Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Tegelikult ikka sedapidi, et kui pahad ameeriklased on suutelised venelaste ballistilised raketid alla tulistama, võiks see tekitada ameeriklastes soovi karistamatult(enam-vähem) venelaste tuumajõududele preventiivselt ära teha. Seda pidas Makarov silmas.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Nojah, aga iga mõtlev inimene saab aru, et mingi näputäis suure tegevusulatusega maapealseid püüdurrakette või väikese tegevusulatusega laevadel paiknevaid ei taga küll mingit "ootamatu löögi võimalust". Sellest saab aru ka iga elu jooksul minimaalselt 7 aastat sõjalistes õppeasutustes õppinud vene kindral. Ja Makarov ütlebki, et "illusoorne".
Ka siis, kui USA sokutaks sinna salaja Pershing raketid 10 tk, ei taga see ikkagi mingit "peatukstegevat ootamatut esmalööki" - vaadake Venemaa geograafilist ulatust. Nendega saab hävitada paar raketibaasi Euroopa-osas ja kõik. Kaug-Itta või Murmanskisse nad ei küüniks ikkagi. Lisaks on iga suurriigi tuumajõud rajatud nii, et isegi strateegiliste juhtimiskeskuste tabamisel rakendub "surnud käsi" - seega pole ka erilist pointi Moskvat aurustada, sest ICBM-id stardivad ikkagi. Seepärast puudubki mõte piirduda komandokeskuste (nt Norad) hävitamisega, vastase tuumajõudude neutraliseerimine saab toimuda vaid tema tuumarelva ja kandjate hävitamisega enne nende starti. Vene superkindlustatud maa-alused stardishahte hävitada on tükk tegemist - öeldakse, et nende vastupidavus on 7000 psi ülesurvet (võrdluseks: tüüpiline eraldiasuv tsviilvarjend on ca 15 psi). Veel suurem jõupingutus on tabada strateegilisi pommitajaid, mille asukohta teispool maakera õhuruumis ei tea.
Kui mingi asi ohustab vene tuumajõudusid ootamatu "peatukstegeva rünnakuga", on need paarkümmend jänkide ballistiliste rakettidega+ Tomahawkidega allveelaeva, mis võivad tõesti vähemalt rannikule ligidal asuvad vene tuumajõud (raketibaasid, lennuväljad, allveelaevade baasid, komandokeskused) aurustada enne kui peakorter vastulöögi käsu annab.
Küsimus on lihtsalt löögi mastaabis. Kui venelane suudab välja lasta paarsada ballistilist raketti USA suunas, mis lendavad hoopis teisele poole ja millest enamus asub väljaspool raketikilbi tuleulatust, siis ainuke relv, mis seda nullida suudaks on USA aatomiallveelaevad.
Ometi ei vehi Makarov riistaga nende baaside suunas (mis reaalset ohtu peidavad).
Seepärast ongi küsimus, et ega seda piiritust vanasti liigselt pole pruugitud.
Ka siis, kui USA sokutaks sinna salaja Pershing raketid 10 tk, ei taga see ikkagi mingit "peatukstegevat ootamatut esmalööki" - vaadake Venemaa geograafilist ulatust. Nendega saab hävitada paar raketibaasi Euroopa-osas ja kõik. Kaug-Itta või Murmanskisse nad ei küüniks ikkagi. Lisaks on iga suurriigi tuumajõud rajatud nii, et isegi strateegiliste juhtimiskeskuste tabamisel rakendub "surnud käsi" - seega pole ka erilist pointi Moskvat aurustada, sest ICBM-id stardivad ikkagi. Seepärast puudubki mõte piirduda komandokeskuste (nt Norad) hävitamisega, vastase tuumajõudude neutraliseerimine saab toimuda vaid tema tuumarelva ja kandjate hävitamisega enne nende starti. Vene superkindlustatud maa-alused stardishahte hävitada on tükk tegemist - öeldakse, et nende vastupidavus on 7000 psi ülesurvet (võrdluseks: tüüpiline eraldiasuv tsviilvarjend on ca 15 psi). Veel suurem jõupingutus on tabada strateegilisi pommitajaid, mille asukohta teispool maakera õhuruumis ei tea.
Kui mingi asi ohustab vene tuumajõudusid ootamatu "peatukstegeva rünnakuga", on need paarkümmend jänkide ballistiliste rakettidega+ Tomahawkidega allveelaeva, mis võivad tõesti vähemalt rannikule ligidal asuvad vene tuumajõud (raketibaasid, lennuväljad, allveelaevade baasid, komandokeskused) aurustada enne kui peakorter vastulöögi käsu annab.
Küsimus on lihtsalt löögi mastaabis. Kui venelane suudab välja lasta paarsada ballistilist raketti USA suunas, mis lendavad hoopis teisele poole ja millest enamus asub väljaspool raketikilbi tuleulatust, siis ainuke relv, mis seda nullida suudaks on USA aatomiallveelaevad.
Ometi ei vehi Makarov riistaga nende baaside suunas (mis reaalset ohtu peidavad).
Seepärast ongi küsimus, et ega seda piiritust vanasti liigselt pole pruugitud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Masse pöördesse ajada ning populismi arendada kõlbab ju küll. Venelaste kisal oleks alust vast siis, kui USA paigaldaks kahe mandri vahele Aegis süsteemidega varustatud laevu(mida jäämassiivi sulamisel ja laevatamisolude paranedes ilmselt ka teha tahetakse). Aga 600 km tegevusulatusega püüdurraketid ei suuda ei Poolas ega Rumeenias venelaste ballistilisi rakette ohustada. Samas läheb lühim tee Iraanist USA läänerannikule tõepoolest üle Rumeenia ja Poola. Nii kummaline kui see ka vandenõuteoreetikutele ei tundu...Nojah, aga iga mõtlev inimene saab aru, et mingi näputäis suure tegevusulatusega maapealseid püüdurrakette või väikese tegevusulatusega laevadel paiknevaid ei taga küll mingit "ootamatu löögi võimalust".
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Just. See on kas siseriiklikuks tarbimiseks mõeldud populism või on vana tõesti piiritusega liialdanud.
Iga natukenegi asja tönkav inimene saab sellisest lollusest aru.
Vene peavoolumeedias aga mingit arvamuste paljusust ei ole ja seal kõlbab vaenlase kujuga hirmutamine küll.
Ballistiliste rakette massi nottimine on ikkagi tähesõdade programmi teema, nende ründamine kiirendusfaasis ja terminaalses faasis on tänase tehnika arengu juures siiski väheproduktiivsed tegevused.
ICBMi lennu apogee on kuskil 1200 km kõrgusel ja isegi maalähedasel orbiidil on see küllalt keerukas tegevus.
Kõikide maapealsete süsteemide probleem on aga siiani nende kiire ummistamise võimalus (nii tegelike kui ka prügi-lõhkepeade hulgaga).
Venelased lahendasid hulga lõhkepeade ja "sodi" probleemi muidugi massiga - detoneerides suuri tuumalaenguid nende teel.
Juba ICBM-i lennu parameetrid on sellised, et vähemalt rakettide kasutamisel peavad vasturakettide parameetrid olema juba ballistilise raketi klassist, mis tingib nende ülikalli hinna.
Kui vastane laseb sulle ühe ICBMi pealt 10 lõhkepead ja 20 decoyid, oled sa sunnitud nende elimineerimiseks kulutama 10-30 raketti.
Seejuures tasub eristada üksikute usuhullude vanu üksikuid Scude tabavad relvad ei päde massilise tänapäevaste rakettidega teostatava rünnaku korral.
http://olive-drab.com/od_nuclear_icbm.php
Arvesta seal pildil trust termination 300 km kõrgusele, see juhtub mingi 200 km kaugusel baasist.
Selleks ajaks kui Siberis asuvast baasist rakett jõuab ranniku kohale, on ta mitmesaja kilomeetri kõrgusel.
Seal on vaja juba nn eksoatmosfäärilisi püüderakette.
Iga natukenegi asja tönkav inimene saab sellisest lollusest aru.
Vene peavoolumeedias aga mingit arvamuste paljusust ei ole ja seal kõlbab vaenlase kujuga hirmutamine küll.
Ballistiliste rakette massi nottimine on ikkagi tähesõdade programmi teema, nende ründamine kiirendusfaasis ja terminaalses faasis on tänase tehnika arengu juures siiski väheproduktiivsed tegevused.
ICBMi lennu apogee on kuskil 1200 km kõrgusel ja isegi maalähedasel orbiidil on see küllalt keerukas tegevus.
Kõikide maapealsete süsteemide probleem on aga siiani nende kiire ummistamise võimalus (nii tegelike kui ka prügi-lõhkepeade hulgaga).
Venelased lahendasid hulga lõhkepeade ja "sodi" probleemi muidugi massiga - detoneerides suuri tuumalaenguid nende teel.
Juba ICBM-i lennu parameetrid on sellised, et vähemalt rakettide kasutamisel peavad vasturakettide parameetrid olema juba ballistilise raketi klassist, mis tingib nende ülikalli hinna.
Kui vastane laseb sulle ühe ICBMi pealt 10 lõhkepead ja 20 decoyid, oled sa sunnitud nende elimineerimiseks kulutama 10-30 raketti.
Seejuures tasub eristada üksikute usuhullude vanu üksikuid Scude tabavad relvad ei päde massilise tänapäevaste rakettidega teostatava rünnaku korral.
Need asjakesed võivada hästi toimida Põhja-Korea või Liibüa Scudide või muude asjade vastu, millele pääseb piisavalt ligidale, aga isegi trügides nn NSVL polaaraladele oma Aegistega minuarust pole mõtet, sest seal kohal on raketid juba liiga kõrgel. ICBM jõuab kiirendusfaasi (kuni 5 min) lõpuks juba 300-400 km kõrgusele ja arvestades Aegiste relvakonteinterite reaalsest suurust ei ole sinna võimalik paigutada selliste tabamiskõrgustega rakette. Selleks peab tänase raketitehnoloogia taseme juures olema Aegise-laev umbes lennukikandja suurune, et mahutada kümneid 15-20 meetri pikkusi ja kümneid tonne kaaluvaid püüderakette. Vene inimene pole ka rumal ja ta on oma raketibaasid paigutanud ikka piisavalt sügavale sisemaale, sellest on abi ka muude katsete (nt lennukite) vastu (USA-s samamoodi).Venelaste kisal oleks alust vast siis, kui USA paigaldaks kahe mandri vahele Aegis süsteemidega
http://olive-drab.com/od_nuclear_icbm.php
Arvesta seal pildil trust termination 300 km kõrgusele, see juhtub mingi 200 km kaugusel baasist.
Selleks ajaks kui Siberis asuvast baasist rakett jõuab ranniku kohale, on ta mitmesaja kilomeetri kõrgusel.
Seal on vaja juba nn eksoatmosfäärilisi püüderakette.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Võibolla kardavad venelased, et raketikilp on üks osake USA poolt arendatavast raketitõrjekilbi suuremast süsteemist.
Olemasoleva raketiohu vastumeetme kriitiline osa on võimalikult varakult saada teada raketi või rakettide stardist.
Et, seda tõhusalt teha, tuleks rakettide starti tuvastada juba algfaasis see tähendab, et tuvastussüsteemid on seda tõhusamad mida lähemal nad võimalikele raketistardi kohtadele paiknevad (nt väiksem maakera kumerusest tulenev mõju) ja üks statsionaarne radarisüsteem on üsna kuluefektiivne lahendus võrreldes muudele variantidele (nt pidev seire õhust vms).
Ei saa välistada, et USA jaoks ei ole raketikilbi eesmärgiks niivõrd rakketide püüdmine, kuivõrd infovõrgu loomine saamaks teada raketistartidest. Üksikute ja kaheldava tõhususega püüdurraketid on ainult seepärast, et luua mingi motivaator neile riikidele ja piirkondadele, kuhu raketikilpi tahetakse rajada. Jänkid "müüvad" seda raketikilpi kui omaette eesmärgiga niššikaitset aga tegelikkuses võib tegemist olla ühe suurema eelhoiatussüsteemi osaga ja just USA enda kaitseks. Sellise süsteemi rajamine võib olla ajaliselt nii pikk, et üksikuid lõike vaadates ei tarvitse kogu pilti haarata. Miks ei või olla variant, et USA piirab ebasõbralikud riigid eirnevate eelhoiatusradaritega ja see kuskohast püüdurraketid stardivad on juba teine teema. Näiteks kõrgelt lendavaid rakette on mõtekam püüda orbiidilt ehk maapealt tuleb hoiatus ja raketi jälgimine aga püüdurraketid stardivad orbiidilt.
Võib arvata, et täna on see võimatu või seda ei tohi teha - jah, nii võib olla täna aga tänane raketikilp võib olla osake süsteemist mis valmib näiteks 20-30 aastaga. Arvestades kui põhjalikult jänkid oma julgeolekuga tegelevad siis ballistiliste rakettide ja tuumaohu vastu neil muud varianti ei olegi, kui panustada rahvusliku julgeoleku huvides kosmosesõja tehnikasse. Isegi kui kosmose militariseerimine võib täna olla konventsioonidega keelatud (ma tegelikult ei tea kas on, või mis piirides on) võib kosmose militariseerimise ettevalmistusi varjatult teha, kuni sinnamaani, et vajadusel raketiohu puhul orbiit militariseerida mõne päevaga. Orbiidi militariseerimiseks on ka muid vahepealseid vairante, püüdurraketti võib nimetada ka puht kaitseotstarbeliseks hädavariandiks, mis on vajalikud kaitsmaks maailma riike Põhja-Korea taoliste riikide raketikatsetustel kõrvalekalduvate rakettide hävitamiseks.
Samuti ei ole võimatu vandenõuteoreetiline variant, kus x päeval, kui ameeriklased on valmis orbiidi püüdurrakette täis pikkima, juhtub "juhuslikult " intsident, kus mõne terroristliku rümituse või ebasõbraliku riigi rakett tabab USA-t või tema liitlasriiki - sellisel juhul on juba rahvusvahelise julgeoleku küsimus leidmaks rohtu ja rohuks on kosmose militariseerimist keelustavate konventsioonide ümbervaatamine ja USA pakub lahkelt omapoolseid lahendusi tagamaks demokraatlikud väärtused ja maailmarahu
Isegi kui venelased suudaks raktikilbi massstartidega ja peibutisrakettidega üle kavaldada, tähendaks sellise massi ja tehnoloogiate arendamine Venemaa jaoks suurt aja ja raha kulu - uut võidurelvastumist. Seda tingimustes, kus Venemaal teatavasti ei ole ka raha jalaga segada ja raketinduse arendusalane kompetentsi hiilgeajad jäid NSVL aega ja probleeme on ka üksikute raketide arendamisega (nt Bulava), rääkimata küsitavast võimekusest rakette masstoota.
Venemaal tasub kasvõi igaks juhuks ameeriklaste raktikilbiga susimist takistada või venitada - diplomaatiaga võib võita aega ja hoida kokku palju-palju raha. Imelik oleks, kui venelased läheks raketikilbi ideega kaasa ja seeläbi potentsiaalselt kahjustaksid oma julgeolekut.
Olemasoleva raketiohu vastumeetme kriitiline osa on võimalikult varakult saada teada raketi või rakettide stardist.
Et, seda tõhusalt teha, tuleks rakettide starti tuvastada juba algfaasis see tähendab, et tuvastussüsteemid on seda tõhusamad mida lähemal nad võimalikele raketistardi kohtadele paiknevad (nt väiksem maakera kumerusest tulenev mõju) ja üks statsionaarne radarisüsteem on üsna kuluefektiivne lahendus võrreldes muudele variantidele (nt pidev seire õhust vms).
Ei saa välistada, et USA jaoks ei ole raketikilbi eesmärgiks niivõrd rakketide püüdmine, kuivõrd infovõrgu loomine saamaks teada raketistartidest. Üksikute ja kaheldava tõhususega püüdurraketid on ainult seepärast, et luua mingi motivaator neile riikidele ja piirkondadele, kuhu raketikilpi tahetakse rajada. Jänkid "müüvad" seda raketikilpi kui omaette eesmärgiga niššikaitset aga tegelikkuses võib tegemist olla ühe suurema eelhoiatussüsteemi osaga ja just USA enda kaitseks. Sellise süsteemi rajamine võib olla ajaliselt nii pikk, et üksikuid lõike vaadates ei tarvitse kogu pilti haarata. Miks ei või olla variant, et USA piirab ebasõbralikud riigid eirnevate eelhoiatusradaritega ja see kuskohast püüdurraketid stardivad on juba teine teema. Näiteks kõrgelt lendavaid rakette on mõtekam püüda orbiidilt ehk maapealt tuleb hoiatus ja raketi jälgimine aga püüdurraketid stardivad orbiidilt.
Võib arvata, et täna on see võimatu või seda ei tohi teha - jah, nii võib olla täna aga tänane raketikilp võib olla osake süsteemist mis valmib näiteks 20-30 aastaga. Arvestades kui põhjalikult jänkid oma julgeolekuga tegelevad siis ballistiliste rakettide ja tuumaohu vastu neil muud varianti ei olegi, kui panustada rahvusliku julgeoleku huvides kosmosesõja tehnikasse. Isegi kui kosmose militariseerimine võib täna olla konventsioonidega keelatud (ma tegelikult ei tea kas on, või mis piirides on) võib kosmose militariseerimise ettevalmistusi varjatult teha, kuni sinnamaani, et vajadusel raketiohu puhul orbiit militariseerida mõne päevaga. Orbiidi militariseerimiseks on ka muid vahepealseid vairante, püüdurraketti võib nimetada ka puht kaitseotstarbeliseks hädavariandiks, mis on vajalikud kaitsmaks maailma riike Põhja-Korea taoliste riikide raketikatsetustel kõrvalekalduvate rakettide hävitamiseks.
Samuti ei ole võimatu vandenõuteoreetiline variant, kus x päeval, kui ameeriklased on valmis orbiidi püüdurrakette täis pikkima, juhtub "juhuslikult " intsident, kus mõne terroristliku rümituse või ebasõbraliku riigi rakett tabab USA-t või tema liitlasriiki - sellisel juhul on juba rahvusvahelise julgeoleku küsimus leidmaks rohtu ja rohuks on kosmose militariseerimist keelustavate konventsioonide ümbervaatamine ja USA pakub lahkelt omapoolseid lahendusi tagamaks demokraatlikud väärtused ja maailmarahu

Isegi kui venelased suudaks raktikilbi massstartidega ja peibutisrakettidega üle kavaldada, tähendaks sellise massi ja tehnoloogiate arendamine Venemaa jaoks suurt aja ja raha kulu - uut võidurelvastumist. Seda tingimustes, kus Venemaal teatavasti ei ole ka raha jalaga segada ja raketinduse arendusalane kompetentsi hiilgeajad jäid NSVL aega ja probleeme on ka üksikute raketide arendamisega (nt Bulava), rääkimata küsitavast võimekusest rakette masstoota.
Venemaal tasub kasvõi igaks juhuks ameeriklaste raktikilbiga susimist takistada või venitada - diplomaatiaga võib võita aega ja hoida kokku palju-palju raha. Imelik oleks, kui venelased läheks raketikilbi ideega kaasa ja seeläbi potentsiaalselt kahjustaksid oma julgeolekut.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43807
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Venemaa vaesus on üks võtmeprobleem.Isegi kui venelased suudaks raktikilbi massstartidega ja peibutisrakettidega üle kavaldada, tähendaks sellise massi ja tehnoloogiate arendamine Venemaa jaoks suurt aja ja raha kulu
Iseenesest tundub mulle, et igasugu MARV'ide, MIRV'ide ja decoyde kasutamisega tekib olukord, kus maapealne raketitõrje maksab rohkem kui raketid, mida tõrjutakse.
Umbes analoogne olukord oli (on) ka tankide ja tankihävitusrelvade arengus, kus majanduslikel põhjusel on tankihävitusrelv alati vähe eespool.
Võibolla selsamal põhjusel Reagan tahtiski raketõrje kosmosesse viia?
Võib olla sama probleem, miks odavam on dessantlennuk tee peal alla tulistada kui võidelda maa peale jõudnud ja metsa kadunud dessandiga.
Lihtsam oleks see rakett likvideerida kosmoses, kui lõhkepead ja decoy'd pole veel eraldunud.
Kui rääkida atmosfäärisisestest hävitamistest, siis suureneb sihtmärkide arv hoobilt nt 20 korda ja eks vastane üritab kah tempo üles võtta, et võimalikult sind ära ummistada.
Eriti kui panna mõned ilmkärakad enne kõrgel atmosfääris plahvatama, mis tekitavad imelikke asju radaritega. Sa oled ju ikkagi olukorras, kus ligidal süttivad kümned tehispäikesed ja kogu eeter on umbne elektromagneetilisest mürast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
- Tundmatu Sõdur nr. 5
- Liige
- Postitusi: 281
- Liitunud: 08 Jaan, 2006 15:56
- Asukoht: Lääne-Virumaa
Re: Venemaa sõjaline kohalolek suurenemas
Vene raketikilbi-kaartidel on Baltimaad endiselt Moskva vastutusalas
http://www.postimees.ee/829918/vene-rak ... tutusalas/
http://www.postimees.ee/829918/vene-rak ... tutusalas/
AKf Just plain mean: "Kui hinnata meie kaitsevõime kasvu kiiruse järgi, millega uusi embleeme suudetakse toota, siis on tulemus ilmselt fantastiline..."
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 1 külaline