www.militaar.net

Leedu karjatas miski tagalaproua taksikoera, kui õigesti mäletan siis hüüdis seda "konserviks". Talpasel oli rotveiler, kes kõiksuguseid sigadusi korda armastas saata ja keda peremees hellitavalt "mu**iks" hüüdis.

Mäletan väga hästi Leedut ja võiks isegi temast raamatu kirjutada.Ma arvan et ei hakka tema lugusid siin rääkima sest enne läheb jumalapäike looja kui nendel juttudel lõpp tuleb.Nimelt oli Härra Leedu juba 1993 aastal vahipatis kui mina seal teenisin ja sai temaga pulli kõvasti.Igav oleks ilma temata olnud võiks nii öelda küll.Eks minuajal ´teeninud poisid mäletavad teda küll.

Teenisin aega 2000-2001 aprill A-Kompaniis ja sattusi just Leedu relvuriks mingit moodi.Oi see oli elu vanajumala selja taga ,pidin relvaruumi ja muu sellega seonduva eest hoolitsema ja laupäeviti suurpuhastuse eest vastutama sedagi teise veebliabiga kordamööda.Leedu ütles -poisid hoidke asjad korras ja teil on siin nii hea elu kui võimalik ja nii oligi.Mingist veremaitse suus rabamisest oli asi ikka väga kaugel.Aga see on küll õige,et teda kardeti,isegi toonane kompaniiülem Meimre ei julgend midagi õelda kui Leedu kastis peaga kompaniis korda lõi.Meimre oli kuulu järgi kunagi Leedu käpa all ajateenija old eks siis sellest respekt.Isegi selline lugu meenub ,et Jaanus Karm kes viis SBK-2 raames läbi kuulipildujaõpet ja lasi mul pati laost MG-3 jaoks 7,62 paukpadruneid välja kirjutada,et saaks territooriumil paugutada sai Leedu käest peatäie.See moon oli tegelikult aupaukude õppeks mida Leedu isiklikult läbi viis ja talle ei mahtund hinge,et keegi julges TEMA veebel Leedu moona puudutada.Suht kino aeg oli ikka.

Sõdurileht kirjutab:

Ajateenijad pidutsesid kuulsustega

Kuusteist Vahipataljoni ajateenijat esinesid A.Le Coq Live Eesti Muusikaauhinnnad 2010 galal koos Ithaka-Maria Rahulaga.

25. veebruaril esinesid Solarise keskuses Nokia kontserdimajas A.Le Coq Live Eesti Muusikaauhinnnad 2010 tseremoonial koos lauljatar Ithaka-Maria Rahulaga Vahipataljoni 16 ajateenijat. Esinemise puhuks oli koreograafil kokku pandud spetsiaalne tattoo-marsi kava ning sõduritel selgeks õpitud relva ning tõrvikuvõtted.
Idee autoriks oli kapten Madis Morel, Vahipataljoni tseremoniaalteenistuse ülem, kellele tundus ajateenijate taustamarssijatena välja pakkumine hea mõttena. Uudne võimalus äratas lauljataris, kes polnud varasemalt sõduritega sel viisil koostööd teinud, huvi ning peatselt oli ka kokkulepe saavutatud. "See oli meie esimene ülesastumine sõduritega, aga tegelikult tahaks teha pikemalt ja rohkem," rääkis Ithaka-Maria võimalusest lisaks antud esinemisele ka tulevikus koos sõduritega üles astuda.

Mitu nädalat proove
Esinemiseks valmistumine osaliste sõnul iseenesest keeruline polnud. "Tegelikult ei olnud seal midagi väga rasket. Põhiline oli see, et kõik liigutusi koos ja õigel ajal teeksid," rääkis reamees Kaspar Ernesaks, kelle ajateenistus möödub Kaitseväe Orkestris rivitrummi mängides. Proovid tegi meestele raskeks vaid tihe ajakava, mille tõttu tuli end jagada mitmete tegevuste vahel. Samaaegselt osaleti orkestri proovides, harjutati paraadiks, tehti bändi ja valmistuti Eesti Muusikaauhindadeks. "Tegevusetuse üle me kurta ei saa," leidis Ernesaks. Mitme nädala vältel tegid sõdurid arvukalt proove. Peaaegu igas neist viibis kohal ka Ithaka-Maria kes lihvis oma esinemist, samas andis ka ajateenijatele tagasisidet nende kohta. "Ta oli väga positiivne, talle väga meeldis ja pakkus huvi sellise asja tegemine," kiitis Ernesaks naist ning tema suhtumist sõduritesse. Koostööga jäi rahule ka laulja, väljendades heameelt ajateenijate kuulekuse üle. "Hästi kenad inimesed ja distsiplineeritud, korralikud, viisakad. Ning mitte ainult siin [proovis] või laval, vaid igal pool," kiitis Ithaka-Maria sõdurpoisse särasilmselt.

Esinemine läks korda
Tuhandete Eesti televaatajate ees esinemist mehed ei kartnud. "Midagi võib valesti ju minna, aga laval on nii palju oldud, et väga hirmu pole," rääkis orkestris tavaolukorras trompetit mängiv reamees Mikk Uusmäe. Laval viibitud minutite jooksul paistsid mehed olevat kindlad oma tegemistes. Hoolimata keerukatest relvavõtetest ja otse-eetris olemisest suutsid nad säilitada külma närvi ning esinemise korralikult ära teha.
Tööle järgnenud lõbu, ehk siis afterparty, kohapealt oli Uusmäel aga oma arvamus. "Polnud minu masti üritus," rääkis pärast ööklubi Vabank külastamist Uusmäe. "Seal oli väga palju omasooiharaid mehi ja fotograafe oli ka liiga palju." Üldjoontes olevat tegu olnud küllaltki tavalise peoga. "Sööki ei olnud, ainult jook oli ja see sai ka otsa," kommenteeris nähtut sõdur.

TAAVI KAROTAMM

Ise ma seda saadet ei vaadanud, aga tore, et viitsitakse tegeleda ja ajateenijaid võteteks treenida. Midagi sarnast nagu eelnevalt propagreerisin. Kiitus kpt Morelile ja teistele tublidele pataljoni kaitseväelastele! Vigurmarsist ja värgist võikski saada traditsioon.

Aga muidu osa artikli sisust paneb pisut muigama ka

Minul oli "au" olla üks esimesi kes saadeti "väljateenitud puhkusele" Rahumäe tee 4 keldrikorrusele. Alguses viidi Magasini aga seal öeldi et nüüdsest lähevad kõik patustajad Rahumäele. Oli see siis 1993 suvi. Igatahes meeldiv seal ei olnud. Külm oli, süüa korralikult ei antud, Kasepõld käis vähemalt korra päevas ajusid loputamas. Aga mõjus hästi, igatahes peale seda oli isu kadunud sõjaväes lollusi teha.

Teenisin minagi 93ndal aastal Üksik Vahipatis, mis siin Magasini tn vangla kõrval asus ja olen 100% kinde, et kui me siin iff333 ja canislupusega hakkaks nimesid vahetama, selguks, et teame kõik üksteist vägagi hästi

Mis puutub tulistamisse sööklas, siis oli asi täpsemalt nii: tüüp tuli vahtkonnast, unustas kaitseriivi peale panna ja kuidagi oli see kuul ka tal rauda roninud. Nime ma ei mäleta, aga oli üks punase peaga vennike, Jehoova tunnistaja. Meil oli neid tükki 7-8, mõni neist oli täitsa ok vend, aga see mitte. Tema jaoks polnud mingi probleem kellegi ohvitseririhm pännu panna, maha müüa ja siis palvetama minna.

Niisiis 4 SP venda rääkis sööklas juttu, järjekorras, nagu ringis või no nägudega vastamisi. See vennike seisis nende selja taga, korraga käis ilge litakas rahvast tuubil täis ruumis: kuul läks kahe seljaga seisnud tüübi vahelt läbi (ca 20 cm) ja SP meeste nö ringi keskel põrandaplaatidesse. Sealt viskas siis kivipuru ja kilde üles, yhele läks silma ja teine sai vist vastu jalgu. Võimalik, et kuul käis ka rikoshetiga vastu jalga, tagantjärgi raske öelda. Midagi hullu polnud, aga arsti juurde läksid viidi kohe mõlemad. Tean nii täpselt kuna olin üks neist kahest SP mehest, kelle selja taga see vana seisis. Kilde ja puru said need, kes meie vastas olid. Päris täpselt enam ei mäleta, kes need olid.

Meimre oli tõesti meiega samal ajal A kompaniis ajateenija - Leedu v6ttis meie lendu vastu ja pidas meile esimese kõne. Meimre kaitseks tuleb öelda, et ta vaevalt et Leedut kartis - ta oli küllalt normaalne ja mehine tüüp, kes väikestest asjadest ilmaasjata suurt numbrit ei teinud. Kuna ta Leedut teadis juba kaua aastaid, ilmselt ta teadis, et kasvatustöö seal midagi ei muuda.

Leedu tervituskõne meile käis umbes nii, kui me seal oma tsiviilkottidega kasarmu keskel seisime, et "NOH VITTU MIDA TE VAHITE AHVID RAISK HAKKATE KOHE HAMMASTE VAHELE SAAMA VÕI MIDA SA PASSID PUNNSILM RAISK EMA TEIL SIIN EI OLE NII ET TAVAI VÕTKE KOTID KÄTTE JA TÕMMAKE NAHHUI SIIT " jne edasi samas vaimus Kõik käis sellise stiiliga, et ameerika armeefilmid ajavad siiamaani naeru peale. Leedu räuskamine ikka ületas kõike ja sellist shedöövrit filmimaailmas pole, mis Leedu avamölinat edasi annaks adekvaatselt.

Tegelikult oli Leedu suhteliselt selline seltskondlik vend ja see räuskamine oli rohkem nagu stiili mõttes. Viin talle maitses ja no juba 93ndal oli ta kergelt pommis kogu aeg, aga see käis asja juurde. Afganistani sõjast ta meie ajal eriti palju küll ei rääkinud, kuna sel ajal oli neid Afganistani veterane meil küll - leitnant Põhako, kes ennast hiljem üles poos ja mingi teine leitnant ka, kes meremehesärgiga ringi aerutas kogu aeg ja rääkis, et Vene armees pesti põrandaid ikka nii, et ämbrid kummuli ja senikaua pesid kuni enam vett ega mustust polnud.

Leedu oli siis rühmaülem ja üldiselt ta kujunes ikkagi oma rühma lemmikuks ja hoidis ka omasid. Koloriitne kuju oli igatahes, aga tolleaegset keskkonda arvesse võttes eimidagi väga hullu ega erandlikku.

Sellest ajast saaks ühe vägeva raamatu muidugi. Leedu vägitükid on suhteliselt köömes kui hakata meenutama kogu kompotti. Legendaarne Moisto Margus annab kindlasti ühe peatüki ja Salumets teise. See mis kartsas toimus, sellest võib kohe mitu peatükki kirjutada. Üldiselt oli ka väeosas huvitav ja kirju elu, mida ilmselt tänapäeva armeega ei saa võrrelda. Nüüd on vali kord, kogu aeg on sisustatud ja käib sõjaline õpe. Siis oli ikkagi suhteliselt palju vabadust, nii väeosas liikudes kui ka ajaliselt - ehkki õppeajal nägi tsiviilisikuid vaid värava taga. Tänu sellele sai kõvasti kino ja õpiti elu ja inimesi. Muidugi oli palju neid, kes said öösiti ka vastu nina jms. samas ka õppeaeg oli teisest puust kui tänane SBK.

Tänased noorsõdurid õpivad palju rohkem igapäevast sõjakunsti. Tol ajal oli õppeajal rohkem stressi viimist, igat laadi karistusi, nussimist jms toredat. Sõrmenukid tõmmati korralikult puruks esimese paari kolme päevaga - kätekõverdused asfaldil nukkide peal ja palju muud põnevat, paljudel läksid mädanema: Kindlasti tasub meenutada kapral Eero Rauni, kes jalaga liiva asfaldi ja nukkide vahele ajas kätekate ajal Samas polnud kätekõverdused peale õppeaega probleemiks. Seerukoolis sai minutiga tehtud 83 tk ja 200 tk tegime umbes 10-15 minutiga (kaks puhkepausi sees).

Jooksmist, eriti mõttetut aeglast jooksmist oli palju. Mäletan, et osad rühmad jäid "võlgu", kuna ei jõudnud päeva jooksul oma karistusringe maha joosta ja v6tsid järgmisse päeva ntx mingi 100 ringi 200 või 300 meetrisel staadionil kaasa järgmisesse päeva. See nühkimine kulutas saabaste tallad nii läbi, et naelad tulid tallast jalga sisse, polnud yldse haruldane juhus. Mõnedel juhtudel viidi rühmi ka võimlemisruumi või misiganes see asutus oli seal taga ronimispuude juures - seal viljeleti eriti magusaid asju nagu kükis istumine, käed ees või türgi tool kui keegi teab mis see on. Need harjutused olid juba konkreetne sadism, mis "kasvatasid sõduri iseloomu".

Samas kõik kokku oli ikkagi positiivne kogemus ja raske õppeaeg liitis mehi ja rühmakaaslasi.

Juttu Vahipataljonist

http://forte.delfi.ee/news/militaaria/v ... d=71985707

Olin 93-94a. vanaaastaõhtul rahumäel värava toimkonnas.Sellel õhtul oli vahtkonnaülemaks afgaanis teeninud veebel Piiskoppel.See mees oli ikka päris segane kui ennast täis jõi,ja seda ta loomulikult vanaaastaõhtul tegi,Leedut ma sellel päeval ei näinud,oli vist linna peal laamendamas.
Ühesõnaga kell 12 õhtul käskis Piiskoppel mõlemad väravas olnud mehed väravast natuke surnuaia poole jääva poe ette ja pidime vastavalt Piiskoppeli käsule kogu oma toimkonnas kaasas oleva moona otse poe ees ühe valanguga taevassse käristama,siis salve vahetus ning nii edasi,oli vist kolm salve mehe peale.Piiskoppel oli loomulikult ka omale automaadi ja moona sebinud,tavaliselt oli vaid makarov.Padruneid polnud hiljem vähemalt väravas olnud meestel enam ühtegi ühikut.
See vanaaastaõhtu ei unune iial.
Tervitused kõigile siis teeninud meestele.

Selline huvitav leid KV ja ÜVP kohta aastast 1993, nostalgialaks missugune. Oi Ilma Jaan, oi Ilma Jaan,. Selle peale heidan selili ja lasen end ka kõhu alt sügada:

https://kylkirauta.fi/wp-content/upload ... 4_1993.pdf

Alates lk. 8

Kylkirauta artiklid iseenesest soomekeelsed, millest eestlased aru ei saa ja interneti arvates suri Jaan Ilm aastal 2001 mereväelasena. Äkki teed väikese kokkuvõtte artiklis sisust ja mõjust tänapäeva tegelikkusele ning kuidad EKJ loomine 1990ndatel tegelikult käis, kui tagakäpad enam ei tõmble kõhusügamisest

Hilinenud selgituseks Leole - lühike sisukokkuvõtt. Eestlastel on küll olemas kõva kaitsetahe, kuid oskusi napib. Samas ollakse oma puuduste suhtes teadlikud ja ausad - küsitaksegi, ilma valehäbita, soome ametivendade käest, et kuidas oleks õige ja mida peaks tegema. Veidrustena märgivad sommid ära omaaegse valvelsammu ja imestavad, et mis pagana pärast küll siukest asja harrastama peab

Too artikkel, mis Jaan Ilma intervjuu baasil loodud on lihtsalt selline blää-blää-blää. Oleme ja tuleme ja teeme jne.

Täienduseks Leo küsimusele siis, et Jaan Ilm oli aastal 1993 Sisekaitse Valverügemendi ülem. Mis omakorda veebruaris 1993 ÜVP-ks muutus - ja mida Ilma Jaan mingi aeg ka edasi ruulis.

Mis valemiga ta, aga mereväkke sattus...ei tea mette!

Kuidas sattus, ei tea, aga ta oli Mereváebaasi úlem. Me húúdsime teda Major Pogodaks.
"Mis ilm on?"
"Major Ilm."