Vene lennukitööstuse allakäik algas juba siis, kui kadus ära oht kokkukeeratud pasa pärast aastateks rahvavaenlasena tsooni sattuda. See hirm oli ka üks põhjus, mis hoidis kvaliteedi paigas. 90ndatel eksporditud lennukite plaaneritest on hilisemate hoolduse käigus leitud mutreid, haamreid, pühkimiskaltse, käest pudenenud pisijuppe jne. Ühesõnaga asju, mida saab seletada vaid lohakuse ja kontrolli vähesusega.
Heaks näiteks on kasvõi see, et 70ndatel pidasid muidu ekstreemsetes tingimustes töötavad MiG-25 mootorid vastu nii 700 tundi, siis 90ndatel kestsid MiG-29 mootorid harva 300 tunnini.
Veelgi hullem, kodumaine lennukite elektroonika pidi hirmsat moodi jupsima. Lennukeid hoitakse käigus sedasi, et elektrikud koostavad lego põhimõttel kastitäiest juppidest töötavaid asju.
Ise küsimus on veel selle "oboronka" usaldusväärsus, sest näiteks müügijärgsete varuosade tarnetega käib üks pidev jama. Näiteks Saksamaa loobus enda MiG-29 eskadrillist ka sel põhjusel, et 24 tootmises oleva lennuki käigushoidmiseks vajalik logistiline pingutus oli kordi suurem kui üle 100 ammu tootmisest maha võetud F-4-le vajalik. Selle tralli tulemusena ei ole midagi kummalist, kui nt pooled MiG-29-d seisavad lihtsalt kasutult maa peal, kuna parasjagu pole varuosi. Ekstreemne näide on muidugi India, kelle Mig-29'd seisid mõned ajad tagasi ligi 100%-liselt angaarides, kuna venelased ei suutnud mootoreid tarnida.
Poolakad on tunnistanud, et vaatamata jamadele F-16 käigus hoidmisega on nende lennukite lahinguvalmidus tublisti kõrgem, sest lennuk veedab vähem aega remondiangaarides.
Seega rääkida, kuidas idablokid toodavad läänega samavõrdseid lennumasinaid võib ainult derzaava lagunemisest muserdatud hingega vene inimene.
See mis sealt tegelikult tuleb, on tihti viletsa kvaliteediga ja selle hilisem käigushoidmine on tõsine peavalu, isegi kui sulle ei tehta poliitilist varuosade embargot, ei saa ikkagi midagi kätte, sest pardaki tingimustes kaovad su soovid nagu musta auku.
Kas nutune või mitte, aga idanaaber hakkab uuesti ehitama strateegilisi pommitajaid TU-160. Kui hea lennuk see ka on?
Võrreldes isegi B-1B-ga on Tu-160 maha jäänud masin (B-1B kaitsemeetmed on tükk maad paremad). B-2-ga võrreldes on ta strateegilise lennuväe eilne päev. Tänapäeva hävituslennuväe tingimustes kujutavad peamist ohtu Tu-160 tiibraketid. "Kõikide pommide isa" poetamise tingimustes on ta lihtsalt lendav märklaud, mida võib kasutada Tsetseenias, kuid mitte tänapäeva sõjas.