Postitatud: 27 Okt, 2009 2:22
Põhiteesid on kõik juba eespool ära toodud, lisaks vaid mõne omapoolse kommentaari. Mingi labida või ämbri kaasavedamine tasus ennast tihtipeale ära. Veel parem kui said töölesundijale valetada, et oled selle instrumendiga teel temast kõrgema auastmega tegelase käsutusse. Tänapäeva kontorites peaks sama süsteem toimima. Isegi suitsunurka või kohviautomaadi juurde minnes on õige mõnda paberilehte näpus hoida ja eriti hea kui sellele A4 lehele ka midagi trükitud on. Lugeda seda keegi ei taha, aga tasub meelde jätta, et ka seintel on silmad ja sellist tegusat inimest pannakse tähele. Karjääriredel areneb lausa pulkasid vahele jättes.
Labidas või vikat õla peal kõikjal ringituiamine hakkab pikapeale tervisele ning niimoodi voentorgi poodi või santsasti sisenedes võib püsiasukatele valesid signaale anda. Mõtlevad veel, et tuli kassat röövima või peavad Surma enda erakorraliseks ja täievoliliseks esindajaks. Universaalsem ja vähemkoormav oli suurvene "pohhuismi" arendamine.
Mina läksin sõjaväkke üsna sinisilmselt ja arvasin pigem, et see mis ees ootab on midagi "Teenin Nõukogude Liitu" saate sarnast. Tõsised õppused iga päev ja õhtul lauldakse kitarri saatel lõkke ääres Isamaasõjaaegseid laule - "Moldavjanka " või "Rindeäärses metsas " või kasvõi "Kolme tankisti". Tegelikkus oli pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Midagi õppustesarnast toimus kaks korda aastas , lõket nägin siis kui getotünni sees õliseid roobasid põletasime ja "Kolme tankisti" lauldi ka mingite arusaamatute sõnadega - "Tri tankista, tri vesjolõh huija; i pizdets masinõ bojevoi" (Kolm tankisti, kolm lõbusat m...i; ja lahingumasinaga on ühel pool)
See lausa sundis pohhuismile rõhku panema ja esimese instruktaazi andis selle kunsti elav klassik - meie roodukomandör. Mõned nädalad peale väeossa jõudmist oli staabis kombati juures mingi koosolek kus tuli äkitselt hakata geniaalseid mõtteavaldusi kirja panna. Vist ainuke , kellel pastakat ei olnud oli meie roodukas ja ta tuli kirjutusvahendit kasarmust ja kaptjorkast otsima. Kirjutajaks oli sel ajal veel Moskva kandi mees ja ega teda muidugi parajasti kaptjorkas ei olnud. Lätlane - päevnik läks kadunukest otsima. Kõigi muude heade ja halbade omaduste kõrval oli meie rooduvana hirmus kärsitu. Käis närviliselt paar minutit koridoris edasi-tagasi , võttis siis mõne meetri hoogu ja raksatas õla ning oma 120 kiloga vastu kaptjorka ust. Uksehinged jäid terveks, hea saksaaegne tõõ. Lukuga ei juhtunud ka midagi kuigi see ei olnud sakslaste tehtud. Aga piidast lendas tõsine tükk välja ja uks hakkas kahte pidi käima nagu Metsiku Lääne saloonil. Roodukas soris rahulikult sahtlites, proovis , milline pastakas kõige paremini kirjutab ja läks uuesti staapi, kuulama, mis tulevik tuua tõotab.
Me ei osanud hingeldades saabunud moskvalasest kirjutajale midagi mõistlikku öelda. Kehitasime ainult õlgu, roodukomandör käis pastakat võtmas. Kirjutaja elas selle võetuse tulemusena kolm-neli päeva kaptjorkas ja valvas, et seda tühjaks ei varastataks. Siis leiti puusepaoskustega vend, kes uksepiida ära parandas.
Üldine reegel "võimalikult vähe lolli tõõd" kehtis igal tasandil, sest kõrgemalt poolt tuli igasuguseid ülesandeid jorus. Osa korraldusi visati kohe X-failide kausta, mõnda täideti valikuliselt, mõnega venitati viimase minutini, sest alati oli lootus, et tuleb uus ja vastupidine käsk. Nendesamade kaks korda aastas tehtavate õppuste sisu ja toimumise aeg olid ohvitseridele une pealt teada. Sellegipoolest käis meie roodus valmistumine umbes niimoodi, et roodukas pidas 3-4 nädalat enne kella kukkumist sütitava kõne, milles rääkis, et suured teod on ootamas, kogu progressiivse inimkonna pilgud on suunatud meile ja me veel jahmatame oma suutlikkusega roiskuvat kapitalismust. Siis ei toimunud paari nädala jooksul suurt midagi. Et eesmärk vahepeal meelest ei unuks, pidas roodukomandõr ka ühe natuke asjalikuma mäejutluse, milles mainis, et õppused algavad nädala pärast, tuleks teha seda ja teist, kui vaja , töötame öösel, aga selle õppuse me sooritame eeskujulikult. Veel mõned päevad vaimu teritamiseks ja siis läks lahti tohutu rabelemine ööl ning päeval.
Sel päeval kui õppused algasid, vankus terve rood väsimusest tuikudes kõveras rivis, silmad unetusest kandilised . Kui juhtuski väljaspoolt mõni kontroll saabuma, nihkus ta riviülevaatusel kombati kõrvale ja küsis vaiksel häälel, kaastundlikult naeratades, et kas nad ongi teil kõik sellised või? Nojah, mis teha, ega teie tagalaväeosale suurt valida ei anta, tuleb võtta need, kes mujalt üle jäävad.
Õppused algasid alati evakueerumisega tagavararajooni. Et seal tegevusetult ei tolgendataks, oli aastaid tagasi püstitatud eesmärk kaevata igale autole täismõõdus kaevik. Meie roodul oli autosid umbes sada kui NZ varud sisse arvata. (NZ - puutumatu tagavara ehk need autod mida ainult sõja puhkedes käima võis panna. Meil olid nendeks kõige uuemad, alles tehasest tulnud ja kõik alla 100 km sõitnud. Mingite aastate pärast muutus NZ- auto paberil "stroevajaks" mida õppustel kasutati. Sealt edasi "transportnajaks" ehk igapäevasesse kasutusse ja kõige lõpus juba tsiviilis metsatööliste või kolhoosnike käe läbi sulatusahju. Teisest otsast saatsid konveier aina uusi masinaid NZ-sse)
Ural on mõõtmetelt aukartustäratav masin, tankist hulga kõrgem, tema tarbeks oleks tulnud üle kolme meetri maasse kaevuda. Ja kui tankistid hööveldasid oma kaevikuid masina külge käivate buldooseritega, siis meil polnud peale sapöörilabida midagi. Seepärast ongi arusaadav, miks auahne ülesanne "igale autole oma kaevik" püstitati juba aastaid tagasi. Siis kui meieaegsed kaitseministrid, marssalid Sergei "Mathias Rusti ohver" Sokolov ja Dmitri "Riigikukutaja" Jazov alles leitnandipaguneid tähistasid.
Neil aastail kui mina kaevasin, ei olnud meie roodul veel ühtegi valmis kaevikut. Mingid augud olid, aga ei saanudki täpselt aru kas need olid jäljed eelkäijate võitlusest moreeniklibuga või oli sealkandis sõja-aastail veriseid lahinguid peetud ja suurekaliibrilistest põrutatud. Viienda roodu tegemistest puudus ülevaade ja keegi ei julgenud vaatama ka minna. Võetakse spiooni pähe vangi, viienda roodu omad olid hullud mehed kui õppused käisid. Küll aga jõudis esimene rood jahmatava tõõvõiduni - täisprofiilis kaevik Uralile, 30 kraadise sujuva allasõiduga ja seda vaid aasta pärast labida maasselöömist.
Esitlusele oli kutsutud valitud seltskond pataljoni ohvitsere ja prapporeid. Mina sattusin täiesti juhuslikult mööda minema - tegelikult oli mõte minna metsasalu taha karjalauta. Kui asjale mõistlikult läheneda ja mitte terve rooduga sisse vajuda, võis sealt mõnikord katelokitäie piima välja nuiata. Ühishauale sarnaneva šedöövri kõrval hakkas silma meie roodukomandör kes vääääga tuttavas poosis - pläru suunurgas , vormimüts viimase võimaluseni kuklas ja üks käsi taskus, jutustas midagi ammulisui kuulavatele prapporitele ja irooniliselt muigavale esimese roodu komandörile. Poetasin ennast ka kuulajate ringi. Roodukas analüüsis tekkinud olukorda: "Vaatan, olete kõva töö ära teinud... muidugi, mis viga siin kaevata - puhas sõre liiv. Iseasi, kas oli mõtet vaeva näha. Ma peidan autod jäärakusse, kaevan nina maasse ja mootor on nagu ema süles. Kabiin ja kast jäävad muidugi välja, aga mis nendega ikka juhtuda saab. Kõva plekk ja männapuu. Mürsukoorem küll jah. Aga eks mürskudele olegi määratud sõjas lõhkeda. Ja mis vahet seal on kas autokastis või kahuritorus."
Rooduvana oli oma uute sõjapidamiskonseptsioonide selgitamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi lisanduvaid ebasoovitavaid kõrvapaare. Kuigi olime tulnud tagavararajooni kindla plaaniga kaevata üks määrustikupärane autokaevik, andsid rooduka nägemused uusi mõtteid , et kust ja kui palju uuristada. Kui ma demblisse läksin, polnud teisel roodul ikka veel kaevikut. Aga vaja oleks olnud tükki sada.
Teiseks aastaks oli endalgi juba "ah-noh-mis-selle-raha-eest-saab-liigagi-hästi" meeleolu ja heatahtlik ning veidi väsinud "major Pronini pilk" välja kujunenud. Pole vaja vastu vaielda ega midagi tõestada. Kui kästakse, teeme ära. Kui kõike ei jõua siis pool. Kui haridus ei luba mõista kuidas, siis niimoodi nagu oskame.
Uudismaal paisati kõik alluvussuhted segi ja tekkis terve hulk uusi ülemusi. Ükskord esimestel päevadel istusin lauatennisesaalist improviseeritud staabis kui sisse tormas suurtükiväelase embleemidega major, ennast ei tutvustanud, mind isanimepidi ei kutsunud ja hakkas kohe töid laduma. Ma teadsin ühisest rongisõidust, et see on uudismaapataljoni zampolit, aga no niimoodi peale lennata: suurtükiväelased-sõjajumalad on ikka päris ülbeks läinud.
Zampolit tahtis et ma kohe seinalehe teeks , pealkirjaks "Viljakoristamise eesrindlased" ja tõmbas taskust miskise nimekirja kus figureerisid peamiselt kõiksugused Abdurahmanovi ja Suleiman-oglõ nimelised aktivistid. Ma olin rongis kogu pataljoni koosseisu vastavasse raamatusse üles täheldanud ja sellenimelisi küll ei teadnud. Vist tõmbas kurat keelest ja sundis vaidlema. Lisaks lugesin ette, mis seinalehe tegemiseks vaja on. Põhitegija neist oli punane tušš, mida ei müüdud mitte igas külapoes ja plakatisuled mis figureerisid seitsmes eri laiuses.
Komissar paugutas ust ja et olgu homseks valmis. Tuli teha käepäraste vahenditega. Paar plakatisulge oli ikka igal kirjutajal kuskil tikutoosis, tõmbasin vatmanpaberile hakatuseks paksu musta raami ümber ja joonistasin selle külge lilla kroonutindiga haiglasi, morbiidseid ornamente. Sellise lilla tindiga täideti tol ajal ametlikke dokumente, koolis kirjutati ilusa sinisega. Tänapäeval peaks see keemiatööstuse jääkprodukt Euroopa kultuuriruumis keelatud olema, sest värvitoon meenutas kangesti laiba koolnulaike. Siis veel samade värvikombinatsioonidega nimed sisse ja valmis.
Õõh, endal hakkas ka õudne, väljas oli juba pime ja kuidagi kõhe oli selja taha, mustavasse aknaruutu vaadata. Peitsin seinalehe kapi taha, öösel viirastusid unes lillade silmaalustega poliitkomissarid ja päikesekuumuses pundunud Uzbek-oglõd. Järgmisel hommikul siras päike kõrgel taevas, jube öö oli möödas ja ma otsisin seinalehele parajat kohta. Zampolit tuli ka vaatama, et kes see koridoris kõnnib.
Nägi , mis ma ohvitseride maja seinale tahan riputada ja arvas, et joonistatud on hästi. Ainult, et pealkirjaks oleks "Otlitšniki uborki urožaja" (Viljakoristuse eesrindlased) asemel võinud panna "Oni pogibli za rodinu" (Nad langesid kodumaa eest). Ja et jah, koristustöö pole veel õiget hoogu sisse saanud, ootame-vaatame, kes kõige paremini järje peale saab. Las see seinaleht natuke ootab. Ja mis asju poest vaja oli, ma saadan auto Petropavlovskisse. Õhtuks jõuab ehk tagasi.
Sai küll Nõukogude armees elada kui asjadele loominguliselt läheneda ja ennast tööga ei tapnud. Nagu sealsamas uudismaalgi, zampolit käis lõpetuseks lausa medali letti.
Labidas või vikat õla peal kõikjal ringituiamine hakkab pikapeale tervisele ning niimoodi voentorgi poodi või santsasti sisenedes võib püsiasukatele valesid signaale anda. Mõtlevad veel, et tuli kassat röövima või peavad Surma enda erakorraliseks ja täievoliliseks esindajaks. Universaalsem ja vähemkoormav oli suurvene "pohhuismi" arendamine.
Mina läksin sõjaväkke üsna sinisilmselt ja arvasin pigem, et see mis ees ootab on midagi "Teenin Nõukogude Liitu" saate sarnast. Tõsised õppused iga päev ja õhtul lauldakse kitarri saatel lõkke ääres Isamaasõjaaegseid laule - "Moldavjanka " või "Rindeäärses metsas " või kasvõi "Kolme tankisti". Tegelikkus oli pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Midagi õppustesarnast toimus kaks korda aastas , lõket nägin siis kui getotünni sees õliseid roobasid põletasime ja "Kolme tankisti" lauldi ka mingite arusaamatute sõnadega - "Tri tankista, tri vesjolõh huija; i pizdets masinõ bojevoi" (Kolm tankisti, kolm lõbusat m...i; ja lahingumasinaga on ühel pool)
See lausa sundis pohhuismile rõhku panema ja esimese instruktaazi andis selle kunsti elav klassik - meie roodukomandör. Mõned nädalad peale väeossa jõudmist oli staabis kombati juures mingi koosolek kus tuli äkitselt hakata geniaalseid mõtteavaldusi kirja panna. Vist ainuke , kellel pastakat ei olnud oli meie roodukas ja ta tuli kirjutusvahendit kasarmust ja kaptjorkast otsima. Kirjutajaks oli sel ajal veel Moskva kandi mees ja ega teda muidugi parajasti kaptjorkas ei olnud. Lätlane - päevnik läks kadunukest otsima. Kõigi muude heade ja halbade omaduste kõrval oli meie rooduvana hirmus kärsitu. Käis närviliselt paar minutit koridoris edasi-tagasi , võttis siis mõne meetri hoogu ja raksatas õla ning oma 120 kiloga vastu kaptjorka ust. Uksehinged jäid terveks, hea saksaaegne tõõ. Lukuga ei juhtunud ka midagi kuigi see ei olnud sakslaste tehtud. Aga piidast lendas tõsine tükk välja ja uks hakkas kahte pidi käima nagu Metsiku Lääne saloonil. Roodukas soris rahulikult sahtlites, proovis , milline pastakas kõige paremini kirjutab ja läks uuesti staapi, kuulama, mis tulevik tuua tõotab.
Me ei osanud hingeldades saabunud moskvalasest kirjutajale midagi mõistlikku öelda. Kehitasime ainult õlgu, roodukomandör käis pastakat võtmas. Kirjutaja elas selle võetuse tulemusena kolm-neli päeva kaptjorkas ja valvas, et seda tühjaks ei varastataks. Siis leiti puusepaoskustega vend, kes uksepiida ära parandas.
Üldine reegel "võimalikult vähe lolli tõõd" kehtis igal tasandil, sest kõrgemalt poolt tuli igasuguseid ülesandeid jorus. Osa korraldusi visati kohe X-failide kausta, mõnda täideti valikuliselt, mõnega venitati viimase minutini, sest alati oli lootus, et tuleb uus ja vastupidine käsk. Nendesamade kaks korda aastas tehtavate õppuste sisu ja toimumise aeg olid ohvitseridele une pealt teada. Sellegipoolest käis meie roodus valmistumine umbes niimoodi, et roodukas pidas 3-4 nädalat enne kella kukkumist sütitava kõne, milles rääkis, et suured teod on ootamas, kogu progressiivse inimkonna pilgud on suunatud meile ja me veel jahmatame oma suutlikkusega roiskuvat kapitalismust. Siis ei toimunud paari nädala jooksul suurt midagi. Et eesmärk vahepeal meelest ei unuks, pidas roodukomandõr ka ühe natuke asjalikuma mäejutluse, milles mainis, et õppused algavad nädala pärast, tuleks teha seda ja teist, kui vaja , töötame öösel, aga selle õppuse me sooritame eeskujulikult. Veel mõned päevad vaimu teritamiseks ja siis läks lahti tohutu rabelemine ööl ning päeval.
Sel päeval kui õppused algasid, vankus terve rood väsimusest tuikudes kõveras rivis, silmad unetusest kandilised . Kui juhtuski väljaspoolt mõni kontroll saabuma, nihkus ta riviülevaatusel kombati kõrvale ja küsis vaiksel häälel, kaastundlikult naeratades, et kas nad ongi teil kõik sellised või? Nojah, mis teha, ega teie tagalaväeosale suurt valida ei anta, tuleb võtta need, kes mujalt üle jäävad.
Õppused algasid alati evakueerumisega tagavararajooni. Et seal tegevusetult ei tolgendataks, oli aastaid tagasi püstitatud eesmärk kaevata igale autole täismõõdus kaevik. Meie roodul oli autosid umbes sada kui NZ varud sisse arvata. (NZ - puutumatu tagavara ehk need autod mida ainult sõja puhkedes käima võis panna. Meil olid nendeks kõige uuemad, alles tehasest tulnud ja kõik alla 100 km sõitnud. Mingite aastate pärast muutus NZ- auto paberil "stroevajaks" mida õppustel kasutati. Sealt edasi "transportnajaks" ehk igapäevasesse kasutusse ja kõige lõpus juba tsiviilis metsatööliste või kolhoosnike käe läbi sulatusahju. Teisest otsast saatsid konveier aina uusi masinaid NZ-sse)
Ural on mõõtmetelt aukartustäratav masin, tankist hulga kõrgem, tema tarbeks oleks tulnud üle kolme meetri maasse kaevuda. Ja kui tankistid hööveldasid oma kaevikuid masina külge käivate buldooseritega, siis meil polnud peale sapöörilabida midagi. Seepärast ongi arusaadav, miks auahne ülesanne "igale autole oma kaevik" püstitati juba aastaid tagasi. Siis kui meieaegsed kaitseministrid, marssalid Sergei "Mathias Rusti ohver" Sokolov ja Dmitri "Riigikukutaja" Jazov alles leitnandipaguneid tähistasid.
Neil aastail kui mina kaevasin, ei olnud meie roodul veel ühtegi valmis kaevikut. Mingid augud olid, aga ei saanudki täpselt aru kas need olid jäljed eelkäijate võitlusest moreeniklibuga või oli sealkandis sõja-aastail veriseid lahinguid peetud ja suurekaliibrilistest põrutatud. Viienda roodu tegemistest puudus ülevaade ja keegi ei julgenud vaatama ka minna. Võetakse spiooni pähe vangi, viienda roodu omad olid hullud mehed kui õppused käisid. Küll aga jõudis esimene rood jahmatava tõõvõiduni - täisprofiilis kaevik Uralile, 30 kraadise sujuva allasõiduga ja seda vaid aasta pärast labida maasselöömist.
Esitlusele oli kutsutud valitud seltskond pataljoni ohvitsere ja prapporeid. Mina sattusin täiesti juhuslikult mööda minema - tegelikult oli mõte minna metsasalu taha karjalauta. Kui asjale mõistlikult läheneda ja mitte terve rooduga sisse vajuda, võis sealt mõnikord katelokitäie piima välja nuiata. Ühishauale sarnaneva šedöövri kõrval hakkas silma meie roodukomandör kes vääääga tuttavas poosis - pläru suunurgas , vormimüts viimase võimaluseni kuklas ja üks käsi taskus, jutustas midagi ammulisui kuulavatele prapporitele ja irooniliselt muigavale esimese roodu komandörile. Poetasin ennast ka kuulajate ringi. Roodukas analüüsis tekkinud olukorda: "Vaatan, olete kõva töö ära teinud... muidugi, mis viga siin kaevata - puhas sõre liiv. Iseasi, kas oli mõtet vaeva näha. Ma peidan autod jäärakusse, kaevan nina maasse ja mootor on nagu ema süles. Kabiin ja kast jäävad muidugi välja, aga mis nendega ikka juhtuda saab. Kõva plekk ja männapuu. Mürsukoorem küll jah. Aga eks mürskudele olegi määratud sõjas lõhkeda. Ja mis vahet seal on kas autokastis või kahuritorus."
Rooduvana oli oma uute sõjapidamiskonseptsioonide selgitamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi lisanduvaid ebasoovitavaid kõrvapaare. Kuigi olime tulnud tagavararajooni kindla plaaniga kaevata üks määrustikupärane autokaevik, andsid rooduka nägemused uusi mõtteid , et kust ja kui palju uuristada. Kui ma demblisse läksin, polnud teisel roodul ikka veel kaevikut. Aga vaja oleks olnud tükki sada.
Teiseks aastaks oli endalgi juba "ah-noh-mis-selle-raha-eest-saab-liigagi-hästi" meeleolu ja heatahtlik ning veidi väsinud "major Pronini pilk" välja kujunenud. Pole vaja vastu vaielda ega midagi tõestada. Kui kästakse, teeme ära. Kui kõike ei jõua siis pool. Kui haridus ei luba mõista kuidas, siis niimoodi nagu oskame.
Uudismaal paisati kõik alluvussuhted segi ja tekkis terve hulk uusi ülemusi. Ükskord esimestel päevadel istusin lauatennisesaalist improviseeritud staabis kui sisse tormas suurtükiväelase embleemidega major, ennast ei tutvustanud, mind isanimepidi ei kutsunud ja hakkas kohe töid laduma. Ma teadsin ühisest rongisõidust, et see on uudismaapataljoni zampolit, aga no niimoodi peale lennata: suurtükiväelased-sõjajumalad on ikka päris ülbeks läinud.
Zampolit tahtis et ma kohe seinalehe teeks , pealkirjaks "Viljakoristamise eesrindlased" ja tõmbas taskust miskise nimekirja kus figureerisid peamiselt kõiksugused Abdurahmanovi ja Suleiman-oglõ nimelised aktivistid. Ma olin rongis kogu pataljoni koosseisu vastavasse raamatusse üles täheldanud ja sellenimelisi küll ei teadnud. Vist tõmbas kurat keelest ja sundis vaidlema. Lisaks lugesin ette, mis seinalehe tegemiseks vaja on. Põhitegija neist oli punane tušš, mida ei müüdud mitte igas külapoes ja plakatisuled mis figureerisid seitsmes eri laiuses.
Komissar paugutas ust ja et olgu homseks valmis. Tuli teha käepäraste vahenditega. Paar plakatisulge oli ikka igal kirjutajal kuskil tikutoosis, tõmbasin vatmanpaberile hakatuseks paksu musta raami ümber ja joonistasin selle külge lilla kroonutindiga haiglasi, morbiidseid ornamente. Sellise lilla tindiga täideti tol ajal ametlikke dokumente, koolis kirjutati ilusa sinisega. Tänapäeval peaks see keemiatööstuse jääkprodukt Euroopa kultuuriruumis keelatud olema, sest värvitoon meenutas kangesti laiba koolnulaike. Siis veel samade värvikombinatsioonidega nimed sisse ja valmis.
Õõh, endal hakkas ka õudne, väljas oli juba pime ja kuidagi kõhe oli selja taha, mustavasse aknaruutu vaadata. Peitsin seinalehe kapi taha, öösel viirastusid unes lillade silmaalustega poliitkomissarid ja päikesekuumuses pundunud Uzbek-oglõd. Järgmisel hommikul siras päike kõrgel taevas, jube öö oli möödas ja ma otsisin seinalehele parajat kohta. Zampolit tuli ka vaatama, et kes see koridoris kõnnib.
Nägi , mis ma ohvitseride maja seinale tahan riputada ja arvas, et joonistatud on hästi. Ainult, et pealkirjaks oleks "Otlitšniki uborki urožaja" (Viljakoristuse eesrindlased) asemel võinud panna "Oni pogibli za rodinu" (Nad langesid kodumaa eest). Ja et jah, koristustöö pole veel õiget hoogu sisse saanud, ootame-vaatame, kes kõige paremini järje peale saab. Las see seinaleht natuke ootab. Ja mis asju poest vaja oli, ma saadan auto Petropavlovskisse. Õhtuks jõuab ehk tagasi.
Sai küll Nõukogude armees elada kui asjadele loominguliselt läheneda ja ennast tööga ei tapnud. Nagu sealsamas uudismaalgi, zampolit käis lõpetuseks lausa medali letti.
. Ja mina loobiks seda pori kõige rohkem ikka haridusministeerimusse. Koolis räägitakse aint kuidas me olime orjad ja kui alandlikud me peame olema. Puudub täielik kasvatus töö.. On jäetud mulje sõjaväest kui põrgust. Noored kardavad seda. Aga miks, sest igal pool filmides ja vanemad inimesed räägivad teab mis õudusi sellest. Koolides tuleks luua riigikaitse tunnid, viia väeosadesse vaatama ja lasta ajateenijatel rääkida kuidas elu on. Ok nüüd on juba pikalt seda virinat.