalmisoleku kohta“ korrutasid alati kõik „ajaloolased“ spetspropaganda ametkonnast. Seejuures unustasid nad alati selgitamast, missuguseks sõjaks siis valmistus (kuid kahjuks ei jõudnud lõpetada ettevalmistusi) „muutumatult rahuarmastav“ stalinlik impeerium, kui ta lõi sellise soomustatud hordi, kus kahurite arv ületas Batu khaani vägedes olnud saablite arvu.
„Me ei arvestanud meie tankitööstuse objektiivseid võimalusi, - kaebab kurvalt oma memuaarides Suure Võidu Marssal, - mehkorpuste täielikuks komplekteerimiseks oli vaja 16 000 uut tüüpi tanki... sellist hulka masinaid polnud ühe aasta jooksul praktiliselt kusagilt võtta“.
No kuidas sai Kindralstaabi ülem unustada ta enda poolt 22.veebruaril 1941.a kinnitatud mehkorpuste arendamise programmi?
Kõik mehkorpused jagati 19 „lahingu“, 7 „vähendatud koosseisuga“ ja 4 „teisejärguliseks vähendatud koosseisuga“ korpusteks. Kokku planeeriti 1941.a. lõpuks mehkorpuste ja kahe üksiku tankidiviisi koosseisu 18 804 tanki, neist 16 655 tk „lahingu“ mehkorpustes.
Teiste sõnadega öeldes oli 19-s „lahingu“ mehkorpuses igaühes keskmiselt sama palju tanke (877 tk), kui palju oli neid keskimiselt igas 4-st saksa tankigrupis.
Arvuliste näitajate osas täideti seda programmi edukalt. Juba 22.veebruariks 1941.a oli mehkorpuste koosseisus 14 684 tanki. Aasta lõpuks oli planeeritud juurdekasv 4120 tanki, mis oli tunduvalt vähem kui reaalselt toodeti (1941.aastal toodeti 6590 tanki, seal hulgas 1358 KV-d ja 3014 T-34).
Võrdluseks märgime, et sakslased (kelle heaks olevat „töötanud kogu Euroopa“) tootsid 1941.aastal ainult 3094 igat liiki tanke, sealhulgas 678 kerget tšehhi Pz-38(t).
Järgmisel 1942.aastal tootis NSVL-u tankitööstus juba 24718 tanki, seal hulgas 2553 rasket KV-d ja 12 527 keskmist T-34. Kokku: 3911 KV-d ja 15 541 T-34 kahe aastaga.
Kusjuures see tootmismaht saavutati niisugustes tingimustes, mida Žukov koos Staliniga oleksid võinud ette näha ainult õudusunenägudes: kaks tähtsaimat ettevõtet (maailma suurim tankitehas Nr.183 ja riigi ainus tankidiislite tootja tehas Nr.75) tuli pommisaju all vedada Harkovist Uraalidesse, aga kaks tohutu suurt Leningradi tehast (Kirovi nimeline Nr.185 ja Vorošilovi nimeline Nr.174) jäid blokaadirõngasse. Ei ole mingit mõistlikku alust kahelda selles, et normaalsetes oludes oleks nõukogude tööstus suutnud 1942.aasta lõpuks (nagu see planeeritud oli) täielikult komplekteerida ja ümberrelvastada kõik 29 mehkorpust, millede jaoks oli kokku vaja „vaid“ 3654 KV-d ja 12 180 T-34.
Lõpetame nüüd vaidlused ja prognoosid ning lähme selle juurde, mis oli tegelikult olemas. Lahingutegevuse alguseks oli viie läänepooolse SRK koosseisus olevates 20-s mehkorpuses 11 029 tanki. Lisaks oli üle 2000 tanki nende kolme mehkorpuse (5., 7. ja 21.) ja üksiku 57.tankidiviisi koosseisus, mis juba kahe sõjanädala jooksul viidi lahingusse Šepetovka, Lepeli ja Daugavpilsi juures. Sel moel pidi Žukov & Co sõja algul leppima ainult NELJAKORDSE ülekaaluga tankides. Seda siis, kui arvestada ülitagasihoidlikult s.o kui mitte arvestada tanke, mis kuulusid ratsaväediviiside relvastusse või asusid sisemaistes SRK-des. Kokku aga oli Punaarmees 1.juuni 1941.a. seisuga 19 540 tanki ja 3258 suurtükiga soomusautot (ja jällegi ei arvesta me kergeid ujuvtanke T-37, T-38, T-40 ning tankette T-27).
Olemasolevad tankid jagunesid mehkorpuste vahel äärmiselt ebaühtlaselt. Olid olemas peaaegu täielikult komplekteeritud korpused (1., 5. ja 6.), olid korpused (17. ja 20.), kus polnud isegi sadat tanki. Sama kirev oli ka tankipargi koosseis. Suuremas osas mehkorpustes polnud üldsegi uusimaid tanke (KV ja T-34). Mõned (10., 19., 18.) aga olid relvastatud väga viletsas seisukorras olevate 1932-1934 aastatel väljalastud BT-2 ja BT-5 tankidega või isegi kergete ujuvtankidega T-37 ja T-38. Ning samal ajal oli korpuseid, milles oli sadu uusimaid tanke.
Esimesel pilgul on raske mõista sellise formeerimise sisemist loogikat. Igal juhul pole mingit sidet korpuse formeerimise algusaja ja komplekteerimistaseme vahel. Näiteks Rokossovski 9.MK, mille formeerimine algas juba 1940.aastal, koosseisus oli kõigest 316 (teistel andmetel – 285) tanki, aga 1941.a. kevadel loodud 22.MK-s oli sõja alguseks juba 712 tanki.
Aga kui me kanname NSVL-u piiriäärsete rajoonide kaardile mehkorpuste dislotseerumiste asukohad, avaneb eesseisva „Groza“ plaan meile oma täies ilus.
Seitse Punaarmee kõige võimsamat mehkorpust, millest igaüks ületas tankide arvu ja kvaliteedi poolest ükskõik millist Wehrmachti tankigruppi, olid enne sõda paigutatud järgmisel, väga loogilisel moel.
Pealöögi pidid andma Edelarinde väed suunaga Krakov–Katowice. Vaat sellepärast asusidki „Lvovi eendi“ teravikus kolm mehkorpust (4., 8. ja 15.). Nende koosseisus oli 2627 tanki, sealhulgas 721 KV-d ja T-34. Kokku aga oli Edelarinde koosseisus kaheksa (!!!) mehkorpust.
Abistava löögi Ljublini-Varssavi suunas pidid andma Läänerinde vasaku tiiva väed – ning Belostoki metsades, just Varssavi maantee juures, leiame me 6.MK (1131 tanki, nende seas 452 uut KV-d ja T-34). Ning veel kolm mehkorpust peitusid „Belostoki eendi“ tihedates metsades.
Edela- ja Läänerinde teise ešeloni (Šepetovka ja Orša rajooni) liikusid veel kaks „vägilast“ – 5.MK (1070 tanki) ja 7.MK (959 tanki).
Lõunarinde (Odessa SRK) ja Looderinde (Balti ESRK) vägedele anti palju tagasihoidlikumad ülesanded: kindlalt katta löögigrupeeringute tiibu ning mitte lasta vaenlasel tungida sõjaväeringkonna territooriumile. Seepärast me leiamegi nende koosseisust vaid kaks mehkorpust (kummagil), mis pealegi olid vaid poolenisti komplekteeritud ning vaid vanade tankidega.
Kõik oli lihtne, selge ja täiesti loogiline. Ainukese mõistatusena paistab ainult ühe mehkorpuse asukoht, millest rääkides me seda raamatuosa ka alustasime.

Selle tulemusena oli saksa tankidiviisis ühe tankipolgu kohta kaks jalaväepolku...

See on küll pisiasi, aga minu arvates oleks parem, kui Saksa polkudest rääkides kasutataks sõna "rügement", isegi kui samas lauses on juttu Vene (Nõukogude) polkudest. Samamoodi tuleks Punaarmee koloneli-auastmes olevat ohvitseri nimetada polkovnikuks, Saksa armee sama ohvitseri aga ooberstiks.

Samuti tuleb rõhutada (kui sellised auastmed peaksid eesseisvas tõlkes kõne alla tulema), et Nõukogude auaste kindralpolkovnik ja sakslaste kindralooberst (Generaloberst) pole üks ja sama auaste. Venelaste generalpolkovnikule vastaks sakslaste General (der Infanterie, Panzertruppen jne), kindralooberstile vastas Punaarmees armeekindrali auaste. Dzintars Sprivulise muidu suurepärastes Suvorovi tõlgetes on Saksa maaväe staabiülemat kindralooberst Franz Halderit kohati nimetatud kindralpolkovnikuks, mis ei ole korrektne.

A4 kirjutas:

Selle tulemusena oli saksa tankidiviisis ühe tankipolgu kohta kaks jalaväepolku...

See on küll pisiasi, aga minu arvates oleks parem, kui Saksa polkudest rääkides kasutataks sõna "rügement", isegi kui samas lauses on juttu Vene (Nõukogude) polkudest. Samamoodi tuleks Punaarmee koloneli-auastmes olevat ohvitseri nimetada polkovnikuks, Saksa armee sama ohvitseri aga ooberstiks.

Loomulikult on sul õigus ja rügement on õige termin. Siin avalduvadki otsetõlke probleemid, vene keeles on ühed polgud kõik ja nii tõlgidki mehhaaniliselt.

6
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... ikvele.pdf

„Ja läks liikvele...“

Numbri, vanuse ning komplekteerituse järgi esimene MK asus enne sõda Põhjarinde koosseisus (Leningradi SRK). Miks ja milleks? Kuigi Leningradi SRK kuulub traditsiooniliselt “NSVL läänepiiri äärsete SRK-de” loetellu – mis läänepiirist tema puhul saab jutt olla? Läänest piirab seda Balti sõjaväeringkond, aga Ida-Preisimaa piirini on Leningradist ligi 720 kilomeetrit. Piiriäärseks oli Leningradi SRK vaid neljamiljonilise elanikkonnaga Soome suhtes.
Leningradi SRK muutus rindeks, mille nimeks oli Põhjarinne. Esmapilgul on seegi küllaltki imelik – loogilisem oleks olnud seda nimetada “Leningradi – “; “Balti – “, või äärmisel juhul “Karjala” rindeks. Kuid Stalini impee-riumis juhtus juhuslikke asju väga harva.
“1941 aasta juuni keskel suundus grupp ringkonna juhtivaid töötajaid, keda juhatas ringkonna komandör kindral-leitnant M.M.Popov, maastikule Murmanski ja Kandalakša ümbruses.” – meenutab üks selles sõidus osalenutest, lennuväe peamarssal A.A.Novikov, kes sel ajal oli ringkonna õhujõudude juhataja. Murmansk, see pole lihtsalt põhi, vaid polaarjoone tagune põhi. Edasi kirjeldab seltsimees marssal sügava nördimusega, kuidas Popov ja teised seltsimehed jälgisid tolmusambaid, mida tõstsid üles metsavahelisi teid mööda piiri poole suunduvad Soome väeosad. Teiste sõnadega, ringkonna (rinde) juhtkonna “väli”komandeering kulges Soome piiri vahetus läheduses. Kindlal territooriumil metsavaheteede uurimine ( militaristikas nimetatakse seda sõnaga “rekognostseerimine”) haaras komandöri niivõrd, et tagasi Leningradi pöördus kindralleitnant Popov alles 23.juunil ning kogu esimese sõjapäeva juhtis ringkonda (rinnet) peakorteri esindajana Moskvast saabunud K.A.Meretskov.
Muidugi võib oletada, et kindral Popovi sõit Murmanskisse oli seotud ringkonna vägede ees seisva hitlerliku rünnaku tõrjumisega. Siiski mitte. Sakslaste rünnakut polaaraladele ei oodanud keegi. Millest väga kaunisõnaliselt pajatavad pommitajate grupi II/KG 30 komandöri Oberstleutnant H.Raizeni memuaarid, milles ta meenutab esimest rünnakut Murmanskile 22. juunil 1941. aastal:
“...me ei tundnud ei hävitajate ega õhutõrjesuurtükiväe vastutegevust. Isegi neid lennukeid, mis sooritasid rünnakuid väikselt kõrguselt, ei tulistatud...vaenlaste lennuväge sõna otseses mõttes ei eksisteerinud, saksa lennukid tegutsesid vaenlase territooriumi kohal ilma kaotusteta...”
Ja kuidagi veider kronoloogia on sündmustel: kindral Popov sõidab vahetult enne sõjategevuse algust Murmans-kisse, et valmistada linna ette “kaitseks sakslaste eest”, kuid lahkub linnast kohe, kui saksa kallaletung tegelikkuseks saab...
Võib ju ka esimese tankidiviisi ümberbaseerumise kohta kirjutada , et selle sihiks oli “Murmanski kaitse tugevdamine”. Võib. Paber kannatab kõike. Aga miks pidada nõukogude kindraleid lollpeadeks? Kui nad oleksid tahtnud viia tankidiviisi Murmanskisse, siis nad oleksidki seda teinud. Kirovi raudtee ulatub täpselt Murmanskini. Mis vajadus sundis 260 kilomeetrit enne sihtpunkti pöörama vasakule ja laadima maha diviisi inimtühjas ja teetus metsatundras?
Ja kuidas sai diviis, mis oli varustatud kergete tankidega BT, tugevdada nõukogude polaaralade kaitset? Pöördume veelkord 1.TD komandöri V.I.Baranovi mälestuste poole:
“...tankistide tegevust raskendas tugevasti liigendatud maastik. Teedetu maastik, kaljud ja järsud metsaga kaetud sopkad, põõsastikku kasvanud lagendikud, järved, mägijõed, soostunud maa-alad...tankide rakendamisest kasvõi pataljoni koosseisus ei saanud olla juttugi. Lahinguid peeti väikestes gruppides, rühmadena või isegi üksikute masinatega varitsusest...”
Sellisel “tankitõrjemaastikul” kaotasid kiirekäigulised BT-d vältimatult oma peamise eelise – liikuvuse. Aga teisi erilisi väärtusi sel kuulikindla soomuse ja kerge 45-mm suurtükiga masinal ei olnudki. Kas tõesti viidi tankidiviis seitsme maa ja mere taha ainult selleks, et rebida ta seal osadeks ja tegutseda “üksikute masinatega varitsusest”? “Kaitse tugevdamiseks” oleks olnud palju lihtsam ja efektiivsem tuua nendesamade ešelonidega polaarjoone taha kümmekond raskesuurtükiväe polku Peakorteri reservist. Ja panna varitsusse mitte kerged tankid (mille kildmürsu kaal oli 1,5 kilo) , vaid rasked haubitsad kaliibriga 152 mm, aga veelgi parem – kaliibriga 203 mm. Nemad oleks vaenlast vastu võtnud mürskudega, mille kaal oli 43 – 100 kg, mille eest oleks isegi graniitvallide keskel end raske varjata olnud.
Ja kõigest sellest hoolimata suundus 1.TD just nimelt Alakurttisse. Ja just nimelt neil päevil, kui nõukogude kindralid jälgisid binoklitest Soome metsateid. Ja seda üldsegi mitte juhuslikult ega ka oma äraütlemata suurest lollusest, vaid kooskõlas hämmastavalt ilusa plaaniga. Selle plaani arutamisega tegeleme veidi hiljem, praegu aga siirdume tagasi 17.juunisse 1941. aastal.
Just sel päeval, kui 1.TD alustas ešelonide laadimist, mis pidid suunduma polaarjoone taha, lahkus 10.MK juhtivkoosseis staabiõppustele. Neid õppusi otsustas ringkonna juhtkond läbi viia Karjala kannase põhjaosas Viiburi rajoonis Soome piiri lähedal. 21.juuni hommikul kell 9.00 muutus midagi ootamatult, õppused katkestati ning kõigil komandöridel kästi viivitamatult oma väeosadesse tagasi pöörduda.
22.juuni öösel kell kaks (just sel ajal, kui 1.TD ešelonid lähenesid sihtpunktile) saabus 10.MK 21.tankidiviisi staapi Tšornaja Retška asulasse Leningradi lähistel kindralleitnant P.S. Pšennikov isiklikult – 23.armee, suurima kolmest Põhjarinde kooseisus olevast armeedest komandör. Kindralleitnant isiklikult käskis 21.TD komandöril polkovnik Buninil valmistada väeosa ette väljaastumiseks.
22. juuni päeval kell 12.00 kuulutati diviisis välja lahinguhäire koos väeosade koondumisega häire korral ette-nähtud rajoonides. Järgmisel päeval, 23.juunil kell kuus hommikul saadi 21-s tankidiviisis 10.MK staabist lahingukäsk liikumiseks Ilja-Noskua rajooni (mis nüüdisajal kannab nime Svetogorsk Leningradi oblastis.), mõne kilomeetri kaugusele Soome piirist.
Autori käsutuses ei ole 10.MK teiste diviiside “lahingutegevuse päevikute” tekste, kuid teades, et needki väeosad lahkusid oma dislokatsioonikohtadest Puškinost ja Oranienbaumist samaaegselt 21.tankidiviisiga ning liikusid samas suunas, võib oletada, et 41.aasta 22.juunil said nad korpuse juhtkonnalt ja 23-st armeest samalaadsed käsud.
Ja nüüd on paras hetk lähemaks tutvumiseks selle mehhaniseeritud korpusega.
Kümnes mehhaniseeritud korpus (komandör kindralmajor I.G. Lazarev) oli lahingutegevuseks ette valmistatud ja varustatud tunduvalt halvemini kui esimene MK. Erinevates allikates tuuakse 10.MK tankidega varustatuse kohta erinevaid andmeid - alates 469 ja lõpetades 818 masinaga. Selline segadus arvudes on arvatavasti seotud sellega, et korpuse relvastuses oli palju varajaste väljalasete T-26 ja BT-sid, mida vahetult enne sõda kiirendatud korras maha kanti ja uuema tehnikaga asendati.
Suures osas puudutavad need märkused kümnenda mehkorpuse 24-dat tankidiviisi, mis oli formeeritud 11-nda tagavara tankipolgu baasil ning saanud endale päranduseks tugevalt äratrööbatud õppeotstarbelise materiaalosa: 139 tanki BT-2 ning 142 tanki BT-5 (kokku 281 tanki väljalaskeaastaga 1932 – 1934). Kui 24.TD alustas liikumist pealetungiks ettenähtud rajooni, jäeti 281-st arvel olnud soomusmasinast 49 maha endisesse dislokatsioonialasse kui rivist väljas olevad. Lõpptulemusena jõudis rännakule asunud 232 tankist Svetogorskis asuva metsamassiivini vaid 177 tanki.
Tunduvalt paremad olid lood 10.MK teise tankidiviisi, 21 TD-ga. See diviis oli formeeritud 40-nda punalipulise tankibrigaadi baasil, mis oli oma ordeni välja teeninud mehisuse ja meisterlikusega eest Karjala kannasel sõdides. Sõja algushetkeks oli 21.TD nimekirjades 217 kerget tanki T-26 . Ja ka rännaku suutis see diviis läbi viia tunduvalt organiseeritumalt. 21.TD lahingutegevuse päevikus võime lugeda:
“...rännakul jäid maha üksikud tankid ja masinad, mis diviisi järelväe tehnikute poolt parandati ning suunati tagasi marsruudile”.
Mis puudutab 10.MK kolmandat diviisi – 198-dat motoriseeritut, siis tema koosseisus oli vaid mõnikümmend korras tanki ning sisuliselt oli tegu tavalise laskurdiviisiga, mille käsutuses, tõsi küll, oli ebatavaliselt suur kogus autotransporti.

7

Kõik selgub võrdluses. Selle kuldreegli juurde, mille nii püüdlikult unustasid kommunistlikud “ajaloolased”, tuleme veel korduvalt tagasi. Loomulikult, võrdluses esimese mehkorpusega (1039 tanki ja 4730 erineva otstarbega autot alates kütusetsisternidest ja lõpetades külmutusmasinate ja liikuvate duššikabiinidega, uusimate roomikvedukite ning haubitsatega suurtükipolkudes) näeb 10. mehkorpus välja lausa relvituna. Kuid sõdida kavatseti ju mitte oma ringkonnanaabriga, vaid mingi teise vaenlasega...
Selsamal päeval ja tunnil, mil 10.MK määratu kolisev ja kõvasti tossu välja ajav tankidest, soomusautodest ja roomikvedukitest koosnev kolonn liikus läbi Leningradi Viiburi suunas, liikus 41.aasta 22.juuni hommikul mööda Leningradi maanteed Pihkvast Gatšinasse (Krasnogvardeiskisse) Põhjarinde peamine löögijõud – kaks diviisi (3.TD ja 163.motoriseeritud diviis) esimese mehkorpuse koosseisust.
“Sööstsid tankid tormi tõstes, võimas soomus tungis peale...” (read omaaegsest tuntud nõukogude laulust.- Lemet)
Ainuke häda – sööstsid kuidagi arusaamatus suunas. Mitte sõtta, vaid sõjast eemale. Või siiski sõtta , aga mingisse teise?
Aga samal ajal küpses Leningradi kõige kaugematel (esialgu veel) läänesuunalistel eelpostidel suur õnnetus.
Juba esimestest sõjatundidest Baltikumis omandas olukord Looderinde kaitsevööndis enneolematu lüüasaamise jooned. Nõukogude ajaloolased kirjeldavad nende päevade sündmusi monograafias “1941- õppetunnid ja järeldused” järgmiselt:
“...vaenlase esimesed löögid osutusid Looderinde vägedele katastroofilisteks. Armee katteväeosad hakkasid korratult tagasi tõmbuma...Kaotanud kontrolli olukorra üle, ei suutnud rinde juhtkond kasutusele võtta otsustavaid meetmeid olukorra taastamiseks ning vältida kaheksanda ja üheteistkümnenda armee taganemist...”
Väärib märkimist, et vaenlasele jättis “korratu tagasitõmbumine” mulje varakult planeeritud taganemisest. Saksa maavägede staabiülem F.Halder kirjutab oma tuntud “Sõjapäevikus” 1941. aasta 23.juunil:
“...Organiseeritud taganemisest pole siiani mõtet rääkida. Erandiks on võib-olla armeegrupi “Nord” rinderajoonid, kus oli ilmselt juba varakult planeeritud ja ette valmistatud taganemine Daugava taha. Sellise ettevalmistuse põhjuseid ei ole esialgu õnnestunud tuvastada...” Jah, ei jätkunud saksa kindralitel fantaasiat selleks, et endale meie reaalsusi ette kujutada...
Aga pöördume siiski tagasi nende sündmuste kirjelduste juurde, nii nagu nõukogude ajaloolased on neid meieni toonud:
“...26.juunil halvenes meie taganevate vägede olukord järsult. Üheteistkümnes armee kaotas kuni 75 % tehnikast ja kuni 60 % isikkoosseisust. Selle juhataja kindralleitnant V.I.Morozov heitis rindejuhatajale kindralpolkovnik F.I.Kuznetsovile ette tegevusetust...Rinde sõjanõukogus arvati, et ta ei või ette kanda niivõrd jämedas vormis, kusjuures F.I.Kuznetsov järeldas ekslikult, et armee staap koos V.I.Morozoviga on sattunud vangi ning töötab vaenlase dikteerimise järgi...Juhtkonnas tekkisid lahkhelid. Näiteks kandis Sõjanõukogu liige korpusekomissar P.A.Dubrov ette, et staabiülem kindralleitnant P.S.Klenov on pidevalt haige, staap töötab organiseerimatult, aga rinde komandör närveerib...”
Kuni Looderinde staabis otsiti süüdlast, andis 26.juunil 1941.aastal Daugavpilsi rajoonis ennast vangi Looderinde operatiivvalitsuse ülem kindralmajor Truhhin (hiljem tegi Truhhin aktiivset koostööd sakslastega, juhtis vlassovlaste armee staapi ning lõpetas elu võllas 1946.aastal).
Edasiste sündmuste õigeks mõistmiseks on väga tähtis mõista, et Kõrgem Ülemjuhatus hindas situatsiooni kainelt ega hellitanud mingeid lootusi selles osas, et juhitamatu Loodearmee laialipaisatud väeosad suudaksid saksa vägede pealetungi tagasi hoida.
Juba 24.juunil (s.t. kolmandal sõjapäeval!) võeti vastu otsus kaitsevööndi loomiseks Luuga jõe joonel – 550 km piirist ning 90 km esimestest Leningradi tänavatest.
Üheaegselt sellega võttis peakorter 25.juunil vastu otsuse anda vastulöök Wehrmachti 56-dale tankikorpusele, mis tungis Daugavpilsi suunas. Püüdes kuidagigi takistada pealetungivaid saksa vägesid looduslikul kaitsejoonel Daugava jõel, suunas TTPA juhtkond sinna täiesti komplekteerimata 21-se mehkorpuse, mille täielikku komplekteerimist nägid plaanid ette alles 1942-ks aastaks ning isegi viienda õhudessantkorpuse, mis ei omanud tankidega võitlemiseks ei vastavat relvastust ega ka vajalikku väljaõpet. Teiste sõnadega, lõhet kokkuvarisenud rinde kaitses püüti täita kõigega, mis käe alla sattus.
Ja vaat sellises olukorras suundus kõige võimsam väekoondis Looderinde sõjateatris, esimene mehkorpus, milles isegi peale kroonijuveeli - esimese TD - Lapimaale saatmist oli kuus korda rohkem tanke kui Leljušenko 21-ses mehkorpuses, sadade tankide roomikutega teid lõhkudes põhja, Gatšinasse, s.t. täpselt vastassuunda rindejoonest.
Muuseas, isegi sakslased olid vägagi ärevil nende jaoks arusaamatu “Pihkva tankigrupi” kadumise üle. Algul näis neile, et 1.MK läks Pihkvast lõunasse. Halder kirjutas 22.juunil 1941 aastal oma päevikus:
“...venelaste motoriseeritud Pihkva grupering ...on avastatud oma varem eeldatud kogunemiskohast 300 km lõuna pool...”
Seejärel – järgmine versioon (sissekanne 24.juunist):
“...Kõigist meile teada olevatest vaenlase operatiivreservidest on käesoleval hetkel selgusetu vaid Pihkva tankigrupi asukoht. Võimalik, et see on paisatud Šiauliai ja Daugava vahelisse rajooni...”
Järgmisel päeval, 25.juunil, kannab Halder ette, et:
“Vaenlase esimene tankikorpus on ümberpaigutatud Pihkva rajoonist üle Daugava Riiast lõuna poole”.
Ärgem olgem liiga ranged Saksa sõjaväeluure tööd arvustades. Neile ei võinud lihtsalt pähegi tulla, kust tegelikult oleks tulnud esimest MK otsida. Ja ei olnud neil ka sellise tegevusraadiusega luurelennukeid, mis oleksid suutnud fikseerida tankiüksuste liikumist Põhjarindel. Vaat kui neil oleks olnud luuresatelliit, siis selle pardalt oleks avanenud tõeliselt fantastiline vaatepilt.
Ida–Preisimaalt liikusid loode suunas Daugava poole kahes suures kolonnis kaks saksa tankikorpust neljandast tankigrupist. 41-ne Reinhardti juhtimise all ja 56-s von Mansteini juhtimise all. Edasi kulges kolmesaja kilomeetri ulatuses tavapärane rahulik (kui vaadata kosmosest) elu. Aga veel kaugemal idas, ikka samas loodesuunas, liikusid samasugustes tolmu ja diislisuitsu pilvedes kaks nõukogude korpust, 1.MK Pihkvast Leningradi suunas ja 10.MK Leningradist Viiburi suunas.
Ja mis veelgi huvitavam – nii sõdivad saksa kui ka rännakul olevad nõukogude diviisid liikusid enam-vähem ühesuguse kiirusega!
Mansteini korpus läbis 255 kilomeetrit piirist Daugavpilsini (Dünaburg) nelja päevaga. Liikumise keskmine kiirus oli seega 64 kilomeetrit päevas.
Reinhardti korpus liikus piirist Krustpilsi linnakeseni Daugava ääres viie päevaga. Keskmine tempo 55 kilomeetrit päevas.
Aga kümnenda mehkorpuse tankidiviisid jõudsid neile määratud rajoonidesse Viiburist kirde poole, 150 kilomeetri kaugusele Leningradist, 24.juuni õhtuks. Rännakuks Pihkvast Gatšinasse (200 kilomeetrit linnulennult) kulus elitaarse 1.MK diviisidel kaks päeva.
Rangelt võttes oli nõukogude tankidiviiside liikumiskiirus siiski poolteist korda suurem kui saksa vägedel.
Aga sakslased ei sooritanud lihtsalt rännakut, vaid (nagu on kombeks arvata) “ületasid Punaarmee raevukat vastupanu.”
Mehhaniseeritud väeosade võimetus sooritada kiirrännakuid oli esimeseks ebameeldivaks üllatuseks, millega tuli Põhjarinde juhtkonnal kokku puutuda. Madalad tempod ei olnud siiski seotud nõukogude tankide erilise aeglusega (BT-d võib siiani lugeda üheks kiireimatest tankidest ajaloos.), vaid liikluse reguleerimise täieliku korraldamatuse ja rikkis masinate evakueerimise võimetusega. Nimelt sellele probleemile pühendatud 1.MK komandöri käskkirjas 25-st juunist 1941.a märgitakse, et masinad liikusid kolonnides stiihiliselt, üksteisest mööda kihutades, peatudes juhtide soovi kohaselt selleks mitteplaneeritud kohtades, moodustades ummikuid. Mahajäänud masinate koondamine ja remont puudus täielikult.
Palju paremini ei olnud asjalood ka 10.MK-s. 24.TD liikumismarsruut ulatus 160 kilomeetrini, mille nad läbisid 49 tunniga. Keskmine kiirus oli siis 3,5 km/h (kui mäletate, siis D.Pavlov oletas, et mehkorpused hakkavad mitte lihtsalt rännakuid sooritama, vaid ka ründama kiirusega 15 km/h). 21.TD kulutasid tankid kahepäevasel rännakul 14–15 mototundi, mis annab ilmselgelt tunnistust sellest, et isegi selles enam-vähem normaalselt ette valmistatud ja varustatud diviisis vähemasti pool rännakuajast kulus ummikutes ja troppides seismisele.
Kuidas ka ei olnud, aga 25–26 juuniks olid kõik 1.MK ja 10.MK väeosad ja koondised hargnenud neile määratud rajoonides hiiglaslikul maa-alal Gatšinast polaaraladeni, korrastasid peale mitmepäevast rännakut tehnikat, saatsid Soome piiri poole ja (nagu nüüdseks on selgunud ellujäänute mälestustest) ka ÜLE Soome piiri luuregruppe ja...
Ja midagi ei juhtunud. Põhjarinde maaväed (kriipsutame selle sõna eriti rasvaselt alla), 14-s, 7-s, 23-s armee, mis koosnesid viieteistkümnest laskur-, kahest motoriseeritud- ja neljast tankidiviisist ning üksikust laskurbrigaadist, tardusid piinavas ja seletamatus tegevusetuses...

8
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... kul....pdf

1941.aasta 25.juuni koidikul...

Samal ajal kui Põhjarinde (Leningradi SRK) väed sooritasid neid saladuslikke ümbergrupeerumisi, jätkus lahingutegevuse arenemine Baltimaades samas (s.o katastroofilises) suunas. Ainult Daugavpilsi suunal pidurdas Leljušenko 21.MK tankistide meeletult julge löök paariks päevaks vaenlase edasitungi. Kõikides ülejäänud rindelõikudes forsseerisid sakslased peaaegu takistamatult Daugava, liikudes Režitsa-Pihkva-Leningradi „finišisirgele“.
Ainsaks reserviks, mida nõukogude väejuhatus sai viivitamatult kasutada, oli väga võimas Leningradi SRK lennuvägi. Daugava sillad ja ülepääsukohad olid 2., 44. ja 58. (Staraja Russa rajoonis) ning 201., 202. ja 205. (Gatšina rajoonis) pommituslennuväe polkude (PLP) löögiulatuses. Kas nõukogude väejuhatus sai aru sellest tohutu suurest osast, mida võis mängida lennuvägi strateegiliselt tähtsate veetõkete hoidmisel? Loomulikult sai! Mõned päevad hiljem, kui purustatud Läänerinde vööndis Valgevenes hakkasid sakslased ületama Berezina jõge, andis Kaitse rahvakomissar Timošenko ise käsu, mille kohaselt Berezina ülepääsude purustamiseks haarati kaasa kõik, mis lennata suutis. Alates kergetest pommitajatest Su-2 kuni raskete ja aeglaste (nagu jõepraamid) TB-3-deni.
Timošenko käsk nõudis vahetpidamata väikestelt kõrgustelt pommitamist. Saksa ajaloolased kutsuvad neid päevi „õhu-Verduniks“. Meie lennuvägi kandis tohutu suuri kaotusi. Kaugpommitjate DB-3f polgud, mis kuidagi ei sobinud madalalt kõrguselt pommitamiseks, sulasid nagu lumi päikese käes. Hukkusid kaug-lennuväe lendurid ja tüürimehed – need olid professionaalid Punaarmee jaoks unikaalse ettevalmistus-tasemega. Sellist hinda maksis Peakorter mõne päeva võitmise eest, millega saadi siseringkondadest Valgevenesse kohale tuua uued väeosad. Ning märgime, et mitte keegi hilisematest ajaloolastest ja sõjaväespetsialistidest ei kritiseerinud seda julma, aga sõjaliselt hädavajalikku rahvakomissari otsust...
Naaseme aga siiski Baltimaadesse. Kas Põhjarinde õhujõud olid võimelised oluliselt kahjustama ülepääse Daugavast? Ülaltoodud pommituslennuväe polkudes oli sõja algul 201 korrasolevat SB lennukit. Peale selle võidi massilisse õhurünnakusse kaasata ka Eestis Tartu rajoonis paikneva 4.lennuväediviisi kolm pommitajate polku (35., 50. ja 53.), mis sõjategevuse algusest oli operatiivselt Põhjarinde alluvuses. See teeb veel 119 korrasolevat pommitajat.
Nende lennuväeosade baseerimiskohtade ja Daugava jõe vaheline 400-500 km distants lubas kasutada „vananenud“ pommitajaid SB maksimaalse pommikoormaga. Ning erinevalt Berezina juures kujunenud traagilisest olukorrast, võidi siin pommitajaid kogu teekonna ulatuses katta 7., 159. ja 153. hävituslennuväe polkude (HLP) uusimate MiG-3 hävitajatega. Neid uusimaid oli (nõukogude ajaloolaste arvates) väga vähe – kõigest 162 korrasolevat MiG-3-e. Seda oli muidugi vähem kui oleks tahetud – kuid sellegipoolest poolteist korda rohkem, kui oli hävitajaid ainukeses sellel sõjatandril tegutsevas Luftwaffe hävitajategrupis JG-54 (98 korrasolevat „Messerschmitt“ Me-109F 24.juuni 1941.a seisuga).
Kui ka sellest oleks olnud väheks jäänud, siis olid põhjarinde koosseisus veel Murmanski ja Petrozavodski rajoonis baseeruvad 10., 137. ja 72. PLP-d, mida oleks olnud võimalik üsna kiiresti lõunasse Leningradi juurde ümberpaigutada.
Võib-olla seda oligi vähem kui nõukogude väejuhatus oleks tahtnud, kuid Luftwaffe 1.Õhulaevastiku (mis puhastas teed armeegrupi Nord vägedele) koosseisus oli kõigest 210 korras pommitajat (24.juuni 1941.a hommiku seisuga). On märkimisväärne, et Põhjarinde staabi koondettekandes Nr.3, mis koostati kell 12 päeval 22.juunil, kirjutati: „vaenlane pole meie rindelõigus veel lahingusse toonud oma peamisi õhujõudusid, piirdudes üksikute gruppide ja lennukite tegutsemisega“. See hinnang on üsna arusaadav, kui meenutada, et Luftwaffe 1.Õhulaevastiku koosseisus olevate korras lahingulennukite arv (330) oli täpselt kümme korda väiksem sellest, mida Punaarmee kõrgem ülemjuhatus arvestas sakslastel sellel suunal olevat. Vähemalt võib sellise järelduse teha alles 1993.aastal avalikustatud 1941.a. jaanuaris toimunud Kindralstaabi operatiiv-taktikalise „mängu“ materjalide põhjal.
Järgmine küsimus – kas oli Põhjarinde õhujõudude juhatus suuteline sellist suuremastaabilist rünnakut organiseerima?
Tõe kriteeriumiks on praktika! Aga praktika näitas, et oli suuteline ja veel kuidas!
1941.aasta 25.juuni koidikul andsidki kõik ülaltoodud lennuväeosad, aga ka Põhja- ja Balti laevastiku lennuvägi võimsa löögi vaenlase pihta.
Niimoodi kirjeldab neid sündmusi lennuväemarssal A.A.Novikov:
„...25.juuni varahommikul olin ma sõjaväeringkonna staabi keldris asuvas sidesõlmes. Tehti veel viimased ettevalmistused, täpsustati andmeid, peeti veel lühikesed jutuajamised lennuväeosade komandöridega ja siis hakkasid lennuväljadel mootorid möirgama. 263-st pommitajast ning 224-st hävitajast ja ründelennukist koosnev õhuarmaada võttis suuna vaenlase poole...Rünnak kestis mitu tundi, üks grupp vahetus teisega... Esimest korda meie õhujõudude ajaloos võttis üheaegsest tegevusest osa nii suur arv sõjatehnikat, kusjuures kogu rinde ulatuses: Viiburist Murmanskini... See nõukogude lennuväe ajaloos esimene mitmepäevane operatsioon veenis meid...“ Ja nii edasi...
Kuid see õhulöök ei tabanud üldsegi sakslasi! Kogu see õhuarmaada ründas...SOOMET! Sajad tonnid pomme tabasid sildu, maanteid, tehaseid, raudteejaamu, linnasid ja lennuvälju kogu riigi territooriumil, „Viiburist Murmanskini“ – nagu ilma vähimagi kohmetuseta kirjutas seltsimees marssal. „Meie maa vastu toimepandud õhurünnakud, kaitsetute linnade pommitamised, rahulike elanike tapmine – kõik see näitab mistahes diplomaatilisest hinnangust paremini, kuidas suhtub Nõukogude Liit Soomesse, - sellise avalduse tegi Soome peaminister Johan Rangell parlamendisaadikutele. 25.juuni õhtul kuulutas Soome parlament, et Soome asub Nõukogude Liiduga sõjaseisukorras.
Jätame Soome ajaloolastele õiguse ka edaspidi diskuteerida selle üle, kas see õhukallaletung oli Soome sõttaastumise põhjuseks või kasutas Soome juhtkond seda lihtsalt sündsa ettekäändena traagilise 1939/40 aasta Talvesõja eest kättemaksmiseks. Meie aga püüame võrrelda 25.juuni koidikul Nõukogude-Soome piiril juhtunut 22.juunil teisel, Nõukogude-Saksa piiril juhtunuga.
Lohutame kohe lugejat, kelle arvates on solvav igasugune Stalini võrdlemine Hitleriga – erinevusi on rohkem kui kokkusattuvusi. Absoluutselt ühesugused olid ainult mõlema türanni poolt kasutatud alatud meetodid ja need „pehkinud ettekäänded“, millega nii nõukogude kui ka fašistlik propaganda püüdis maailma avalikkust petta.
Nõukogude Liit ei esitanud (täpselt nagu Saksamaagi) oma tulevasele ohvrile mingeid süüdistusi rahulepingu tingimuste rikkumise kohta ning hoidis kuni viimase tunnini temaga normaalseid diplomaatiisi suhteid. Tulevast agressiooniohvrit püüti uinutada valelike sõpruse ja teineteisemõistmise avaldustega. Näiteks tegi nõukogude saadik Helsingis Pavel Orlov ainult kolm päeva enne massilise pommirünnaku algust (22.juuni 1941.a õhtul) avalduse, et Nõukogude Liit austab Soome neutraliteeti. Ja alles peale seda, kui agressioon sai sündinud faktiks, hakkasid natslikud ja kommunistlikud agitaatorid leierdama „sunnitud, preventiivsest löögist“.
Sellega kogu sarnasus lõpebki. Edasi tulevad ainult erinevused.
Baltimaades asuvate Nõukogude lennuväljade pihta 22.juunil 1941.a sooritatud õhurünnaku esimeses laines osales kõigest 76 pommitajat ja 90 hävitajat. Soomet pommitati aga tunduvalt põhjalikumalt. See on ka selge – oli millega pommitada (vt.ülalpool Põhjarinde lennuväe koosseisu). Saksa lennuvägi baseerus piiriäärsetele lennuväljadele alles mõned nädalad (või isegi mõned päevad) enne lahingutegevuse algust. Luftwaffe lendurid tegutsesid uue, tundmatu territooriumi kohal. Stalinlikud kotkad aga lendasid pisiasjadeni tuttaval marsruudil – esimese Nõukogude-Soome sõja (1939/40 aasta talv) ajal sooritas nõukogude lennuvägi üle 80 tuhande lahingulennu. Sakslastel tuli purustada lennuvägi, mis ületas neid arvukuselt mitmekordselt. Nõukogude õhujõud võisid aga tegutseda rahulikult, praktiliselt tähelepanu pööramata mõnekümne Soome hävitaja vastutegevusele.
Täiesti erinevaks osutusid ka 22. ja 25. juuni sündmuste poliitilised tagajärjed. Sõnamurdlik kallaletung Nõukogude Liidule kvalifitseeriti rahvusvahelises Nürnbergi tribunalis kui hitlerliku režiimi raske kuritegu. Ka Nõukogude Liit osales Nürnbergi tribunalis – kuid sugugi mitte ühe süüdistatava rollis... Saksa ajaloolased tegid sõjajärgsel ajal ära suure töö, et avalikustada maailmasõja ettevalmistamise ja lahtipäästmise mehhanismi. Nende nõukogude „kolleegid“ tegutsesid aga palju osavamalt.
Enamikus populaarsetes sõjaajaloolistes raamatutes (nende „teoste“ hulka kuuluvad ka kõrgkoolis kasutatavad NSVL ja NLKP ajaloo õpikud) pole isegi mainitud tulekahjudes lõõmavaid Soome linnu. Aga neis vähearvulistes töödes, kus mainitakse Soome juunikuist pommitamist, antakse neile nõukogude lennuväe rünnakutele täiesti hämmastav „seletus“. Tuleb välja, et need olid puhtalt „kaitse-eesmärgilised rünnakud vaenlase lennuväljade pihta“. Järelikult kujutasid 22 Soome pommitajat (mille seas olid parimateks lennukiteks inglise „Blenheimid“ – meie „lootusetult vananenud“ SB analoogid) endast niisugust ohtu Leningradile, et ainult ennetav löök võis linna päästa! Ainuüksi 162-st uusimast MiG-3 hävitajast jäi väheks tulevaste rünnakute tõrjumiseks. Avame näiteks M.N.Koževnikovi soliidse monograafia ja loeme sealt järgmist:
„...vaenlase lennuväegrupeeringu nõrgendamiseks ja Leningradi vastu planeeritava löögi nurjamiseks käskis Peakorter ette valmistada ja läbi viia massilised löögid Soomes ja Põhja-Norras asuvate lennuväljade pihta, kus baseerusid Saksamaa 5.Õhulaevastiku ja Soome lennuväeosad...“
Vaat see on tase! Vaat see on meistritöö! Üksainus väike sõna – „ja“ – ning kõik pöördub pea peale.

9

Sakslaste poolt 1940.a kevadel okupeeritud Norra lennuväljadel asusid Luftwaffe väeosad, nende seas ka ülalmainitud pommitajate grupp II/KG30. Ning need pommitasid tõesti sõja esimestest päevadest alates Murmanski linna ja sadamat ning Kirovi raudteed.
Kuid Soome lennuväljadel ei olnud ühtegi Luftwaffe eskadrilli ning kaitsta nende eest Lenini linna tuli hoopis teisest suunast – edelasuunast läheneva vaenlase eest. Soome lennuväljadel baseerus Soome lennuvägi, millel oli sõja lõpuni Mannerheimi käsu kohaselt keelatud kõik lennud Leningradi kohal. Seda käsku täideti rangelt ka siis, kui 25.juunil 1941.a alanud sõja rindejoon asus aeglase pommitaja mõne-minutilise lennu kaugusel Palee väljakust. Ent isegi enne selle sõja algust ei kujutanud Soome lennuvägi oma tehnilise mahajäämuse ja vähearvulisuse tõttu Punaarmee jaoks suurt probleemi. Vaat sellepärast polnudki Soome lennuväljad ainukesed ja isegi mitte kõige tähtsamad rünnakuobjektid.
Leningradi SRK vägede mobilseerimise ja hargnemise katteplaanis olid lennuväe ülesanded formuleeritud äärmiselt täpselt:
„...p.6. Lennuväe aktiivsete löökidega haarata ülevõim õhus ning võimsate löökidega peamiste raudteesõlmede, sildade, ülepääsude ja vägede grupeeringute pihta aeglustada vaenlase vägede koondumist ja hargnemist...“
Teiste sõnadega öeldes oli Soome lennuväe hävitamine küll ette nähtud, kuid ainult ühe osana üldisest, sugugi mitte kaitseplaanist – sest „vaenlase vägede hargnemist“ saab segada ainult ühel juhul – kui vaenlane alustab seda hargnemist PEALE teie kallaletungi algust.
Kuid seltsimees Koževnikov ajas sõna „ja“ abiga kõik ühte hunnikussse: Soome ja saksa lennuväe; Soome lennuväljad ja sakslaste poolt hõivatud Norra lennuväljad; alanud Nõukogude-Saksa sõja tingimustes absoluutselt seaduslikud nõukogude lennuväe rünnakud Põhja-Norras asuvate saksa lennuväljade pihta (kui selliseid rünnakuid üldse sooritati) ja selle riigi massilise pommitamise, kelle neutraliteeti stalinlik valitsus lubas austada.
Umbusklik lugeja juba tunnetab altvedamist. Kohe hakkab autor viitama mingitele „allikatele“, millest järeldub, et saksa lennuväge Soomes polnud. Aga mis „allikad“ need sellised on ja kas neid võib uskuda?
Küsimus on tõesti tähtis. Jutt käib sõjast ja rahust. Seepärast viitame sellisele „allikale“, mille võltsimine on võimatu.
„Kahekümne teisel juunil, täpselt kell neli, pommitati Kiievit ja meile teatati...“ Täpselt nii, nagu lauldakse selles lihtsas laulukeses, kõik toimuski. Kiievit pommatati ja Minskit ja Kaunast ja Riiat ja Sevastoopolit ja Odessat... Aga miks ei pommitatud Leningradi? Kas siis saab võrrelda kõigi eelpool nimetatud linnade sõjalist, majanduslikku ja poliitilist tähtsust Leningradi omaga?
Seltsimees Stalin teatas 17.aprillil 1940.a Punaarmee kõrgema juhtkonna nõupidamisel peetud kõnes, et Leningradi on koondunud kolmandik NSVL-u sõjatööstusest. Selles küsimuses võib teda uskuda. Oma tööstust teadis ta paremini paljudest rahvakomissaridest, keda ta tavaliselt laskis maha iga kahe aasta tagant. Peale selle oli Leningrad veel tähtis raudteesõlm ja laevastikubaas ning riigi peamine laevaehitustehas. Kuidas siis sakslased selle linna unustasid?
Aga nad ei unustanudki. Just sellepärast kihutasidki Mansteini ja Reinhardti tankikorpused kaotustest hoolimata üle Daugava Pihkva poole, just sellepärast võttiski Hitler 1941.a augustis Moskva suunalt ära veel ühe (39.) tankikorpuse ja suunas selle Leningradi peale – sest saksa väejuhatus sai aru Neeval asuva linna tähtsusest. Ja kui pealetungiva Wehrmachti järel baseerusid Novgorodi ja Pihkva lennuväljadele 1.Õhulaevastiku lennugrupid, alustasid nad metsikut Leningradi pommitamist.
Nii et lugupeetud lugeja, kui te tahate kindlalt teada, kas oli saksa lennuväge 25.juunil Soome lennuväljadel – küsige vanadelt leningradlastelt, kas nad mäletavad Leningradi pommitamist sakslaste poolt 1941.a JUUNIS?
Pöördume uuesti tagasi lennuväe peamarssali memuaaride juurde:
„...ka meie ringkonna maaväed valmistusid vaenlasele vastulöögi andmiseks. Kõik olid tol ajal veendunud, et meie ringkonna vägedel tuleb tegutseda ainult nõukogude-soome piiril, Barentsi merest Soome laheni. Mitte keegi ei osanud ette näha, et sündmused hakkavad väga ruttu arenema hoopis teistmoodi, kui me planeerisime enne sõda...“
Vaat nii. Kui poleks olnud seda kahetsusväärset Hitleri-poolset häirimist, oleksid nõukogude väed hakanud jälle „tegutsema“ kogu Soome piiri ulatuses, Läänemerest kuni Barentsi mereni. A.A.Novikovi memuaarid avaldati 1970.aastal. Tükk aega enne „Jäälõhkujat“...Ärme hakkame marssali sõnade kallal norima. Inimesele on omane eksida. Ütled kogemata tõe välja ja aja siis pärast seda sõna taga... Vaatame parem, mida kirjutasid sel ajal nõukogude keskajalehed, kus iga sõna kontrollis tosinkond avalikku ja salajast tsensorit.
24.juuni „Izvestija“ teatas (esialgu küll viitega „Rootsi allikatele“) sellest, et „suur enamik Soome elanikkonnast on rahulolematu valitseva režiimiga“. Vaat niimoodi. Kolmandat päeva käib sõda, „vaenlase esimeste löökide tagajärjed osutusid katastroofilisteks“, aga „Izvestija“ on mures piiritaguste „klassivendade“ rahulolematuse pärast...
28.juunil, kui kõik ettevalmistused olid lõppenud, hakkas jälle peale eelmisest „vabastusretkest“ saadik nii tuttav ähvardav urin:
„...jälle on naftaliinist välja võetud ja sooma fašistide etteotsa pandud vanadusnõder, vereplekiline Mannerheim... saksa fašistide holopid saavad varsti seda, mida nad on ära teeninud...“
Kogu see retoorika kordas peaaegu sõna-sõnalt 26-29.novembri 1939.a „Pravda“ pealkirju, kus see väärikas ajaleht väljendus järgmisel viisil:
„...narr peaministri ametikohal... on vaja õpetust anda jultunuks läinud sõjarditele... marutõbised koerad saavad hävitatud...“
29.juunil 1941.a ilmus „Izvestijas“ suur artikkel „Piiril“. Iga rea järel korrati seal mõtet, et Soome „vabastusretk“ jätkub varsti:
„...me oleme jälle jõudnud kohtadesse, mida me mäletame lahingupäevilt, mil valgesoome üksused taganesid segaduses purustavate löökide all...
...suurel lagendikul kõrgete mändide keskel seisid hiljutistest sõjaretkedest osalejad...
...nende rahulik võidukindlus põhines Karjala maakitsusel peetud karmides lahingutes saadud kogemustel.
Paljudele noortele võitlejatele on see juba kolmas kampaania...
...Ma osalesin sõjas valgesoomlastega. Nüüd nagu tolgi korral, on minul ja kõikidel teistel inimestel vaid üks mõte, üks soov...“
Ühe sõnaga – „...принимай нас, Суоми-красавица...“ („võta meid vastu, Soome-kaunitar“ – originaalis kõlab liiga hästi, et seda lihtsalt tõlkida. – Troll)
Üks kõige meeldejäävamaid ja eredamaid kohti V.Suvorovi triloogias on see, kus ta inglise superkompuutril modelleeris 1939/40 aasta Talvesõda. Mäletate, et V.Suvorov andis sellised algandmed: lumekate poolteist meetrit, temperatuur miinus 35 kraadi, raudbetoonist dotid mitmemeetrilise kattega jne. Ning kuidas selle peale superkompuuter lampidega ehmunult vilgutades vastas, et ilma aatompommita on võimatu „Mannerheimi liinist“ läbi murda. Parem ärge proovigegi.
Kahju, väga kahju, et Suvorov ei kasutanud võimalust ja ei küsinud supermasinalt, mida too arvab Punaarmee juunikuu (1941.aastal) pealetungivõimaluste kohta Soome rindel: lumekatte paksus – null sentimeetrit, betoonkatte paksus mitteeksisteerivatel dottidel – null sentimeetrit, maheda põhjamaise suve temperatuur – 20 kraadi sooja.
Ründajatel on kolmekordne ülekaal suurtükiväes, absoluutne ülekaal õhus. Punaarmee tagalas on tohutu suur linn võimsa remondi-, tööstus- ja hospidalibaasiga. Põhjarindel oli vähemalt kaheksakordne ülekaal tankides. Miinimum. Sest peale 1. ja 10. mehkorpuste oli veel iga viieteistkümne laskurdiviisi kooseisus oma luurepataljon, mis oli relvastatud kergete ujuvtankidega. Need sobisid ülihästi lahingutegevuseks Karjala jävede keskel. Ainuüksi neid tanke oli Leningradi SRK koosseisus 1.juuni 1941.a seisuga 180 tükki. Arvestame ka seda, et enamiku Soome 86-st tankist moodustasid nõukogude trofeetankid T-26 ja BT, mis saadi saagiks Talvesõja käigus. Nende tehniline seisukord oli kahtlemata vilets, arvestades täielikku varuosade puudumist ja tankide seisukorda nende hõivamisel.
Millega siis peale aatompommi võisid soomlased peatada Punaarmee triumfimarsi Helsingforssi?
Situatsioon Põhjarindel, kus vähearvuline ja aeglaselt tegutsev vaenlane ei suutnud segada Leningradi SRK vägede plaanipärast mobiliseerumist ja hargnemist, oli teatud mõttes unikaalne. Samal ajal kui läänepiiridel 22.juunil 1941.a alanud Wehrmachti kallaletung katkestas plaanipärase vägede mobiliseerumise ja hargnemise, jätkas Põhjarinne tegutsemist ranges vastavuses ennesõjaaegsetele plaanidele. 17.juunil 1941.aastal alanud hooratta liikumist ei suutnud peatada ei hitlerlaste kallaletung ning isegi mitte sakslaste läbimurre üle Daugava. Pööramata tähelepanu neile „segavatele pisiasjadele“, jätkas Põhjarinde juhatus samm-sammult Soome sissetungimise stsenaariumi arendamist. Vaat sellepärast võib 25.juunil alanud lahingutegevus Soome rindel olla teatud määral mudeliks mittetoimunud „Groza“ plaanile.
Mõned autorid on kirjutanud (ja paljud lugejad nõustusid sellega), et 1941.a. suvel oli Punaarmee suuteline jõudma Berliini (kui sakslased poleks ennetanud). Viiburist on Helsingisse palju vähem maad. Ja vaenlane oli tunduvalt nõrgem. Ja esimese löögi andis Punaarmee.
Kuid Helsingisse ei jõutud. Aga kui ilusti oli kõik planeeritud...

10
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... saadab.pdf

„Kui seltsimees Stalin meid koidikul lahingusse saadab...“

Et täies ulatuses hinnata Plaani ilu, on meil vaja kaarti – mitte Suure Isamaasõja lahingute kaarti, vaid Skandinaavia raud- ja maanteede kaarti.
Sõjaplaanid on seotud teedega. Nii oli see juba Xerxese ja Batu-khaani aegadel, nii oli see ka kahe-kümnendal sajandil. Peale selle suurendas XX sajandi armee sõltuvus materjal-tehnilisest varustamisest (laskemoon, kütus jne) veelgi transpordi kommunikatsioonide tähtsust operatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel.
Soomet saab „väikeseks riigiks“ lugeda ainult elanikkonna arvukuse järgi. Territoorium on tal suurem kui Austrial, Ungaril, Belgial, Taanil ja Hollandil kokku.
See territoorium on nagu Venemaalgi äärmiselt ebaühtlaselt asustatud. Lõunas asuv tihe raudteevõrgustik muutub keskkohas aina hõredamaks. Veelgi põhja pool muutub see üheksainsaks niidiks, mis Botnia lahe põhjaosas asuva Kemi linna juures hargneb kaheks: üks haru suundub läände Norrasse ja seob Soome teed mittekülmuvate Norra sadamatega; teine haru suundub itta, Nõukogude Karjala piiri äärde. Sealsamas kulgeb ka selle rajooni ainus maantee, mis üle Rovaniemi, Kemijärvi ja Salla seob lääne- (mere) ja ida-(nõukogude)piiri. Rovaniemist põhja poole, läbi sadade kilomeetrite soostunud taiga ja tundra, suundub autotee Petsamosse – Soome kõige põhjapoolsemasse linna. Petsamo – see on Euroopa suurim niklileiukoht, see on soomusteras ja kuumuskindlad sulamid lennukimootorite jaoks, see on ennesõjaaegse Soome tähtsaim eksportartikkel. Tõsi küll, tänaseks on see vene linn Petšenga.
Ja nüüd kanname sellele kaardile 1.tankidiviisi mahalaadimise koha (mäletate veel, millest kogu see jutt algas?) – ning geniaalselt lihtne Soome sissetungi plaan avaneb meie ees täies ilus.
Ainult üks löök võimsa tankirusikaga (aga tankide arvult ületas Baranovi diviis peaaegu kahekordselt Mansteini tankikorpust!) Alakurttist Kemijärvile ning 1.TD murrab metsapadrikust välja kõvakattega maanteele. Soome armee jõud selles rajoonis olid nõukogude tankilaviini peatamiseks liiga väikesed: Kuusamo rajoonis oli ainult 6.jalaväediviis ja 200 km pealetungivööndist eemal Suomussalmis veel üks Soome diviis, kusjuures nende kahe diviisi (mis moodustasid III korpuse kindralmajor H.Siilasvuo juhatusel) koosseisus oli juuni lõpuks kõigest 10 tuhat meest (poolteist korda vähem kui nõukogude laskurdiviisi ettenähtud koosseisus).
Edasi, liikudes maanteed mööda Rovaniemisse, jõuab 1.TD Botnia lahe äärde, lõikab läbi Kemisse viiva raudtee – ja kogu operatiivolukord muutub silmnähtavalt. Muust maailmast äralõigatud Petsamo võib rahumeeli Petšengaks ümber nimetada – selleks on Murmanski rajoonis 14.armee (14., 52., 104. ja 122. laskurdiviisid). Soome nikkel on alatiseks saksa tööstuse jaoks kadunud ja Soome armee on saksa vägedest (mis asuvad või mida võidakse tulevikus Norrasse viia) kindlalt ära lõigatud.
Loomulikult ei saa 300 km sügavusse ulatuvat pealetungi nimetada „kergeks jalutuskäiguks“, olenemata vaenlase nõrkusest. Sellepärast saadetigi Alakurttisse suurepäraselt ettevalmistatud, täielikult komplekteeritud ja suure lahingukogemusega diviis koos komandöriga, kellele see sõda oli juba järjekorras kolmas.
Tõe huvides märgime, et teoreetiliselt oli ka olemas otseühendus Saksamaa ja Soome vahel mööda merd, Botnia lahes asuvate Soome sadamate kaudu. Sellega justkui vähenes Kemi kaudu Norrasse viiva raudtee strateegiline tähtsus. Kuid kõik ennesõjaaegsed plaanid lähtusid sellest, et Punalipulisel Balti laevastikul on küllaldaselt jõudu ja vahendeid (kaasa arvatud Soomes Hanko poolsaarel asuv baas) selleks, et Botnia ja Soome lahed saksa laevastiku jaoks raudkindlalt sulgeda.
Kiirtank BT, mis suutis ilma roomikuteta arendada 60-70 km/h, oli sel hetkel parimaks sõjavahendiks „raevukaks retkeks“ üle Rovaniemi Botnia lahe äärde. Nõukogude tankidiviisi ilmumine Alakurttisse paljastas nii ilmselgelt nõukogude Plaani sisu ja eesmärgid, et selle ümberbaseerumisega venitati kuni 17.juunini ning siis sooritati see kiirkorras, jättes Pihkva laagrisse maha kümneid tanke. Ja kõik vaid selle nimel, et tankiarmaada ilmuks Soome piiri äärde „kõige viimasel momendil“.
Selle targa ja komplekse (ilma igasuguste jutumärkideta) plaani väljatöötamine algas juba 1940.aasta sügisel s.o pool aastat peale 1940.a märtsis sõlmitud rahulepingut Soomega. 18.septembril kirjutasid Kaitse rahvakomissar Timošenko ja Kindralstaabi ülem Meretskov alla dokumendile Nr.103203 – „Kaalutlused Punaarmee relvajõudude hargnemiseks Soome sõja puhkemisel“.
Märgime kohe, et nendes „kaalutlustes“ pole ühtegi sõna Saksamaa kohta! Arvestamata vähimalgi määral võimalusega, et saksa armee võib kasutada Soome territooriumi, seab nõukogude väejuhatus vägedele sellised ülesanded:
„...tungida Kesk-Soomesse, purustada siin Soome armee peajõud ning vallutada kogu Kesk-Soome...üheaegselt pealöögiga anda löök ka Rovaniemi-Kemi suunas, et Botnia lahe kaldale väljajõudmisega lõigata ära Soome põhjaosa ning katkestada Soome otseühendus Rootsi ja Norraga...“
Pealöök planeeriti anda kahes suunas: üle Savonlinna Mikkelile ning üle Lappenrantta Heinolale. Ning on tähelepanuväärne, et 1941.a. juunis oli 10.MK koondunud just planeeritava pealöögi suunda Imatra vastas. Aga rünnakuks üle Rovaniemi Kemile planeeriti kasutada 21.armeed Alakurtti rajoonist s.o just seal, kuhu laaditi maha 1.tankidiviis...
Poolteist kuud peale „kaalutluste“ allakirjutamist suundus Berliini Hitleriga kohtuma nõukogude valitsusjuht Molotov. Läbirääkimised kestsid kaks päeva: 12 ja 13 november 1940.a. Läbirääkimiste stenogrammist lähtub, et „Soome küsimus“ hõlmas umbes poole kogu ajast! Tõsi, see arutelu meenutas kahe kurdi dialoogi. Molotov kordas nagu rikkis grammofoniplaat ühtesid ja samu argumente: salajase protokolli kohaselt anti kogu Soome Nõukogude Liidu mõjusfääri, seepärast on NSVL-l õigus igal talle sobival ajal alustada küsimuse „lõplikku lahendamist“. Üha rohkem ja rohkem hüsteerikasse kalduv Hitler aga vastas sellele, et ta ei kannata enam mingit uut sõda Balti regioonis, kuna see andvat inglastele nii ajendi kui ka võimaluse sekkumiseks, aga Saksamaa vajavat katkematuid rauamaagi tarneid Rootsist. Sel korral ei suutnud läbirääkimisi pidavad kõrged „pahhaanid“ milleski konkreetselt kokku leppida ja läksid lahku üksteist sügavalt umbusaldades.
Siis saabus 25.november 1940.a. Sellel päeval andis Molotov saksa saadikule krahv Schulenburgile üle kokkuleppe projekti nelja riigi (s.o natsliku Saksamaa, fašistliku Itaalia, militaristliku Jaapani ja „muutumatult rahuarmastava“ Nõukogude Liidu) pakti loomise tingimustest. Samal päeval saatis Kaitse rahvakomissar Timošenko Leningradi SRK juhtkonnale direktiivi, mis käskis alustada ettevalmistusi Soome sõjaks. Selle dokumendi esimesed sõnad kõlasid nii: „NSVL-u sõjas ainult Soome vastu (autori rõhuasetus) tingimustes tuleb juhtimise lihtsustamiseks ja vägede varustamiseks...“
Edasi seatakse direktiivis ülesandeks „purustada Soome sõjajõud, vallutada tema territoorium... ning jõuda Botnia lahe äärde operatsiooni 45-ks päevaks“. Helsingi oli kavas vallutada „operatsiooni 25-ks päevaks“. Kõigi operatsiooniplaani osade detailne ettevalmistus kästi lõpetada 15.veebruariks 1941.a. Eriti tasub märkida kahte momenti. Esiteks pole ka selles dokumendis mingit seost eelseisva Soome sõja ning võimaluse, et hitlerlik Saksamaa kasutab Soome territooriumi oma vägede koondamiseks, vahel. Teiseks iseärasuseks on planeeritava sõja otsustavad, lõplikud eesmärgid. Ei mingeid „piiri nihutamisi Lenini linnast kaugemale" - ainult täielik Soome okupeerimine ja „väljajõudmine Botnia laheni“.
Töö läks käima. Juba 1941.a märtsis viis Kaitse RK asetäitja armeekindral Meretskov koos Leningradi SRK juhtkonnaga läbi mitmepäevase operatiivmängu, mille käigus töötati ainult ründeteemade kallal. Dokumentaalsed tõestused selle kohta avalikustati alles hiljuti, kuid juba vanadel headel aegadel jutustas „Lenini ordeniga autasustatud Leningradi SRK ajalugu“, kui „õpetlikud olid väljasõidud Karjala maakitsusele ja Koola poolsaarele, mille käigus õpiti tundma kaasaegseid ründeoperatsioone“. No ja Petsamot pidasid nõukogude kindralid juba niigi peaaegu Petšengaks. Tolleaegne 14. (Murmanski) armee staabiülem L.S.Skvirski meenutab, et kui ta 1941.a. veebruaris kuulis, et Soomega peetakse läbirääkimisi niklikaevanduste aktsiate jagamise üle, oli ta väga üllatunud: „Milleks osta, kui me niikuinii varsti võtame need kaevandused tagasi?“ On tähelepanuväärne, et see arvamus ühtis täiesti nende ettekannetega, mida saatis Moskvast Soome saadik Paasikivi: „Nõukogude Liit kasutab meie vastu jõudu, kui kaevanduste probleemi ei lahendata...“
See pole üllatav, et Nõukogude Liit kavatses astuda sõnamurdliku agressori rolli.
Kas siis sissetung Poolasse 1939.a. septembris või Baltimaade okupeerimine 1940.a. juunis olid midagi muud, kui agressioon nende riikide vastu, kelle suveräänsust stalinlik juhtkond lubas austada? Imelik ja üllatav on teine asi. 1941.a. juuni lõpuks olid täielikult mobiliseeritud Leningradi SRK (Põhjarinde) väed viidud koondumispiirkonda, nõukogude lennuvägi jätkas 25.juunil alanud Soome pommitamist, aga maavägede operatsioon ei tahtnud kuidagi alata? Miks?
Senini baseerus meie jutustus rangelt faktidel ja dokumentidel.
Selles episoodis aga lähme me oletuste ja hüpoteeside kõikuvale pinnale. Lugejal on täielik õigus selle peatüki lõpp „süütõendite puudumisel“ vahele jätta. Autori arvates jäi 1941.aasta juuni lõpus Sooma armee purustamisplaanide elluviimisel puudu vaid ühest tingimusest. Ühestainsast, ilma milleta aga armees ei sünni mitte midagi.
EI OLNUD KÄSKU!