Kapten Trumm kirjutas:Pikad pulgad olid S-200-l.
S-75 esimene aste oli raketi sabas ühe "pikendusena".
Oh Sind iseõppinud kaptenikest küll...
Ma õppisin S-200 spetsiaaalistiks ja juhtus nii 1.5 aastat hävitasime lihtsalt S-75 komplekse kuhu nad laokile oli "jäetud".
Neid ei toodud enam NL tagasi vaid põletasime kohapeal esimesed astmed.Urgitsesime need pulgad välja.Kõikse tähtsam oli saada kätte keskelt üks.Siis tulid teised ümberringi lubinal välja.Purunesid kergest löögist.Sellest tühjast esimesest astmest kestast sai väärt saunakerise ja neid väärt leilikohti jäi meist paljudesse kohtadesse.
Lõhkepead lihtsalt õhkisime.Üle 5-6 tk ei saanud korraga pauku teha.Mingi koolimaja tegime kord "klaasituks".
Kui jutt on stardikiirendite paigutusest, siis kardan, et sul pole õigus.
S-75 stardikiirendi on mainitud tahkekütuse "pulki" täis tünn põhimootori taga, S-200 stardikiirendid on neli pikergust "posti" raketi külgedel.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:Pikad pulgad olid S-200-l.
S-75 esimene aste oli raketi sabas ühe "pikendusena".
Oh Sind iseõppinud kaptenikest küll...
Ma õppisin S-200 spetsiaaalistiks ja juhtus nii 1.5 aastat hävitasime lihtsalt S-75 komplekse kuhu nad laokile oli "jäetud".
Neid ei toodud enam NL tagasi vaid põletasime kohapeal esimesed astmed.Urgitsesime need pulgad välja.Kõikse tähtsam oli saada kätte keskelt üks.Siis tulid teised ümberringi lubinal välja.Purunesid kergest löögist.Sellest tühjast esimesest astmest kestast sai väärt saunakerise ja neid väärt leilikohti jäi meist paljudesse kohtadesse.
Lõhkepead lihtsalt õhkisime.Üle 5-6 tk ei saanud korraga pauku teha.Mingi koolimaja tegime kord "klaasituks".
Vedas siis, et elus ja terve. 1. astme kütus on seal NMF-2, mis minu teada on NC-NG (ik. double base) kütus. Sedalaadi kütuste häda on see, et pikaajalisel säilitamisel kipub nitroglütseriin välja nõrguma. Kerge löök valel hetkel vales kohas ja eemalt on väga kena vaadata.
Kapten Trumm kirjutas:Pikad pulgad olid S-200-l.
S-75 esimene aste oli raketi sabas ühe "pikendusena".
Oh Sind iseõppinud kaptenikest küll...
Ma õppisin S-200 spetsiaaalistiks ja juhtus nii 1.5 aastat hävitasime lihtsalt S-75 komplekse kuhu nad laokile oli "jäetud".
Neid ei toodud enam NL tagasi vaid põletasime kohapeal esimesed astmed.Urgitsesime need pulgad välja.Kõikse tähtsam oli saada kätte keskelt üks.Siis tulid teised ümberringi lubinal välja.Purunesid kergest löögist.Sellest tühjast esimesest astmest kestast sai väärt saunakerise ja neid väärt leilikohti jäi meist paljudesse kohtadesse.
Lõhkepead lihtsalt õhkisime.Üle 5-6 tk ei saanud korraga pauku teha.Mingi koolimaja tegime kord "klaasituks".
Vedas siis, et elus ja terve. 1. astme kütus on seal NMF-2, mis minu teada on NC-NG (ik. double base) kütus. Sedalaadi kütuste häda on see, et pikaajalisel säilitamisel kipub nitroglütseriin välja nõrguma. Kerge löök valel hetkel vales kohas ja eemalt on väga kena vaadata.
Sry Hrr Kapten.
Ma olen S-75 tünnikesest rääkinud vaid ainsuses.Ja et tünnike eraldub peale vedelkütusemootori poolt kahe lindikese läbipõletamist.Ma mõtlesin pulkadena all neid suht pikki ja raskeid püssirohu julkasid mis olid tünnis sees.Need lindid olid risti düüsi ees ja nende S-75 lintide ja kõik tünnikese juurde kuuluvad käsitööriistad-võtmed tõin mälestuseks Eestisse.
No kui S-200 raketikütusega tankime....panin tähele jah et sellel kurivaimul neid oli rohkem kui üks.....
eeru kirjutas:
Oh Sind iseõppinud kaptenikest küll...
Ma õppisin S-200 spetsiaaalistiks ja juhtus nii 1.5 aastat hävitasime lihtsalt S-75 komplekse kuhu nad laokile oli "jäetud".
Neid ei toodud enam NL tagasi vaid põletasime kohapeal esimesed astmed.Urgitsesime need pulgad välja.Kõikse tähtsam oli saada kätte keskelt üks.Siis tulid teised ümberringi lubinal välja.Purunesid kergest löögist.Sellest tühjast esimesest astmest kestast sai väärt saunakerise ja neid väärt leilikohti jäi meist paljudesse kohtadesse.
Lõhkepead lihtsalt õhkisime.Üle 5-6 tk ei saanud korraga pauku teha.Mingi koolimaja tegime kord "klaasituks".
Vedas siis, et elus ja terve. 1. astme kütus on seal NMF-2, mis minu teada on NC-NG (ik. double base) kütus. Sedalaadi kütuste häda on see, et pikaajalisel säilitamisel kipub nitroglütseriin välja nõrguma. Kerge löök valel hetkel vales kohas ja eemalt on väga kena vaadata.
Sry Hrr Kapten.
Ma olen S-75 tünnikesest rääkinud vaid ainsuses.Ja et tünnike eraldub peale vedelkütusemootori poolt kahe lindikese läbipõletamist.Ma mõtlesin pulkadena all neid suht pikki ja raskeid püssirohu julkasid mis olid tünnis sees.Need lindid olid risti düüsi ees ja nende S-75 lintide ja kõik tünnikese juurde kuuluvad käsitööriistad-võtmed tõin mälestuseks Eestisse.
No kui S-200 raketikütusega tankime....panin tähele jah et sellel kurivaimul neid oli rohkem kui üks.....
Esteks ei ole ma kellegi kapten. Teiseks, nendest samadest "püssirohu julkadest" ma räägingi. Ma ei tea kui vanad need mootorid seal olid ja mis tingimustes neid hoiti, kuid tõsiasi on see, et kahealuselise "püssirohu" (tahkekütuseraketi kütus) koos püsimine sõltub väga palju temperatuurist ja ajast. Näiteks 60 kraadi juures kiireneb nitroglütseriini välja destilleerumine kordades.
Tegelikult me nägime neid "ratsitud ja kiirelt teisaldatavaid" komplekse.
Kahjuks ei saa ma enam kaaslaselt nüüd küsida.Minu kaaslane oli S-200 AKIPS ja S-75 KIPS spetsialist.Võibolla eksin.Ta rääkis tihti nendest ratsimistest.Ei süvenenud eriti tema juttu aga midagi on selles legendis siiski tõsi.Ma ei oskaks eesti keeles nii pikalt neist nagunii kirjutada.Et kõik mõistaksid.
Vabanda Kilo Tanga.Mul ei ole kasuta lugemiseks alati arvuti ja ma ei näe selle foorumi teksti ka täielikult.
Õppisin utsebkas S75 stardiseadeldise komandöriks pool aastat ja poolteist aastat sain teda reaalselt näppida ja ka PVO vägede võistlustel käidud. Just võistluste tõttu teadsin seda värki ja andmeid, numbreid päris hästi, aga 35 aastat on teinud oma töö. Raketi autolt ustanovka peale laadimise aeg oli otlitsnõi 1min. 25 sek. ja hinne kukkus 10 sek.-i kaupa. Meeskonda (rashjotti) kuulusid: komandör, 1. number, 2. number ja autojuht. See on hästi meeles kuna sai kõvasti seda teha. Ülejäänud aegu ei mäleta. Varjendis häire saamisel ja auto järel ustanovkani jooksmise aeg oli kuskil pooleteise minuti kanti. Ustanovka transpordi asendisse viimise aeg kuskil ühe tunni kanti. Tegime seda talvel ja nagu ajateenijatel ikka -kiiret pole ja aega läks ikka. Terve divisjon saadi rännakuks valmis vast 5-6 tunniga. Radari antennide lahtivõtmine ja ülesse panek käis kraana abil. Raketil sai laengut lõhat eest ja tagant vastavalt sihtmärgi asendile ja pauk käis suht kaugel. Laengu kest oli nii ütelda "ruudulinne", et kildusi anda. Kunagi mäletasin iseg kildude teoreetilist arvu. Eksin järsku, aga iselikvideerumise aeg oli 55 sek. Õppelaskmisel oli märk kuskil 45 km kaugusel ja pihta sai esimese raketiga. Meil oli kasutada kaks raketti, aga komandör otsustas ka teise nalja pärast välja lasta, et oleks ilus vaadata. See selleks, aga meie kõrval olid bulgaarlased (ohvitserid nimetasid kõike pakti liitlasi: demokraatideks) ja lasid köik raketid välja. Kuus tükki.
Minuarust ei ole ajakulu peamine probleem see kaablimajanduse kokku kerimine või rakettide (ümber)laadimine laskeseadmetel (põhimõtteliselt sõjaoludes võiks kaablid ju ka maha jätta) või panna täiendav kari vietnami reamehi seda tegema, vaid kompleksi koosseisu kuuluvate seadmete üüratud mõõdud-mass ja vajadus autokraanat kasutada (nt antennide mahavõtmiseks). S-75 oli mõeldud kasutamiseks fikseeritud asukohaga baasides ja pidevat ümberpaiknemist keegi ei eeldanudki.
NSVL-s olid õhukaitsesüsteemid jaotatud kahe põhilise kasutaja, PVO ja maavägede õhutõrjeüksuste vahel, seejuures PVO-le tehtud kompleksid polnud mõeldud pidevaks ringipaigutamiseks, nt maaväe soovi järgi valmistatud ja enam-vähem samal perioodil loodud Krug oli oma mobiilsuselt isegi tänapäeval täiesti tegija. PVO üksused asusid rahuajal fikseeritud baasides valvatavate objektide juures. Lisaks võib ette kujutada, et kui need tonnid tolleaegset analoogelektroonikat ja releesid sai korralikult läbi raputatud või külmutatud, siis selle tööle saamine uues kohas ei käinud niisama lihtsasti.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
PVO vägedel niisugune roll oligi. Kus mina teenisin, kaitses konkreetselt Dneprogressi. Divisjone oli ümber Dnepropetrovski linna vist kuus, üks nendest oli komandnõi punkt. Samas oli osades divisjonides ka tuuma lõhkepeadega raketid. Nii ka meil oli kas kaks või kolm tükki. Need seisid eraldi ruumis haagise peal ja hoiti koguaeg ühtlast temperatuuri. Muidugi oli S-75 omal ajal täitsa asja eest, aga aeg sai kaunis ruttu otsa. Sain lugeda salajast õppematerjali nii Vietnami kui ka Araabia kogemuste kohta, aga suurt midagi meeles pole. Phantomeid saadi sellega alla vaid mõni ja hiljem vist üldsegi mitte ja ameeriklased õppisid nendega ruttu toime tulema. Hakkasid lendama üksikult või väikeste gruppitena, peilisid radari signaali järgi asukoha ja piraki. Siis hakati radarit sisse ja välja lülitama - jänkid panid peilimis seadmele või mis ta oli - lisa millele piisas ainult korrast, et radari asukoht kindlaks teha ja jälle tuli. Siis hakati hävitama lennukilt tulevaid rakette - jänkid lasid välja mitu raketti, aga kokku said nad teadagi kus. Ja muidug põhjati parajalt ka vietnamlastest sõdijaid. On meeles veel, et jänkidel pidavat olema mingi SR-71 millele S-75 raket ei saanud järele ei kiiruse ega kõrguse poolest. Siis teati, et ta on olemas, aga muid andmeid polnud. No meile vähemalt ei räägitud. Olen vaadanud google mapist oma väeosa nii ütelda ülevalt ja nüüd isegi näeb seda kohta ja kõik on nagu olemas, aga tehnikat pole. Vaevalt et on varjatud, juba ta ikka ammu läinud. On meeles veel, et meiega ühteringi kuulus veel ka paar S-125-ee kompleksi. S-200-sid ei olnud. Siis oli veel mingi S-..., mis olid statsionaarsed ja kogu aeg püsti asendis ning olid ainult ümber Moskva.
SR-71 tabamatuse taga polnud tegelikkuses mingi stealth tehnoloogia või radarisegamine (reaalselt asja näinud väidavad, et SR-71 avastati radaril kohe kui ta tegevusulatusse ilmus, kuna ta lendas teistest märkidest kõvasti kõrgemal, oli teda ka lihtne jälgida), vaid vene õhutõrje raskused rahuajarutiinis kiiresti lahinguvalmidusse minna (st tuld avada) (15 min valmidus ei olnud selle masina puhul enam piisav) ning süsteemi ületsentraliseeritus, kus vastutuse kartuses üritati võimalikult kõrgelt juhtnööre hankida. Avastas selle asja polgu või brigaadi kaugmaaradar, siis tuli korrapidajal kätte saada kohalik komandör, see omakorda hakkas luba küsima diviisist või armeest - juhtus see olema öösel, nädalavahetusel või pühade ajal, siis jäi asi lootusetult hiljaks (mobiile tollal ju polnud). SR-id ei lennanud enam naglalt risti üle NSVL territooriumi (kus venelastel jäänuks piisavalt aega vastutegevuseks), vaid "lõikasid nurki" - nt üle Koola poolsaare vms ja viibisid NSVL õhuruumis loetud minutid. Vahepeal võisid aga polgu või brigaadiga kooskõlastamata sattuda tuletsooni püüdehävitajad, see tähendas tulekeeldu (Powersiga nii juhtus) jne.
Ka Powersi U-2ga pusisid venelased ikka tükk aega, vaadake kui kaugel on allatulistamiskoht piirist - Powers avastati juba enne piiriületamist.
Ma ise arvan, et kui piiririkkujate hävitamiseks olnuks volitused PVO polgu või brigaadi tasemel "no questions asked", küll neid jänkisid oleks ka rohkem alla tulistatud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:SR-id ei lennanud enam naglalt risti üle NSVL territooriumi (kus venelastel jäänuks piisavalt aega vastutegevuseks), vaid "lõikasid nurki" - nt üle Koola poolsaare vms ja viibisid NSVL õhuruumis loetud minutid.
No nii palju kui mina olen neid SR-71 missioonide kirjeldusi lugenud on "loetud minutid" küll tugev alahindamine.
SR-71 disain oli teadlikult loodud radarijälge vähendama. Praktikas aga muutis kõik need lennuki kere kujuga radarijälje vähendamise taotlused mõttetuks reaktiivmootorist maha jääv kuumade gaaside juga, mis on radaril kenasti näha.
Meid siin käidi vaatamas sedasi, et lennuk tuli diagonaalis üle Hiiumaa (tõenäoliselt välditi Saaremaal S-200 kompleksi lähedale minekut), Türisalu S-200 baasis istusid mehed näpud nuppudel ja kuni käsk tuli, oli külaline juba Soome lahe kohal NSVL õhuruumist väljunud. Lennuk läbib sekundiga umbes kilomeetri, NSVL õhuruumis oldi vast sadakond km, poolteist minutit kokku. Radarid jälgisid lennukit stabiilselt, mingit segamist ega pulli ei olnud. Hävitajaid välja ei saadetud, sest Eestis puudusid selleks sobivad hävitajad, mis nii kõrgele suudaks minna. Ehk siis masina puutumatuse antud näitel tagas suur kiirus ja õige kasutamine (vaenulikku õhuruumi siseneti ületsentraliseeritud ÕT jaoks liiga lühikeseks ajaks).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Teenisin aastatel85-87 Leningradi PVO komandopunktis planzetistina.
Lennuk läbib sekundiga umbes kilomeetri, NSVL õhuruumis oldi vast sadakond km, poolteist minutit kokku.
SR-id tulid inglismaalt. Valmisolek anti koheselt ja kuskil kümne minuti pärast oli ta kohal. Piiririkkumisi polnud kahe aasta jooksul kordagi. Tegi Hiiu-ja Saaremaast sadakond kilomeetrit lääne pool hirmlauge vasakpöörde ja lendas tagasi.
Kiiruseks 2200 ja lennukõrgus 20km. Missioonide tihedus keskmiselt üks lend ühe-kahe nädala kohta suvalistel kellaaegadel. Marsruut oli pidevalt sama.
Lahinguvalves olles oli meil samuti reageerimise aeg 15 min. ja lahinguvalves olime iga kahe kuu tagant. Muidu oli aega pool tundi. Paar eesti poissi jäid Krimmi ja rääkisid, et neil oli see aeg 5 min. PVO vägede esivõistlustel sain kokku ühe ustanovka komandöriga Kaliningraadist (muuseas ta oli vanema augraadis ja tema meeskond pani ka need võistlused kinni, S-125 ja S-75 võistlesid koos) ja ta rääkis samuti, siis küll rootslaste kohta, et tulevad otse peale ja siis keeravad piki piiri ja annavad minna. Aga siinpool hoiti hinge kinni ja käed värisesid nii nupule vajutal kui ka teistel. Ja nii olevat olnud päris tihti. On meeles veel, et Krimmis sai kord Türgi või NATO lennuk- üks kõik, kas N-Liidu territoorjumile või millegi muuga hakkama ja jama oli suur. Reageeriti alles siis, kui oli juba läinud.
