Nüüd, et meil on paljuski (meditsiin, suurtükk, mis iganes) veel kõvasti arenguruumi, see pole ju saladus. Õppimine toimub ju kogu elu.Kuid see, et kusagil tuleb areneda, ei puutu kuidagi nn. soomusväe loomisesse.
Oli sellest tormamisest ka mingt kasu? Hillart või Borja, teate rääkida?
Mõni mees arvab, et ma siin pessimismi külvan, kuid ega oma kahe silmaga 3 nädala jooksul nähtut teile läbi roosa objektiivi kajastades asjad paremaks muutu.
Ilusad sõnad, et ikka on arenguruumi ja et aina õpime ja aina areneme, kuid Torme on olnud juba 7 aastat (!!!). 7 aastat, mõistate?
Ei roni teiste meeste kapsamaale, kuigi eks jagan ka muud peale oma otsese hindamisvaldkonna, kuid ...
Tegelikult aga polegi isegi see foorum mitte just õige koht, kus neid asju lausa üksipulgi laiali harutada ja kõike avalikkuse ette kiskuda. Arvan, et tõeline riigikaitsehuviline saab sellest ka suurepäraselt aru.
Oma hindamisvaldkonnast võin aga öelda ikka sama, mida ennegi nentinud olen - kes pihta saab, see sinna ka jääb. Reasõduri tasemel puuduvad nii teadmised, oskused, kui ka füüsiline võimekus oma kamraadi päästmiseks. Jao-, rühma- ja osaliselt ka kompaniiülemate tasemel? Noh, kui seda valdkonda pole kunagi väljaõppes selle lahutamatu koostisosana harjutatud, siis on vist ennatlik arvata, et lõpuõppusel midagi teisiti on.
Siiski! Midagi on ikka muutunud küll. Pataljoni meditsiinirühma tase oli päris hea ja seda tänu just eelkõige parameedikute seltskonnale (seersandid). Ja ka brigaadi taseme osaliselt komplekteeritud meditsiinikompanii osales täiesti asjalikult. Ainult, et need tasemed jäävadki reaaltingimustes käed rüpes remonditavat kontingenti ootama, sest seda ei saagi altpoolt tulema. Tuntud tõde - iga kett on just nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Ja siin on see nõrgim lüli praeguseks see kõige esimene ja sellele järgnev.
No, öelge kallid kaasfoorumlased, kes te mind pessimismis süüdistate - kuidas saan ma seda eelpoolkirjeldatud reaalsust, mida ma (ja mitte ainult mina) oma kahe silmaga selle aja jooksul nägin, positiivse nurga alt kajastada ja optimistlikke hüüatusi kuuldavale tuua?
P.S.
Oma värdjalikult rikka kujutlusvõime tulemusena olen oma fantaasias reaalse kodumaa kaitsmise situatsiooni päris koledana ette kujutanud. Lähteinformatsiooniks ikka möödunud aastate kogemus, mis muu. Ja see kogemus näitab pilti, kus isegi suhteliselt kerge vigastusega kamraad jäetakse maha ja ta ei saa mitte mingit abi, rääkimata tema evakuatsioonist. Põhjused on erinevad ja on igal juhtimise tasemel.
Sõnameistritele, kes nii selles, kui paljudes teites teemades räägivad suuresuiselt, et me ikka areneme, ja küll meil nii see kui teine olema saab jne., jne., tuletan meelde ühte tõsiasja. Eesti Kaitsevägi (ja ka Eesti Vabariik) on olemas juba pea-aegu 20 aastat. See pole mingi 2, 5 või isegi 10 aastat, kus võiks veel mõista, et mingid valdkonnad on alles arengustaadiumis. 20 aastat!!!
Omal ajal lõi Saksamaa endale 7 (!!) aastaga armee, mis vallutas praktiliselt kogu Euroopa.
Seega ma siis küsiksingi, et missugune oleks siis nende optimistide arvates see Kaitseväe arengu periood (kui 20 aastat veel vähe on), mille jooksul saadaks siis lõpuks selline elementaarne valdkond, nagu isenesese ja kaaslase poolne med. abi ning evakuatsioon, lõpuks järjele? Kui möödunud 20 aastast veel vähe on? (see on ju sama palju, kui eelmine EW üldse kestis).
Pean tunnistama, et kangesti raske on optimismi pritsida selliselt kaine peaga. Või peaks paarsada grammi sisse kallama, et olemasolev reaasus ilusamaks muutuks? Ei, krt, seda ma nüüd küll ei tee. Kaine peaga saan vahest miskitki teha, või siis vähemalt on mul selline illusioon, et saan?
Kas ka kasu on olnud?
Krt teda teab, sest paraku näen mina oma kahe silmaga vaid seda, et aasta-aastalt kordub ikka üks ja sama. Ainult varustus on vahepeal pisut paremaks muutunud, kuid inimestest sõltuv ... (õlakehitus).
Muideks!
Aerofotol nähtav Chevi, mis maskeerimata on, kuulub tõenäoliselt hindajatele ja konkreetse üksusega pole sellel miskit pistmist.
Aga, jah! See jutt siin on siiski vaid minu isklik arusaam ja nägemus. Mõni teine vahest näeb asju teise rakursi alt ja hoopis roosolisemalt. Nii see elu ju kord juba on.
peaks istuma brigaadi staabis ja ütlema näiteks tagalaülemale: lahenda 150 haavatu probleem ära! Kõrgemat tagalat tuleks aga kohustada vastama kõigile küsimustele ... Kõigi esitatud küsimuste ja vastuste põhjal tuleb hiljem vähemalt üks kaardiharjutus teha. Uskuge mind, pilt läheb kohe selgemaks. Võib olla saab sotsmin kirja, et haiglate kaotamine on EKV arvates väga vilets. Võib olla näeb selliseid kirja valitsus. Sama toimuks elanikonna evakuatsiooniga, info operatsioonidega, "kellegilt" täiendavate varude hankimisega (ostmine või laenamine) jne. Tekiks hulganisti harjutuste stsenaariumeid erinevate ametkondade koostööks. Aga kuni selliste küsimuste esitamist ja nendele vastamist ei nõuta ei enda ega teiste käest, siis jäämegi "keegi" probleemi juurde.
