www.militaar.net

"Mälestus" Sigtuna rüüstamises osalemisest on kõige tõenäolisemalt nn sekundaarne folkloor, s.t jõudnud rahvasuhu ajaloo- või juturaamatutest, antud juhul veel lisaks omistatud ühe suguvõsa poolt oma esivanematele. Teade on siiski liiga põnev ja oluline, et kanda see lähemalt uurimata maha. Aastaarv 1187 on kindlasti sekundaarne. Ristimata eestlased tõenäoliselt ei teadnud toona, et kristlastel on parajasti käsil nii ja nii mitmes aasta, või kui teadsidki, oli neil vaevalt põhjust "dokumenteerida" oma ettevõtmisi kristliku ajaarvamise järgi. Et jõuda otsusele, kas see suuline teade võiks imekombel siiski sisaldada ka autentset teavet, tuleks teha selgeks peamiselt kaks asja.

1) Kui kaugele ajas tagasi ulatub vastav mälestus suguvõsas. Võimalusel selgitada vanemate inimeste abiga välja, kes oli kõige kaugem esivanem, kes Sigtuna rüüstamisest "teadis". Kui mõni vanainimene mäletab, kellelt tema ise seda lugu kuulis, teatakse ehk samuti, kes omakorda rääkis seda tollele jne. Kui nõnda selgub, et mälestus polnud suguvõsas tuntud enne 1920.–30. aastaid (või seda ei õnnestu kaugemale jälgida), võib olla üpris kindel, et tegemist on sekundaarse folklooriga. Mainitud ajaks oli Sigtuna asi eestlaste seas ajalookirjanduse ja populaarkultuuri vahendusel juba laialt teada.

2) Kas mälestus sisaldab üksikasju, mis ei saa pärineda kirjandusest. Kui tegu on pelgalt napisõnalise teatega, pole selle punktiga muidugi miskit peale hakata. Vahest teab aga mõni vanainimene jutustada pikemalt. Sellisel juhul tuleks jutt üksikasjalikult talletada. Seda saab siis võrrelda kirjutistega (nii teaduslike kui ilukirjanduslikega), kust antud teave võis sattuda rahvasuhu. Kui suuline mälestus sisaldab midagi niisugust, mida kuskil kirjas ei ole, tuleks sellesse suhtuda ülima tähelepanuga.

Teinekord võib suuline mälu ulatuda üpris kaugele. Meenutaks Lepna Katkuaugu juhtumit. Kuuldavasti poleks rikkalike panustega kamberhauaks osutunud muistis pälvinud teaduslikku tähelepanu, kui kohalik elanik poleks juhatanud Marika Mäge n-ö käekõrval objektile. Rahvasuu "mäletas", et lohku on kunagi maetud katku ohvreid. Tegelikult oli ülikupere matusehoone 5.–6. sajandist. Tähendab, üksikasjad olid hägustunud/moondunud, säilinud aga olulisim: tegu on matmispaigaga.

Veel üks huvitav näide. Enn Tarvel kirjutab 2002. aasta Tuna 2. numbris, artiklis "Ajalugu kui kaunis muinasjutt":

"Matthias Johann Eisen jutustab ühes oma 1899. aastal ilmunud raamatus, kuidas Vigalasse Kohtru külla tulid pardiajajad. (Pardiajajad on needsamad, kes koerakoonlased või peninukid.) Külarahvas põgenes metsa, pardiajajad jäid ööseks külla, aga jõid ennast purju. Ometi panid kaks vahti ühe maja unkaaugust välja vaatama. Külamehed metsas kogusid julgust ja tungisid öösel pardiajajatele kallale. Vahimehed hoiatasid pardiajajaid, karjudes oma keeles: ”Koiter unda!” Osa pardiajajaid löödi maha, osa põgenes. Võiks arvata, et vahimeeste hüüe on mõttetud silbid, nagu muinasjuttudes tihti (nagu näiteks inglise inimsööja karjub: Fee-fawfum!). Aga ei! Felix Oinas selgitas, et gaytar undan tähendab tatari keeles “lase jalga” (tänapäeva türgi keeles kaytarmak – tagasi pöörduma). See tähendab, et pardiajajad kõnelesid tatari keelt, olid Peeter I või koguni Ivan IV aegsed võõrleegionärid. Nii et tegemist pole muinasjutuga, väljamõeldisega, vaid see on pildike tõelisest elust, ajalugu.
Seda on isegi raske ette kujutada – kakssada aastat või isegi kolmsada viiskümmend aastat, vähemalt kuus–seitse inimpõlve pidas rahvas meeles neid pardiajaja sõnu. Millise pinge all need vaprad Kohtru mehed pidid olema, et neil (või vähemalt ühel) nii kindlalt jäädvustus mälus kaks võigast sõna. Jäi meelde ja anti edasi põlvest põlve. Mulle oli see nii põnev, et pea hakkas ringi käima, samuti nagu augustikuu tähistaevast vaadates."

http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2 ... lk4-10.pdf

Tõsi, sama artikkel toob kujukaid näiteid rahvajuttude liigse usaldamise ohtudest. Kahtlemata tuleb igale teatele läheneda kriitiliselt, samas ei tohiks suulist pärimust heita kergekäeliselt üle parda lihtsalt sellepärast, et selle sisu tundub esmapilgul uskumatu.

Mis puudutab Saaremaa väidetavat tühjenemist pärast Põhjasõda... Päris tühjaks ta ikka ju jääda ei saanud, kui sealt jätkus rahvast ka mandri ulatuslikuks taasasustamiseks.

Kärla Lihulinna asjus aga soovitan omaltki poolt tutvuda Arheoloogi viidatud teosega. Seal on Lihulinnast üpris põhjalik artikkel, kirjanduse nimistu aga annab otsa kätte edasiseks uurimiseks.

pühadevahe kirjutas:Mis puudutab Saaremaa väidetavat tühjenemist pärast Põhjasõda... Päris tühjaks ta ikka ju jääda ei saanud, kui sealt jätkus rahvast ka mandri ulatuslikuks taasasustamiseks.

Siin aetakse vist segamini kaks erinevat sõda

On arvatud, et peale Poola-Rootsi jätkusõja (1600-1629) aktiivse vaenutegevuse lõppu oli iga neljas elusolev eestlane saarlane ja just nemad asustasid Lääne- ja Kesk-Eesti tühjaks jäänud külad.

Mis aga 18. sajandi katku puutub, siis saarlastel läks ikka väga kehvasti (tegelikult ka Lääne-Eesti elanikel)...

Maa ei jõudnud toibuda veel venelaste hävitustööst kui saabus uus ja hirmsam häda – katk. Epideemia levis mandrilt Saaremaale 1710. aasta kevadel ja saavutas oma kõrgpunkti veel samal suvel. Ajaloolased on arvamusel, et katku tagajärjel kahanes Saaremaa elanike arv ligemale 80% võrra. Näiteks Kaarma kihelkonnas jäi tühjaks koguni viis kuuendikku sealsetest adramaadest (vt. Öpik 2007, 199 ja seal viidatud kirjandus).

Kel lähem huvi teema vastu, siis olen nii Tõrise (Eesti Arheoloogia Ajakiri 2001) kui Kaarma aardeleidu käsitlevates artiklites (Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2009) neid küsimusi ka natukese teise nurga alt puudutanud.

Arheoloog kirjutas:On arvatud, et peale Poola-Rootsi jätkusõja (1600-1629) aktiivse vaenutegevuse lõppu oli iga neljas elusolev eestlane saarlane ja just nemad asustasid Lääne- ja Kesk-Eesti tühjaks jäänud külad.

Tunnistan viga...
Olin tõepoolest (nagu selgub, ekslikult) jätnud meelde, nagu toimunuks see taasasustamine pärast Põhjasõda. Aitäh täpsustuste ja viidete eest!

Üks aasta uuriti (või leiti muu arheoloogilise töö käigus?) Lihulinna lähedalt leitud hauakoht(-i)a, üks haud oli ära märgitud ka rõngasristiga. Ons kellegil andmeid, mis sealt leiti või mis need tööhüpoteesid olid?

Kas Lihulinn võidi enne või peale Jüriöö Ülestõusu maha jätta?
Kas Saaremaalt on leitud Muistse Vabadusvõitluse lahingute või siis Jüriöö Ülestõusu mõne Saaremaal toimunud lahingu tagajärjel hukkunud sõjameeste ühishaudu või põletati kõik ära ükshaaval, mis on suhteliselt ebatõenäoline, kuna sel juhul võis levida haigusi; lihtsam olnuks teha ühishaud.

PS: Saatsin siin üks aeg kirja ka arheoloog Marika Mägile, kes vastuses märkis ära, et arvab seda Sigtuna rüüstamise pärimust olevat sekundaarse folkloori alla kuuluvaks. Proovin üks kord ka teiste samast kohast pärinevate sugulaste jutu üle kontrollida, kuna mul ei ole erilisi läbikäimisi nendega, kuigi Saaremaal on vahemaa napp 20 km, et mida neile on juba manalateel esivanemad rääkinud.

Teoreetiliselt saaksin Kärla koguduse meetrikaraamatuid uurida tagasi aastani 1689, kaugemale ei saa, kuna pole veel digitaliseeritud või pole üldse olemaski(?)

Lihulinna kaevamistel saadud leiud pärinevad enamikus 11.–13. sajandist. Radiosüsiniku dateeringud jäävad ajavahemikku 9.–13. saj alguseni (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Tartu–Tallinn 2008, lk 241). Seega paistab, et Jüriöö (Saaremaal küll õieti Jaagupilaupäeva) ülestõusu ajal 1343. a Lihulinna enam ei kasutatud. Selle ülestõusu põhikeskuseks ja viimse vastupanu tugipunktiks Saaremaal on peetud Purtsa maalinna, mida tuntakse Kooljamägede nime all. Aga seegi pole vist päris kindel.

Minu teada pole kuskilt Eestist leitud ei muistse vabadusvõitluse ega Jüriööga seotud ühishaudu. Või vähemalt ei osata ühtegi matmispaika kummagagi seostada. Omal ajal peeti Madi kivikalmet Viljandimaal Madisepäeva lahingus hukkunute ühishauaks, aga see arvamus on arheoloogiliste kaevamistega ammu ümber lükatud.

Teade Lihulinna lähedalt leitud matmiskohast tekitab huvi, eriti selle rõngasristi pärast. Järsku oskad juhatada, kust selle kohta lähemat teavet saaks? Või oskab keegi teine?

Niinii, asi on edasi liikunud. Hetkel olen jõudnud Jaan Lihholinini ( Lihulinn), kes sündis 1782, ta on mu oi-oi kui kauge vanaisa. Proovin jõuda veelgi kaugemale, kuid enne proovin dateerida tema ja ta naise An(n)i kaheksa ( 8! ) lapse eludaatumid, sünnid on olemas, kuid surmad puudu, kuid juu saab ka need kätte. võtsin ühendust Jüri Peetsiga, kes ütles, et ei leidnud sealt Lihulinna lähistelt rõngasristiga hauast luid, haud taastati esialgsel kujul.
Copy-paste Jüri vastusest:
Tere,
olen tõesti Lihulinna nii arheoloogiliselt kui ka geoarheoloogiliste meetoditega uurinud. Ilmunud on ka mõned artiklid, kuid mingi põhjapaneva üldistuseni ei ole veel jõudnud,. Kui aega jaguks, vajaks maalinn lisauuringuid. Maalinnal on eristatavad vähemalt 2 erinevat ehitusjärku. Neist varasem asub umbes maalinna keskosas põhjapoolse valli jalamil oleval väikesel platool (ilmakaared võivad olla mitte täpsed, sest maul pole materjale käepärast). See võiks pärineda u 11.-12, saj ja on olnud kasutusel enne suurte vallide kuhjamist (loomulikult moodustab nende aluse looduslik luitepinnas). Vall, mis jalamilt on kuni 5-5.50 m kõrgune sisaldab kahte põlengukihti, mõlemad jäävad vallutuseelsesse aega, so 12.-13. saj. Võimalik, et Lihulinn on olnud seotud 1343-1345 a sündmustega. Pole välistatud Lihulinna ja Tuiu muistse rauatootmispiirkonna omavahelised seosed. Lihulinnast on juttu Theodor Vaasi publitseeritud üliõpilastöös Saaremaa kihelkondade muististest. Lisan mõned Lihulinna !
kohta ilmunud kirjutised. Olen uurinud ka Lihulinna lähedal olevat dolomiitristi ümbrust. Lisan osa kaevamisaruandest.

Terv. Jüri Peets

aga vaadake kui palju on saarel linnuseid olnud,ja sellestki nimekirjast ei tea
palju märkamata-leidmata on...http://www.estlex.ee/tasuta/index.php?i ... p=3&leht=7
Ei tea me ka nende ajalugu,pole enam rääkijaid ja ajalugu räägib erinevat juttu mida lednud sealt oleme...
Oma 10 ajaloouurimisaastaga on aga selge see et oli saarel linnuseid ka enne Lihulinnust Kärlal.Lihtsalt ei ole vahendeid uurida põhjalikult kõikki kohti jne.Üks ajalooõpetaja saarel mainis et arvatavasti Kuressaare lossi eelkäija.
Olen pärit teiselt poolt Karujärve, 18 saj.-ni uuritud-Kõõru lähedalt.See et mul on rootsipärane perek.nimi,ei pane mind küll üleolevat kust tundma ja pealiskaudselt ennast kelleksi paremaks pidama.Pole kohane nagu võistelda,meie ei pea võistlema elu eest neis linnustes näiteks.

üleolevat kust tundma

Kõlab nagu kuldne vihm... Vabandan kui eesti keel ei ole kirjutaja emakeel aga juhul kui see seda on siis peaks ikka vaatama ka mida kokku kirjutatakse.

Olen veidi tegelenud läänistuste küsimusega 15.-16. sajandil saarte piiskopialadel, kuhu Kärla kuulus. Sellest ajast ei ole teada, et Lihulinn v selle ala oleks kellelegi otseselt läänistatud olnud. Tollased talupojad olid maksuvõlgnevuste puudumise korral saartel samas suhteliselt vabad, küll olude sunnil n-ö sunnismaistatud, kuid mitte pärisorjad, nagu sageli ekslikult arvatakse. Lihulinna ala võis niisiis teoreetiliselt olla mõne kogukonnast lahus asunud talu erakasutuses (ja talupoegade endi arust omandis) küll, ilma et seda oleks pruugitudki "läänistada". Suur enamus maast oli läänistamata ja seda hallati piiskopi ametimõisate kaudu. Samas oli talupoegade seas valdav kogukondlik maakasutus, risti-rästi asunud maalappide ja -ribade perioodiline ümberjagamine ja osalt ühiskasutus. Oli küll ka kogukonnast eraldi asunud üksjalatalusid, kuid need olid valdavalt uued asunikutalud, mis muudeti adrataludeks ja koormati samavõrra maksudega kohe, kui n-ö teise jala alla said. Talude kruntiajamine toimus alles alates 18. sajandist, pika aja vältel, saartel kuni EW ajani välja. Mingisugune miniläänistus eeldaks, et selle saaja esineks dokumentides vabatalupojana (maavabana), kuid Kärla alalt me neid ei leia. Tegelikult oli neid kogu Saaremaa piiskopialal nt 1562 vaid üks, seegi Vana-Lõve alal (liignimega Kuningas, muide), ja ordualal kaks. Varasem pilt võis erinev olla, kuid valdavalt sulandusid muistse ülikkonna jäänused uude maa-aadlisse, mitte talupoegkonda. Veel seda, et ühtegi kindlalt 1601.-1603. a näljahäda eelsesse aega ulatuvat ajaloolist pärimust pole Eestist teada ja nende olemasolu poleks ka usutav. Rahvalaulud, õigemini motiivid neis jne -- teine jutt.