KASARMUTE OLUKORD N.LIIDU SÕJAVÄES

[kalleb]

tavaliselt võeti sinel peale -aitas ka

[Pärtel]

1,5 aastat ainukese eestlasena aastatel 89 - 90 Jekaterinburgis (siis veel Sverdlovsk). Sõjaväeosa asus linnast 10 km väljas, lennujaama poole. Väeosa (s/o 45550) oli iseenesest väike (isikkooseis ca 85 - 100), seepärast olid ka elamistingimused head. Kasarmu oli 2,5 kordne punastest tellistest 30-ndate stiilis ehitis. Sooja pidas päris hästi (talvel oli väljas -45). keldrikorrusel oli söökla, spordisaali ja õppeklassiga. Esimesel pesemisruum ning magamisruumid ja II korrusel väeosa staap ning kinosaal.

[tsikkelröövel]

Ühekordne vundamendita kasarmu Permi obl - Komi vabariigi piiril. Ligi sai vaid mööda jõge. Onn oli nii vajunud, et põrand oli kui skatepark - ühes otsas ei seisnud taburet püsti. Soe ei olnud, aga seal põhjas harjud külmaga ära. Rotte oli jubedalt ja täiu kah. Mulle millegi pärast külge ei hakanud, osa mehi aga see eest ei saanudki neist lahti, kuigi kõik karvad viimseni maha aeti.

[Arnold]

Kolmes kohas olen olnud viiekordsetes majades (Moskva ja lähistel), kus keskküte töötas hästi. Eriline õudus oli aga Šeremetjevo lennuvälja lähistel asunud väeosas, kus tuli 85/86 külmal talvel paar nädalat veeta angaaris! Tüüpiline kaarhall siis, mille seinte ääres olid isegi radiaatorid, mis suutsid ainult iseendid lõhkikülmumisest päästa. Pesemisruumis oli ainult jää ja sitamaja oli valgustamata "betoonkast" õuel, kuhu 50 meest korraga ritta mahtus. Eriline pull hakkas pihta öösel - kahekordsetel naridel magavad tüübid olid baikatekkidele lisaks oma delogreikad vuhvaikad lisaks võtnud, aga ikka ärkas keegi külma pärast ülesse ja pätsas naabrilt mõne ihukatte. Siis ärkas omakorda see ja virutas järgmiselt. Hommikul oli tõeline segadus et oma mundrit kokku korjata. Miks ma seda nii hästi tean? Sest mina ja üks Narva venelane olime sinna väeossa just noortena saadetud, aga keegi meid ei tahtnud, sinelid olid kaptjorkasse lukustatud, et meilt neid ära ei varastataks ja nii pidime magama ainult valgust läbi laskva teki all. Nii saigi ööelu jälgida, sest magama jäädes oleks võinud ka ära külmuda.
Pealisriideid selga jätta ei saanud, selle eest oleks teadagi mida saanud. Siis avastasin punanurgast vanade ajalehtede hunniku (kusjuures isegi "Noorte Hääl" oli esindatud) ja hakkasin ennast paberisse mässima. Hommikul enne äratust harutasin isikliku muumia lahti, et seersantidelt järjekordset kolakat mitte ärateenida.

[Rebane1]

No aknad löödi ikka tekkidega kinni kui alla 40 lubati. Ja tühjast koikust rabasid endale madratsi peale. Sinelist ka igaks juhuks ei lahkunud. Karauul oli üle 40 kraadiga kobe elamus - sisse pakiti korralikult, aga katsu sa kõiki neid puhvaikasid, vatjopkasid, tuluppe, püssi ja muud moona püsti hoida kõik see aeg.

[komandör]

Lugesin just äsja oma sõjaväepäevikut, kus kirjas 1969a.a detsembripäevad Karjala ANSV-s Kulikovo asulas s/ o-s 77625. Elasime kolmekordse kasarmu kolmandal korrusel ja 27.detsembri 1969 hommikul oli õues olnud 27 kraadi külma. Meil kasarmus oli ca 22 kraadi plussi ja miski ei viidanud, et peaks külma vastu midagi ette võtma. Üldse on meeles ja kirjas, et peale tavalise sõduriteki meil vajadust millegi soojema järgi ei olnud. Mis tähendab seda, et kasarmu oli piisavalt soe.
Sama päeva kohta on kirjas, et tegin pärastlõunal koos kahe vene poisiga (Nikolai Kulakov- tankijuht ja Sergei Martšenko-tankikomandör) spordisaalis jõutrenni, selleks oli meil tõstekang ja pink.See nn. spordisaal oli 4x7 m ruum, keskküttega ja kõrvalruumiks oli duširuum. Rinna- ja käelihaseid trennisime tankiroomiku lüliga, too kaalus ca 12 kg ja oli mõnus käes hoida.Veel olid meil hantlid 10 kg ja 15 kg. Nendega jaurasime vastavalt oma jõule. Päeviku andmeil me kolmekesi enam-vähem koos trenni tegimegi, koos me käisime ka krossi jooksmas- tavarada oli 4.5 km. Koju tulles olime normaalsed poisid, pigem ikka musklis, kui rasvas. Kui ükskord fotode skannimise selgeks saan, siis saan näidata pilte kroonupäevilt. Kokku neid kusagil 120 ringis.

[ignatius]

Tervitus minugi poolt Ida-Preisimaa meestele! Kallebi ja istoriku jutule pole suurt midagi lisada, just sellised need kasarmud olid. Väga hästi ehitatud ja soojad. Kuna jätkuvalt oli noori, kellele töötoimkondi väänati, oli puhtus garanteeritud. Kõiki väeosa teid palistasid väga ilusad lehtpuude alleed. Söökla seevastu oli küll üsna räpane. Aga kui arvestada, et üle 500 tüübi sealt kolm korda päevas läbi jooksis, polegi ehk väga imeks panna. Kasarmute ees olevad suitsetamiskohad olid kenasti hekiga piiratud.
Teenisin Dolgorukovos (end. Dantau, 1970-1972).

[Sollmann]

Ah jaa, seoses külmade kasarmute teemaga - sai nõukaarmees välja mõeldud 1 üsna kaval nipp.
(...siiani mõtlen, et kas keegi enne v pärast mind ka millegi sellise peale tulnud...?)
Ühes-ga, teki äärtele sai külge õmmeldud paelad, nii et sai ta altpoolt kinni siduda mille tulemusena tekk muutus justkui magamiskotiks.
Ei libisenud minema ning hoidis ka sooja märksa paremini

[susi]

Gaisinis utshepkas oli talvel veidi külm ning meil lubati sinelid peale võtta. Hoopis suuremaks probleemiks olid seal lutikad. Sõditud sai nendega küll, aga võita ei õnnestunud. Nad olid enne meid ja jäid ka meist sinna.
Väeosas Moldovas enam külmaga kasarmus probleeme ei olnud.

[gans]

Mina jällegi külastasin hiljuti Birkenau (Poola) koonduslagrit.Osadesse säilinud barakkidesse saab minna. Olulist erinevust kaheksakümnendate aastate Lasnamäe "kogumispunktiga" ei täheldanud

[ennww]

1985-86 Kaliningrad, Jemeljanovi tn. otse diviisi staabi vastas - ilmselt tüüpprojekti järgi ehitatud saksa kasarmu. Kollased plaadid olid peldikus ja pesemisruumis, koridorides helehallid, ribidega. Nagu uued. Magamisruumides lipp-parkett.

Huvitav-huvitav. Olen vist samas polgus olnud 1983-1985. Väeosa nr 66426?
Kasarmud mäletamist mööda 1935-st aastast. Tubadesse topiti üldjuhul 12 topeltvoodit. Parkett oli minumeelest ehtne tamm, ja seda vahatasime sinelisabast lõigatud tükiga 2x aastas. Neid helehalle põrandaplaate oli noorena ilge jama pesta

Meie kasarmus (jalaväepolgu suurtükidivisjon) oli veel selline iseärasus, et keldris "elavate" kaptjortsikute kaasabil läks kanalisatsioon pidevalt umbe ja siis lainetas keldris kuni 20 cm solgivett. Kõiki kaptjorkade ukseläved olid tellistega kõrgemaks laotud. Ohvitserid sinna alla solgi sisse eriti ei kippunud, seetõttu ka kunagi kanalisatsiooni korda ei saadud...
Mingi aeg elas sama keldris üks kapten oma perega. Ohvitseridel oli sel ajal Königsbergis kibe korteripuudus.

[kalleb]

Kaliningradis olid jah saksa kasarmud ja tammest parkett,
ka sõdurite tubades
kui rahvast palju siis jah olid narid,meil olid zvod upravlenijas ühekordsed
seda sinelitükki kutsuti natirkaks ja minuarust nühiti seda parketti niisama
ilma mingi vahata
ega muu puu poleks vist vastu ka pidanud,
paljudel olid podkovad ehk rauad
alla löödud saabastele ja
kui kollase kiviplaadi peal kõndisid siis sädemed lendasid
aga saksa värgist ei saanud jagu-asi seisis nii nagu oli tehtud
ainsad asjad mis kulumisjälgi näitasid olid trepid
igaljuhul korralik värk ja ei mingi ersatz

[Himik]

Väeosa nr 66426?
Kasarmud mäletamist mööda 1935-st aastast. Tubadesse topiti üldjuhul 12 topeltvoodit. Parkett oli minumeelest ehtne tamm, ja seda vahatasime sinelisabast lõigatud tükiga 2x aastas. Neid helehalle põrandaplaate oli noorena ilge jama pesta

tuleb tuttav ette, pildil pole mina vaid meie rühmast üks usbekist autojuht, pilt tehtud 1975 aasta kevadel fotoaparaadiga "Tšaika" kuhu mahtus 72 kaadrit filmile ja filme kandsin kogu aeg endaga kaasas, muidu oleks ära virutatud, sellest ka pildid kriimulised. Koridori plaate nühkisid dnevalnõid iga jumala päev kas sineli või "polotjoriga", milleks oli padrunikastile alla pandud ARS-i harjad ja vars külge ning paar kirpitši raskuseks sisse. Võttis kiviparketi läikima küll.

[Punaväelane Kalm]

teenisin 90-91 usbekis ,termezi linnas.kasarmu oli afgaanist varastatud,kus meie väeosa sellid sellel järgi käisid ,maha monteerisisd ja siis teisepool jõge uuesti kokku panid,pärast said selle kangelasteo eest veel voin internatsionalist raha rinda.ühesõnaga meie kasarmu kujutas endast plekist angaari,mis peale kokkumonteerimist ei pidanud vihma ja puudus ka seal soojustus.kogu seda majapidamist köeti zil -131 punkriahjuga.mahutas see elamine ühe roodu jagu mehi(ca 80 matsi oli meid). Vihmaga lainetas põrandal paarikümne sentimeetrine kiht vett,suvel läks see plekkkuur kõrvetava päikese all nii kuumaks nagu saunas,ja talvel magasime sinelitega ja vahis olevate meestelt varastatud madratsite all.