www.militaar.net

Selleks, et sellest aru saada, peb olema Mees. Siis pole vaja midagi sellist küsida.
Lihtsalt ürgajast alates on pere kaitsmine, võitlus oma jahimaade, naiste ja vara eest olnud mehe ülesanne. Militarism on meestele lihtsalt verre imbunud.
Tänapäeva femiinses ühiskonna korralduses on see muidugi vaat, et taunitav nähtus. Mis teha...

Minule üks inimene ütles vene keeles loomulkult "Zachem tebe eto vse nado, v mogilu vse ravno ne vozmjosh". Kollektisoonide kohta.

Kui nii elada siis jah, pole midagi vaja.

Isegi ultrad(rohelised, punased, ruudulised jne) ei ela sellise, võimalik, et kuldaväärt, põhimõtte järgi, mille võiks kokku võtta nii:
Küsimus: Mis on kõige keskkonnasõbralikum tegu, mida üksikisik saab teha?
Vastus: SURE! Sure kohe maha, ilma järglasi jätmata!

PS!
Juhuks kui hinge hakkas kellelegi. Ei mõelnud isiklikult, ongi selline ütelus.

Nüüd oleks sobilik hetk uurida, et mida keegi kogub? kas on mingit spetsialiseerumist? Et mõni kogub näiteks saksaaegseid lusikaid ainult? Või ainult erinevaid tääke?

Oot-oot -mida ma ise olen kogunud? Jah, marke kogusin lapsena. Täpsemalt -loodusmarke. Mingi hetk kogusin taimeseemneid (kah lapsena), siis veel padrunikesti (nii nagu neid kätte juhtus), peale seda kogusin pisut raha (suhteliselt väike kogu...).

Aga nüüd on igasuguse kogumisega juba päris pikk vaikus olnud...

Kelguga poiss kirjutas: "Millest selline nostalgia tingitud on? Kas lapsepõlvest pärit?"

Küsimus enam kui arusaamatu!? Mis tähendab lapsepõlvest pärit....

Oleg A kirjutas:Minule üks inimene ütles vene keeles loomulkult "Zachem tebe eto vse nado, v mogilu vse ravno ne vozmjosh". Kollektisoonide kohta.

Päris huvitav mõte. Äkki peakski oma testamenti kirjutama, et palun kõik minu kollektsioonid ja kola hauda kaasa panna. Kunagi ehk arheoloogid leiavad ja siis olen ma kõva ja kuulus mees. Olgugi siis kasvõi mõnituhat aastat pärast pärast surma .

Manurhin kirjutas:

Oleg A kirjutas:Minule üks inimene ütles vene keeles loomulkult "Zachem tebe eto vse nado, v mogilu vse ravno ne vozmjosh". Kollektisoonide kohta.

Päris huvitav mõte. Äkki peakski oma testamenti kirjutama, et palun kõik minu kollektsioonid ja kola hauda kaasa panna. Kunagi ehk arheoloogid leiavad ja siis olen ma kõva ja kuulus mees. Olgugi siis kasvõi mõnituhat aastat pärast pärast surma .

Nii suurt hauaplatsi pole Tartus saadaval aga kuul on ruumi küll http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=76397
Igastahes oleks lahe leid küll selline rikkalik haud kujutan ette, et leidja annab leiust oma foorumikaaslastele teada ja neil on esimeseks küsimuseks - kas kontmees oli alles????

Närakas kirjutas: kujutan ette, et leidja annab leiust oma foorumikaaslastele teada ja neil on esimeseks küsimuseks - kas kontmees oli alles????

Arvestades seda, mida me kõik tänapäeval sisse sööme (igasugu säilitusained jm. keemia), võib alles olla mitte kontmees, vaid hoopis hästibalsameerunud muumia .

Kas igasugusel kollektsioneerimisel pole mitte ajalooteaduslikku väärtust? Ise küll kahetsen, et poisipõlve nätus, kommipaberi ja õllepurgi kollektsioonid minema viskasin - praegu oleks küll põnev meenutada, kuda nõukaaegne komm maitses. Või et kunagi oli olemas isegi selline jook nagu "Sprite Light!"
Aga ma loodan, et on olemas paadunumaid õllepurgi ja kommipaberifänne, kellel kõik põnev olemas, alles ja katalogiseeritud. Ise pean aega võtma, et oma isolaatorikogugagi asjad korda saaks.

Mul on minu ligi 20 aastat vana õlle- jm. plekkpurkide kollektsioon siiani alles. Olgugi küll keldris paari suure pappkasti sees, aga siiski alles .

Leidsin sellise kirjutise mis annab korraliku vastuse kollektsioneerimisest ja selle algetest.
Head lugemist. Minule meeldis

Psühholoog Voldemar Kolga analüüsib kollektsioneerimise põhjusi ja kogumismaania ohtusid

Miks kogutakse marke ja sitikaid? Kollektsioneerimine on hea näide inimolemuse sügavusest ja keerukusest. On raske leida asju, mida ei kogutaks. Kujutan ette, et mõni kogub kindlasti käbisid, teine pilvi taevas, kolmas mägesid. Minu tšehhi sõber Stanislav kogubki mäetippe ja just sel eesmärgil käis ära Saaremaa kõrgeimal mäel, mis ei ole vapustavalt kõrge. Kollektsioonis aga peab olema igasuguseid mägesid, nii Šveitsist kui ka Saaremaalt. Kogumisvaldkondi on piiramatu arv, tuntuimad on bibliofiilia, bonistika (rahatähed jms), faleristika (ordenid jms), filateelia, filokartia (piltpostkaardid jms), fillumeenia (tikutoosietiketid jms) ja numismaatika. Mis on kollektsioneerimine? Becki järgi iseloomustab kollektsioneerimist teatud objektide aktiivne, valikuline ja kirglik otsimine ja omandamine. Objektid võetakse seejuures tavakasutusest välja, näiteks liblikakogusse sattumise eelduseks on liblika tapmine või objekt jäädvustatakse koguja mällu/kaamerasse, kui seda ei saa kaasa võtta. 54,2 meetri kõrgune Raunamägi Saaremaal ongi eriline kääbusobjekt normaalsete mägede seas mu sõbra mälu kollektsioonis. Kollektsioneerimine on välja kasvanud inimese vanimast tegevusest ? korilusest. Inimesed korjasid toiduks marju, seemneid, juuri, mugulaid, ka pisiloomi, putukaid. Kogujad on ka teised elusolendid, ühed usinamad on mesilased. Kui mesilased koguvad siiamaani nektarit, siis inimesed loobusid korilusest, sest hakkasid põldu harima, et mitte mööda metsa ringi mütata. Mis on aga hämmastav, et kogumise kirg ei kadunud kuhugi. Vajadust ei ole, aga tegevus ise jäi alles, tegevus oleks nagu ilma vajaduseta. Ameerika isiksusepsühholoog Gordon Allport nimetas seda funktsionaalse autonoomia fenomeniks: tegevus jääb alles vaatamata põhjuse kadumisele. Inimesed hakkasid asju korjama mitte selleks, et neid praktiliselt ära kasutada, näiteks, ära süüa, vaid ?niisama, enda lõbuks?. Või näiteks ? seksuaalvahekorras ollakse mitte lastesaamise eesmärgil, vaid niisama, lihtsalt lõbu pärast või restorani minnakse, mitte selleks, et kõht täis süüa, vaid ?niisama lõbutsema?. ?Niisama? tähendab, et tegevuse põhjus on varjunud, võib-olla isegi lapsepõlves, nagu hiljem näeme. Kollektsioneerimise võib laias laastus jagada kaheks rahalisest aspektist lähtudes: mõningaid kollektsioone saab rahaliselt hinnata ja teisi peaaegu üldse mitte. See ei tähenda, et viimased oleksid subjektiivselt vähem väärtuslikud kui rahaga mõõdetavad kollektsioonid. Rahaliselt on määratletavad eelkõige kunsti-, raamatu-, mündi- ja margikogud. Oksjonitel selgub nende väärtus. Hoopis raskem on määrata, näiteks õllepudelite kogu väärtust. Kui keegi korjab õllepudelite silte, siis teeb ta seda ?niisama?, vaevalt et tal on mingi praktiline mõte, näiteks ? saada oma kollektsiooni äramüümisega rikkaks. Veelgi raskem on määrata katkiste pastakate või rannakivide kollektsiooni väärtust. Keeruline on leida neile ostjat, kuigi potentsiaalselt võib selline inimene Brasiilias elada. Hoopis eriline lugu on muljete ehk kogemuste kollektsioneerimisega, mis oma leviku ja tähtsuse poolest tänases maailmas annavad silmad ette filatelistidele (kirju saadetakse vähem, markide tähtsus kahaneb). Uute kogemuste näidisjahtijaks peetakse Don Juani, kes kogus naisi mitte nende endi pärast, vaid uute muljete pärast. Kui ei ole just naistemees, siis tuleb minna reisima, et saada enneolematuid kogemusi. Taisse minnakse, et kogeda uusi elamusi nii silmade, kõrvade kui ka keele abil. Inimese elu keerleb üha enam kogemuste kogumise ümber. Elamused talletatakse digitaalkaameratega, et näidata oma muljete kollektsioone sõpradele. Tänu digitaaltehnikale ja arvutiprogrammidele on lihtne tira?eerida oma kollektsioone. Margi- või sitikakollektsioonile on olemuslikuks paljundamise võimatus. Traditsiooniline kollektsioon on unikaalne. Kui maalide kopeerimise pärast pannakse vangi, siis täna kogetaksegi selleks, et seda edastada ? oleks ju rumal jätta austrite söömise kogemus ainult iseendale. Selline uus maailm! Kollektsioneerimise psühholoogia. Psühholoogiat huvitavad eelkõige muidugi hälbed, ka kollektsioneerimises. On teada üks katastroofiga lõppenud bibliofiili lugu, kus Thomas Phillippsi nimeline mees seadis eesmärgiks omada kollektsioonis kõiki raamatuid ühes eksemplaris. Tal oli 60 000 käsikirja ja 50 000 raamatut (1872). Tänases USA-s löövad suuri laineid loomade eest hoolitsejad, kes koguvad kokku suure arvu loomi, aga tegelikult ei suuda nende eest õigesti hoolt kanda. Loomaarmastus maksab loomadele karmilt kätte. Need ?loomaarmastajad? on küllaltki sageli üksikud häirunud vaimsete probleemidega vanurid. Hoolitseda püütakse suure arvu kasside ja koerte eest, mis aga ei ole mõistlik. Psühhoanalüütikud leiavad, et kogumiskire põhjusi tuleb otsida psüühika sügavustes. Kollektsioneerimises väljenduvad omamise sundmõtted ja käitumine, mille juured on anaalses faasis. Suure hulga kasside-koerte eest hoolitsemise juured võivad olla varases lapsepõlves, kuna ei olnud sooje suhteid vanematega ning ei tekkinud lähisuhteid ka täiskasvanueas. Kollektsioneerimine asendab puuduvat inimlikku mõõdet ja inimlikku soojust. Sisemine tühjus sunnib inimest seda täitma igasuguste asjadega. Kui inimesel on palju raha, siis hakkab ta koguma kunsti, vähese raha korral on hea täita oma tühjust tühjade õllepudelitega. Inimest hakkab juhtima kogumise vajadus, mitte tema ise. Kollektsioonid võivad kasvada nii suureks ja nii töömahukaks, et ei jätku ei ruumi ega aega muuks tegevuseks. Kollektsioonid matavad inimese ehk teisiti öeldes, kollektsioneerimisest võib saada sundkogumine, samamoodi nagu tipsutamisest sundjoomine. Sigmund Freud on märkinud, et käitumist ei tingi mitte ainult naudingu saamise soov, vaid ka kordamise vajadus. Kui ükskord oled rõõmustanud ilusa liblika leidmise pärast, siis on vastupandamatu soov jälle tunda seda naudingut ja sa lähed nagu pime seda naudinguliblikat otsima. Ja naudingut pakub mitte see liblikas ise, vaid selle otsimine. Korratakse kordamise enda pärast. Mida tähendab lause ?kordamine on tarkuse ema?? Kas äkki mitte eelnevalt kogetud naudingu kordamist ehk targad teavad, kuidas naudingut saada. Erich Fromm on eristanud koguja isiksuse tüübi, kelle maailmaks on varad ja potentsiaalsed varad. Omamist soodustab ka protestantlik tööeetika: tööta hoolega, siis saad kaubanduskeskuses osta. Koguja isiksusetüübi varjupooleks on eemaldumine perekonnast (oled kogu aeg tööl), külmad suhted teistega, täheldatakse isegi destruktiivsust. Äärmuslikul kujul koguja võib olla jäik, põikpäine, ihnuskoi, kujutlusvõimeta persoon; pehmemal kujul järjekindel, majanduslik ja praktiline. Mõnel juhul haakub sundkollektsioneerimine kleptomaaniaga või lihtsamalt öeldes varastamisega. Nii on noorsookultuuris levimas iidolite riietusesemete kollektsioneerimine ja sageli püütakse superstaari esinemise ajal varastada talle kuuluvaid asju. Ise oled tühine sitikas, aga omades tükikest iidolist, saad suureks.

Voldemar Kolga / Eesti Päevaleht / Ärileht / 2005/04/27

Teie huvitavat diskussiooni lugedes tekkis mõte, et hakkaks ka midagi kollektsioneerima.

Nagu näiteks veidraid kollektsioneerimistegevuste nimesid:

Arenofiilia - liivanäidised
Argüroteokoloogia - rahakarbid
Arktofiilia - kaisukarud
Bionistika - paberrahad
Deltioloogia - piltpostkaardid
Digitabulism - sõrmkübar
Doksograafia - Vana-Kreeka filosoofide mõtted koos kommentaaridega
Efemeeria - bussipiletid, sigaretipakid vms hiljutisest ajaperioodist esemed
Enigmatoloogia - mõistatused
Entomoloogia - putukad
Errinofiilia - margid v.a. postmargid (maksumärgid jms)
Faleristika - rinnamärgid, aumärgid ja medalid
Ferridromofiilia - raudtee sõidupiletid
Fillumeenia - tikutopside sildid ja ümbrised
Filokartia - postkaardid, eelkõige piltpostkaardid
Filomeetria - esimese päeva ümbrikud (filateelia alaliik)
Florileegia - tekstifragmendid(?)
Fromoloogia - juustupaki etiketid
Fusilateelia - (Suurbritannia) telefonikaardid
Galantofiilia - lumikellukesed
Herbalistika - taimed, ravimtaimed
Hostelafiilia - kõrtside välissildid
Infunabuulika - sigarisildid
Juvenaalia - mänguasjad
Kagofiilia - võtmed
Kalendaristika - kalendrid
Kartofiilia - sigaretipakendid
Kigrinofiilia - brändi/kaubamärgiga seonduv
Kofrokartia - turismi reklaamkleebised
Konkoloogia - teo- ja merekarbid
Kopoklefiilia - (reklaam)võtmerõngad
Kumüksafiilia - tikutopsid
Labeorfiilia - õllepudeli sildid
Lebelistika - kleebised ja etiketid
Lepidopteroloogia - liblikad
Loteristika - loteriipiletid
Murderabiilia - mõrvadega seotud
Notafiilia - paberrahad
Numismaatika - mündid
Ooloogia - linnumunad
Pannapiktagraafia - koomiksiraamatud
Petroliana - gaasi ja naftaga seotud
Planganoloogia - nukud
Psammofiilia - liivanäidised
Rükenoloogia - puutööriistad
Skripofiilia - finantsdokumendid nagu aktsiad ja võlakirjad
Skutellifiilia - õmmeldud/trükitud embleemid
Sukroloogia - suhkurpakendid
Tegestoloogia - õlleklaasialused
Telegeeria - (USA) telefonikaardid
Türosemiofiilia - (Camembert) juustusildid
Veksilloloogia - lipud ja "bunting"
Vekturistika - bussi- ja metroo maksezhetoonid
Veloloogia - sõidumeeriku kettad

Allikad:
http://www.collecticus.co.uk/index.aspx
http://www.faqs.org/ologies-isms/Chu-Da ... cting.html
http://www.ecu.ee/?y=111&z=263

PS Nüüd jääb üle välja mõelda sellele kollektsioneerimistegevusele üks huvitav ja pikk võõramaakeelne nimetus

Madis22 kirjutas:... Seetõttu prantsuse träna koguda ei saagi. ...

Tegelikult pole "prantsuse träna" kogumisega meil üldse olukord nii lootusetu.

Enimlevinud Prantsusmaal toodetud ja Eestisse nii II MS eel kui ka ajal sattunud militaarsed esemed oleks:

a) püstolid, revolvrid
b) püssid
c) täägid
d) püstoli-, revolvri- ja püssipadrunid
e) mitmesugused kahurimürsud ja nende sütikud.

Laskemoona muide lausa lademes...

ProPatria

kelguga poiss kirjutas:Nüüd oleks sobilik hetk uurida, et mida keegi kogub? kas on mingit spetsialiseerumist? ...

Vastuseks järelpärimisele võin teatada, et spetsialiseerumist on täheldada...

Mitmeid aastaid tagasi hakkas ilmet võtma üks küllaltki haruldane ja endaga otseselt seotud (militaarne) kogu, mis tollal mahtus kenasti ühte tikutopsi.
Kollektsiooni rahalne väärtus oli suhteliselt väike - vast mõni kroon.
Emotsionaalne väärtus aga see-eest hindamatu!

Et mitte oma mõistujutuga pinget tõsta, ütlen, et tikutopsil oli kollektsiooni kirjeldav (selgitav) tekst:

"Minule pihta tulnud või väga lähedalt möödalennanud laskurrelvade kuulid"

Loomulikult ei õnnestunud kõiki kogumist väärivaid kuule kätte saada, kuid vaatamata sellele kogunes neid kümnekonna aasta jooksul kümmekond.

Nagu mõni tähelepanelikum lugeja märkab, räägin oma kollektsioonist minevikuvormis.
Lugu tõesti selline, et lasin end ebausklike inimeste poolt mõjutada ja viskasin selle väidetavalt väga halva auraga kogu minema...

Lohutan ennast sellega, et kogu oli mittetäielik... ja kui sinna oleks laekunud see viimne kuul, mine tea, kas sellest siis ise olekski enam täit rõõmu tundnud?

ProPatria

Tohoh?!?! Sellest võib järeldada, et oled oma tosinajao kuuliga pihta saanud ja ikka eluvaim sees?!?! Kas said need kuulid kuulivesti sisse või ikka kohe korralikult keresse? Ja räägid ehk äkki meilegi, mis tunne siis lõppude lõpuks on kui pihta saad?