“Raevuka draakoni” hüpe.
Константин Богданов
Taevaaluse hoogsalt arenev lennundustööstuskompleks esitles uut kerget hävitajat, millel on suur ekspordipotentsiaal. Kas saab sellest masinast ka konkurent Venemaa sõjalis-tööstuslikule kompleksi toodangule??
Jeemeni valitsus kaalub Hiina hävitajate FC-1 “Xiaolong”(“Raevukas draakon”) ostu. Masinaid tarnitaksejuba Pakistanile, need on kutsunud esile huvi terves reas Aasia ja Aafrika riikides ning sestap võib Hiina lähimal kümnendil muutuda odavate mitmefunktsiooniliste lennukite turul tõsiseks tegijaks.
Vaikne läbimurre rinde kõrvalsuunal.
Üldiselt on antud lennuk faktiliselt venelaste MiG-21. Täpsemalt, see äärmuslik, mida tänapäevaste tehnoloogiate kasutamisel erakordselt edukast nõukogude lennukist oli võimalik välja pigistada, paigaldades masinale uue mootori ning kaasaegse elementbaasi.
Antud masina loomine ulatub otsapidi 1986 aastasse, kui hiinlased tegid koostööd ameeriklaste firmaga “Grumman”, moderniseerimaks põhjalikult oma lennukeid J-7 (mis ongi “reverse engeneeringu” üle elanud ning Hiina tehastes toodetav MiG-21). Ühisprojekt “Super-7” võimaldas Taevaaluse lennukitööstusele ligipäässu mõningaste originaalsete tehnoloogiate väljatöötamisele, kuid peale sündmusi Tian an Meni väljakul koostööd piirati ning 1990 aastaks peatati täielikult. Kuid samas jäid 90-ndatel tööta paljud Venemaa lennundusse erialade spetsialistid, kes asusid küllaltki aktiivselt oma Hiina kolleege konsulteerima.
Mis siis lõpptulemusena saadi? Lennuki maksimaalne stardikaal ei ületa 13 tonni, masin on varustatud asise pardaelektroonika kompleksiga(seda vaatamata hiinlaste loobumisele Venemaal väljatöötatud radarist) ning samuti tänapäevaste optilis-elektrooniliste süsteemidega. Masina kompositsioon on sarnane oma eelkäijale J-7-le, sulandades siiski loominguliselt endasse mõningaaid ameeriklaste F-16 demonstreeritud lahendusi. Seitse riputussõlme võimaldavad kanda kuni 8000 naela (3629 kg) lahinguvarustust.
Kahtlemata saavad masina endale ka Hiina õhujõud, kuigi nende jaoks paaistab praegu olevat prioriteetne “raskem metall”- raske hävitaja J-10, loodud muu hulgas ka juutide Lavi ja ameeriklaste F-16 mõjutuste all ning kasutades laialt venelaste Su-27 tehnilisi lahendusi. Kui rääkida FC-1 st. siis faktiliselt räägitakse täisväärtuslikust kergest hävitajast, mis on ette nähtud asendama vananenud teise ja kolmanda põlvkonna mitmefunktsioonilisi lennukeid, mida leidub suures koguses vaesemate riikide relvastuses ning mis järjest suuremal hulgal lähevad tehnilistel põhjustel rivist välja. Eeskätt puudutab see suurt hulka nõukogude hävitaja MiG-21 erinevaid modifikatsioone, selle hiina analooge J-7 (F-7 eksportmasinate tähistuses) , aga samuti ka ameerika F-4 Phantome, F-5 Tigereid ning prantslaste “Mirage” F.1. Samuti ei saa meenutamata jätta ka päris ürgseid maavägede toetusmasinaid nagu hiinlaste Q-5 Fantan- mis on põhjalikult moderniseeritud nõukogude MiG-19 ning mis on suutnud edukalt siiani mitmete Aafrika ja Aasia riikide, sealhulgas näiteks ka Põhja-Korea relvastuses püsida
Hiinlased ise hindavad “Draakonite” potentsiaalset eksporditurgu 250-300 masinale, mida on suhteliselt palju. Mõned eksperdid lähevad ka kaugemale, eeldades, et arenevate riikide lennuväe moderniseerimise potentsiaal ulatub kuni 400-500 masinani ning hiinlaste lennuk võib vabalt täita enamuse selle turuosa kvootidest. Tegu on siiski puht teoreetiliste aruteludega, seda juba puht finantskaalutlustest lähtudes.
Suure poliitika tiivul.
90-ndate keskel hakkas FC-1 huvitama Pakistani. , mis oli just kaotanud võimaluse osta USA-st F-16neid. Islamabad pöördus oma traditsionaalse sõjalis-tehnilise võlukepikese Pekingi poole, kes püüdis igati oma pikaajalisele Aasia konkurendil- Indiale- kaikaid kodaratesse toppida. Pakistaniga sõlmitud lepingus muutus “Draakon” “Kõueks” ning sai tehnilise tähistuse JF-17 Thunder. Enamgi veel, viimastel aastatel hakkab Pakistan tasapisi omandama võimekust nende masinate iseseisvaks tootmiseks oma õhujõudude tarvis. Lugu pakistanlaste huvist hävitaja vastu ärritas veel üht tugevat tegijat sealkandi relvastusturul- Moskvat. 2007 aasta algul blokeeris Venemaa JF-17 ekspordi kolmandatesse riikidesse. Hiina relvakaubanduse mõjutamise hoovaks oli reaktiivmootor РД-93, mis kujutab endast versiooni vene mootori РД-33 (mis on ette nähtud hävitajatele MiG-29) perekonnast. Ase-peaministri Sergei Ivanovi avameelse ülestunnistuse kohaselt tehti seda poliitilisstest kaalutlustest lähtuvalt, mitte rikkuda Moskva ja Delhi vahelist teineteisemõistmist. Teisest küljest oli muidugi ülimalt vastumeelne teha valikut kahe tähtsaima partneri vahel sõjalis-tehnilise koosstöö vallas. Peking tegi näo, et midagi erilist pole juhtunud. Kokkuvõttes ei möödunud kolme kuudki, kui Peking siiski tarnis esimese partii vene mootoritega hävitajaid Pakistanile. Venemaa ametlikud isikud situatsiooni ei kommenteerinud, rida allikaid aga trakteerisid Pekingi taolist käitumist kahepoolse kokkuleppe rikkumisena.
2007 aasta keskel sai selline närvikõdi tekitav situatsioon ka
De jure lahenduse- Vladimir Putin allkirjastas lepingud, mis võimaldasid РД-93 re-eksporti Pakistani. Paar kuud kulus vene poolel aega, et lihvida maha nurki suhetes Indiaga, kes vägagi valuliselt reageerib oma loodenaabri suvalistele ümberrelvastumiskatsetele. Tuli tõestada, et JF-17 näol on tegu pea-aegu et rämpsuga, mida ei või kuidagi võrrelda nende masinatega, mida Moskva tarnib Delhile (ja kuigi viimane väide on tõsi, sisaldab esimene parasjagu kavaldamist). Muideks, täpselt samal ajal astus jõusse kokkulepe nendesamade mootorite РД-33 tehnoloogia Indiale üleandmisest ning nende litsentsijärgsest tootmisest Indias
Juba 2000 aastal alustas Hiina oma, РД-33 ga analoogse mootori väljatöötamist, ning on praeguseks jõudnud selle mootori, markeeringuga WS-13 Taishan, seeriatootmiseks ettevalmistamise projekti lõppfaasi. Praegusel hetkel on tegu küll veel toore ja lõpuni viimistlemata ning oma eeskujust ligi 9 % raskema mootoriga, millel mõningatel andmetel on ressurssi mitte rohkem kui 100-120 tundi ning suured probleemid veojõuga. Teiste sõnadega- tegu on just sellega, mis võib 5-6 aasta pärast osutuda täiesti töökindlaks ning lõpuni viimistletuks jõuallikaks kergetele hävitajatele,
de facto standardjõuallikaks kolmanda maailma odavale lennuväele. Alust taoliseks optimismiks annab nüüdne Hiina tehnoloogiapoliitika (ja mitte ainult kaitsetööstuse vallas) piisavalt.
Murelikuks tegevad perspektiivid.
2010 aasta juulis esines Mihhail Pogosjan , kes juhatab Venemaa juhtivaid hävitajate väljatöötamisega tegelevaid firmasid, järsult välja mootorite РД-33 Hiinale müügi senise praktika jätkumise vastu, teatades, et JF-17 näol on tegu MiG-29 konkurendiga arengumaade turgudel. Tegu on faktiliselt esimese otsese tunnistusega selle kohta, et hiinlaste lennundustehnikal on vene oma ees konkurentsieeliseid. Potentsiaalset Jeemeni lepingut võib lugeda väga heaks näitlikuks illustratsiooniks vene ekspertide hirmude täitumisest. Jeemeni õhujõudud koosnevad põhiliselt nõukogude hävitajatest MiG-29A ja MiG-29 SMT, MiG-21 MF, hävitus-pommitajatest MiG-23BN, aga ka ameeriklaste F-5E Tiger(40-50 mahakandmist ootavat masinat, millistest erinevatel andmetel on igast tüübist lahinguvõimelised kümme kuni kakskümmend masinat.). “Thunderid” võivad vabalt asendada enamuse osa sellest viimseni äraruunatud lennukitepargist, mis teatud määral dubleerivad teineteise funktsioone, võimaldades samas Jeemeni valitsusel tõhusat kokkuhoidu remondi ja varuosade hinnalt. Väita, et Jeemeni näol on tegu unikaalse situatsiooniga, ei ole kuidagi võimalik. Nagu juba märgitud sai, on maailmas küllaltki palju vaeseid riike, mille relvajõududesse on eri teid pidi sattunud kasutatud nõukogude või ameerika vanemate põlvkondade lennutehnika, mis tänaseks päevaks on rivist väljas või kohe-kohe sellesse punkti jõudmas nii moraalse kui paiguti ka puhtalt füüsilise vananemise tõttu. Viimane on eriti iseloomulik Aafrika mandri riikide jaoks, kus õhujõudude remondi-ekspluatatsiooniteenistused on traditsionaalselt nõrgad.
Sealjuures tuleb veel arvestada, et Taevaalusel on olemas mõjusad hoovad hõlbustamaks oma lennundustehnika müüki Mustal mandril. Viimastel aastatel on mitmed spetsialistid märkinud ära aktiivset ja küllaltki pealetükkivat “Hiina kapitali imbumist” (nagu nõukogude ajal oleks öeldud) Kesk- ja Lõuna-Aafrikasse. Hiina Rahvavabariigi firmad saavad kasulike maavarade kaevandamiseks soodsaid kontsessioone, täiustavad infrastruktuure, ehitavad teid ja elektrijaamu, paigutavad hiiglaslikke summasid põllumajanduskultuuride kasvatamiseks.
Aafrika režiimidega suhete arendamise loogikasse mahub ka sõjalis-tehnoloogilise koostöö “eksklusiivne” liin. Vaesevõitu Lõuna-Aafrika riikide krediteerimine laialilagunevate MiG-21de asemele JF-17 ostmiseks on täiesti loomulik samm. Hävitajatest huvitatud riikide hulka kuuluvad peale eelpool mainitud Pakistani ning Jeemeni ka Nigeeria ja Zimbvabe, aga ka Bangladesh, Egiptus, Sudaan ja mis samuti iseloomulik, ka Iraan. Aga 2010 aasta augustis teatas sellest, et uurib võimalusi 24 JF-17 tüüpi hävitaja ostuks, ka Aserbaidžaan. Niipalju kui teada, ei toimunud sealjuures sealjuures mingeid konsultatsioone Moskvaga, kes on traditsionaalselt Bakuu suurimaks partneriks sõjalis.tehnilise koostöö vallas. Esialgu on veel vara kõnelda sellest, et Mihhail Pogosjani hirmud hakkavad vaikselt teoks minema, seda esmajoones just hiinlaste lennuki ilmsest sõltuvusest vene mootorite tarnest. Kuid kui kaua see sõltuvus hiina oma mootori väljatöötamise taustal jätkub ja mis saab edasi?
http://vpk-news.ru/articles/7023
Unit cost US$ 15 million (estimated)
Data from Pakistan Aeronautical Complex
General characteristics
* Crew: 1
* Length: 14.0 m (45.9 ft)
* Wingspan: 9.45 m (including 2 wingtip missiles) (31 ft)
* Height: 4.77 m (15 ft 8 in)
* Wing area: 24.4 m² (263 ft²)
* Empty weight: 6,411 kg (14,134 lb)
* Loaded weight: 9,100 kg (20,062 lb)
* Max takeoff weight: 12,700 kg (28,000 lb)
* Powerplant: 1× Klimov RD-93 or WS-13 turbofan
o Dry thrust: 49.4 kN / 51.2 kN (11,106 lbf / 11,510 lbf)
o Thrust with afterburner: 84.4 kN / 86.36 kN (18,973 lbf / 19,391 lbf)
* G-limit: +8.5 g
* Internal Fuel Capacity: 2300 kg (5,130 lb)
Performance
* Maximum speed: Mach 1.8 (1,191 knots, 2,205 km/h)
* Combat radius: 1,352 km (840 mi)
* Ferry range: 3,000 km (2,175 mi)
* Service ceiling: 16,700 m (54,790 ft)
* Thrust/weight: 0.95
Armament
* Guns: 1× 23 mm GSh-23-2 twin-barrel cannon (can be replaced with 30 mm GSh-30-2)
* Hardpoints: 7 in total (4× under-wing, 2× wing-tip, 1× under-fuselage) with a capacity of 3,629 kg (8,000 lb) external fuel and ordnance
* Rockets: 57 mm, 90 mm unguided rocket pods
* Missiles:
o Air-to-air missiles:
+ Short range: AIM-9L/M, PL-5E, PL-9C
+ Beyond visual range: PL-12 / SD-10
o Air-to-surface missiles:
+ Anti-radiation missiles : MAR-1
+ Anti-ship missiles: AM-39 Exocet
+ Cruise missiles: Ra'ad ALCM
* Bombs:
o Unguided bombs:
+ Mk-82, Mk-84 general purpose bombs
+ Matra Durandal anti-runway bomb
+ CBU-100/Mk-20 Rockeye anti-armour cluster bomb
o Precision guided munitions (PGM):
+ GBU-10, GBU-12, LT-2 laser-guided bombs
+ H-2, H-4 electro-optically guided, LS-6 satellite-guided glide bombs
+ Satellite-guided bombs [7]
* Others:
o Up to 3 external fuel drop tanks (1× under-fuselage 800 litres, 2× under-wing 800/1100 litres each) for extended range/loitering time
Avionics
* NRIET KLJ-7 multi-mode fire-control radar
* Night vision goggles (NVG) compatible glass cockpit
* Helmet Mounted Sights/Display (HMS/D)
* Infra-Red Search and Track (IRST)
* Externally mounted avionics pods:
o Self-protection radar jammer pod
o Day/night laser designator targeting pod
o Forward Looking Infra-Red (FLIR) pod
).