www.militaar.net

Vanasti oli nendel keelatud asuda kaitsesse, kui lagedat alla 600m

Muidu on jutt ilus aga mulle tundub et selline peatus, kus kirjeldatud opi teha saaks, on miski motolaskurite ööbimine.

Igasugu staabikompaniid sätivad end hoonetesse ja rajatistesse asulates. Lykkavd soomuse nurkadesse mine seda siis ryndama.

Löunaosariikides neid kimbutatakse seal siis 120mm mp tulega. Lihtsalt kui möistus vähegi kodus siis nad väga hoolitsevad et see 600 m ON vaba ruumi igas suunas ymberringi ja valvavad seda öönägemisseadmetega. Ehk siis mine rooma ja sissi ligi. Aga kui ligi saab, siismina isiklikult jätaks laskmise vahele ja topiks niipalju löhkeainet kui vähegi igale poole. Igasgne tulevahetus tähendab seda et pead olema vöimelline haavatuid evakueerima.

Väga õiged tähelepanekud. Nagu ülesande püstitaja kirjutas, ei ole joonis täpselt mõõtkavas ja üldse on see pigem mõtlemisharjutus, mitte reaalne sõjaplaan. 600 m turvaala ongi selleks, et meie kerged üksused oma käsitulirelvadega soomukeid kimbutama ei pääseks, vaid kontakti korral oleks oluline ülekaal vastase pearelvadel, näiteks 14,5 mm raske KP, 30 mm kahur lahingumasinatel, tankide kahurid jne.

Joonisel on VG positsioonid vastase laagrist maksimaalselt 150-200 meetri kaugusel, mis on sobiv jalaväele, et saaks automaadist tabada, kuid täpsuslaskurile või snaiprile ilmselt liiga lähedal. Täpsete laskjate positsioon peaks olema vähemalt 2x kaugemal, et oleks mingigi lootus eemalduda. Kui räägime subsoonilise moonaga hästi vaiksest püssist, näiteks venelaste Vintorez, siis selle maksimaalne laskekaugus on 200 m. 7,62x51 poolautomaadil on see 500-600 m, ehk selle relvaga võiks ju midagi lasta üritada 600 m kaugusele. 338 LM poltlukul on praktiline laskekaugus 1 kilomeetri ümber, sellega saab 600 m kauguselt päris kindlalt pihta, kui ainult küljetuul ei nöögi. Puhangulise tuule vastu aitab, kui valida positsioon vastavalt tuule suunale, kui puhub eest või tagant, siis see mõjutab kuuli lendu vähem. Samuti aitab, kui snaiprid lasevad sihtmärki järjestikku. Esimene laseb ja teine mees sama tüüpi relvaga vaatleb. Kui läheb mööda, kuid tabamus on näha, siis teine laseb kohe paari-kolme sekundi möödudes teise lasu sama märgi pihta, tehes kiire sihtimispunkti paranduse. Samal ajal esimene laskur laeb ümber ja valmistub järgmiseks lasuks. Kuna ülesandes on nähtavus halb ja puhub tuul, siis on sellise ilmaga lasu heli raske märgata. Eriti juhul, kui staabikompaniis on häirivad helid - saunas ohvitserid räuskavad, generaator ja mõne IFV mootor müriseb.

Seesama 600 m turvaala on hea näide, miks on vaja VGle korralikke TT rakette ja snaipripüsse. Ainult nendega on võimalik vastast nii kaugelt lasta, et endal oleks võimalus eemalduda minimaalsete kaotustega. Kusjuures rõhuasetus on TT ja ÕT rakettidel, mis on soomustatud vastasele valusamad kui snaiprikuul.

KP ja CG TT granaadiheitja võiks pigem katta snaiprite seljatagust ja eemaldumist selle ülesande puhul, sest nende praktiline laskekaugus jääb nõrgaks. Samuti võiks KPd anda häirivat tuld. Brittide kogemus, et 7,62 mm KP on kolmjala pealt piisavalt täpne kilomeetrini, häirivat tuld (üle takistuse staabikompanii paiknemisala pihta) saab lasta kuni 1,5 km. See tuli üle metsa või künka ei ole eriti tabav ja kuuli jõud raugemas, kuid kui lagendiku pihta hakkavad arusaamatust suunast valangud tulema, siis sunnib see kindlasti varjuma ning segab vastase vaatlust ja vastutegevust.

Snaipriterror muide ongi see, kui iivan teab, et iga kord, kui lahingumasina või tanki meeskond luugi lahti teeb, tuleb kusagilt tabav lask ja keegi saab jälle Punatähe postuumselt. See marineerib tankistide ajusid ja hävitab moraali. Seega võiks selle ülesande lahendada järgmiselt:

Snaiprid koos täpsuslaskurite ja tulejuhtidega asuvad 600+ m kaugusel. Nende ja vastase vahel on lagendik ja mingi takistus, mis segab IFVdel otse peale sõita, kui positsioon avastatakse - suured kivid, kuivenduskraav, sügav jõgi või järv või miiniväli. Muide, on väga võimalik, et staabikompanii valib positsiooni just veekogu lähedale, et pataljonile vett võtta.

TT raketid lastakse välja loodusliku varje tagant, nende lennuaeg on teada. Esmane sihtmärk on sideauto ja kütuseveok (lahingumasin ei sõida ilma kütuseta ). Teine sihtmärk on vastase helikopterid, et ei saaks asuda VGd taga ajama. Kolmas sihtmärk IFVd. MPd tulistavad miinid välja nii, et need saabuksid peale TT rakette. Esmane sihtmärk on ohvitseride maja ja saun, seejärel helikopterid ja vastase magala. Snaiprid tulistavad hetk enne TT rakettide tabamusi korraga seda meest, kes särgiväel maja II korrusel akna peal on. Seejärel keskenduvad lendurite ja ohvitseride laskmisele, kuid mitte kauem, kui 2-3 minutit ja 4-5 lasku snaiprirelvast. Täpsuslaskurid vaikse relva ja 7,62 poolautoga jälgivad, et nende positsioonile mõni patrull peale ei jookseks. Tulejuhid juhivad tuletegevust ja hindavad kahjustusi. KPd annavad häirivat tuld staabikompanii paiknemisala pihta, raskendades sellega snaiprite asukoha määramist. MPde puudumisel saaks CGst vastase puhkeala tulistada kildgranaadiga.

Osa KPsid ja TT granaadiheitjad katavad snaiprite, tulejuhtide ja täpsuslaskurite taganemist ja ründavad nende jälitajaid, kui vaja. Paari-kolme minutiga on VG tuletegevus läbi ja asutakse eemalduma.

Sellel ülesandel ei ole õigeid ja valesid vastuseid, vaid on palju erinevaid lahendusi, olenevalt VG võimekustest ja vastase tegevusest. Kui vastane on nii rumal, et paneb staabi püsti keset metsa ja keerab telkidesse magama, siis tuleb seda võimalust kasutada.

Huvitav, kas kunagi ka päriselt ostetakse EKJile suures koguses TT ja ÕT rakette ja snaipripüsse? Või on juhtkond nii simmitud ja NATO lummuses, et luuakse ainult näpuotsaga "võimekusi" paraadil esitlemiseks ja välismaal sõdimiseks? Palun moderaatoritelt ette andeks, kuid need viimastel aastatel EKJ hangitud "võimekused" on nagu lõdva m..., silmaga vaadates hea küll, kuid kui asjaks läheb, pole eriti kasu

Snaipritaktikaline mõtlemisharjutus

Eesmärk oli alguses planeerida snaipride laskejärjekorra LÜ-rünnaku (välkrünnaku?) tuletoetuses.
Nüüd on teadeis palju lahendust ka terve rünnakule.
Teadeis on palju head elemendid ja lugeja õppib hästi taktika.
Palun veelki edasi teadeid lugejade õpiks ja kasuks!

Kriitiline asi on, et valvemehed ja korrapidajaohvitseri saaks elimineeritud vaikselt enne rünnaku.
KP-ohvitseri oleks võimeline ka korraldama ruttu vastutegevust objektil.
Need võiks elimineerida isegi 10-15 minuutid enne H-hetke, et rühmad saaks edasida avastamatu lähtepositsioonile.
Niisiis täpne kellaaeg 05:00 võiks olla fleksiibel, vastavalt olukorrale.
Näiteks mees kusel ka on võimeline alarmi tegema.
Minuuti ootamine oleks kasulik.
Alarmi ja tule alustamist ei saaks tulla enne kui jaod on majade juures. See oleks ideaalne olukord.

Kui juhtub, et juba valvemehed tegevad alarmi, nii rühma rünnaku objektile ei tohi teha.
Tuleks liiga palju omad kaotuseid.
Nüüd tuleks siirduda plaani B’le.
Selle plaan on Leo kirjeldadud teades 22.12. kell 00:17.

Kui tuletoetus hakkab tulistama, nii snaiprid lasevad kohe samaaegselt tähtsad märgid,
kes ovad:
1. valvemehed ja korrapidajaohvitseri (kui ovad veel elus)
2. mees teises korruses
3. mees kusel, kui on veel
4. mehed, kes tulevad välja saunast ja majast
5. staabikompanii mehed (eriti need kes juhtivad, kui saab ära tunda)

Küsimus, et kas on üldselt vaja rünnata kuni objektile, on tähtis.
Siin pedagoogilises näites on soodus olukord rünnakule: halb ilm, väike lakendik, hämarus, oma jõud on suur.
Kõike kindlam metood hävitada terve staab on lähivõitluses automaatide, käsigranaadide,
Molotovi coctailide ja kasapanostega (heitelaeng).
Üks jagu visab need maja ja sauna sisse, teine jagu teise ehituse ja kolmas jagu kolmande ehituse sisse.
Magavad mehed äravad, kuna laengud ja coctailid lendavad sisse aknade ja uksede kaudu.
Jaod eemalduvad ruttu ja samas tuletoetus hakkab tulistama, kui ei juba enne ole rünnak avastatud.
Kui on, nii ainult maja ja saun elava jõuduga oleks piisavalt hävitada, kui on ülesandes.
Kuidas kindlustatakse, et tuletoetus ei lase omad mehed?
Tankide, kopteride ja konteineri hävitamine toimub parem Gustidega.

Kui rünnak on läbi, nii objektile jääb tõenäoliselt palju haavatuid vaenlasi, kes uigudavad.
Terved mehed hakkavad aitama neid, kui nägevad, et enam ei tulistatakse.
Valitseb suur kaaos.
Kui oleks veel snaipripaar lakendiku läänepoolel metsa varjus positsioonil,
nii veelki oleks võimalus lisada kaotuseid ja luua hirmu.
Kui vaenlasel on suured kaotused ja eriti ohvitserid on maha lastud, nii see ei lähe kohe tagaajamisele.
Snaipripaar saaks tulistada vähemalt 5-10 minuutid rahulikult.

Siin all on kasapanos- ja Molotovi coctail-pilteid.
Need ei ole tänasel päeval efektiivseid tanki vastu aga ehituse vastu on küll.
Ehituse sisse piisab 2-3 kg TNT laengud, kus on käsigranaad sees sütikuna.

On väga hea liigutada ajusid ja mõelda erinevaid stsenaariume - kas või Unto poolt pakutuid.

Mina isiklikult olen selliste rünnakute vastu, sest kindla peale tuleb ka oma kaotusi. Kui VG tegutseb vaenlase tagalas nii korraliku meditsiiniabi tagamine oma haavatute jaoks pole sugugi lihtne.

Suur punt mehi tegitab ka sellised jäled, et on võimatu kuhugi maa alla kaduda - see tähendab, et vaenlane jälitab selle VG ja läheb otsustavaks lahinguks, mis minu arvates VG ei tohi endale lubada. Meie peame tekitama vaenlasele kaotusi, kaduma ja varsti jälle tekitama vaenlasele kaotusi.

Vaenlane peab surema, mitte meie.

Eelmises postituses ma tegin rünnaku staabikompanii kallale maha. On õigustatud küsida mis ma pakun asemele?

Kui on staabikompanii, nii arvatavasti seal on vahepeal ka pataljoni ülem või moni teine tähtis putukas. See on juba snaiprilahingpaarile hea märk. Pole vaja midagi muut kui, et see paar ehitab endale korraliku tulepositsiooni ja üldiselt pika ootamise pärast: üks lask. Ainult üks ja ongi kõik.

Teine asi on, et helikopteri piloodid saavad väga kalli ja pika väljaõppe. Kogenud piloote pole ka Venemaal jalaga segada. Siin jälle snaiprilahingpaarile väärtuslik märk. One Shot.

Üks kord see staabikompanii hakkab nagu nii liikuma selle põllu pealt edasi, siis on vaja vajutada varitsuses nupule ja õhkida sideauto külgmiiniga. Kui vaenlased on nii rumalad, et lähevad vaatama seda õhku lastud sideauto või kammima sisse, nii on vaja jälle vajutada nupule ja vähendada vaenlaste hulka suundkildmiiniga.

Järgmises varitsuses vajutatakse jälle nupule.

Näide Talvesõja ajalt. Venelasest 18.Diviisi vanempolitruk Klimov on pidanud päevikut. Ta kirjutas 3.12.1939 (Venemaa alustas Talvesõja 30.11.1939):

"Meil on häda: diviisi staabiülem on raskelt haavatut. Soomlasest sniper on tabanud teda esimese lasuga"

See on näide sellest milleks snaipereid ON vaja. Snaipereid EI ole vaja näiteks võtma tunnimehi maha.

Võibolla ei ole vaja, aga abiks on nad kindlasti. Ja kujutan ette, et säästavad ka mitme enda mehe elu.

Gfreak kirjutas:Võibolla ei ole vaja, aga abiks on nad kindlasti. Ja kujutan ette, et säästavad ka mitme enda mehe elu.

Snaiper on "strateegiline relv". On rumalus kasutada snaiperit selleks millega saa hakkama täpsuslaskur.

Snaiperil (lahinpaaril) läheb hulganisti aega valmistada ette endale korralik tulepositsioon - ja sellelt positsioonilt tehakse üldiselt ainult üks lask, väga tähtsa objekti pihta.

Juhani Putkinen ütles:
Snaiperi peaülesanne on vaenlase võtmeisikuide hävitamine.
Märgihierarhia (prioriteetid) on järgmine:
1) Juhatajad
2) Raskerelvade laskurid ja muu meeskond
3) Spetsiaalmeeskond, nagu:
* vaenlase snaiprid

Meile õpetati ,et esimene sihtmärk on vaenlase snaiper kuna peale esimese lasu tegemist näeb vaenlase snaiper sinu positsiooni ära ja siis oled sa

Lisaks mis kasu on tappa vaenlase kuulipildur kui järgmine mees võib ka sellega lasta. meile õpetati ,et proovi relvale pihta saada. See lõhub relva ja see on ainult vanametall.
[/quote]

0,12+x kirjutas:

Juhani Putkinen ütles:
Snaiperi peaülesanne on vaenlase võtmeisikuide hävitamine.
Märgihierarhia (prioriteetid) on järgmine:
1) Juhatajad
2) Raskerelvade laskurid ja muu meeskond
3) Spetsiaalmeeskond, nagu:
* vaenlase snaiprid

Meile õpetati ,et esimene sihtmärk on vaenlase snaiper kuna peale esimese lasu tegemist näeb vaenlase snaiper sinu positsiooni ära ja siis oled sa

Lisaks mis kasu on tappa vaenlase kuulipildur kui järgmine mees võib ka sellega lasta. meile õpetati ,et proovi relvale pihta saada. See lõhub relva ja see on ainult vanametall.

[/quote]

Nüüd on midagi põhjalikult viltu läinud.

Mina pole kunagi sellist märgihierarhiad pakkunud. See on Unto poolt antud.

Ma olen alati tähendanud, et snaiperile on vaja eriti tähtis märk ja ta saa teha oma hästi varjatud positsioonilt AINULT ühe lasu.

0,12+x kirjutas:

Juhani Putkinen ütles:
Snaiperi peaülesanne on vaenlase võtmeisikuide hävitamine.
Märgihierarhia (prioriteetid) on järgmine:
1) Juhatajad
2) Raskerelvade laskurid ja muu meeskond
3) Spetsiaalmeeskond, nagu:
* vaenlase snaiprid

Meile õpetati ,et esimene sihtmärk on vaenlase snaiper kuna peale esimese lasu tegemist näeb vaenlase snaiper sinu positsiooni ära ja siis oled sa

Lisaks mis kasu on tappa vaenlase kuulipildur kui järgmine mees võib ka sellega lasta. meile õpetati ,et proovi relvale pihta saada. See lõhub relva ja see on ainult vanametall.

Snaipri märgihierarhia sõltub olukorrast, ülema käsust ja üldsest märgihierarhiast.
Minu arvates sageli on tähtsam märk näiteks vaenlase kõrge kommandöör kui vaenlase snaiper.
See on loomulikult ka tähtis märk. Kui on nähtaval mõlemad, nii ma lasksin esiteks kommandööri ja selle järgi snaipri.
Ja kui oleks kuulipilduja sihikul, nii kindlam on lasta kuulipildur.
Kui uus mees tuleb, nii see jälle. Kuulipildujas on ehk 5 x 10 cm2 ala külgsuunast, kuhu peaks pihta, et relv tuleks vaikneks.
Eriti eelsuunast see oleks raske. Kui laskekaugus on 600 m, nii ehk hea õnne peale võiks tabada.
Eelmises sõjas minu onu oli kuulipildur ja ka sageli vajadusel täpsuslaskur.
Näiteks omaenda kompanii rünnakul tuletoetuses ta peatis vaiknena vaenlase kuulipilduja.
Sageli oli kaivikus kuulipilduja juures kümmekond surnud vaenlast.

Kahjuks aetakse jälle segi snaipri ja täpsuslaskuri ülesanded.

Ma rõhutan veelgi, et snaiper EI tulista tava lahinguväljal mitte midagi - erandjuhul näiteks pataljoni komandöri kui selline eesliinile ronib.

Snaiper on strateegiline relv, kes teeb eriti tähtsa objekti pihta ühe lasu, katab koheselt oma sihiku, on täiesti liikumata kuni olukord rahuneb, ja hiilib ära oma korralikult maskeeritud positsioonilt.

Täpsuslaskuri tulistab vastavalt olukorrale igasuguseid objekte lahinguväljal - kas või üksikuid hooletuid vaenlase reamehi.

Täpsete laskurite tähistamiseks kasutatakse eesti keeles sõnu "täpsuslaskur" ja "snaiper". Inglise keeles oleksid vasted "designated marksman" ja "sniper".

Lääneliitlased peavad esimest eriala selliseks, kes on jao-rühma koosseisus, valitakse parimate laskurite hulgast, kasutab samasugust relva väikese optilise sihikuga ja laseb tähtsamaid sihtmärke üksuse tegevusalas. Klassikaline sihtmärk vastase KP positsioon, mis segab oma rühma edasiliikumist rünnakul. Väljaõppevajadus mõned päevad, et harjuks sihikut kasutama ja mõnesaja meetri kaugusele laskma. Auaste reamees või kapral.

Teine mees on kompanii-pataljoni ülema käsutuses, vajadusel antakse ajutiselt rühma-jao juurde. Tegutseb kogu üksuse vastutusalas vastavalt ülema käsule. Kasutab spetsiaalselt ehitatud täpsuspüssi ja igasugu seadmeid (vaatlusvahendid, laserkaugusmõõdik) oma ülesannete paremaks täitmiseks. Klassikaline sihtmärk on vastase tulejuht või ründava üksuse juhid, lisaks ülesanded maastikuluure ja oma üksuse MPde tule juhtimine. Väljaõppevajadus paar-kolm kuud. Auaste allohvitser.

Eesti TL väljaõpe on täiesti võrreldav lääne kompanii SN tasemega ja Eesti SN väljaõppega võitleja suudab tegutseda lääneliitlaste pataljoni tasemel. Enamik arusaamatusi sellest tekkibki, et inimesed ei tunne terminoloogiat ja väljaõppe sisu ega ei saa aru konkreetse taseme ülesannetest.

Juhani poolt kirjeldatud meetod, kus luuratakse pikalt vastase üksuse järel, et sooritada 1 sihitud lask ja seejärel õhku haihtuda, on tänapäeval pigem brigaadi luurekompanii snaiprite või isegi ühendstaabile alluva eriüksuse tase, kes luuravad vastase tagalas ja enne alalt lahkumist tekitavad natuke segadust, tulistades mõnda vastase ülemat või asetades miini vastase liikumisteele. Kui nad tegutsevad oma kaudtulerelvade laskeulatuses, siis ei pruugi snaiper üldse tulistadagi, vaid vastase olulise objekti peale juhitakse suurtükituli ja luuregrupp lahkub ühegi lasuta.

Tavalise lahingkompanii või pataljoni tegevus kaasajal on liiga liikuv, et selliseid põhjalikku planeerimist ja positsioonil kaevumist nõudvaid snaiprioperatsioone ette võtta. Neid harrastatakse peamiselt olukorras, kus osapooled on põhjalikult kaevunud ja positsioonide vahel on eikellegimaa. Enamik teadaolevaid juhtumeid, kui pataljoniülem või sellest kõrgem ülem snaipri kuulist langeb, on pärit positsioonisõjast, kus ülem on läinud eesliinile liiga lähedale ja ei ole suvatsenud piisavalt hästi oma tegevust maskeerida. Kui snaiprid või luuregrupp leiab vastase tähtsa objekti, siis pigem juhitakse sinna kaudtuli, kui hakatakse üksiklaskudega tulistama. Kui võimalik, siis kaudtule ajal lastakse mõned lasud snaipripüssist, kuid näiteks brigaadi staabis on palju olulisemaid sihtmärke, kui brigaadiülem. Näiteks brigaadi side ja juhtimisvahendid, igasugu staabi- ja sidemasinad. Ülema kaotuse mõju üksuse võitlusvõimele on ülehinnatud, sest ülemal on asetäitjad ja asetäitja asetäitjad, nii et hämming on hetkeline ja mööduv, kuid kui sidemasin on suitsev vare, siis on selle mõju suurem.

Igasugu snaipri sihtmärkide tähtsusjärjekorrad on teoreetilised ja suunava iseloomuga, et täpsed laskurid ja nende tegevuse planeerijad õpiksid õiges suunas mõtlema. Reaalne olukord dikteerib konkreetse ülesande. Snaiper eelistab neid sihtmärke, mis on temale või üksusele kõige kahjulikumad. Näiteks kui Eesti kompanii on kaitses, siis on snaipri peamised sihtmärgid vastase tulejuhid ja ründava üksuse ülemad. Juhtimisstruktuuri hävitamine tekitab segadust ja ilma tulejuhita ei suuda vastase suurtükid tõhusalt lasta. Kui Eesti kompanii on rünnakul, siis on suurem tähelepanu hoopis vastase KPdel ja muudel suure tulejõuga relvadel.

Leo kirjutas:Kui snaiprid või luuregrupp leiab vastase tähtsa objekti, siis pigem juhitakse sinna kaudtuli, kui hakatakse üksiklaskudega tulistama. Kui võimalik, siis kaudtule ajal lastakse mõned lasud snaipripüssist

Üldiselt Leolt jälle hea kommentaar.

Eestil on kahjuks väga vähe neid kaudtule relvasid - seega snaiper on eriti tähtis "strateegiline relv". Lihtsalt pole võimalik seda kaudtuld tellida mitte kusagilt ja vaenlasele on vaja tekitada raskeid kaotusi väheste oma kaotustega.

See tähendab nimelt seda snaipri korralikku maskeerimist ja ainult ühte lasku sellelt positsioonilt. Tihtipeale see snaiper asetseb vaenlase tagalas - aga Tallinna kaitsel ka kaugemal omade pool sügavuses.

Tallinna "ringteel" käib positsioonisõda ja vaenlase kolonnid püüavd igalt poolt sõita Tallinnani. Neid kolonne kurnatakse varitsustes ja vahepeal nad asuvad ringkaitsesse puhkama enne Tallinnat näiteks Puurmanni või Viljandi kanti. Seal on jälle vaja snaiprit kaugelt tulistama see üks lask. Lähedale on raske saada ilma kaotusteta, aga maskeeritud positsioonilt saa selle ühe lasu tähtsa märgi pihta teha. Kui aga tulistab rohkem kui ühe lasu nii jälle on raskendatud pääseda.

Lihtsalt Leo kiusamise mõttes

Lääneliitlased peavad esimest eriala selliseks, kes on jao-rühma koosseisus, valitakse parimate laskurite hulgast, kasutab samasugust relva väikese optilise sihikuga ja laseb tähtsamaid sihtmärke üksuse tegevusalas.

Kas kõik mariinid on DM'id, sest neil on väike optika ja ühesugused relvad ning nad peavad laskma oma püssi kohta päris kaugele

According to Griffiths, firing positions for the new course of fire will be the same as the old. Marines will still shoot from the 200-, 300- and 500-yard lines.

http://www.marine-corps-news.com/2005/0 ... d_fi_1.htm

The Marines of Headquarters and Support Company, Battalion Landing Team 1st Battalion, 9th Marine Regiment, 24th Marine Expeditionary Unit, take part in a live fire range in Djibouti, Africa March 10. This range, part of a 3 day training evolution ending with the take down of a bunker or strongpoint, will familiarize and track the proficiency of individual Marines with their weapons.