www.militaar.net

meil pole nii palju juhtmeid:D

Vahetult pärast sõda ehk toimus ka mõni tõsisem asi, aga üldiselt, ja iseäranes tuginedes minu vanemate sugulaste, kes ka metsas viibisisd, mälestustele, suuremate relvastatud gruppide kallale metsavennad ikka eriti ei trüginud. Varitseti ja koristati, jah, nõukogude tegelasi, kaasajooksikuid ja kitsesid jne. Aga suuremaks lahinguks, isegi varitsusest, ei jätkunud neil tegelikult moonagi. See ei ole sulle kaks-kolm padrunit, mida igal tattnokal olemas oli. Meestel oli vaja ka edasi elada. Lisaks ka see aspekt, et mida suurem grupp oli, seda rutem nad vahele võeti, kusjuures varitsejaks olid siis just punased. Alati leidus kits, keda sisse sokutada, alati. Pikalt jäid ellu need, kes üksi tegutsesid. Ei olnud ka see kerge (mu vanaonu nii tegi, ka seal suur grupp lokaliseeriti ja tapeti viimseni). Samas - üksiktegutsejatest ei saa iial kokku piisava jõuga gruppi. Siit ka mu skepsis mõjuvate varitsuslahingute osas - peale esimest aastat-kahte lihtsalt polnud neid varitsejaid enam piisavalt koos ja ega pikk metsaelu kipub pätistama/apaatseks muutma kah. Enamus mehi oli metsas siiski peamiselt redus, aga mitte aktiivsete võitlejatena.