www.militaar.net

wikileaksi teoreetiline avalikustamiskampaania võiks toimida eetiliselt puhastavalt jne. ainult juhul, kui avalikustatakse kõiki riike võrdselt. Kuni ei ole ühtegi vilepuhujat Venemaalt, Hiinast, Iraanist, Pakistanist ja ma mõtlen siin sealsete ametnike hulgast kedagi, kes saadaks selliseid dokumente wikileaksi, mitte vestluste lõigukesi, seni lasevad lääneriigid endale ise tasku.

corvus kirjutas:Tahaksid, et ma oletuslikult kirjeldaksin Venemaa poolset reaktsiooni, säärasele arusaamale jõdumisel?

Miks sa arvad, et Venemaa ei tea tegelikku olukorda? Vikileke on neile lihtsalt andnud veidi mänguruumi, nt võimalust mängida solvunut (eks poliitika on kõigel muule lisaks ka üks Suur Poosetamine). Kuna nad võivad ennast leida mingil hetkel sarnases olukorras, siis on ilmselt mõistlik "mitte erutuda" (ja loota, et teised sarnases olukorras arvestavad nende "panust").

Poliitika ongi selline.

See WL-ksi leke on pigem meie julgeolekule kasuks kui kahjuks. Poliitikutel on muidugi üks jutt - mida nad ametiga seonduvalt peavad ajama - ja teistel inimestel, kellele riigikaitse korda läheb, teine. Varem võisid teada sellest vene ladviku tegelased, kuid nüüd teab seda iga vene üksuse komandör, et löök ei jää vastulöögita ja seda mitte ainult kohalikult tasandilt, nagu Gruusias. Psüholoogia mõju ei tasu alahinnata.

corvus kirjutas: Kas ikka teab?

Seda, et kui palju Venemaa "teab" näitas ilmekalt hiljutine "spioonide vahetamise" ettevõtmine, mille puhul polnud venelastel isegi näitlikustamise ja propaganda mõttes võtta varnast ühtegi jälgimise all olevat võimalikku "spiooni", keda välja vahetada.

Huvitav, mille peale Venemaa hiljuti niivõrd ärritus, et kukkus oma Iskanderitega vehkima? Tõesti mõne Poola viidava raketi peale?

Muideks, "spioonide kaasus" on hea näide, kus USA'l oli võimalus näidata "mitte erutumist".

Meil on ju oma wikileaks juba olnud - sõjaväeluure paberite avaldamine Ekspressis.

Arutleme, kas asjast oli kasu või kahju? Minuarust oli kasu.

Meil on ju oma wikileaks juba olnud - sõjaväeluure paberite avaldamine Ekspressis.

Arutleme, kas asjast oli kasu või kahju? Minuarust oli kasu.

Tea, kust see kasu siin välja paistab.
Selle ja sellele järgneva protsessi tulemusena kitkuti meie veel verisulis sõjaväeluure lennusuled ikka kohe juurteni välja. Ja nii see jäigi. Vaatamata sellele, et pärast selgus küll nii seda, kui teist ja kolmandat.
Muidugi on tõsi see, et peale seekordset allalaskmist me stabiliseerusime järjekordselt madalamal tasemel, aga ... Kas seda just kasuks nimetada saab? Kuid kellegile oli see kindlasti kasulik, selge see.

Aga kaasnevad mõjud? Mille käigus lendas suures koguses tarbetut ballasti tüüri juurest üle parda? Kohati lausa mereväe vormis Ei pea silmas luurajaid, aga natuke muid mehi? Luurepataljon tegutseb igatahes edasi ja värbab aktiivselt uusi mehi.

corvus kirjutas: Kas USA plaanis Poolasse rakette salaja viia? Vist ikka mitte. Avalik teave ja avlik teavitus mõlemalt poolt. Ma saaks selle märkuse kohasusest aru sel juhul kui oleks eksiteerinud mingi Poola-USA salajane selgelt Kremli vastane "deal", mille puhul järgnenuks maintud Venemaa reageering. Nii, et sellel korral "erutus" Venemaa ikka juba avaliku teabe kontekstis.

Ja saigi reageerida ainult avaliku teabe ulatuses. Wikileaks on nt nüüd seda avaliku teabe piiri, kui nii võib nimetada, veidi nihutanud.

Huvitav, et sulle peab sellist asja meelde tuletama. Perfektse vale valem on lihtne, räägi tõtt ja ainult tõtt, aga ainult osa tõtt.

Mehed, lood on hapud, Rogozinile ei meeldi ilmsiks tulnud plaanid teps mitte:

Venemaa alaline esindaja NATO juures Dmitri Rogozin leiab, et Balti riikide Venemaa rünnaku eest kaitsmise plaan on viga, mis tuleb parandada.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... 5&l=fplead

Nagu mina täna uudiseid vaadates aru sain, võeti see kaitseplaan Balti riikide suhtes vastu alles tänavu. Samas, kui mälu ei peta, on vähemalt Laaneots ja Ilves (Aaviksoo osas pole kindel) juba oluliselt varem, vist aastat paar tagasi või rohkem, öelnud avalikult, et NATOl on vastav plaan kenasti olemas ja pabistada pole mõtet. Võib-olla muidugi mälu veab alt. Oskab keegi täpsustada?

Ei saanud minagi kõrvalteemas sellele küsimusele vastust...peale selle, et

Miks peaks kommenteerima asju, mis päriselus ei oleks tohtinud veel tänases päevas valgust näha?

Kapten Trumm kirjutas:Mulle isiklikult tundub, et Wikileaks, kui ta suudab jääda erapooletuks, avab teatud mõttes uue ajajärgu, kus igasugu salasobingud ja läbipaistmatu poliitika ajamine muutub komplitseerituks. Ja kus saladuse müüri taha pugemine oma musta pesuga ei aita, sest nagunii saadakse teada.

Umbes nagu demokraatia on edumeelsem ühiskonnakord kui NSVL viljeletud kommunism - eelkõige läbipaistvuse ja teatud valgustkartvate asjade komplitseerituse tõttu, on infodemokraatia eesrindlikum kord kui demokraatia mehe tähenduses.

Oht on lihtsalt selles, et infot saab avaldada ka "kallutatult". Et see sait ja tema looja on veel täna elus, näitab väga hästi, et igasugu organite "asjade paika panemise" katsed pole tänapäeval enam nii lihtsad teostada.

Loomulikult ei tohi avaldada seda, mis võib tekitada ohtu inimeste elule - kuid nt igasugu suurriikide salasobingud väikeriikide arvelt tuleks halastamatult päevavalgele tuua - siis kaob ära ka tahtmine neid teha.

Ha-ha-haa, kus siis on need müstilised uued Molotov-Ribbentropi paktid ja vabamüürlaste salasobingud, mida keegi nendest USA diplomaatide depeššidest otsis ja eeldas?

Praktiliselt kõik, mida Wikileaks on seni avalikkuse ette visanud, pole sisuliselt midagi muud, kui diplomaatide „Kroonika“ – milline diplomaat suutis millise riigipea kohta iroonilisema hüüdnime välja mõelda jne.

Ja selles olen ma küll väga kahtleval seisukohal, kas Wikileaks ikka muudab maailma avatumaks, läbipaistvamaks, demokraatlikumaks ja salasobingute vastu paremini kaitstuks. Mina pelgan pigem seda, et nende tegelikult üsna tühise sisuga telegrammide ja memode asjatu lekitamise tõttu muutub riikidevaheline diplomaatia hoopis jäigemaks, kinnisemaks ja kokkuvõttes segasemaks. Halvimal juhul lõppeb see sellega, et ametnikud (ma ei pea silmas ainult Eesti omasid) ei julge enam sõbralike liitlasriikide diplomaatidega suheldes endale avameelsust lubada ning sisulistest probleemidest rääkida. Seeläbi kaotavad diplomaatilised esindused adekvaatse pildi asukohariigis toimuvast ega julge isegi sellise pildi olemasolu korral enam pealinna sisulist ja selget infot saata, kuna kurat teab kuhu see jälle ja milliste tagajärgedega lekkida võib. Mina küll ei näe, et sellised tendentsid kellegi jaoks kuidagi kasulikud ja positiivsed oleksid. Või õigemini on need tendentsid kasulikud ainult nende väheste riikide jaoks, kellele ei meeldi lääneriikide omavaheline normaalne ja avatud suhtlus, koostöö, ühiste huvide kaitse jne.

Nüüd on ka õige koht rääkida Wikileaksi „loodetavast erapooletusest“. Mulle isiklikult meenutab see „erapooletus“ juba täna pigem Külma sõja-aegsete Lääne rahuaktivistide tegevust, kes sõdisid ainult Euroopasse paigutatud USA tuumarelvade vastu, jättes teadlikult tähelepanu alt välja samasugused Varssavi pakti maadesse paigutatud Nõukogude tuumarelvad. Wikileaks on järjepidevalt paljastanud eelkõige USA „imperialismi hämaraid sepitsusi“ – ja ka seejuures on nad ka seni avalikustanud väga vähe sellist, millel oleks tõeline uudisväärtus. Edward Lucast tsiteerides võiks küsida, et kuhu on küll jäänud Iraani, Hiina, Põhja-Korea või Birma saladokumendid ja miks? Kahtlusi ei leevenda ka asjaolu, et Wikileaks vajab oma serverite jm töö ülalpidamiseks iga-aastaselt miljoneid dollareid, millede päritolu hoiab seesama avatuse eest võitlev organisatsioon targu sügavaima saladuskatte all.

Selle laadungi koristamine nõuab tohutut intellektuaalset tööd, ning senikaua, kuni USA on asjaga ametis, liigub maailm järjekordselt sammukese mulitpolaarse maailmakorralduse suunas. Ja kogu see solvumise ning usaldamatuse külvamine pärsib tõsiselt niigi vähest "lääne" kultuuriruumi koostöövõimekust.
Konkureerivad võimukeskused mõnuga lihtsalt nopivad süllekukkuvaid vilju.
Kui panna hetkeks kõrvale info identiteedikriisis vaevlevast reamehest ja sõnavabaduse eest võitlevast märtriklubist, siis on tegemist lihtalt hämmastava asümmeetrilise rünnakuga USA hegemoonia vastu. Väga raske on ette kujutada sarnase kasuteguriga alternatiivi.
Lekitajate kõneisiku süüdistamine seksuaalses ahistamises paistab meeleheitliku sammuna, mis paneb mõtlema, et kas tõesti siis ainult sellised meetodid ongi jäänud? Samas vist on vähe variante, mis oleksid hullemad, kui aasta jagu säärase terrori jätku. Ma loodan, et USA ei kuku ära.

corvus kirjutas: Nüüd ma ei saa enam aru, et mis sa tahad öelda?

Näib, et saad aru küll.
Ida-Euroopa on Venemaale üks prioriteete, kas just kõige kõrgeim, kuid kindlasti mitte viimane. Info võimalike baasid loomise ja/või üksuste paigutamise kohat sinna, on elulise tähtsusega. Vähe tõenäoline, et Venemaa ei teeks suuri pingutusi sellekohase info hankimiseks. Arvestades veel seda, et vene luure on hinnanguliselt saavutanud nt UK's külma sõja aegse taseme. Seega on neil ilmselt pilt ees ka WL'ta, mis siinkandis laiemalt toimub, iseküsimus, kui detailne. Ja siin võib neid aidata WL.
Teine asi on reageering. Arvestades seda, et avalikkuse ees saad ikka manipuleerida avaliku infoga, siis nüüd on seda avalikku infot veidi rohkem ja "intiimsemast" piirkonnast. Sellekohane hea näide on hetkel seesama Rogozin, enne poleks ta sellist avaldust saanud teha. Luulud seltsimees.

Lemet kirjutas:Ei saanud minagi kõrvalteemas sellele küsimusele vastust...peale selle, et

Miks peaks kommenteerima asju, mis päriselus ei oleks tohtinud veel tänases päevas valgust näha?

Pole ka vist väga oluline enam?
Plaanid ilmselt olid. Mille nähtavaks osaks olid ilmselt teatud alused Tallinna lahel. Leedukate probleem, erinevalt Eestist ja Lätist, oli ilmselt selles, et kole raske oli neid pealinna, ehk siis Vilniuse, reidile paigutada. Võib oletada, et sellest ka nende ärritus. Aga see on ainult oleksoloogia.

Meie kaitsevõime peab olema selge, hämada vaja pole. Kui Venemaa on valmis maksma, et teada mida me suudame siis maksku meile otse ja me avaldame oma plaanid talle. Saadud raha eest ostame Poolalt 2 t-72-te, et oma kaitseväelastele näidata kuidas tank välja näeb ja kuidas ta liigub.

Milleks elada arvamuses, et midagi oluliselt kaitses saab varjata? Suurim jõud on kaitsetahe ja sellele "salajane" pitserit ei pane. Kõik ülejäänu on "delo tehniki" (tehniline asi), ehk siis kuidas see kaitsetahe avaldub on tabamata ime.