=Nebelwerfer= kirjutas:tänan, hea info eest!
kahjuks pole mul narva pat. 3. osa käepärast aga seal oli samuti ühes kirjas juttu oppelni all olnust , vähemalt kahest eesti tankimeeskonnast kellest 1 lasti sodiks ja teine pääses.
kuna see info pärines 60`tel kirjutatud hukkunud eestlasest tankikomandöri lese kirjast siis ei osanud ma ka sellest midagi arvata!
Raamatust "Visadus Võitis" pataljon "Narva" ajalugu III
ILMAR SELGISE MÄLESTUSEKS
Katkend Endel Lassi kirjast Ilmar Selgise õele Ellenile 18. mail 1962. a.
Tervitusi Tallinnast,
......Ilmariga olin koos Narva ja Läänerindel ja pärast Saksamaal. Säält läksime 1944. aasta lõpul puhkusele Austria pealinna Viini. Tulime tagasi 1945. aasta 10. jaanuaril. Siis saadeti meid kooli, aga õnnetuseks meie ei saanud seda lõpetada, front tegi kõigele lõpu pääle. Selle kooli nime ma jälle ei mäleta, kus viibisime. Nii et, see ei ole kunagi õige ja seda Teie ärge kunagi uskuge, et Ilmar oli vangilaagris ja viidi Venemaale. Muidugi huvitab Teid see, miks ma teda taga otsisin, õigemini tema omakseid. Teate, Ellen, ta oli mulle rohkem kui sõber. Kui palju kordi olin temaga ühes maganud, palju oleme temaga ühest katlast suppi söönud. Võib-olla mõtlete, miks ma just temast kirjutan ja et ta oli mulle hää sõber. Neid ridu on mul raske paberile panna. Ellen, jäime 27 mehest, kellega koos olime, kahekesi järele. Teised langesid raskes lahingus! Saksamaal olime oma vanast põhjast ainult kahekesi. Leppisime temaga kokku. Ükskõik kumb kunagi kodumaale enne jõuab, otsib üles teise omaksed. Seda siiski pidin tegema mina. Ellen, olge nüüd nii pai ja ärge kurvastage. Ma ei taha Teid enam piinata, et peate teda ootama. Tean, et iga õde ootab oma venda koju. Ellen, aga Teie vennas enam kunagi ei tule.
See oli 1945. a. aprillis, olime Saksamaal ümberpiiratud Oppelni linna juures. Eesti väeosa murdis säält siiski raskete kaotustega läbi, sääl hulgas oli ka Ilmar,
ta oli raske tanki komandör. Mina jäin
oma masinaga mõnisada meetrit läbimurdekohas toppama, sain täistabamuse
masina lintidesse, aga Ilmar omaga tuli õnnelikult läbi. Nagu mulle pärast mehed rääkisid, oli Ilmar küsinud, kas minu masin tuli ka kohale. Aga jalaväelased olid öelnud, et see ja see masina tüüp ja number seisab sääl küla taga purustatud roomikutega. Maa oli lage, päeva ajal oli mul säält ühes meeskonnaga äratulek raske ja venelased olid iga tund sisse murdmas. Sain suure vaevaga Ilmariga raadioühenduse. Küsis minult, kas oled elus ja terve. Vastasin, et kõik oleme kuuekesi veel elus, aga kui kauaks. Masin, millel oli Ilmar, jäi veel esialgu meist 9-st üksi järele. Viimased sõnad olid temal minule: "Tulen kohale ja vean su ära, kaua sa sääl hallitad." Ta murdis uuesti rõngasse sisse tagasi ühes ühe jalaväerühmaga, mis anti toetuseks kaasa. Sääl sattus ta masin vaenlase rasketele tankidele. Nii et nad meieni ei jõudnud. Nende masin sai kogu meeskonnaga mitu täistabamust ja plahvatas põlema. Meie juurde jõudis siiski jalaväe kümmekond meest ja päästsid meid viimasel minutil. Aga masin jäi mul ka niisamuti puhkama kui eelmisedki. Küsisin meestelt, kas Ilmari masinast pääses keegi ka ära? Aga vastus oli: "Mitte keegi, kõik surid ja hukkusid tules." Meie neist 16 mehest, kümnest võõrast ja kuus meie masinast, jõudsime kohale haavatult ainult neli. Teised jäid puhkama Saksamaa mulda. Mul oli temast nii kahju, aga midagi polnud enam teha. Tean, Ellen, et ta tegi seda vabatahtlikut et rõngasse tagasi tuli. Ta ohverdas oma vere selleks, et teisi päästa. Pääle selle autasustati Ilmari. Aga mis see enam aitab. Pääle surma tehku mis tahavad.
Ellen, ärge kurvastage. Ta ei teinud kellelegi häbi. Nii oleks meist teinud igaüks, kui seda oli vaja rasketel tundidel.....
Tervitab Enn.
Tõenäoliselt on selles loos tegu Sturmgeschütz Abt 20 ehk PzJäg Abt 20 Sturmgeschütz-Kompanie ehk Jagdpanzer Kompanie meestega. Kuna jutust tuleb välja, et kasutusel on olnud erineva suurusega riistasid, siis tundub versioon, et Eesti Diviisil olid vaid Hetzer tüüpi jahitankid, mitte vett pidav olema.
