www.militaar.net

sinivarrukas kirjutas:
Inimlik polkovinik ju?

No vaat! Seda ma räägingi! (Aga ropu suuga karsklane! )

Tere!

Mul polegi nagu põhjust kedagi ohvitseridest halva sõnaga meenutada. Enamus olid suht normaalsed ja inimlikud. Mõni vahel moe pärast lõugas küll ka, aga ei hullu. Igal juhul inimlikke või neutraalseid situatsioone meenub rohkesti ja midagi lausnegatiivset või ebainimlikku annab meenutada. Pigem oli see erand kui reegel.

Mina ei julge Kaliningradi Artilleriiskaja tänava kahuridiviisi ohvede kohta küll midagi halba ütelda. Ei olnud nende hulgas mitte ühtegi idiooti/elajat.

Aga eks mäletatavasti teenisin ju ka diviisi eliitväeosas.

Aastavahetusel 88-89 tõi diviisikomandör meile kingiks naise tehtud tordi ja soovis head uut aastat.
Mingit otsest põhjust tal seda teha polnud. Aga tõi ikkagi.

Inimlikkusest võiks loenguid pidada lõpmatuseni. Tahan vaid tähelepanu juhtida sellele, et nn. "tollel ajal" leidus inimlikkust rohkem kui tänasel päeval.
Aga...üritan siis pajatada omast teenistusajast ja ühest ohvitserist kes on mul siiani meeles kui inimlik.
Oli tema vägedes, semjorkas nimelt, zampotehh tankovogo bataljona, stl. Komissarov. Kuna tema amet oli selline, mis inimlikkust soosis, siis ehk on see ka mingil määral sellest põhjustatud. Aga võibolla ka vastupidi. Pooldaksin viimast versiooni isegi rohkem. Muide, ta polnud leebe aga tema distsipliin oli, no kuidas tänapäeval öelda - konstruktiivne
Asugem asja juurde, lõpuks. Tegi minu isa sellise nalja. Võttis kätte ja saatis kaardi pataljoni zampolidiile. Õnnitles teda vist nõukogude armee aastapäeva puhul, täpselt ei mäleta. Ja kujutage ette, zampolit oli täiesti "sillas". Mitte keegi pole talle kunagi sellist kaarti saatnud ja nüüd kujuta ette minu isa saatis. Ja mainis, et no puhkusele peaks mind saatma nüüd küll. Ühesõnaga, naera erneks. Aga see polnudki nali. ´89 suvel olid asjad niikaugel, et olingi puhkusele minejate nimekirjas. Probleemiks oli aga see, et zampoliit kas oli puhkusel või oli juba siis määratud mujale teenima. Minu puhkuse dokumente aga ei vaevunud keegi polgu staabist välja võtma. Ja sel olulisel päeval sattus mu mrelikku nägu nägema stl Komissarov. Küsis, et miks ma juba puhkusele pole sõitnud. Ütlesin, et pole mingit infi ega dokumente. Tema seadis sammud staapi ja ajas mu dokumendid korda. Ühelgi teisel ohvel polnud ei sooja ega külma. Ja kujutate ette, saingi puhukusele 1+1 nädal. 1+1 seepärast, et teisel nädalal selgus, et emal oli "südamega probleeme". Nimelt sehkendati mind Tallinna garnisoni ülema juurde ilmuma ja sain nädala pikendust.
Ja seesama ohvitser üritas kontakti luua sõduritega, väliõppe ajal, lõkke ääres vestlust arendades. Ja tema oli ka ainus kes trepil kohates ulatas mulle käe ja parimat soovis kui ma grasdankas kaptjorka ja pat. staabi vahet jooksin, bemblisse minekul.

a glaza u nih dobroje ,dobroje

Meil tähtsas PVO SV õppekeskuses oli kogu krempli komandöriks vana hallipäine kindral-major Karelin, hoidis väga oma kõiki alluvaid, šveiki mõistes "vana". Kui oli demblisse saatmine, siis kojulastute grupi ees marssis ta alati ise platsilt KPP-ni, astus seejärel kõrvale ja andis täie tõsidusega au mööduvale kolonnile. Samas pensile läinud "vana" asemele tulnud uus mees oli paras nahhaal/pohhuist, tema jaoks ei olnud probleem ükskõik millise koosseisu ees kasvõi endast vanemaid hallipäiseid tema enda asetäitjaid häbematult lihtsalt niisama läbi sõimata/mõnitada.

Ah, et inimlikkus või?
Ma julgeksin väita, et enamus NA ohvitsere ainult inimlikkusest koosneski.
See podises, pulbitses ja kees üle ääre.
Ma pean siis silmas seda, et enamus nesist elutses enamsti nii nagu määrustik seda teps mitte ette ei näinud.
Ühesõnaga olid inimesed koos kõigi oma vooruste ja pahedega.
Kuigi enamus oleks meelsasti kuulnud enda aadressil pöördusmist "vaše blagarodie" - said nad ise suurepäraselt aru, et proletaarne päritolu ja käitumismall ei lase neil sellistesse kõrgustesse tõusta.
Stagneerunud, korrumpeerunud süsteem tegi "elektrijänesest" leitnandist kes veel millestki hoolis - kiiresti röhitseva tuima paksmao kes mõistis ainult nahka hoida ja kroonu vara "do sebe" kraapida

siin inimlikkuse ehtne näide komandir brigago polkovnik pildi keskel (nimi ei tule momendil meelde)



tema käsul demobiliseeriti kõik brigaadis (3 divisjoni + upravlenine brigado)

olnud demblid tagasisõidul Kapustin-Jari polügoonilt pärast rakettide edukat

laskmist ja ülesannete täitmist kusagil suvalises teivasjaamas sadakond kilomeetrit pärast polügooni

ilm oli külm. pakane 35 kraadi,lund sadas ja tehti siis ühes teivasjaamas rivistus ja vastavalt brigaadikomadöri käskkirjale kõik demblid vabad

demblid kõik sisisesid , et miks ei tehtud neile dembel po tselovetseskii

aga ilmselt polkovnik vaatas et soldatid on oma töö teinud ja vaja neist kusagil kiirelt vabaneda,võibolla jäi ka hulga raha üle heategevaks otstarbeks et ei pidanud neid enam toitma ja väeosasse tagasi vedama

igaljuhul jäi demblitel väeosasse peidetud dembelskii kostjum ja albom sinnasamasse ,võibolla mõni sai ka kellegiga kokkuleppele et saatis postiga järele aga eriti ei usu

vot nii talitati ärateeninud sõduritega nõukogude sõjaväes ,ei mingit austusavaldust-anti mingi raha hambusse ja jalaga tagumikku et hakka astuma

Eesti oli selles punktis oma 1500 km kaugusel ,Siberi meestel muidugi vähem minna aga pidid nad ju räpases sinelis ja vanas äratrööbatud Pee-shaas minema, seal osades kohtades oli kombeks et sõdur tuleb pidulikus riietuses koju

a glaza u kombriga boli dobroje-dobroje

antus juhus leidis aset 1988 aasta detsembris, olin ise seal jä nägin kuidas

asjad olid

Kah mäletaks.
Kohe saab sellest 25 aastat, kui 30.05.1986 oli viimane päev ja saadeti koju.
Kirovograd, raketiväeosa, mis pidi mehitatama peale sõja algust reserviga.
Otsene komandör major Kuntchenko organiseeris kõik vajalikud dokumendid staabist. Eelnevalt sai ringkäigulehega parajalt sebitud, et kõik vajalikud templid allkirjad sellele peale saada.
Finantsosakonnast protsessisini välja aasta tasu, mis oli ette nähtud I klassi spetsialistile (mida oli miskipärast pidevalt makstud III klassi järgi). Aga kätte ma selle sain.
Jama tekkis lõpus viimase sirge peal kui väeosa komandör, polkovnik Shepelin, avastas, et olin paradka püksid veits kitsamaks õmmelnud. Kisa oli kõva, aga meie major aitas ära rääkida ja välja ma sealt sain.
Ei tahtnud minna rongi peale, mis oleks logistanud mitu päeva. Selle asemel sõitsime majoriga kohalikule lennuväljale, kust käis lennuk Riiga, saime vormistada tasuta rongipileti vautcheri lennukile ümber ja pokaaa!!!

Nii-et ei saa ühtegi santi sõna öelda. Oli väga mõistlikke ja arusaavaid ohvitsere NA-s

Kõrgemate ülematega suurt kokkupudet polnud.

Meeles on patarei vanemohvitser ja hilisem patarei komandör vanemleitnant Kotenko, nime järgi vist Ukraina päritolu. Minuteada oli meie polk ja patarei ta esimene teenistuskoht, vanemohvitserina oli tema töökoht patarei tuleliinil ja mina olin tema "arvutaja". Noor, mitte väga ära joonud, lõbus ja sõduritesse inimlikult suhtuv mees. Kahjuks tegi kiiret karjääri ja lahkus juba enne mind.
Siis oli veel üks starlei, Afgaanis käinud mees, kes oli kogu nõukaarmees sügavalt pettunud ja üritas kogu hingests ealt lahti saada.

Ja siis "eluaegne kapten" Mihhailov, divisjoni staabiülem, üks asjatundlikemaid suurtükiväe ohvitsere, keda sai nähtud. Ka Asgaani-meesTema väeosast olid Afgaanis kaks tadžikki ülejooksnud ja see pani ta ülendamisele kriipsu peale väidetavalt.

Niisuguste ohvitseridega oli mõnus asju ajada

Sõjaväes 71/73 kolistasin ringi päris suurel pindalal. Ja ohvitseridest võiks kokkuvõtvalt öelda seda, ennekõike inimesed 24 tundi ööpäevas ja selle sees mingi osa ööpäevast ohvitserina.
No mis ma selle all mõtlen. Inimesed kõigi oma puudustega ja kus ka inimesed koos ei ole, alati on neid, kellega koos olla ei taha.
Ka siin Eestimaal ja just lausa praegugi.

Kehtis ka sel ajal arvamus, et haridus lolli ei riku. Ja midagi pole teha, ei sobi igaüks ohvitseriks, kuigi kiitusega sõjakooli lõpetanud. Tehnikast arve peas nii et tapab aga sõdurite hulgas naerualune. Pagunid majori omad. Ta oli eluvõõras ja teda narriti. Muidugi oli ta siis päevast-päeva tige.

Samas päris suur osa soldateid tegid kõik selleks, et neid usaldada ei saaks.
Nina täis tõmmates jama kokkukeerates loota, et otsene vastutaja rõõmust käsi plaksutaks, vist on palju loota.

Oma kogemused on sellised, et vähe oli neid kelle kohta saan öelda, loomult tõbras. Ja ka siis suurel osal vaenu ise millegagi provotseerinud.

Ohvitserid ise rääkisid, et peale sõda oli inimlikkusega hoopis hullemad lood. 5-6 klassi haridusega ohvitseriks saanuid palju ja süsteemset ohvitseriharidust vähestel. Seega agaraid lolle hulganisti.

Olen täieti veendunud, et kui elus ei vedanud, siis võis tõesti aastakümneid hiljemgi selliste kamandajate alla sattuda, et sitamaitse päevast-päeva suus. Kroonus ju lahkumisavaldust ei kirjuta ja teise teenistuskohta omal soovil ei saadeta.
Ise olen kohanud hulganisti väga häid inimesi(ohvitsere) ja ainult paari kiuslikku.

Nagu on lolle iga rahva seas, nii on neid ka ohvitseride seas. Meie väeosas sai vähemalt kahe sellisega kokku puututud. Üks oli meie oma roodukas kapten Hui Zamarozhenõi. Sellele värdjale ei maksnud midagi rood öösel kell 3 üles tõsta ja lasta kasarmust kõik liikuv inventar (kapid kaasaarvatud) poole kilomeetri kaugusele tassida, et seal "kasarmu" piinliku hoolega maastikul paika panna, ning seejärel lasta kõik sisse tagasi tassida ja piinliku hoolega uuesti paika panna. Ainult selle pärast, et kellegil ei rippunud partjankad tabureti küljes nagu ette nähtud, vaid oli need sushilkasse kuivama viinud. Inimlik, eks ole?:twisted:
Teine selline oli zam kombrigadõ po strojevoi tshasti podpolkvnik Pizdets Pizdatov Huievitsh. Teda vältisid isegi ohvitserid, eriti kui nad roodu pidid kolonnis kuhugi viima. Korduvalt tegime rividrilli, selle asemel, et sööklas lobi näost sisse ajada. Podpolkanile ei meeldinud, kuidas talle au anti, rekord oli vist 26 korda tema eest läbi marssida. Ülim inimlikkus ju .
Vastupidine näide kah (neid oli veel ja olen foorumis neist juba kribanud), jõudsin peale aastavahetust puhkuselt väeossa tagasi, seal oli ainult narjaad ja prapor (meil hüüti kusok, ehk siis tükk, tükike), kõik ülejäänud olid poolaasta kontrollarvestusel. Läksin tiira-taara-tuut-tuut kohale ja kandsin ette. Prapor silmitses mind ja ütles, et Lohe Gorõnitshi hingeaur on minu omaga võrreldes lillelõhn. Nuputas hetke ja ütles, et sellisena pole mul väeosas vaja töllerdada (olime DDR-is), käskis mul järgneda ja kõmpisime tema poole koju, käskis naisel mulle süüa anda ja näitas magamiskoha kätte. Õhtul raputas mind maast lahti, andis pitsi mingit lahjat likööri ja käskis minna roodukale ette kandma saabumisest edasiseks teenistuseks.

jubedad uroodid need jackpuugi natsalnikud juhtunud , loodan et sõdurid tegid neile ka väärilisi vastuteeneid

õnneks endal nii inimlikke natsalnikuid polnud , osa olid ka ikka aga ka nemad väsisid ega viitsinud

Kalleb, elu läks mõistlikumaks peale selle, kui meile saabus uus brigaadikas, Afgaanist. Kahtlasel kombel saabus temaga samal ajal veel "afgaane". Brigaadikas (polkovnik) oli ülikonkreetne, kui mingi patutegu läks temani välja, siis tegi oma otsuse ausalt. Oli juhus, kus sõduri ja ohvitseri vastaseisus sai karistada ohvitser! Koos temaga tuli väeossa noor prapor, kah "afgaan". Ei suuda praegu meenutada, kuid mingi komsomolitegelane ta oli po dolznosti brigaadis. No vot, tema käest võitsin kasti õlut leppimise peale, sest RPG-st laskmises sain kuuest 2 rohkem pihta kui tema .

jah eks hirm oli see mis ohvitsere vaos hoidis , olen näinud ohvitsere kes värisesid kui puutusid kokku mõne kindrali või kõrgemalseisva polkovnikuga

muidu olid kõvad mehed küll ja keerasid dembli voodit ümber kui too juhtus podjommi ajal magama