Mereväe juhtkond toetab piirivalve ja mereväe laevastiku koondamist ühte sadamasse.
Samuti leitakse, et riigi seisukohalt oleks mõistlik ühitada veelgi eri ametkondade dubleerivaid tegevusi.
Eesti Päevaleht kirjutas möödunud nädala alguses, et kaitseministeeriumi juhtimisel analüüsivad siseministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium võimalusi, kuidas koondada tulevikus ühte riigisadamasse mereväe ning politsei- ja piirivalveameti (PPA) laevad ja kaldabaasid ning tihendada koostööd Miinisadama ja Hundipea sadama vahel. Ka mereväe juhtkond leiab, et riigilaevastiku ühendamine on kõige mõistlikum ja raha säästvam ettevõtmine.
Kuid milline sadam võiks saada selleks ühiseks koduks? Mereväe ülema ülesandeid täitev kaptenleitnant Ivo Värk leiab, et kõige mõistlikum asukoht oleks läbi aegade sõjasadama ülesannet täitnud Miinisadam, kus on piisavalt ruumi ja potentsiaali. Kui seal veel üks kai renoveerida ja ka sadamat veidi süvendada, saaks Eesti võtta vastu kõik liitlaslaevad, mis praegu on kesklinna sadamasse suunatud. Merevägi ja PPA on omavahel kõik detailideni läbi rääkinud, suurem küsimus on, kas ja kui palju on eri ministeeriumid nõus investeerima.
Kaitseminister Mart Laar on kinnitanud, et ühise infra-struktuuri arendamine säästaks maksumaksja raha ning betooni asemel saaks riik investeerida rohkem inimestesse ja sisulistesse võimetesse. Analüüs sadamate kohta valmib selle aasta lõpuks, seejärel esitatakse vastavad ettepanekud valitsusele otsustamiseks.
Laari juhtimisel on alustatud ka kaitseväe uue kümneaastase arengukava väljatöötamist, mis on toonud kaasa kuulujutte kuni miinijahtijate müümise ja mereväe baasil relvastatud rannakaitse loomiseni. Samal ajal aga pole kaitseminister ega ka praegune ja tulevane kaitseväe juhataja kordagi väitnud, et miinijahtijad tuleks maha müüa. Küll on öeldud, et mereväe puhul tuleb vaadata, kas tema funktsioonid lähevad kokku 15 aastat tagasi otsustatuga ja kas ta on arendanud teadlikult miinitõrjevõimet. Seda, kui võimekad praegu ollakse, näitab see, et mõned meie mereväeohvitserid kujundavad NATO seisukohta miinitõrje valdkonnas. „Kuid eksperdiks kujunemine on viimase 14 aasta järjepidev töö,” rõhutas Värk.
Värk ja mereväe staabiülem kaptenmajor Jüri Saska kinnitavad, et kolm alates 2007. aastast ostetud miinitõrjelaeva on ühed paremad, mis maailmas üldse on saada. Ent see arv on professionaalide hinnangul minimaalne ja optimaalne, täitmaks ülesandeid nii kodus kui ka liitlaste heaks.
Kuna miinitõrjelaevadega saab täita ka kõiki neid kohustusi, mis PPA-l tegelikult on – patrulli, mereseiret, merepäästet –, siis oleks laevastike ühendamine igati mõistlik ja riigimehelik samm. Siiski tuleb rõhutada, et praegu on räägitud vaid baaside ühendamisest ja kokkuhoiust ühise tehnilise baasi kaudu. „Kuid ma ei näe otsest kokkuhoidu, kui me ei hakka laevastikku ristkasutama,” märkis Saska.
Uusi laevu ei tule
Uusi laevu ei kavatse Eesti kindlasti juurde osta, pigem loodavad mereväelased, et praegu tehtavas kaitseväe kümne aasta arengukavas arvestatakse olemaolevate laevade ülalpidamist ja mõningat moderniseerimist. Selleks et miinijahtijal järgmisel aastal teatud asju remontida, tuleb otsused langetada juba praegu ja varuosad ära tellida. Kõige kiiremini tulevad need kohale kuus kuud, tavaline on 18 kuud. Ja kui midagi läheb ootamatult katki, tuleb brittidelt abi paluda – oma ladu Eestil pole.
Soomlased tellisid hiljuti uued miinijahtijad ja neid ehitatakse Itaalias. „See on näide lakmuspaberilt, et miinitõrje Läänemere põhjaosas ei ole out. Vastasel korral ei ehitaks meist põhja pool olev riik uusi miinijahtijaid. Aga meie polegi kunagi öelnud, et miinitõrje peab olema. Ei pea. Meie asi on öelda, mida selle puudumine kaasa toob,” ütles Saska.
Tsiviilelanikud pole selle peale ilmselt tõesti mõelnud – no milleks meile rahuajal miinijahtijad?! Vastus on lihtne: kui meil pole miinijahtijaid, on meid väga lihtne mineerida. Kui räägime, et ootame liitlasi appi kriisi- või sõjaolukorras, siis ei tule keegi kohale, kui siia on puistatud miine või puudub info selle kohta, mis meie merepõhjas paikneb. Seetõttu kontrollivad miinijahtijad rahuajal pidevalt konkreetset laevateed, mis on varem NATO-ga kokku lepitud. Merepõhi kaardistatakse põhjalikult ja detailselt – piltlikult öeldes on kaardil iga kivi või ese –, et hiljem oleks väga kiiresti võimalik muutusi fikseerida. Sõjad on näidanud, et enamik kraamist – lausa 95% – tuuakse maismaale paisatud vägede toetuseks sisse meritsi.
Mineerida saab edukalt ka rahuajal. Konventsioonide kohaselt peab mineerija vaid ütlema, et pani sinna või teise kohta miinid. Kuid ega neid ei peagi paigaldama, piisab vaid ähvardusest. Ja kui nüüd Eestil puuduksid miinijahtijad ja hüpoteetiliselt oleks siia paigaldatud miinid või sellega ka ainult ähvardatud – siis mitu laeva saadaks merele näiteks Tallink või mitu neist väljuks Muuga sadamast? Ilmselt mitte ühtegi. Mis saab aga Eesti majandusest, kui meritsi on takistatud nii transiit kui ka reisijatevedu?
Soomlased on oma uute miinijahtijate hankedokumentatsioonis kirjutanud, et Soome võib end majanduslikult saareks pidada, kuna 99,5% kogu nende kaubast tuleb sisse merd mööda. Seega – me ei saa sõja ajal rääkida ainult sellest, et NATO liitlased toovad vägedele siia kraami juurde. Tegelikult peavad ka inimesed ja riik edasi elama.
Nii leiabki Saska, et kuigi me ehk ei alahinda merekeskkonna olulisust, ei mõista me, mis saab siis, kui mereteed on ühel hetkel kinni. „Selleks et teada, mis kriisiolukorras riiki kohale jõuab, võiksid kõik inimesed lugeda Talvesõja kohta. Kui heas olukorras soomlased Talvesõja ajal olid ja kui palju neile siis välisabi tegelikult tuli ja sellest, mis tuli, kohale jõudis,” ütles Saska.
Saskal ja Värgil pole midagi sellegi vastu, kui merevägi saab ka relvastatud rannakaitse. „Aga on oluline, et meile jääb ka miinitõrjevõime – see on üks väheseid võimeid, mida saame kompleksselt välja arendada, mis on Eesti-suurusele riigile jõukohane ja kus meil on pädevus ning ekspertiis,” viitas Värk.
Värgi hinnangul vajab terviklikku lahendust ka mereseire ja info laevaliikluse kohta.
Kusagil Eestis on see olemas, kuid paraku mitte terviklikult. Põhjus on taas lihtlabane: meil on kolm erinevat keskust – mereväe, piirivalve ja veeteede ameti juhtimiskeskus –, mis kõik asuvad kolme kilomeetri raadiuses. Tegemist ei ole eri ametkondade suure egoga, nagu nad ei mahuks ühte ruumi istuma, vaid riigil pole siiani olnud terviklikku käsitlust. „Loodan tõsiselt, et koos istuv komisjon, mis vaatab mereseire riikliku lahenduse peale, paneb need asjad ühtekokku. Ma ei tea, kus see olema saab ja kas ta saab olema virtuaalselt või füüsiliselt ühtne mereseire inforuum, aga igal juhul on ühildamine mõistlik ja riigile igati taskukohasem,” viitas Värk.
Saska lisas, et kõik otsused peavad lähtuma eelkõige sellest, mis saab kriisi- või sõjaolukorras, kus ükski telefon ei tööta ja arvuti ei võta enam pilti ette. „Sest kui need asjad ei toimi täna, mil saame helistada ja meile saata, siis miks peaksime arvama, et need toimivad kriisisituatsioonis?” küsis Saska.
Läti ja Leedu on seireküsimused üle elanud, Soome oli seal, kus Eesti praegu, ligikaudu 15 aastat tagasi. Lätis on mereseire mereväe all, kelle ülesanne on ka tagada merepiiri turvalisus. Leeduski tegeleb nii seire kui ka suures osas pääste- ja reostustõrjega merevägi, kellel on tihe koostöö politsei ja piirivalvega.
Eraldi on aga sõja- ja piirivalvelaevad – ühendatud on juhtimine.
Aidata saab ka tsiviilelanikke
Omaette teema on barokamber. Kuigi barokambreid on ka Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Tartu ülikooli kliinikumis, on mereväel ainus, mis suudab sukeldumisõnnetuste korral viia rõhu tasemele 50 meetrit, ülejäänud on võimelised 20 meetri sügavusel olevat rõhku tekitama. Ja kui mereväe kambriga on probleeme, tulevad Eestile taas kord appi soomlased, nii nagu ka merepääste puhul.
Lisaks suudetakse mereväe kambris ravida kessoontõbe ja anda ravi eri gaasisegudega, haiglates tehakse üksnes hapnikuravi. „Meie barokambril pole tervisekaitseameti luba ja seetõttu me ei saa sinna võtta tsiviilelanikku – kui temaga seal midagi juhtub, siis vastutame meie. Aga sellest kambrist saaksid kasu kõik: nii meie tuukrid kui kogu Eesti ühiskond. Meil on ka ainus kvalifitseeritud allveemeedik Eestis,” viitas mereväe ülema ülesandeid täitev kaptenleitnant Ivo Värk.
„Aga mis saab, kui see ainus allveemeedik on puhkusel ja Eestist ära? Kambri uks on kinni ja kambri võimekus on riigis puudu,” nentis mereväe staabiülem kaptenmajor Jüri Saska.
Värgi ja Saska poolt viidatu näitab, et mereväes on eksperdid, keda saaks kasutada mitmel eri moel, ja koostöö oleks tõhus mõlemale poolele.
Päris palju on haigusi ja vigastusi, mida saab ravida barokambris. „Kui lapseootel naine saab vingumürgituse, siis lootest pole võimalik vingugaase muud moodi välja saada, kui naine tuleb barokambrisse panna,” tõi Värk näite.
Mereväelaste sõnul ei peakski see kamber nende juures paiknema, oluline on, et riigil oleks ühtne poliitika.
Just mereväes on ka ainus valmisolekus tuukriüksus. Kui Lõuna-Eestis keegi upub, kutsutakse appi merevägi. Suur osa mereväe tuukrite ajast läheb ka PPA-st ametiabi taotlusega tulevate tellimuste täitmiseks – nad otsivad asitõendeid ja laipu.
Tuukrid teevad koostööd ka veeteede ametiga, sest neilgi pole oma tuukreid. Kogu selle töö – kui poide küljest midagi põhja läheb pluss laevaohutusega seotu – teevad ära mereväe tuukrid.
Pilk on pööratud uutele ohvitseridele
Mereväes on alates 2011. aasta algusest lahkunud üle neljakümnest allohvitserist suudetud taasvärvata 70% (35) ja kümnest ohvitserist 30% (3).
Lahkutud on peamiselt väikese palga pärast. On mehi, kes peavad armastusest elukutse vastu hambad ristis vastu – isiklikud sõiduautod on maha müüdud, kuid kodust ei tahaks loobuda. Kas palgatõus terendab, ei oska praegu keegi öelda.
Kuid osa mehi on erasektorist, kus palgad suuremad, tagasi tulnud – põhjuseks kirg mereväe töö vastu. Tagasitee pole lukku pandud ka erafirmadesse piraadiküttideks läinud meestele, hea kogemusega inimesed on alati teretulnud. Siiski vaadatakse teraselt, kuidas tagasitulija enne lahkumist hakkama sai ja mida ta on vahepeal teinud. Lisaks uurib kapo, kas tal pole vahepeal olnud kokkupuudet sellise firma või organisatsiooniga, mis kaitseväega kuidagi kokku ei sobi.
Personalipuudusest suuremaks probleemiks peab Ivo Värk siiski viimasel viiel aastal soiku jäänud ohvitseride koolitust, mis lõi suure augu järelkasvu. Värk liigitab selle juhtimisvea alla.
Viimane ohvitser tuli Saksamaalt koolituselt tagasi 2006. aastal. Kõik varasemad välismaised koolitused olid korraldatud tänu abipakettidele, mida enam pole. Nüüd avati kõrgemas sõjakoolis esimest korda mereväe õppesuund, sinna asus õppima viis uut mereväeohvitseri, kaks tulevad lisaks üle maaväest. „Me võime vähendada mereväe tegevusi, kuid suurimaks prioriteediks on panustada neile inimestele, neid koolitada. Sest kui me ise ennast taas ei tooda, siis kaomegi ära,” tõdes Jüri Saska.
Vajaduse korral tuuakse lektorid kohale ka välisriikidest, kuid üldiselt põhineb sõjakoolis ohvitserikoolitus kolmel moodulil: esimene aasta on ohvitseri üldkoolitus, teine aasta mereakadeemias laevapõhine mereline koolitus ja kolmas puhtalt meresõjaline koolitus.
Kuigi mereväes on personalipuudus, on kõik laevad mehitatud ja käivad merel, välja arvatud lipulaevaks kutsutav Admiral Pitka. Selle laeva tarbeks pole viimased neli aastat raha eraldatud ja remondid on seetõttu kuhjunud. Sõjalise kaitse tegevuskavas aastateks 2012–2015 on Admiral Pitka taaskäivitamiseks ressurss siiski olemas ja kui kõik läheb plaanipäraselt, on laev 2014. aastaks remonditud.
Laevale on mõeldud paigaldada 76 mm kahur, kuid siiski ei saa Admiral Pitkast pärast remonti battleship, mille kõige lähedasem tõlkeversioon on ristleja. Admiral Pitka on ka laev, mille Eesti on NATO-le deklareerinud miinitõrje staabi laevana, ja selleks funktsiooniks tuleb ta uuesti käima panna. „Ja kui me räägime laevade ristkasutusest, siis tõenäoliselt ei ole riigis paremat laeva selle ülesande täitmiseks mereväelaste ja piirivalvurite vahel kui Pitka, millega saab sõita igasugustes ilmaoludes ja ilma piiranguteta,” viitas Saska.
