Peter Kranz ja Der Untergang

[hugo1]

ivalo

Sõja lõppfaasis ,kui madin käis juba Saksamaa pinnal , võitlesid poisikesed minu arust oma rahva ja kodumaa , mitte Aadu eest.

Üldjuhul on Sul õigus, sõja lõppfaasis Hitler ei huvitanud enam suurt kedagi, polnud tal ju enam õiget kontrolligi asja üle, Berliinis lõksus.
Kuid olen lugenud, et noored HJ. võitlejad Volksturmi ridades olid veel vähesed, kes Aadusse uskusid. Terve oma elu olid nad ju kuulnud Aadust vaid head, see usk ei kadunud nii ruttu.

. Kogu see ajuloputuse jura ja reziimi poolt varastatud lapsepõlv on möga ja hilisem leelotamine. Hale on tõesti vaadata neid dokumentaalfilmides soiguvaid ätte ,kes oma "purustatud või röövitud" noorust taga nutavad. 70 aasta jooksul pioneerideks olnud pole nagu hädakisa tõstnud?

See võrdlus pole päris õige, Pioneerid said küll kõva ajuloputust, kuid ei näinud nii noorelt surma, ega jäänud ilma oma kodudest ja omasdest. Minu arvates on neil Saksa taatidel õigus Hitleri peale vihane olla.
Selles, et Saksamaa sõtta kisti ja selle kaotas, on süüdi Hitler.

Tollesama raamatu "Sild" autor jagab oma mälestusi ka ühes sellistest filmidest. Kogu raamatu sisu on väljamõeldis ja süüdistus kasarmeeritud Saksamaale. Relvade alla läheb terve klassitäis poisse , inimlikud ameeriklased jne. Tõsielus oli see aga kolme poisi ( hitlerjugendi ) poolisiklik initsiatiiv -autor ise kaasa ei läinud ja peale rinde üleminekut nägi oma hukkunud koolivenna surnukeha. Oligi moos

Nii, et tõsielust, need sündmused võetud pole, ainult tegevuspaik on õige. Ültse ei kahtle Sinu jutus, aga tead Sa äkki mõnd allikat netis, tahaksin ise asjaga vähe põhjalikumalt tutvuda

[ivalo]

Kahjuks ei ole olnud selle konkreetse raamatu ja dok. filmiga interneti vahendusel kokkupuudet.
Raamat kunagi loetud , Saksa Liitvabariigis valminud mängufilm samuti ammuilma nähtud. Mingi aeg tagasi aga sattusin Discovery peal nägema dokumentaalfilmi , kus mainitud raamatu autor jutustas oma toonaseid reaalseid läbielamisi ja seoseid tolle kirjatükiga. Kas sündmused silla ümber toimusid ameerika või hoopis vene poolel ei koida ?? Dok. filmi pealkirjast pole aimugi? Nagu ikka nendes filmides , ei piirduta üheainsa looga , teine stoori rääkis minu arust hitlerjugendi poolt või nende endi mahalaskmisest - ei mäleta! Kokku koosnes too film kolmest - neljast erinevast loost. Nimetaja all - röövitud lapsepõlv.... ikka!

[OveT.]

M. Gregori "Sild" on kahtlematult üks paremaid sõjast kirjutatud raamatuid ja mind mõjutas selle raamatu lugemine 60-tel väga tugevasti.

[ivalo]

Mina pidasin tollest raamatust samuti lugu. Vene aeg olid sellised kirjatükid haruldus. Nähes aga Discovery peal selle saamislugu ja tõelisi tagamaid on väärtushinnangud kardinaalselt muutunud. Hea näide , mida võib teha infoblokaad!

[hugo1]

raudrist

M. Gregori "Sild" on kahtlematult üks paremaid sõjast kirjutatud raamatuid ja mind mõjutas selle raamatu lugemine 60-tel väga tugevasti.

Mind ka, arvasin, koguaeg, et raamat on mälestus, mitte väljamõeldis.
Täpsemalt polnud ise uurinud. Kummaline, et selline raamat stagna ajal müüki lasti, teine väärt sõjaraamat on R.Kaugveri 40 küünalt.
Sammuti hämmastav, et Vene ajal ära ei keelatud.

[OveT.]

Teine raamat, mis mind võimsalt mõjutas, oli E.M. Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra."
Soovitan lugeda. Ilmus umbes 50-te lõpus (kärbetega).
See oli nagu kusagile teise dimensiooni sattumine. Kui ümberringi kubises punavahulisest paatoslikust propagandast, siis nendes raamatutes selgus, et ka teisel pool olid ja on inimesed- ja millised veel!

[OveT.]

teine väärt sõjaraamat on R.Kaugveri 40 küünalt.
Sammuti hämmastav, et Vene ajal ära ei keelatud.

Üheks paremaks eestikeelseks sõjaraamatuks pean J. Peegli " Ma langesin esimesel sõjasuvel."
Ka Kuusbergi "Enn Kalmu kaks mina" pole paha raamat.

[hugo1]

raudrist

Pean tunnistama, et paljusid, mida Sa mainid pole lugenud
Kas need vene ajal eesti keeles ilmunud ja romaanid, või mälestused
Romaane ei viitsi enam eriti lugeda, kuna aega on vähe.
Romaanidest, tuli ja vesi on ka hea, autorit ei mäleta, aga eesti keeles ilmunud ja räägib SS ohvitseri seiklustest II maailmasõjas.

[ivalo]

Eelmainitud raamatud omal kõik ilusti loetud , aga jah Remarque raamat hoopis teisest puust. Peegli raamat oli ilmumise aeg suht avameelselt kirjutatud. Kogu see vene elu kirjeldus ja kõik muu ,kuidas eesti sõdurid sattusid justkui teisele planeedile -see oli uudne. Peegel võis seda endale lubada. Kaugveri 40 küünalt käis minu mäletamist mööda ka pikka ringi mööda funktsionäride laudu enne , kui trükki sai. Aga mõlemal nii Peeglil ,kui Kaugveril olid kõvad punased kaaned ka taskus.
Beekmanid üllitasid ka kunagi "Öölenduritega" See aga teine teema.
Ja loomulikult kirjeldati ainult punasõdurite raskeid valikuid ja eneseületamisi. Vastasrinnas olid ikka enamasti degradeerunud element ja põhjakiht -endised politseinikud ,kaitseliitlased , hitleri sulased jne.
Niipalju pean mainima ,et mulle loodi vene aeg küll illusioon - enamus sõdureid võitles ikka punaarmees ja väike käputäis raevunud kulakuid ja kapitaliste saksa poole peal. Teema oli tabu ja ei iitsatanud keegi oma sõjateest. Küsimiste peale vahetati lihtsalt teemat või lõpetati jutt sootuks.

[MOrav]

Kaugveri punased kaaned? Et siis NLKP? Ei saa aru või suur saladus...

1943 Soome, JR 200, tagasi Eestisse 1944, arr. 16.12.44 Virumaal Rakvere vallas, erin. 04.03.46 §58-1a, 5a.; Komi ANSV Vorkuta 1945-1950, 1950-1961 Tallinna trammitrusti teetööline, trammijuht, teemeister (või: remonditööline, trammijuht, tervishoiupunkti juhataja, teemeister). 1961-st vabakutseline, kirjanike liit 1964.

[canislupus]

Täiesti mööda teemast, ent ei hakka uut teemat tegema.
Mis see ruuporitega GAZ 51 seal linnatänaval teeb? On see filmitegijate viga või on GAZ 51 mingi sakslaste auto järele 1:1 maha kopeeritud? (no nagu nt. esimene mosse)

[A4]

Kui paljud foorumiliikmetest Dieter Nolli "Werner Holti seiklusi" on lugenud? Ma pean loomulikult silmas esimest osa, teine oli juba rämps.

Kuigi teos oli kirjutatud sügaval stagna-ajal ja SDV-s, torkab silma see, kui vähe oli raamatusse tegelikult sisse topitud n-ö punast propagandat. Loomulikult seda oli, ja tihti ka küllaltki osavalt esitletuna. Aga isegi kui see kõrvale jätta, on minu arvates tegemist suurepärase raamatuga noorte sirgumisest meheks, sõprusest, armastusest ja sõjast.

Usutavust lisab see, et tegemist on pooleldi autobiograafilise raamatuga, kuna autori Nolli sõjatee oli suht sarnane Werner Holti ja tema kamraadide omale.

[OveT.]

Kui paljud foorumiliikmetest Dieter Nolli "Werner Holti seiklusi" on lugenud? Ma pean loomulikult silmas esimest osa, teine oli juba rämps.

On loetud ammu, aga tol ajal igal juhul meeldis.

[MOrav]

Lugesin W Holti kui olin u 14 kõhuli Pärnu rannal (no sellest on ikka aega tagasi . Arvan, et kella 10-st kuni 18-ni. Ülejäänud suve ravisin selga .

[Merepura]

Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra" ilmunud Eestis ka 80-ndate lõpp/90-ndate algul.