Väljavalitud vene piloodid on osalenud ühes ülehelikiirusega lennukite lahingus 1970. aasta paiku Suessi kanali piirkonnas.
Venelased lendasid Mig-21-del, juudid Mirage III-l ja selsamal F-4-l. Paariminutises lahingus tulistati kohe alla 4 Mig-i, viies kukkus vigastuste tõttu alla koduteel. Iisrael ei kaotanud ühtegi lennukit.
Lahingust on pikk jutt poodides müügil olevas raamatus "VVS Izraelja", kus on küsitletud ka osalenud Iisraeli piloote. Nende jutu järgi puudus venelastel ettekujutus lahingu taktikast ja enamik hukkus lollide vigade pärast nagu pöörde ajal suuna muutmine või järsk pikeerimine ning sellele järgnev horisontaallend, kus taga oleval Mirage piloodil oli vaja vaid päästikule vajutada.
Elektroonikaga ei ole siin pistmist, sest lahing toimus visuaalse nähtavuse piirkonnas ja valdavalt kasutati kahureid (tollased raketid olid vähetõhusad manöövedava märgi vastu).
Olukorda teades (tegu oli ikkagi riigi võimsuse näitamisega) on raske uskuda,et venelased kogenematuid piloote sinna saatsid. Kõik hukkunud olid kapteni auastmes (sõjakool lõpetatakse n.- või leitnandina), mis tähendas, et kõikidel oli vähemalt 5-aastale lennupraktika.
Kuskil teises teemas ma kirjutasin sellest korra.
Korea sõjas oli NL esialgne edu tingitud MiG-15-st (ameeriklastel selliseid veel polnud) ning sellest, et esialgu kasutasid venelased seal pilootidena WW II ässasid, kes ikka asja teadsid (Kozedub jt). Hiljem toodi sinna rotatsiooni korras suvalisi lennuväeosi, kes siis ameerika WWII ässade vastu sõdisid edukusega 10:1 (am. kasuks).
F-4 Tallinnas
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
-
represseritu
- Liige
- Postitusi: 198
- Liitunud: 24 Veebr, 2005 18:27
- Asukoht: Metsakooli tee9, Tallinn
- Kontakt:
Manlicherile
Nõukogude Liidu sõjaväelasi ja ka hävituslendureid on palju langenud
NSVL poolt väljakuulutamata sõdades. Selle kohta on vene kirjstuse
"Vojenno-Istoritsheskaja biblioteka"poolt 2004. aastal välja antud
I.Drogovozi poolt kirjutatud raamat "NSVL-i väljakuulutamata sõjad".
Näiteks selle raamatu andmeil 30. juul.il 1970. aastal toimunud õhulahingus MIG-21 kontra Iisraeli Fantoomid ja Miraazhid tulistati alla
5 MIG-21, mida piloteerisid nõukogude õhujõudude lendurid. Iisraeli poolel kaotusi ei olnud
NSVL poolt väljakuulutamata sõdades. Selle kohta on vene kirjstuse
"Vojenno-Istoritsheskaja biblioteka"poolt 2004. aastal välja antud
I.Drogovozi poolt kirjutatud raamat "NSVL-i väljakuulutamata sõjad".
Näiteks selle raamatu andmeil 30. juul.il 1970. aastal toimunud õhulahingus MIG-21 kontra Iisraeli Fantoomid ja Miraazhid tulistati alla
5 MIG-21, mida piloteerisid nõukogude õhujõudude lendurid. Iisraeli poolel kaotusi ei olnud
No siin teemas puha kõvad spetsid koos 
Üritan siis veel vähe sõna sekka öelda.
1. Kui rääkida n-liidu lennukitest lokaalsetes konfliktides, siis kõigepealt peaks muidugi vaatama, millise "toodangu" lennukitega oli tegu. Nimelt ei tarninud venelased piiride taha kunagi kõige kaasaegsema elektroonikaga mudeleid. Tavaliselt olid kõige kaasaegsemad lennukid ainult oma lennuväe kasutuses. Pea-aegu samasuguse varustuse ning relvastusega lennukeid tarniti ka Varssavi bloki liitlastele, kuid tihti ei paigaldatud neile lennukeile mõnd eriti olulist ning venelaste arust salajast sõlme või seadet. Aga "kolmanda maailma" riigid (millede hulka kuulusid nii Egiptus kui Iraak) said tavalised samad lennukid eelmise põlvkonna elektroonikaga. Mis hetkest see poliitika algas - ei oska öelda. Kuid kuni N Liidu lõpuni seda järgiti.
2. Kaasaegse õhulahingu pidamiseks on väga oluline ühtne raadiolokatsiooni ruum ning kontroll kogu lahingtegevuse piirkonna kohal toimuva üle. Nagu keegi siin juba märkis - venelased juhtisid õhulahingut maapealsete radarite ning juhtimispunktide abil. Jänkidel on AWACS'id ning muud lennukeil asuvad avastus- ja komandosüsteemid. Kolmanda maailma riigid tihti isegi ei ostnud koos n-liidu lennukitega maismaasüsteeme. Või venelased ei müünud neid neile, või müüsid ka eelmise põlvkonna stuffi. Ja samuti oli selliseid süsteeme lihtsam rivist välja viia...
3. Loomulikult oli venelaste elektroonika lääne omast kõvasti maas, samas ma ei keskenduks nii väga sellele elementbaasile (lambid vs pooljuhid). Lampidel on omad eelised ning mitte ilmaasjata ei ole tänapäeva tõeliste musafännide võimud lampide peal tehtud
Ning aeg-ajalt suutsid venelased ka selle vananenud elementbaasi peal häid asju teha.
4. Ja nagu juba samuti siin ka varem öeldud - tegelikult sõltub eduka õhulahingu tulemus 1001 asjast. Kus ka näiteks lihtlabane õnn aeg-ajalt oma rolli mängib. Aga üks kõige olulisem roll on ikkagi meeskonnal ning selle treenitusel.
Ja tänasest päevast rääkides - venelastel jääb eelkõige puudu just treenitusest. Nende õhujõudude rahastamine on hetkel sellisel tasemel, et piloodid saavad kätte piisavad lennutunnid oma lennukogemuse säilitamiseks. Aasta jooksul suudetakse heal juhul korraldada ka paar regionaalset õppust. Aga tegelikust igapäevasest treeningust ning valmisolekust on asi väga kaugel. Ja tahaks teada, mitu nende lendurit suudab Su-27 peal selle kurikuulsa "kobra" teha
Ning kunagi eelmise sajandi 80-ndail aastail venelased üllatasid maailma oma MiG-29 ning Su-27 lennukitega. Ning pani lääne vendasid kukalt kratsima. Kuna aga peale seda venelastel rahastamine pea täiesti ära kukkus, kuid läänlased enda asju edasi arendasid, siis praegu venelased soojendavad oma südant efektseid manöövreid tegevate pilotaažigruppidega ning loodavad, et lennuväe peamiseks tegevustandriks jääbki mäenõlvade pommitamine
Üritan siis veel vähe sõna sekka öelda.
1. Kui rääkida n-liidu lennukitest lokaalsetes konfliktides, siis kõigepealt peaks muidugi vaatama, millise "toodangu" lennukitega oli tegu. Nimelt ei tarninud venelased piiride taha kunagi kõige kaasaegsema elektroonikaga mudeleid. Tavaliselt olid kõige kaasaegsemad lennukid ainult oma lennuväe kasutuses. Pea-aegu samasuguse varustuse ning relvastusega lennukeid tarniti ka Varssavi bloki liitlastele, kuid tihti ei paigaldatud neile lennukeile mõnd eriti olulist ning venelaste arust salajast sõlme või seadet. Aga "kolmanda maailma" riigid (millede hulka kuulusid nii Egiptus kui Iraak) said tavalised samad lennukid eelmise põlvkonna elektroonikaga. Mis hetkest see poliitika algas - ei oska öelda. Kuid kuni N Liidu lõpuni seda järgiti.
2. Kaasaegse õhulahingu pidamiseks on väga oluline ühtne raadiolokatsiooni ruum ning kontroll kogu lahingtegevuse piirkonna kohal toimuva üle. Nagu keegi siin juba märkis - venelased juhtisid õhulahingut maapealsete radarite ning juhtimispunktide abil. Jänkidel on AWACS'id ning muud lennukeil asuvad avastus- ja komandosüsteemid. Kolmanda maailma riigid tihti isegi ei ostnud koos n-liidu lennukitega maismaasüsteeme. Või venelased ei müünud neid neile, või müüsid ka eelmise põlvkonna stuffi. Ja samuti oli selliseid süsteeme lihtsam rivist välja viia...
3. Loomulikult oli venelaste elektroonika lääne omast kõvasti maas, samas ma ei keskenduks nii väga sellele elementbaasile (lambid vs pooljuhid). Lampidel on omad eelised ning mitte ilmaasjata ei ole tänapäeva tõeliste musafännide võimud lampide peal tehtud
Ning aeg-ajalt suutsid venelased ka selle vananenud elementbaasi peal häid asju teha.
4. Ja nagu juba samuti siin ka varem öeldud - tegelikult sõltub eduka õhulahingu tulemus 1001 asjast. Kus ka näiteks lihtlabane õnn aeg-ajalt oma rolli mängib. Aga üks kõige olulisem roll on ikkagi meeskonnal ning selle treenitusel.
Ja tänasest päevast rääkides - venelastel jääb eelkõige puudu just treenitusest. Nende õhujõudude rahastamine on hetkel sellisel tasemel, et piloodid saavad kätte piisavad lennutunnid oma lennukogemuse säilitamiseks. Aasta jooksul suudetakse heal juhul korraldada ka paar regionaalset õppust. Aga tegelikust igapäevasest treeningust ning valmisolekust on asi väga kaugel. Ja tahaks teada, mitu nende lendurit suudab Su-27 peal selle kurikuulsa "kobra" teha
Ning kunagi eelmise sajandi 80-ndail aastail venelased üllatasid maailma oma MiG-29 ning Su-27 lennukitega. Ning pani lääne vendasid kukalt kratsima. Kuna aga peale seda venelastel rahastamine pea täiesti ära kukkus, kuid läänlased enda asju edasi arendasid, siis praegu venelased soojendavad oma südant efektseid manöövreid tegevate pilotaažigruppidega ning loodavad, et lennuväe peamiseks tegevustandriks jääbki mäenõlvade pommitamine
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Kusjuures, huvitav on see, et vaaatamata oma puudustele, mis on seotud enamuses "puust" elektroonikaga, lääne eksperdid on jätkuvalt kõrgelt hinnavad vene tehnika siis kui see satub neile kätte.
Näiteks, kasutasid sakslased omad MIG 29 9-12mod kuni viimase ajani, kuigi tegemist oli masinaga mis Venemaal on ammu lahingupolkudest kadunud on. Olen netis lugenud ühe belgia palgalenduri mälestuses kes "töötas" kuskil Afrikas MIG-23M peal, ning oli kokkuvõttes andnud oma päris kõrge hinnangu selle omadustele.
Minu arvamus on see, et vene lennukitel on väga palju positiivseid asju, eelkõige nende lollikindlus ja vastupidavus, ning mõned üksikud vidinad mida lääne lennukitel pole (näiteks opltiline lokaator MIG-29 ja SU-27)
Mina olen suhelnud meestega kes reaalselt katsetasid oma MIG-23ML Pakistani F-16 vastu ning minul polnud jäänud sellist muljet et nendel oleks nende lahingute tulemusel mingi alaväärsuse kompleks tekinud (üldkonto hävitajate vahel oli 0:0, kuigi üks masin vist Pärnust sai kannatada.)
Veel ütlen niipalju et peaaegu kõikides maailma riikides (peale FSU)kasutusel olevates MIG-29 on 9-12, ehk Fulcrum-A eksporidvariant, lihtsalt öeldes sellel on MIG 23ML relvastus ja radaar, seegi eksportvariandis. 9-13 minu teada on ainult N.Koreal ning selle omadused on palju kõrgemad.
Su 27-st saab võrdlemisi väheste kuludega päris tugev hävitaja, "airframe" on kindlasti kõige parim maailmas, ning ma võin kindlalt väita et näiteks Su 35 või Su 30MKI-UVT on täiesti teine lennuk kui see Su 27 mis oli võetud relvastusele aastal 1983. Tõsi, need lennukid lähevad ekspordiks, ning VVS-i koosseisus praegu neid ei ole. Kuid neid toodetakse ning toodetakse kümnete, kui mitte sadade kaupa.
Kokkuvõttes, tuleb mäletada et ükskõik mis tehnika on ainult selle kasutaja käepikendus ning lõppkokkuvõttes kõik sõltub ikka inimestelt.
Näiteks, kasutasid sakslased omad MIG 29 9-12mod kuni viimase ajani, kuigi tegemist oli masinaga mis Venemaal on ammu lahingupolkudest kadunud on. Olen netis lugenud ühe belgia palgalenduri mälestuses kes "töötas" kuskil Afrikas MIG-23M peal, ning oli kokkuvõttes andnud oma päris kõrge hinnangu selle omadustele.
Minu arvamus on see, et vene lennukitel on väga palju positiivseid asju, eelkõige nende lollikindlus ja vastupidavus, ning mõned üksikud vidinad mida lääne lennukitel pole (näiteks opltiline lokaator MIG-29 ja SU-27)
Mina olen suhelnud meestega kes reaalselt katsetasid oma MIG-23ML Pakistani F-16 vastu ning minul polnud jäänud sellist muljet et nendel oleks nende lahingute tulemusel mingi alaväärsuse kompleks tekinud (üldkonto hävitajate vahel oli 0:0, kuigi üks masin vist Pärnust sai kannatada.)
Veel ütlen niipalju et peaaegu kõikides maailma riikides (peale FSU)kasutusel olevates MIG-29 on 9-12, ehk Fulcrum-A eksporidvariant, lihtsalt öeldes sellel on MIG 23ML relvastus ja radaar, seegi eksportvariandis. 9-13 minu teada on ainult N.Koreal ning selle omadused on palju kõrgemad.
Su 27-st saab võrdlemisi väheste kuludega päris tugev hävitaja, "airframe" on kindlasti kõige parim maailmas, ning ma võin kindlalt väita et näiteks Su 35 või Su 30MKI-UVT on täiesti teine lennuk kui see Su 27 mis oli võetud relvastusele aastal 1983. Tõsi, need lennukid lähevad ekspordiks, ning VVS-i koosseisus praegu neid ei ole. Kuid neid toodetakse ning toodetakse kümnete, kui mitte sadade kaupa.
Kokkuvõttes, tuleb mäletada et ükskõik mis tehnika on ainult selle kasutaja käepikendus ning lõppkokkuvõttes kõik sõltub ikka inimestelt.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Mina olen ajaloost sedasi aru saanud, et kaotuste põhjus kuni 80ndate aastani ei ole mitte tehnilised näitajad, vaid oskamatu piloteerimine lahingus, aegunud taktika ja paindumatu kontrollsüsteem (sisuliselt on piloot operaator, kes liigutab kange vastavalt sellele, kuida maa peal kästakse).
Eksportvariandnid on jah kohitsetud, Mig-23 on Mig-21 radariga (lühema ninaga, väljast näha jne). Samas on enamikes sõdades neid taktikaliselt valesti ka kasutatud. No ei ole mõtet selle ärakohitsetud MiG-23ga minna suures kõrguses otserünnakule vastutulevate F-15 vastu, kui Migi piloot näeb 30 km, F-15 piloot üksi näeb ette üle 100 km ja AWACSI abil pea 400 km. Selleks tuleb kasutada teisi taktikaid, mis nullivad ameeriklaste eelise.
Pakistani F-16 ja NL Mig-23 lahingutest on teada seik, kus neli kõrgel lendavat Mig-23 ei märganud madalalt tulevat F-16, mis tulistas Sidewinderiga Su-25 alla ja lahkus segamatult. Seepärast, et radari vaateväli on liiga kitsas.
Põhiline probleem NL lennukitega ongi see, et nad ei olnud mõeldud kasutamiseks iseseisvalt, radari vaateväli oli kitsas ja selles osas oli arvestatud maapealsete radaritega. Kui aga neid ei ole, siis on sansid väikesed, sest kabiinist väljavaadet pole, mujalt tulevat vaenlast ei näe ja hoiatussüsteemid on rudimentaarsed.
Optiline lokaator peaks nt F-14-l täiesti olema (asub nina all esiteliku ees).
Nende Su-30, 34 ja 35 tüüpi masinatega on see häda, et need ei ole reaalselt relvastuses. Sõdimisel loeb reaalsete lennukite arv ja omadused, mitte ajakirjanikke vaimustavad vigurlennud kuskil airshow'l, mida tehakse 1-2 prototüübi poolt.
Relvastuses olevad Mig-29 ja Su-27 on need, mis jõuti 80ndate esimesel poolel toota. Ehk nende relvastus ja elektroonika vastab 70ndate tasemele. Läänes on vahepeal uued asjad isegi vanadele lennukitele tulnud (nt F-4, mis kannab AMRAAM rakette).
Pakistani F-16 NL Mig-23 ML vastu on selgelt nõrgem vastane, Pakistanil olid tollal F-16A, mis kandis ainult lühimaarakette ja seda eksportvariandis
(AIM-9L). Mig-23 aga oli relvastatud keskmaarakettidega R-23 (AA-7 Atoll). Selles mõttes oli tehniline eelis NL poolel ja teooria järgi oleks pidanud nad F-16 alla tulistama enne, kui need üldse ise lasta saavad. R-23 lendab üle 30 km, aga AIM-8L 9 km.
Mig-23-ga lähilahingusse minek F-16 vastu on samuti kahtlane asi. Arvatavasti päästis seal see, et Pakistani meeste väljaõppe teab-mis tasemel pole. F16 manööverdusvõime on igas parameetris parem kui Mig-23 oma ja selline taktika oli lollus. Samuti on 23-st väljavaade väga vilets, olen ise sees istunud (maa peal).
Õige taktika on F16 eemal hoidmine ja keskmaarakettide kasutamine.
Iraagi kohta. Iraagil oli 1990 relvastuses 2 AWACSi (taldrikradariga Il-76).
Niiet see AWACSI jutt vett ei pea. Ameeriklased hävitasid aga need esimesel päeval maa peal.
Eksportvariandnid on jah kohitsetud, Mig-23 on Mig-21 radariga (lühema ninaga, väljast näha jne). Samas on enamikes sõdades neid taktikaliselt valesti ka kasutatud. No ei ole mõtet selle ärakohitsetud MiG-23ga minna suures kõrguses otserünnakule vastutulevate F-15 vastu, kui Migi piloot näeb 30 km, F-15 piloot üksi näeb ette üle 100 km ja AWACSI abil pea 400 km. Selleks tuleb kasutada teisi taktikaid, mis nullivad ameeriklaste eelise.
Pakistani F-16 ja NL Mig-23 lahingutest on teada seik, kus neli kõrgel lendavat Mig-23 ei märganud madalalt tulevat F-16, mis tulistas Sidewinderiga Su-25 alla ja lahkus segamatult. Seepärast, et radari vaateväli on liiga kitsas.
Põhiline probleem NL lennukitega ongi see, et nad ei olnud mõeldud kasutamiseks iseseisvalt, radari vaateväli oli kitsas ja selles osas oli arvestatud maapealsete radaritega. Kui aga neid ei ole, siis on sansid väikesed, sest kabiinist väljavaadet pole, mujalt tulevat vaenlast ei näe ja hoiatussüsteemid on rudimentaarsed.
Optiline lokaator peaks nt F-14-l täiesti olema (asub nina all esiteliku ees).
Nende Su-30, 34 ja 35 tüüpi masinatega on see häda, et need ei ole reaalselt relvastuses. Sõdimisel loeb reaalsete lennukite arv ja omadused, mitte ajakirjanikke vaimustavad vigurlennud kuskil airshow'l, mida tehakse 1-2 prototüübi poolt.
Relvastuses olevad Mig-29 ja Su-27 on need, mis jõuti 80ndate esimesel poolel toota. Ehk nende relvastus ja elektroonika vastab 70ndate tasemele. Läänes on vahepeal uued asjad isegi vanadele lennukitele tulnud (nt F-4, mis kannab AMRAAM rakette).
Pakistani F-16 NL Mig-23 ML vastu on selgelt nõrgem vastane, Pakistanil olid tollal F-16A, mis kandis ainult lühimaarakette ja seda eksportvariandis
(AIM-9L). Mig-23 aga oli relvastatud keskmaarakettidega R-23 (AA-7 Atoll). Selles mõttes oli tehniline eelis NL poolel ja teooria järgi oleks pidanud nad F-16 alla tulistama enne, kui need üldse ise lasta saavad. R-23 lendab üle 30 km, aga AIM-8L 9 km.
Mig-23-ga lähilahingusse minek F-16 vastu on samuti kahtlane asi. Arvatavasti päästis seal see, et Pakistani meeste väljaõppe teab-mis tasemel pole. F16 manööverdusvõime on igas parameetris parem kui Mig-23 oma ja selline taktika oli lollus. Samuti on 23-st väljavaade väga vilets, olen ise sees istunud (maa peal).
Õige taktika on F16 eemal hoidmine ja keskmaarakettide kasutamine.
Iraagi kohta. Iraagil oli 1990 relvastuses 2 AWACSi (taldrikradariga Il-76).
Niiet see AWACSI jutt vett ei pea. Ameeriklased hävitasid aga need esimesel päeval maa peal.
Ma arvan et normaalses õhusõjas (mitte siis kui 10 F-15 pluss AWACS ajavad taga ühe pimeda ja kurti MiG 29), on üsna väike tõenäolisus midagi alla tõmmata ilma lähikontaktita. Vastasel juhul, poleks muid hävitajat peale MiG 31 vaja - lennad 3000 km/t ja lased 100 km kauguselt raketid.
Reaalselt aga "dogfight" tüüpi lähilahingus vene hävitajad omavad väga tõsised argumendid, eelkõige oma kõrge manöövirilisuse,hea kiirendusega ja muude omadustega.
Mis lääne lennuk (v.a. võib olla F-35) võib püsivalt manööverdada kohtumisnurgal 45 kraadi, katta ilma ühtegi ripppaagi ja tankimiseta 4000 km, nägema ja tulistama vastase lennuki 25 km. kaugusel ilma radari sisselülitamata?
Need kõik omadused kuuluvad 20 aastat tagasi seeriatootmisele jõudnud Su-27-le, uuematest masinatest nagu MKK või MKI mina ei räägi.
Nii nagu mina mainisin, näiteks, toodetakse moderniseeritud lennukid Su-30 sadades India ja Hiina õhujõududele ning need lennukid võrreldes esiagse Su-27ga on kordades effektiivsemad, elektroonika on vahetatud neis juba mitu korda.
Mina samuti näen pigem probleemi selles, et erinevatel põhjustel, jäid kogu aeg NLiidu ehitatud lennukite kõrged omadused lõpuni kasutamata, ning mida parem ja keerulisem lennuk oli seda rohkem tal kasutamata potentsiaali jäi.
Reaalselt aga "dogfight" tüüpi lähilahingus vene hävitajad omavad väga tõsised argumendid, eelkõige oma kõrge manöövirilisuse,hea kiirendusega ja muude omadustega.
Mis lääne lennuk (v.a. võib olla F-35) võib püsivalt manööverdada kohtumisnurgal 45 kraadi, katta ilma ühtegi ripppaagi ja tankimiseta 4000 km, nägema ja tulistama vastase lennuki 25 km. kaugusel ilma radari sisselülitamata?
Need kõik omadused kuuluvad 20 aastat tagasi seeriatootmisele jõudnud Su-27-le, uuematest masinatest nagu MKK või MKI mina ei räägi.
Nii nagu mina mainisin, näiteks, toodetakse moderniseeritud lennukid Su-30 sadades India ja Hiina õhujõududele ning need lennukid võrreldes esiagse Su-27ga on kordades effektiivsemad, elektroonika on vahetatud neis juba mitu korda.
Mina samuti näen pigem probleemi selles, et erinevatel põhjustel, jäid kogu aeg NLiidu ehitatud lennukite kõrged omadused lõpuni kasutamata, ning mida parem ja keerulisem lennuk oli seda rohkem tal kasutamata potentsiaali jäi.
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1065
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Nende kõrgete omadustega oli kahjuks sedasi, et tavaliselt käis NL lennukiehitus üks samm ameeriklastest maas. Ehk NL relvastuses oleva tehnika põhimass oli üks põlvkond ja "liitlasriikidel" 2 põlvkonda maas.
Kui NL/Egiptus/Vietnam sõdisid Mig-21-ga, siis ameeriklastel oli juba F-4 ning lõpus (Vietnami sõja lõpuks) F-14. Kaotuste suhe on vähemalt 20:1.
Kui relvastusse tuli järgmine tüüp, Mig-23 (mis oma omadustelt vastab F-4le), siis vastasel oli juba F-16 ja F-15.
Fakt on see, et Mig-29 ja Su-27 jõudsin NL relvastusse alles 80ndate teisel poolel, sõja korral oleks välja tulnud panna Mig-23, Su-17, Su-24, Su-25.
Kui NL relvastusse tuli Mig-29 ja Su-27, oli ameeriklastel kogu lennuvägi aastaid tagasi F-18, F-14, F-15 ja F-16ga relvastatud.
Sellel ajal, kui täiustatakse neljanda põlve masinaid kaasaegse elektroonikaga, käib ameeriklastel juba viienda põlvkonna kasutusele tulek (F-22, F-117 on relvastuses juba 15 aastat).
Praegu on ameeriklased vähemalt 10-15 aastat ees. Tasakaal masinate tehnilistes omadustes püsis viimati Korea sõjas. Mida rohkem tehnoloogiat ja elektroonikat, seda suurem mahajäämus.
Fakt on see, et õhulahingutes on kaotuste suhe NL lennukite kahjuks lausa masendav, kui allatulistatud F-16d või F-15-d loetakse isegi nõukogude nõunike kangelaseepostes üksikuid, siis alates Mig-21-st on selle tehnika kaotused sadades lennukites.
Ja tõenäoliselt oleks tavarelvadega peetav õhusõda NL+vs Nato lõppenud igal ajal kaotusega NL-le. Ja selles on ka muid põhjuseid peale tehnilise mahajäämuse. Alustades kasvõi sellest, et enamik NL relvastuses olevatest lennukitest ei ole õhus tangitavad.
Lugege vähem Gosvoruzenie reklaamartikleid, selle asemel uurige ajalugu, kuidas tegelikult asjad olid.
Kaotuste suhe alates 1950ndatest aastatest räägib selgelt keelt ja mingid propagandasaated lennukite imeomadustest ei pane uskuma, et asi praegu teistmoodi oleks.
Sõjas loeb kõikide asjade koosmõju, mitte üksik lennutehniline näitaja, mida kontekstist välja rebitakse.
Kui praegu kohtuksid lahingus võrdne arv F-22 ja Su-30 (ühesõnaga see viimane imemudel), siis tõenäoliselt hävitatakse need Su'd sedasi, et piloot ei saagi aru, kuspoolt see pauk tuli.
Kui kohtutakse Su-27 ja F-15 vahel, siis on asi natuke võrdsem ja sellega asi lõpeb. Maksma hakkab ameeriklaste ülekaal väljaõppes, taktikas ja relvastuses. Su-de üksus mängitakse lihtsalt sellisesse seisu, kus nad ei saa oma üleolekut manöövris kasutada.
Kui NL/Egiptus/Vietnam sõdisid Mig-21-ga, siis ameeriklastel oli juba F-4 ning lõpus (Vietnami sõja lõpuks) F-14. Kaotuste suhe on vähemalt 20:1.
Kui relvastusse tuli järgmine tüüp, Mig-23 (mis oma omadustelt vastab F-4le), siis vastasel oli juba F-16 ja F-15.
Fakt on see, et Mig-29 ja Su-27 jõudsin NL relvastusse alles 80ndate teisel poolel, sõja korral oleks välja tulnud panna Mig-23, Su-17, Su-24, Su-25.
Kui NL relvastusse tuli Mig-29 ja Su-27, oli ameeriklastel kogu lennuvägi aastaid tagasi F-18, F-14, F-15 ja F-16ga relvastatud.
Sellel ajal, kui täiustatakse neljanda põlve masinaid kaasaegse elektroonikaga, käib ameeriklastel juba viienda põlvkonna kasutusele tulek (F-22, F-117 on relvastuses juba 15 aastat).
Praegu on ameeriklased vähemalt 10-15 aastat ees. Tasakaal masinate tehnilistes omadustes püsis viimati Korea sõjas. Mida rohkem tehnoloogiat ja elektroonikat, seda suurem mahajäämus.
Fakt on see, et õhulahingutes on kaotuste suhe NL lennukite kahjuks lausa masendav, kui allatulistatud F-16d või F-15-d loetakse isegi nõukogude nõunike kangelaseepostes üksikuid, siis alates Mig-21-st on selle tehnika kaotused sadades lennukites.
Ja tõenäoliselt oleks tavarelvadega peetav õhusõda NL+vs Nato lõppenud igal ajal kaotusega NL-le. Ja selles on ka muid põhjuseid peale tehnilise mahajäämuse. Alustades kasvõi sellest, et enamik NL relvastuses olevatest lennukitest ei ole õhus tangitavad.
Lugege vähem Gosvoruzenie reklaamartikleid, selle asemel uurige ajalugu, kuidas tegelikult asjad olid.
Kaotuste suhe alates 1950ndatest aastatest räägib selgelt keelt ja mingid propagandasaated lennukite imeomadustest ei pane uskuma, et asi praegu teistmoodi oleks.Sõjas loeb kõikide asjade koosmõju, mitte üksik lennutehniline näitaja, mida kontekstist välja rebitakse.
Kui praegu kohtuksid lahingus võrdne arv F-22 ja Su-30 (ühesõnaga see viimane imemudel), siis tõenäoliselt hävitatakse need Su'd sedasi, et piloot ei saagi aru, kuspoolt see pauk tuli.
Kui kohtutakse Su-27 ja F-15 vahel, siis on asi natuke võrdsem ja sellega asi lõpeb. Maksma hakkab ameeriklaste ülekaal väljaõppes, taktikas ja relvastuses. Su-de üksus mängitakse lihtsalt sellisesse seisu, kus nad ei saa oma üleolekut manöövris kasutada.
Ma arvan et lennukite võimed ei tasu üldse vaatama selle vastuseisu valguses nagu USA/Venemaa või USA/kolmanda maailma riik. Enamus nii möödunud kui ka tulevaid konflikte maailmas toimub arengumaade vahel, a la India vs Pakistan või Iran vs Iraak. Siinkohal kallis ning esialguks eksklusiivselt USA õhujõudude kasutusel olev F-35 jääb neile kättesaamatuks.
F-15 on ka kasutusel ainult kui ma ei eksi Iisraelis.
F-18 on enamasti kasutusel riikides mis niipea sõdima ei hakka (Austraalia, Soome jne)
F-14 on kasutusel ainul Iraanis ning nende lahinguvalmidus on väga madal.
Enamus hävitajatest mis on kolmanda maailma riikides on kasutusel, on erinevad F-16,F-4,F-5,Miraazhid F1 ja 2000, MiG 21,23 ja 29. Samuti Hiina lennukid. Nende vastu moderniseeritud Su 30MKI on superrelv ning mis on peamine see on kättesaadav kuna müüakse kõikjal ning taskukohase raha eest.
Ükskõik mis regionaalses konfliktis, võimaldab selline lennumasin nagu Su-30MKI täieliku kontrolli taevas.
F-15 on ka kasutusel ainult kui ma ei eksi Iisraelis.
F-18 on enamasti kasutusel riikides mis niipea sõdima ei hakka (Austraalia, Soome jne)
F-14 on kasutusel ainul Iraanis ning nende lahinguvalmidus on väga madal.
Enamus hävitajatest mis on kolmanda maailma riikides on kasutusel, on erinevad F-16,F-4,F-5,Miraazhid F1 ja 2000, MiG 21,23 ja 29. Samuti Hiina lennukid. Nende vastu moderniseeritud Su 30MKI on superrelv ning mis on peamine see on kättesaadav kuna müüakse kõikjal ning taskukohase raha eest.
Ükskõik mis regionaalses konfliktis, võimaldab selline lennumasin nagu Su-30MKI täieliku kontrolli taevas.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Jaapan kasutab ka seda.Mitte päris põllule, kuid pinnasekattega lennuväljale maandumise nõue oli enamuse n liidu rindehävituslennukite tellimuse spetsifikatsioonis sees. Minu mäletamist mööda Su 27 ei tellitud selle spetsifikatsiooni järgi, nii et see lennuk vajab samuti betoonist stardirada. Küll võib aga MiG 29 startida pinnasekattega lennuväljalt (loomulikult terasplaatidega tugevdatud). Tal on spetsiaalsed klapid õhukanalite sulgemiseks ning tiiva peal olevad õhu sisselaskeavad stardi jaoks. Samuti telikul nö kivipüüdja, mis ei tohiks stardil ning maandumisel kive rataste alt vastu tiibe lennata.kangelaspioneer kirjutas:Kas vastab tõele, et erinevalt lääne lennukitest, mis vajavad lausa steriilset lennuvälja, võivad vene hävitajad maanduda ka näiteks põllule?
F 16 on tegelikult nagu suur tolmuimeja. Stardirajal. Kõik lahtised kivid tõmbab hoobilt mootorisse. Enne lendusid puhastatakse stardirada spetsiaalsete "tolmuimejatega", et lennukeid mitte samasse rolli panna.
Veel üks asi, mis kohe vene lennukitest rääkides meelde ei tulnud. Nad on algusest peale arvestatud lühemale lennueale ning suurematele ülekoormustele. Seega - lennuki põhikonstruktsioon väsib rutem ning sestap pole venelastel ka sellist upgrade'mise traditsiooni. Lennukid surid sama kiiresti kui vananes nende pardal olev muu tehnika. Lääne vennad mõtlesid rohkem majanduslikel alustel ning nende lennukite arvestuslik lennuressurss oli umbes 2 korda suurem sama perioodi n liidu lennukite omast.
Sellega pöördume tagasi pealkirjas mainitud teemasse ning mainime ära, et F-4 on praeguseni veel kasutusel, kuid tema eakaaslane MiG-21 vaid eksootiline elukas vaestes riikides...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Iraagil oli esimese Lahesõja alguses 3 nende enda väljatöötatud varase avastuse lennukit, mis kasutasid Il-76 kere. Nimeks oli neil Adnan-1. Neist 2 lendas koos muude Iraagi jaoks oluliste lahinglennukitega kohe sõja alguses Iraani. Kolmanda saatust pole mainitud.Kapten Trumm kirjutas:Iraagi kohta. Iraagil oli 1990 relvastuses 2 AWACSi (taldrikradariga Il-76).
Niiet see AWACSI jutt vett ei pea. Ameeriklased hävitasid aga need esimesel päeval maa peal.
Allikas - Gustin's Military Aircraft Database.
http://www.csd.uwo.ca/~pettypi/elevon/g ... AN100.html
Aga see N liidu poolt Il-76 kere peal tehtud A-50 nimeline (NATO kood Mainstay) lennuk on minu jaoks veidi müstiline. Pole kohanud seni mingit infi selle reaalsest kasutamisest õhujõududes. Ega mingit infi tema radarite ning juhtimiskeskuse omaduste kohta. Tundub, et tegu oli vaid prototüüpidega, mida reaalselt ei võetud kasutusele. Üks asi on ehitada juhtimiskeskust maa alla punkrisse, teine piiratud kandevõimega lennukisse, mis pealegi veel vibreerib pidevalt ning muudab ka oma asukohta...
Kellelgi mingit muud infi on, siis oleks tänulik!
Iraagi enda konstrueeritud lennukite reaalse lahingvõimekuse osas ei oska aga üldse mingit arvamust avaldada...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
"Pehmele" lennuväljale võivad maanduda peamiselt ründelennukid,nii venelaste SU-25 kui ka jänkide A-10.Kas vastab tõele, et erinevalt lääne lennukitest, mis vajavad lausa steriilset lennuvälja, võivad vene hävitajad maanduda ka näiteks põllule?
Too lind on Venemaa õhujõududes täiesti olemas ja kasutusel.Venelased ise hindavad teda täiesti võrdväärseks E-3 AWACS-iga aga nojah....Aga see N liidu poolt Il-76 kere peal tehtud A-50 nimeline (NATO kood Mainstay) lennuk on minu jaoks veidi müstiline. Pole kohanud seni mingit infi selle reaalsest kasutamisest õhujõududes. Ega mingit infi tema radarite ning juhtimiskeskuse omaduste kohta. Tundub, et tegu oli vaid prototüüpidega, mida reaalselt ei võetud kasutusele.
Mis puutub vene lennukite põhikonstruktsiooni, siis see ei ole küll õige, et see on lühikese eaga. Just nimelt see on üks vene lennukite eripära et nende "airframe" on väga robustne. Näiteks, enamus Tchecheenias kasutusel olevatest Su-25 ja Mi-24 on üle 20 aastat vana ning on üleelanud Afgaani sõja. Väga paljud vene lennukid teenisid kümneid aastad, näiteks Tu 16 ja Tu 22 mis lendasid 35 aastat peale selle tootmisest maha võtmisest ilma rebuildinguta. MiG 21 on tootmisest maas üle 30 aastat ning on siiani maailmas üks levinumatest tüübidest. Kõige noorem MiG 21F13 on 40 aastat vana ja lendab siiamani.
Olen internetis suhelnud ühe venelastest palgalenduriga kes "töötas" ühes Aafrika riigis. Tema lennuk oli 70 algusest pärit MIG 23M, mis oli niiskes kliimas seisnud lennuväljal umbes 20 aastat - seisnud lageda taeva all, ilma isegi avakatedeta. Lennuk oli "põlve" peal taastatud ning aktiivselt osales lahingutegevuses.
A-50 on tehtud üle 20 tk, praegu reaalselt kasutusel kümmekond, on olemas selle Israeliga koostöös moderniseeritud variant, mida tarnitakse kui ma ei eksi Hiinlastele. Aga, tõepoolest, nii nagu õhutankimine, on AWACSi kasutamine on kogu aeg Venemaal kuulus eksootika poole. Ma arvan et A-50 jääb E-3-le alla. Ise pigem usun et häda puhul kasutakse seal "mini-AWACS"i rollis MIG 31 selle ülivõimsa radariga ja juhtimissüsteemidega. Ning seda Venemaa on üle 300 tk.
Olen internetis suhelnud ühe venelastest palgalenduriga kes "töötas" ühes Aafrika riigis. Tema lennuk oli 70 algusest pärit MIG 23M, mis oli niiskes kliimas seisnud lennuväljal umbes 20 aastat - seisnud lageda taeva all, ilma isegi avakatedeta. Lennuk oli "põlve" peal taastatud ning aktiivselt osales lahingutegevuses.
A-50 on tehtud üle 20 tk, praegu reaalselt kasutusel kümmekond, on olemas selle Israeliga koostöös moderniseeritud variant, mida tarnitakse kui ma ei eksi Hiinlastele. Aga, tõepoolest, nii nagu õhutankimine, on AWACSi kasutamine on kogu aeg Venemaal kuulus eksootika poole. Ma arvan et A-50 jääb E-3-le alla. Ise pigem usun et häda puhul kasutakse seal "mini-AWACS"i rollis MIG 31 selle ülivõimsa radariga ja juhtimissüsteemidega. Ning seda Venemaa on üle 300 tk.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Amazon [Bot] ja 1 külaline