www.militaar.net

Praha kevade mahasurumises osales ka Eesti pataljon
22. august 2015 00:10

Kärt Anvelt


Teada on eestlasi, kes teenisid Nõukogude armees ja saadeti 1968. aasta augustis Praha kevadet maha suruma, aga vähe teatakse, et Tšehhoslovakkiasse saadeti ka terve Eesti pataljon.

Viimane Eesti NSV KGB asejuht Vladimir Pool kergitas 47 aasta tagustelt sündmustelt saladusteloori ja täitis lünga ajaloos. „Ajalugu pole teatavasti mustvalge,” märkis Pool.

Konkreetse sündmuseni jõudmiseks tuleb kõigepealt selgitada, et kogu Nõukogude Liidus (NL) olid autobaasid ja -kolonnid. Esimesi oli rohkem, lausa igal ametkonnal, teisi aga näiteks Eestis ainult viis. Tsiviilisikud ei teinud autobaasidel ja -kolonnidel vahet ega teadnud, et kolonnide üks ülesanne oli sõjaseisukorra ajal automaatselt autopataljonideks muutuda. Autokolonni direktorist sai sellisel juhul pataljoni komandör. Autokolonnis olid ka paremad autod, töötajad olid reservsõdurid ja -ohvitserid. Igas kolonnis oli kolm salka, mis sõjaseisukorra ajal muutusid roodudeks.

Mõned olid poolpurjus, mõnel oli naine kabiinis. Oli nuttu ja tralli.

Praha sündmused kulmineerusid 21. augustil, aga Eestis kuulutati häire välja 25. augustil. „Häireolukorras tõsteti üles Lasnamäe kolonn,” meenutas Pool, kes töötas toona rahvakontrollikomitees transpordiala spetsialistina ja kelle ülesanne oli kontrollida transpordiettevõtteid. „25. august oli pühapäev, mis tähendab, et osa kolonni töötajaid oli kas purjus või puhkusel. Umbes kümme ohvitseri tuli juurde leida, käepärast juhtusin olema ka mina. Seega koputas kell kuus hommikul mu koduuksele Tallinna merekooli madrus, kes ütles, et pean tunni aja jooksul Uuel tänaval Mererajooni sõjakomissariaadis olema,” lausus Pool. „Küsisin madruselt, mis juhtus. Tema vastas, et sõidetakse vist uudismaale, kus Kasahstanis suur viljasaak ja vaja appi minna.” Autokolonn tegeles kõiksuguste vedudega, veeti kaupa, liiva, mulda, vilja jne.

Sõjakomissariaadis küsis Pool ka selle ülemalt Arkadi Tõlesilt, kas sõidetakse uudismaale. Tõles selgitusi ei jaganud ja vastas, et sõida kiiresti Kloogale ja otsi üles pataljoni komandör kapten Vladimir Golikov, tema selgitab. Golikov käskis omakorda otsida üles roodukomandöri vanemleitnant Gubenko ning kiiremas korras roodu moodustada ja sõiduks valmis olla. „Hirmus möll läks lahti! Osa autojuhte oli oma autodega juba kohal, osa alles tuli. Mõned olid poolpurjus, mõnel oli naine kabiinis. Oli nuttu ja tralli. Õhtuks oli meil rood formeeritud ja varahommikul läks sõiduks. Me ei teadnud ikka veel, kuhu. Aga kui nägime, et autod ei pööra Pihkva, vaid hoopis Pärnu poole, oli selge: ei mingit uudismaad, hoopis Tšehhoslovakkiasse,” meenutas Pool, kellest sai poliitala roodukomandöri asetäitja.

Tšehhoslovakkia lippe lehvitavad linnakodanikud üritasid Praha tänavatel Nõukogude Liidu tanke peatada, kuid kokkuvõttes edutult.

Pool juhtis tähelepanu, et Praha kevadega kulmineerunud sündmused algasid juba varem. Põhjuseks olid ühelt poolt NL-is toimunud sündmused, mis n-ö üle võeti, aga teisalt ka see, et liit surus sündmusi sotsialismimaadele peale. „Näiteks 1950. aastal oli Leningradi protsess, kus 11-st tribunali alla läinud inimesest lasti maha kuus. Samasugune asi toimus nihkega ka Tšehhoslovakkias 1951. aastal. Vahistati 14 juhtivtöötajat, kellest 11 mõisteti surma. Keskkomitee esimeest Slavskit süüdistati soovis tappa president Klement Gottwald. See ei vastanud muidugi tõele. Slavski oli sõjaveteran, kuulsa Slovakkia ülestõusu üks juhte. Ta palus presidendilt, vanalt sõbralt armu, aga ei saanud. See on ainus kord, kus kommunistlik partei poos ise oma esimehe üles,” rääkis Pool.

Pool meenutas ühtlasi, et Hruštšovi sula ajal vabastas NL vanglatest ühtedel andmetel 500 000, teistel andmetel 1,2 miljonit inimest, kes juhtivatele kohtadele ei pääsenud. „Tšehhoslovakkias toimus samasugune protsess, kuid seal pääsesid vabastatud ka juhtivatele kohtadele.”

Pooli sõnul on kõnealusel juhul oluline meenutada ka perestroikat, mille au on endale võtnud Mihhail Gorbatšov, kuid mille tegelikult algatas 1960. aastatel hoopis Tšehhoslovakkia kompartei esimees Alexander Dubček. 1968. aasta jaanuaris kompartei esimeheks valitud Dubček, kes oli ka esimene slovakk Tšehhi ja Slovaki ühendatud KP juhi kohal, püüdis liberaliseerida kommunistlikku süsteemi, luua „inimnäolist sotsialismi”. Just liberaliseerimisperioodi, mis algas Dubčeki tõusuga kommunistliku partei etteotsa (5. jaanuaril 1968), tuntakse Praha kevadena. Reformid ei olnud NL-i juhtidele muidugi meeltmööda.

Pooli sõnul ei suhtunud NL tegelikult Dubčekisse vaenulikult. „Aga kui autoritaarsest võimust natukenegi lahti lasta, hakkab asi veerema. Ka Tšehhoslovakkias algas möll esialgu just ajalehtedes, sest tsensuur ju lõpetati.”

Pool sõnas, et Dubčeki kohta jõudis esimene signaal NLKP keskkomitee peasekretäri Leonid Brežnevini juba 1967. aasta suvel. Dubčeki eelkäija Antonín Novotný käis Brežnevile kaebamas, kuid kuna Brežnev ei sallinud Novotnýt, ei võtnud ta hoiatust tõsiselt. „Kuidas võib Dubček NL-i vastu pöörata, kui ta veetis lapsepõlve ja kooliaastad Venemaal, oli sõja ajal põranda all partisaniliikumise eesotsas ning sai kaks korda haavata?” rääkis Pool Praha sündmuste eelloost, millest sai täpsemalt teada hiljem KGB-s töötades.

Pooli sõnul olid sõjavägi ja eriteenistus olukorda muidugi varakult jälgima hakanud. 1968. aastaks olid NL-i plaanid tegelikult valmis. „1968. aasta talvel toimusid ka Eestis reservistide koolitused ja ümberõpe 144. Tondi diviisi juures.”

Ent sekkumine Tšehhoslovakkias lükkus edasi proosalistel põhjustel. 1968. aasta veebruaris toimusid Grenoble’is taliolümpiamängud ja NL ei soovinud negatiivset tähelepanu. Seejärel hakkas Prantsusmaal noorte mäss. Juunis peeti Itaalias jalgpalli EM, kus NL kavatses saada esikoha, kuid jäi lõpuks hoopis neljandaks. See oli huvitav mäng. Teises poolfinaalis, kus mängisid Itaalia ja NL, jäid väravad löömata ning itaallasi soosis edasipääsu otsustanud mündivise. Ka Itaalia ja Jugoslaavia finaalimäng lõppes viigiga, kuid seal korraldati kordusmäng, mis lõppes Itaalia võiduga. „Nõukogude Liidule polnud see muidugi põrmugi meeltmööda,” nentis Pool.

Juulis tehti Tšehhoslovakkias suured sõjalised õppused, kus osalesid ka sakslased, NL, Poola ja Ungari. Bulgaaria osales õhudessandiga. Pärast õppusi viidi väed piiri taha ootele. „Oktoobris Mehhikos toimunud suveolümpiamänge ei pidanud NL enam nii oluliseks, sest see riik oli kaugel. Kuna Tšehhoslovakkia sündmused kulmineerusid, läks 20. augustil kell 22.15 eetrisse signaal Vltava 666. Ja siis läks lahti! Piiri taga ootel olnud väed sisenesid ja varahommikul kell viis – nagu oli kavas – oli NL-i tank T-55 Vltava jõe kaldal, kahur partei keskkomitee maja ja Dubdčeki kabineti poole suunatud. Dessantväelased hõivasid kõik tähtsamad hooned, ka tele- ja raadiomaja. Sinna oli viidud ikka tohutu jõud. Nii tanke kui ka soomukeid BTR-D, BMP-D, BMD-D oli umbes 5000, eri lennukeid ja helikoptereid umbes 2000, isikkoosseisu suurus oli 500 000. Kui meie siit Eestist lõpuks sinna jõudsime, nägime ainult vägesid, vägesid, vägesid,” kirjeldas Pool.

Eesti autopataljoni isikkoosseis oli koos ohvitseridega umbes 325 inimest. 300 veoautost, millest enamikul olid ka järelkärud, koosnev kolonn oli 15 kilomeetrit pikk – autode pikivahe pidi olema 50 meetrit. Autokolonni juht Vladimir Golikov, kellest sai selles olukorras autopataljoni komandör, sõitis kogu tee oma ametiautoga, valge Volgaga. Teised ohvitserid istusid autojuhtide kõrval. Pooli sõnul oli isikkoosseisust kolmandik eestlased, nende seas ka umbes kümme ohvitseri. „Nemad – selleks hetkeks sõduriks muutununa või olude sunnil panduna – olid tegelikult ju tavalised inimesed, kes töötasid Tallinnas tavaliste autojuhtidena,” kinnitas Pool.

Kaliningradi oblastis laaditi autodele kõigepealt umbes 400-liitrised raudtünnid diisel-, lennuki- ja tavakütusega. Need tuli Tšehhoslovakkiasse transportida. Bagrationovski raudteejaamas laaditi autod rongidele ja nii sõideti Poola kaudu piiriäärsesse linna Legnicasse. Ohvitserid said magada ešeloni vagunis, sõdur-autojuhid pidid leppima autokabiinidega.

Tšehhoslovakkias tuli jälle autodesse istuda. Teed, eriti mägiteed, olid kitsad. Kolonnile anti käsk: kui mõne autoga midagi juhtub, siis pole aega seda putitada, lükake see mäest alla, kuristikku. Ühe autoga nii juhtuski. Peale selle sõitis üks autojuht kitsa keeramise tõttu maha eramu piirdeaia. Omanik avaldas loomulikult valjult protesti. „Aga sõdur lahendas olukorra kenasti, lasi luugi lahti, veeretas ühe tünni kütust maha ja küsis: „Kas sobib?” Tšehhile sobis see vägagi,” kirjeldas Pool. „Kõik teeviidad olid maha kistud, oli ainult üks, kus kirjas, palju kilomeetreid on Moskvasse. Loosungid olid kirjutatud valge värviga otse kõnni- ja sõiduteedele. „Ärka Lenin, Brežnev on hulluks läinud”, „Vanja sõida koju, sind ootab Maša”, „Meie teid ei kutsunud” jne.”

Pärast sihtpunktis kütuse maha laadimist täitis Eesti autopataljon veoülesandeid, muu hulgas veeti Prahast välja ka laskemoona. „Üks ebameeldivamaid ja dramaatilisemaid hetki oli siis, kui Tšehhoslovakkia ohvitseridele anti käsk relvadest loobuda. Osa nuttis, osa laskis end maha. Nad rebisid rinnust Nõukogude ordenid ja viskasid need maha. See oli kõigile ebameeldiv, ka venelastele. Tšehhide vastu polnud viha kellelgi,” sõnas Pool. „Me siiralt uskusime toona seda jama, mida meile aeti. Et NATO tuleb kohe lääne poolt sisse. Muidugi polnud kellelgi sellist kavatsustki. Hiljem selgus, et USA president Lyndon Baines Johnson oli Brežnevile öelnud, et Jalta kokkulepe kehtib, ärge segage meid ja me ei sega teid,” rääkis Pool.

Pooli sõnul trükkis Valgevene sõjaväe ajaleht 2010. aastal ära kõigi hukkunute nimed. „NL-i poolel oli neid 98. Nende seas neli vanemohvitseri, üks alampolkovnik, kolm majorit ja kümmekond alamohvitseri. Ülejäänud olid seersandid ja sõdurid. Tšehhide kuuli tõttu suri 12 inimest, kuid laskjad polnud sõjaväelased, vaid tsiviilisikud, vastupanuliikujad. NL-i kaitseminister, marssal Andrei Gretško helistas liitlaste vägesid Tšehhoslovakkias juhatanud NL-i 38. armee komandörile, armeekindral Aleksandr Majorovile. Majorov istus sel hetkel Tšehhoslovakkia kaitseministri kindral-polkovnik Martin Dzúri kabinetis ning rääkis talle, kuidas NL-i pool ei taha Tšehhi vastuseisu näha. Gretško kõnele vastates ütles Majorov: „Istumegi siin parasjagu Dzúriga ja räägime.” Seepeale ütles Gretško Majorovile: „Ütle Dzúrile edasi, et kui kasvõi üks pauk Tšehhi poolt tuleb, poon Dzúri esimesel haavaoksal üles.” Ja Dzúr andiski oma sõjaväele käsu mitte tulistada. Üksikud juhtumid toimusid kodanike tõttu,” rääkis Pool. Ta täiendas, et haavatuid oli sadu, nende seas tankikomandör Aleksander Pool, Vladimir Pooli sugulane kaugest Siberi eesti külast Ülem-Suetuk.

Poliittöös oli „Avameelselt abielust” tõhus abivahend – nii sõdurid kui ka ohvitserid lugesid seda suure huviga.

Siiski tuli ette rumalaid surmi, ka Eesti autopataljon kaotas ühe mehe. Saksamaalt kaupa toonud kuueliikmeline rühm autojuhte otsustas õhtul kõrtsi minna. Samal ajal oli raadiost Mehhiko olümpiamängude vettehüpete ülekanne. Kaks endist meremeest olid kuraasi täis: „Mis kümme meetrit, me hüppame rohkem!” „Läksidki Dresdenis Elba sillale, esimene hüppas, jalad ees, 21 meetri pealt. Tuli välja ja karjus üles: „Ljoška, ära tee, liiga kõrge!” Aga Ljoška, kes oli olnud ka minu autojuht, hüppas ikkagi, pea ees. Ja rohkem teda ei nähtud. Alles nädala pärast andis jõgi surnukeha Lääne-Saksamaal välja. Ta oli Valgevene poiss, nelja-aastase poja isa. Vaikisime tema õige surmapõhjuse Eesti sõjakomissariaadis maha, nii sai poeg vähemalt abiraha,” meenutas Pool.

Ent Poolile meenus ka üks lõbus seik. „Olin kiiruga Eestist lahkudes visanud oma häirekohvrisse ka Saksa seksuoloogi Robert Neuberti äsja ilmunud venekeelse raamatu „Avameelselt abielust”. Poliittöös oli see tõhus abivahend – nii sõdurid kui ka ohvitserid lugesid seda suure huviga. Isegi kapten eriosakonnast palus, et annaksin kasvõi üheks õhtuks lugeda. Andsin ka talle.”

Aastaid hiljem tuli Poolile Tallinna tänaval vastu vanem mees, üks autojuhte. Ta ütles: „Tänu teile ja Neuberti raamatule jäi mu abielu lahutamata.”

Kuid eriosakonna kapteniga oli Poolil toona ka teistsuguseid jutuajamisi. „Kui alles sõitsime Tšehhoslovakkia poole, pöördus minu poole üks vanem eesti mees. Ta rääkis, et on poliitvangina kinni istunud. Minul polnud sellest midagi, küll aga eriosakonna kaptenil, kes uuris: „Ehk tuleks ta tagasi saata?” Ma ei pidanud seda vajalikuks. Aastaid hiljem, kui olin KGB asejuht ja kureerisin rehabiliteerimist, pöördus sama mees minu poole ning rääkis oma loo põhjalikult edasi. Lasin tal avalduse kirjutada ja rehabiliteerimise tõendile kirjutasin ise alla,” rääkis Pool.

1968. aasta 20. oktoobril tehti otsus väed Tšehhoslovakkiast 1. novembriks välja viia. Eesti autopataljon lahkus viimasena, 31. oktoobril, muutudes Eestis taas autokolonniks.

„Grenoble’i olümpiamängudel võitis Tšehhoslovakkia NL-i hokis 5 : 4. See oli dramaatiline mäng (üldarvestuses võitis kulla siiski NL, Tšehhi sai hõbemedali – K. A.). Pärast augustisündmusi hakkasid tšehhid seda nimetama nii: Tšehhoslovakkia vs. okupandid 5 : 4,” märkis Pool.

Milline oli Dubceki, Dzúri ja Majorovi edasine saatus?

Tšehhoslovakkia kaitseminister kindral-polkovnik Martin Dzúr jäi tänu sellele, et Tšehhi armee ei osutanud vastupanu, pärast sündmusi oma ametipostile. Liitlaste vägesid kohapeal juhatanud armeekindral Aleksandr Majorovist sai aga keskgrupi sõjavägede juhataja. Kümme aastat hiljem kavandas ja korraldas ta sissetungi Afganistani.
Alexander Dubček oli veel mõnda aega kompartei esimees. 1969. aastal kogunesid uued jõud ja ta võeti maha. „Ta taheti kohtu alla anda, kuid NL sellega ei nõustunud. Seega läks ta hoopis metsanduse valdkonda,” rääkis Vladimir Pool.

Dubček jäi nii tšehhide kui ka slovakkide hulgas populaarseks ja kasutas oma laialdasi sidemeid, et hankida enda ettevõttele haruldasi ja defitsiitseid materjale. Tal lubati koos naise Annaga endistviisi elada Bratislava lähedal luksuseramus. Kui Václav Havelist sai 1989. aastal Tšehhoslovakkia president, tegi ta Dubčekist parlamendi esimehe. Dubček suri 1992. aasta 7. novembril autoõnnetuse tõttu saadud vigastustesse

Kapten Trumm kirjutas:Pange tähele, milline kiirus.....
Meie mõistes erasektorist rekvireeritud tehnika ja mobiliseeritud juhtidega autopataljon oli häire hetkest (seejuures nädalavahetusel) ülesandele sõiduks valmis 24 tunniga või isegi vähemalta....

Konkreetse sündmuseni jõudmiseks tuleb kõigepealt selgitada, et kogu Nõukogude Liidus (NL) olid autobaasid ja -kolonnid. Esimesi oli rohkem, lausa igal ametkonnal, teisi aga näiteks Eestis ainult viis. Tsiviilisikud ei teinud autobaasidel ja -kolonnidel vahet ega teadnud, et kolonnide üks ülesanne oli sõjaseisukorra ajal automaatselt autopataljonideks muutuda. Autokolonni direktorist sai sellisel juhul pataljoni komandör. Autokolonnis olid ka paremad autod, töötajad olid reservsõdurid ja -ohvitserid. Igas kolonnis oli kolm salka, mis sõjaseisukorra ajal muutusid roodudeks.

Autokolonnis olid ka paremad autod, töötajad olid reservsõdurid ja -ohvitserid. 

Lemet kirjutas:

Autokolonnis olid ka paremad autod, töötajad olid reservsõdurid ja -ohvitserid.

Ei kannata kriitikat see jutt, täpselt samuti olid ka autobaaside juhid reservsõdurid ja ohvitserid, iga nõukogude armees teeninu oli teatud vanuseni reservsõdur, iga TPI lõpetanu ohvitser. Autobaadide tehnika oli täpselt samuti sõjaväe arvel. Ka 24 tundi reaktsiooniaega polnud mingi ime, meenutage, kaua võttis aega rahva saatmine näiteks Tšernobõli või Armeeniasse. "Posõlnõi" komissariaadist kobistas õhtul kümne paiku ukse taga, andis kätte käsu kellaajaks kohal olla, topiti rongi ja sõit läks lahti.

Autobaasid oleks meie mõistes erasektor.
Aga autokolonnides olid lihtsalt eravärvides militaarsõidukid.

Vilks kirjutas:EOD
Tšehhoslovakkias olid 1968. aastal kõige halastamatumad just DDR ja Ungari sõdurid. Ehk riikidest, kus vabaduspüüded olid vastavalt 1953 ja 1956 veriselt maha surutud. "Nagu meil omal ajal, nii meie nüüd".
Ei usu, kõik käis ikkagi venelaste sunni järgi ja ma pole kuulnud, et nad seal oleksid teisi VLO väeosasid kasutanud.
Tahaks vihjet või linki allikale.