www.militaar.net

Isand Jaagupuugile ja teistele veidi noorpõlve meenutuseks...mis tunne kakskümmend aastat ja mõnikümmend kilo tagasi oli...

http://www.youtube.com/watch?v=edIwd8FH ... re=related
http://www.youtube.com/watch?v=gFNWSVTK ... re=related

Ja mis emotsioonid läbi käisid, kui langevari kohe ei avanenud.

http://www.youtube.com/watch?v=Yf-PB5GafJg&NR=1

Loll küsimus ehk, aga miks peab just VASAKU jalaga ennast ära tõukama? (esimeses videos nagu oleks veel spetsiaalselt ära mainitud) Uksest järgi vaadates tundub, et jalad pannakse pärast äratõuget nagunii kokku ja milles siis oluline vahe on?

Järsku vahe selles, kummalt pardalt äratõuge teha tuleb...vasakust pardast tõukad parema jalaga ja paremast vasakuga, peaasi, et vungi lennusuunaga ja enda liikumisega vastassuunda annad...

Mõned pildid ka 60ndatest.

Lemet kirjutas:Järsku vahe selles, kummalt pardalt äratõuge teha tuleb...vasakust pardast tõukad parema jalaga ja paremast vasakuga, peaasi, et vungi lennusuunaga ja enda liikumisega vastassuunda annad...

Lemet on asjast täiesti õieti aru saanud. Kopterist MI-6 hüpatakse mõlemalt poolt, vastavalt on ka äratõuge erineva poole jalaga.
Noore toodud piltidel hüpatakse mingi sportvarjuga.

Tegelikult peaks suurest lennukist tõsise toimetamise korral ju lausa neli potokki minema- kaks tagant ja üks kummaltki küljelt. Vähemasti oli suurtel õppustel sellist asja näha.

Oi kamraad, suurest lennukist hüppamine on karm kogemus, endal tuli seda ette 2 korda. 1 kord IL-76-st ja teine kord AN-12-st. Neljas potokis hüpatakse siiski vaid väga suurte õppuste ajal, kus tingimused on viidud maksimaalselt pärislahingu lähedasteks. Hüpatakse kiiruselt 360-400 kilomeetrit tunnis, lahinghüpe toimub kõrguselt 200-250 meetrit, ilma varuvarjuta ja minimaalse varustusega. Meid küll visati 500-lt, kuid ülejäänud tingimused olid samad. Taha rampi hüpata on suht hea, raputab-keerutab vähem. Uksest väljumine on kusisem, juba see ei tee rõõmu kui hüdrosilinder ukse lahti voldib, müra on jõhker. Kui ma vähegi õieti mäletan, siis läheb ühte auku 12 sekundiga 75 inimest, mis omakorda tähendab suurt tõenäosust kamraadiga "lähivestlust" õhus pidada. Konkreetne juhus oli meie kahe dembliga, käskkiri oli kohe-kohe välja tulemas. Lennukist hüpates sattus üks teise varju peale. Sellisest olukorrast väljumiseks on olemas vastavad protseduurid, kuid seekord oli ebaõnne päris palju. Kutt sattus täpselt teise varju keskkohta, tema vari hakkas kokku vajuma, oma keharaskusega aga hakkas pahupidi vajutama allpool olevat varju, allpool olev vari sai sellega kiirust juurde ja probleem hetkeks kadus, ülevalpool olev sai jälle pidamist lisaks. Nagu allpool oleval varjul raskus pealt kadus, nii hakkas see jälle korralikult kandma, samas jäi ülemisel õhuvool nõrgemaks ja kutt oli jälle alumise varju seljas, niimoodi 4 korda. Maha jõudes olid mõlemad näost valged nagu lubjapintslid, ning suure tõenäosusega ei tee need vennikesed enam kunagi ühtegi langevarjuhüpet. Üldiselt välditi dembli lähenemisel hüppeid. Selline kõvade dessantnike moraal .

...saapad jäid ikka jalga??

Jäid , need seotakse kaheksakujuliselt spetsrihmadega kinni, aga oli piisavalt juhuseid, kus vennikesed ei viitsinud neid korralikult kinni tirida ja tulid, kes paljajalu, kes ühe saapaga tagasi .

Vaadake 0.50 ja edasi http://www.youtube.com/user/VelikayaRus ... _jSSA9446Y (unustasin enne viite panna) , näete kuidas saabas oma teed läheb . Kamraad Lemet, kaaluga asi ikka nii hull pole, kahekümne aastaga on kümme kilokest juurde korjatud, kuid kilod on võrdsed kasvu sentimeetritega, mis üle meetri . Need kes seal lendavad klemmid laiali, nagu maanduval konnal, need on noored, kes esimesi hüppeid teevad .

jackpuuk kirjutas:Noore toodud piltidel hüpatakse mingi sportvarjuga.

Vabalangemise piltidel on treeninglangevari UT-15, mis on pilukupliga täpsusmaandumiseks (kuppel pakitud kuplikattesse, avamisseade ühendatud avamisrõnga ja julgestusautomaadiga + ekstraktor). Avanemine on praktiliselt sama, nagu sund- või automaatavanemise puhul, peale rõnga tõmbamist - lihtne ja töökindel vene süsteem.

Kuid eriti algajate ALMAVÜs viskamiseks oli sama levinud D-5 oma lihtsa ja töökindla konstruktsiooni tõttu. Üldse D-5 oli lubatud hüpata kuni 400km/h lennukiirusel ning kuni 8000 m kõrguselt. Langevarju, laskuja ja varustuse 120kg kogumassi juures oli väikseim laskumiskiirus 5n m/s. Samas esimesed üpped alguses tehti üldse DAG-2 loheõhupallilt ja PO-2lt.Hiljem juba JAK- 12.

Siin mõned dokumendid erinevatest perioodidest, kas mõnele äratundmise rõõmu?





1971 aasta NLi Eesti NSV Koondvõistkonna mälestusplaat

Tänud kamraad täpsustamast, kas see pilukuppel võiks olla see, mida mina "räbalapundiks" nimetan? St. näiteks see http://www.youtube.com/user/VelikayaRus ... _jSSA9446Y
04.10 ja edasi?

jackpuuk kirjutas:Tänud kamraad täpsustamast, kas see pilukuppel võiks olla see, mida mina "räbalapundiks" nimetan? St. näiteks see http://www.youtube.com/user/VelikayaRus ... _jSSA9446Y
04.10 ja edasi?

Mida kõike ei või kamraadidest teada saada, kui õige teema tuleb jutuks .
Mis järgmisena jutuks võtta, veri? higi? või pisarad?

Mis järgmisena jutuks võtta, veri? higi? või pisarad?


Vabandan teema solkimise pärast, aga paganama "karm" on lugeda rahvast, kes tulid tõõtava mootoriga asjast välja, mul on nimelt tõsine foobja asja kohta , sukeldumas olen käinud ja meeldib, aga peale 6-7 meetrit maast üles hakkab teema pihta. mu karmim teenitud 300 eeki ( 3 tunni eest ) oli sõpra aidates , kes nülgis puid dinoga . Alates 4 koruselt oli minu jaoks asi lukus. Tipp oli see, kui vaja oli lõigata dino maks kõrguselt ( 5 koruselise maja katuse äärega umbes tasa) , mina olin dino põrandal maaga aalaa tasa ja kallistasin läbi võre puud, samal ajal sõber siis lõikas 1 käes oleva saega puud ja 2 käes oli sõrg, et see kupatus meile kaela ei kukuks, mind apsull ei huvitanud edasine saatus, peaasi, et sealt kuradi kõrgustest alla saaks.

Niiet vast veri ja pisarad jäävad välja, aga higi olen piisavalt maha jätnud.

Muuseas, kamraad Noor, kuidas teha ranitsa järgi vahet YT-15 ja käsiavamiseks pakitud D1-5U vahel?