www.militaar.net

Laskma aeti mind korra utšepkas.Ja seal sai tõesti iga kord peale karauuli automaati tund aega poleerida.Aga väeosas ei puhastanud ma seda kordagi.Häire korras sai ta küll algul lennuväljale kaasa veetud,aga see oli ka kõik.Hiljem sai ainult allkiri antud,aga automaat vedeles ikka sama koha peal.Häire aeg oli alati teada ning teada oli ka see,et mina sõidan ainult lennuväljale.Miks seda kaigast veel kabiinis kaasas tassida?

sitt või mittesitt mul kama sellest koht ,pakazuhha oli juba utsebkas ära

mis kuradi pärast ma seda tuliuut ühtegi lasku tegemata AKSU automaati oleks pidanud nühkima,mis sa arvad et muud targemat teha polnud

väeosas meil olid automaadid küll kõigil olemas aga nendest keegi kunagi ei tulistanud

meil oli scud raketiväeosa ja ülesanne oli rakett üles saada ja ise uttu tõmmata

mitte tulistada automaatidest siia-sinna

minuarust Borka sa ajad mingit imelikku jura

kas sa tahad väita et kui teil oli mingi dalbajob ohvitser kes lasi igakord

automaati nühkida (otpederastit vist öeldi) mitu tundi siis oli viimase peal

väeosa

täiesti mõttetu jutt

Tund aega üht automaati nühkida? Peab aga kannatus olema... Tegelikult peaks veerandtunnist piisama?

Aga olen kuulnud ka sellisest nupumehest, kes pesi automaati kraani all, voolava veega ! Ja südamest. Polügonil saand riistapuu tolmuseks või poriseks.

ah eks seal utsebkas nühiti isegi kauem

mõni isegi 3 tundi

ja siin mõni väidab et automaati tuleb nühkida pärast iga karauuli vähemalt tund

nii võib ju ta ära kuluda

shiim kirjutas:

kalleb kirjutas:automaadid olid täiesti uued ja keegi polnud nendest kunagi ühtegi pauku

teinud

ei tea karauulis meid neid keegi neid nühkima ei ajanud

see oli utsebkas kui automaati tund aega sunniti poleerima

Oh, oleks minu relvapuhastamised (eriti noorteajal) ainult tunniga piirdunud...

ma olin kavalam. juba esimese poleerimise järel avastasin, et süsteem toimib järgmiselt: esimese korraga lükkad suurema ehk niiöelda tõelise sodi maha ja teed masina reaalselt puhtaks. siis viid bossile näitamiseks. temale muidugi ei meeldi. saadab tagasi. ja nii kolm-neli korda. eks esimesel korral tekkis tõesti nutune tunne, et no mida ja kust siis veel sitane on aga juba järgmisel puhastamisel saigi nii tehtud, et lükkasin alul kohe asja reaalselt puhtaks ning seejärel lebotasin niisama, viies püssi ühes ja samas seisus iga 15-20 minuti tagant bossile "ülevaatamiseks". kui ta lõpuks teatas, et "vot NÜÜD on puhas", oli tahtmine küll talle sitasti öelda aga nojah. muidugi meil oli puhastamine selline omamoodi - tulime kasarmusse, igaüks pakkis oma püssi voodi ette lahti ja siis seal nühiti. bossid olid koridori teises otsas oma toas ja lebotasid. mingit kubjast meil silma peal hoidmas ei olnud.

AK-st sai päris palju lastud. Nimelt juhtusin märgile hästi pihta saama ning siis kupatati igasugustele laskevõistlustele. Asi sai nii käppa, et ilma üksiklasu režiimi lülitamata sai vabalt lasta kas 1,2,3 lasulisi seeriaid. Pikemaid ei olnud mõtet, sest viskas märgist kõrvale.
Makaroviga sai harvem lastud aga see relv kõlbas ka minu meelest rohkem pähelöömiseks kui mingiks sihitud laskmiseks.

see AK tuseseadur on kogenud ja rahuliku närviga laskjle tõsti ebavjalik. vähemalt üksiklaskude asend küll. ise kah töristasin autorežiimil omatahtsi üksiklaske. vahel sekka põikas mõni 2-3 valang sisse aga see ei seganud.

lahinguväeosas (sideväed) teeninuna õnnestus 2 aasta vältel teha täpselt 3 lasku - oli vist mingi pooleaastase perioodi lõpp, mille järel olid meil alati "eksamid". ju siis oli "pilet" selline, et ühe punktiks oli laskeharjutus. kuna kõik tegelased olid täpsed samasugused oinad nagu mina (st polnud kordagi pauku teinud) siis haaras roodukas märklaudasid kergitavad-langetavad nupud enda kätte ja tulemused muudkui tulid:) raske igatahes uskuda, et ma kolmest lasust kasvõi ühegi märklauale pihta sain - distantsi ei mäleta, aga lund hakkas nii kõvasti sadama, et läbi sihiku polnud siluetti nähagi.
samas oli automaat ja lahingpadrunid sagedased kaaslased - käisime tihti karauulis ja relv oli seljas ning laetud. foorumlase kalleb-ga olen täitsa nõus - ei puhastanud ega nühkinud neid automaate peale karauuli keegi. vast korra poole aasta jooksul kamandati mehed puhastama, et päris rooste ei läheks.
väliõppustele tarisime ka automaate kaasa, aga kõik väiksemad jubinad, mis võinuksid metsa ära kaduda, kästi kasarmusse maha jätta:) nii me siis sõdisime "hiinlaste" vastu oma telefonisidega, kaaslasteks tääkideta ja magasinideta AK-d.
pole selleteemalist postitust kohanud ja kuna natukene eelseisvaga haakub, siis räägin veel ühe jutu.
nimelt oli meie sideväosal teada täiesti reaalne ja konkreetne "bojevaja zadatsha, mida pidanuksime sõja puhkemise korral täitma. ja selle täitmist me õppustel ka harjutasime, isegi oma tulevasel sõjatandril käisime.
teenisin Novosibirskis, selle piirkonna vaenlane oli teadagi hiinlane. meile oli täpselt teada mäekuru Sajaanides, kuhu pidime sõja korral suunduma (õigemini siis sõjaväeringkonna staap pidi suunduma ja meie nende sidet tagama). oli isegi ette nähtud vastu pidamise aeg - 48 tundi. pärast seda pidi meid ümber formeeritama, meie asemele pidi tulema aga mobiliseeritute kamp, kelle tehnika kenasti meie väeosas NZ-s seisis. ilmselt siis nemad sõdinuksid sama väeosana edasi, sest meie rahu ajal poolikult formeeritud polk (brigaad) poleks teoreetiliselt pidanud kauem kestma, kui 48 tundi.

jeah,oli see sisevägede eripära või mis aga meil tuli laskeharjutused sooritada paarislaskudena. Üksiklask või valang tähendas automaatselt narjaadi. Pärast oli asi ikka väga käppas. Esimesed laskeharjutused olid meil juba karantiinis Uhtas. Hiljem oli mul RPK, sellega oli lausa lust lasta

Satakas kirjutas:ma olin kavalam. juba esimese poleerimise järel avastasin, et süsteem toimib järgmiselt: esimese korraga lükkad suurema ehk niiöelda tõelise sodi maha ja teed masina reaalselt puhtaks. siis viid bossile näitamiseks. temale muidugi ei meeldi. saadab tagasi. ja nii kolm-neli korda. eks esimesel korral tekkis tõesti nutune tunne, et no mida ja kust siis veel sitane on aga juba järgmisel puhastamisel saigi nii tehtud, et lükkasin alul kohe asja reaalselt puhtaks ning seejärel lebotasin niisama, viies püssi ühes ja samas seisus iga 15-20 minuti tagant bossile "ülevaatamiseks". kui ta lõpuks teatas, et "vot NÜÜD on puhas", oli tahtmine küll talle sitasti öelda aga nojah.

Okei, natuke teemaväliselt. Põhikoolis oli meil joonestamise tund, pidi igasugu plaane ja asju joonistama, sageli ise mitte aru saades, mida ja milleks. Igatahes, koduse tööna oli kord nädalas vaja mingi kindel ülesanne teha, kõigil õpilastel sama. Põhimõtteliselt nägi see töö välja sarnasena püssi puhastamisega - õpilane, olenemata mõõdust, sunnitud istuma tundideks laua taha ja väriseva käega peeneid jooni valgele paberile vedama.

Minul võttis ühe töö tegemine circa 30 minutit, leiutasin ka süsteemi, kuidas sain selle tehtu pealt kiiresti kopeerida, koopia võttis aega kuni kümme minutit. Müüsin töid 25 EEK tükk. Mulle meeldis seda teha, aga hinna panin niisama, et keegi ei kahtlustaks minus töönarkomaani. Poiss peab ju millegi nimel töötama.
Lõpptulemusena sain 7 identset tööd, igaüks aga erineva hindega. Tekkis sama tunne õpetajale sitasti öelda, et mulle paned viie ja mulle paned kolme ja nelja väga huvitav oli lugeda ka kommentaare iga töö kohta.

Püssi puhastamisest niipalju, et käisime riigikaitseõpetuse tundide raames Vahipati ajateenijate galilidega männikul laskmas ja siis pidime relvi puhastama. Mulle anti galil-i salv, mis oli seest roostes ja liivane ja siis kästi puhastada, mingi ajateenija oli kõrval ja niheles. Täiesti võimatu, nii sitaseks, nagu ta oli, jäi ka peale minu ülekäimist.
Too sama ajateenija tõstis lahtilammutatud relva toru silma ette ja uuris vintrauda seespoolt. Kohe kostis kusagilt õpilaste seast märkus, et relva toru ei tohi inimese peale suunata.

Galilist laskmine läks nii, et kui püssi kätte sain, hakkas kogu keha rõõmust värisema, adrenaliin pumpas verd jne. Tulistasin huupi, nautisin püssirohu lõhna, pauku ja üldse olukorda, et selline riistapuu käes on.

Galilist laskmine läks nii, et kui püssi kätte sain, hakkas kogu keha rõõmust värisema, adrenaliin pumpas verd jne. Tulistasin huupi, nautisin püssirohu lõhna, pauku ja üldse olukorda, et selline riistapuu käes on.

Vaata et sellist juttu kunagi relvaluba taotlema minnes arstile ei räägi.

villy.64 kirjutas:jeah,oli see sisevägede eripära või mis aga meil tuli laskeharjutused sooritada paarislaskudena. Üksiklask või valang tähendas automaatselt narjaadi. Pärast oli asi ikka väga käppas. Esimesed laskeharjutused olid meil juba karantiinis Uhtas. Hiljem oli mul RPK, sellega oli lausa lust lasta

Mina siin veel üks sisevägede mees...
Asi sai ikka üsna käppa jah - sisevägedes suhtuti laskmisharjutustesse (meil vähemalt) väga tõsiselt. Keskmiselt kord nädalas tulejoonele 15+15 padrunit Kalašnikovist, kolm sihtmärki mille tabamiseks oli "hea" hinde puhul 10 lasku.
Esimesed 2 võisid alla võtta aga kui viimane (pulemjotnõi rašjot) jäi püsti - said ikka "kahe".
Lisaks veel 5+5 lasku "makaronist" 25m pealt.
Lisaks kord paari kuu tagant öised laskmised.
Lasta sai korralikult, nalja ei tehtud, ohvitserid olid "hingega" asja juures ja kellel ei tulnud esimese korraga norm tulemust see võeti personaalselt ette ja läks uuele ringile.
Tõepoolest üritati õpetada.

Raketivägedes (vähemalt selles väeosas, kus mina olin) lasti üsna vähe. Mäletatavasti paaril-kolmel korral kahe aasta jooksul.
Ja laskude arv oli ka üsna väike (vist viis?). Isikliku tabamistäpsuse kõrval arvestati veel terve jao keskmist ja kui see enam-vähem mõõdu välja andis, oldi rahul.
Võib-olla arvati, et meie asi on rohkem raketiga äsada, mitte automaati täristada.

Veidral kombel sain enne kroonut samapalju tulistada, kui hiljem vene armees. Keskkooliaegse sõjaväelaagri lõpetuseks anti tervelt kuus padrunit, mis õnnestus kahelasuliste valangutena üsna hästi märki suunata. Täpset tulemust kahjuks ei mäleta, samas mäletan, kuidas kaks jälgivat praporit äkki ühest suust rõkatasid: Molodets
Täpsustuseks: sõjaväelaager toimus 1987 maikuus (enne lõpueksameid) Koigi lennuväljal ja laskmine Tapal.

Kroonus sain lasta täpselt samapalju: kuus pauku. Esimesed kolm, noorteajal lastud, tõid üllatava tulemuse: 23 silma. Kaks järjest 9 enam-vähem ühte auku ja kolmas 5 samasse veerandikku. Ohh, oleks te näinud kuidas seržant Šerstjak pärast seda puhevile läks .
Viimased kolm pauku, juba polgus, läksid kõik lõbusalt piima järele. Üks tabas vist pilvekest, teine ja kolmas sattusid kahele poole üht maltsavart. See AKM mulle ei meeldinud, ju vist oli toru kõver või polnud ma teda piisavalt nühkinud;)

Esimene laskeharjutus kah utšebkas oma kolme padruniga. Kuna kuulusin 1983-l aastal ülikoolidest värvatute prizõõvi, siis meie väljaõpe jäi suhteliselt lühemaks, saime ju kohale alles juuli esimesel nädalal. Suurtükimehena eriti laskma ei aetud ka, ja kuna minu ametiks oli "arvutamine", siis jäi utšebkas ka suurest torust pauk tegemata. Suurtükikomandörid said ikka selle töö ka ära proovida.
Ka polgus korraldati käsirelvadest lasmist mittejalaväelastele suht. harva, AKS-st sain ehk magasinitäie kokku ära lasta. Kahjuks jäi proovimata ka DŠK kuuliprits, mida 1.5 aasta jooksul sai mitmeid kordi seljas veetud.

Omapärna laskmine oli ohvitseride tulejuhtimisõppustel simulaatoris. Seal oli relvaks kaugjuhitav tankikuulipilduja(PKT). Kuna ühel korral elektripäästik ei töötanud, pidi siis altkostva röögatuse "OGONJ" peale käsitsi päästikut tõmbama.... Sihtimist korraldas aga masinavärk.