www.militaar.net

Jätkan siis vaikselt , alustuseks pilt, kui palju on vaja vorme, et kloonida mingi pisike mootorijupats koos vedrude, käigukasti, summi ja radikaga:



Vabandan pildi suuruse pärast (kõrguse osas) aga ei osanud kohe paremat rakurssi leida.
Ja siin on nad kõik koos, selleks et teema jälgijaid veelgi enam segadusse ajada, on lisandunud veel üks veermik:



Tegelikult oli asi väidetavas Crossley mootoris, mida kloonisin, kuidagi tuttav hakkas teine tunduma - no et oleks nagu midagi sellesarnast varem juba näinud... võtsin siis karbihunnikus ette väikese tuustimise ja käes ta oligi - Pit Road -i tegelinskid on eeskujuks võtnud arvatavasti (võimalik et Rodeni) Rolls Royce jõuallika ja selle motiivide järgi "konstrueerinud" Vickers-Crossley soomukile mootori. Mõni asi (karbuss ja veepump) on praktiliselt üks-ühele, kuigi õnneks veidi parema teostusega, kui Rodenil. Nii et Arsenal-Crossley kapoti all saab olema mingi jaapani hobuse unenägu, aga olgu, mehed seekord ei nuta..
Aga kui juba käsi karpi läks, siis sinna ta jäigi, kuni veermik kokku sai - päris hea võrrelda, eriti kuna päriselus kasutati Rolls Royce veermikku Vickers-Crossley soomuki moderniseerimisel.
Siin on nad kõrvuti:



Nendega pole vähemalt probleemi ratastega - mõlemal on pastlad päris korralikud, japsile üritan Soomemaalt veel õige värvi kah leida, kui ei leia, segan ise silma järgi kokku.

Aga mõlemad Arsenali masinad on seni otseses mõttes käpuli:



Lisaks ei taha Testorsi poolmatt must seekord kuidagi ära kuivada, päris palju päevi on möödas, aga veidi nakib ikka veel, nii et eriti käperdada ei julge.

Aga rataste probleem tuleb lahendada - alustuseks treisin mustri jaoks jooksu keskkoha laiuse ringsoonega rõnga:



Seejärel freesisin duralumiiniumist kolmnurkse prisma ja hakkasin selle abil mustrit kokku plätserdama:



Et jutu järgi kõik liiga lihtne ei tunduks, on mõõtmete ettekujutamiseks tuletikk kõrval, tegelikult on ikka paras nöök pisitillukesi kribalaid lõigata ja renni sisse koostada. Et juhe liialt kokku ei jookseks, eraldan saadud segmendi ja kloonin seda korda viis, nii et ratta masterisse täisringi kokku saan.
Siin on tulevase mustri toorik võrrelduna karbis pakutavaga:



Järgmise korrani.

Vägagi detailne, eriti rataste muster. Kui palju neid vorme kasutada saab, kas hakkab rohkemgi neid masinaid juurde tulema?

rattamustri arvutamine on ikka tõeline matemaatika. Super.

Kui palju neid vorme kasutada saab, kas hakkab rohkemgi neid masinaid juurde tulema?

Korralikult valmistatud vorm võimaldab kuni 30 valandit (kui neid nii nimetada võib), aga antud juhul saab selle vormipargiga valmistada vaid mootori, radiaatori, vedrud, sillad, käigukasti, kardaani ning summi. Ongi vist kõik - edasi on vaja raami - aga selle kloonimiseks on vaja juba päris suurt vormi, seega ka suurt kogust silikooni, mis ei ole just väga odav suurte mahtude puhul. Ning mida hakata peale soomuskerega? Samuti kloonida? Sellise detaili vormi ei taha ma isegi ette kujutada, seda enam, et seinapaksus tuleks siis ajada naeruväärselt suureks ja minu kasutada olev vormi täitmise tehnoloogia oleks sel puhul suht küsitav. Nii et jääb ära.

Aga rataste juures on väike edasiminek toimunud, kloonisin viis segmenti ja siin on neli neist paika sobitatud:



Ning koos ta ongi - tegelikult klappis muster üllatavalt täpselt, rihtisin kah veidi, aga ikkagi olen tulemusega rahul:



Nüüd jääb üle kogu see kenadus liimiga fikseerida ja seejärel abrasiivkettaga täpseks lihvida - valge epo koostises on mingi mineraalne täiteaine, mis võtab isegi kõvasulamist treiteral tera nurga kohemaid maha.

Järgmise korrani.

Ei nohh, kõik on väga tore ja "kloonimisevärk" ruulib täiega.

Küll aga jääb arusaamatuks, mis teemaautoril plaaanis on.

Aparaate neli erinevat versiooni, kõigil individuaalne raam, mootor ja vedrustus.

Mis siis tegelikult töösse läheb? No ei saa muhvigi aru..?

Kas minu tehnikainimese silm seletab õieti, et osa neist olidki isegi mitte "pooleveolised" vaid "veerandveolised", ehk siis tegelikult kah vedas ainult 1 ratas?

...et osa neist olidki isegi mitte "pooleveolised" vaid "veerandveolised", ehk siis tegelikult kah vedas ainult 1 ratas?

Kahtlen, et üks ratas oleks soomustatud kere ära vedanud? Selles mõttes on tegu tolle aja kohta tüüpilise lahendusega - täiesti tavaline vedav tagumine sild.

Küll aga jääb arusaamatuks, mis teemaautoril plaaanis on.

Plaanis on hetkel kõiki projekte koos edasi aretada.

Pean (mõningase kahetsusega) nentima, et saabunud ilusad ilmad ei mõju mudeliehitusele sugugi hästi..
Tegelikult mõjuvad nad kohe VÄGA halvasti, aga midagi ikka aeg-ajalt tehtud saab.
Rataste või esialgu esimesega neist veel maadlen, esimesel pildil on originaali võrdlus sellega, mida karbis pakutakse. No et kui hea tundub:



..võiks öelda, et isegi talutav, sihuke teise suurusjärgu kräpi moodi. Aga enda tehtud asi hakkab ka pisitasa ilmet võtma, siin on esimene kaader suure punnitamise tulemusest:



Tegelikult on lõplikult valmis selle masteri välimine külg, tagakülg läheb heal juhul tunni aja pärast treipinki - selleks tuleb jälle uus rakis aretada - aga eks need ongi ju isetegemise rõõmud...

järgmise korrani.

P.S. Teiste projektidega liigub asi samuti veidi - Rolls-Royce soomukil on tornilt kõik poldid maha lõigatud, torn ümmarguseks pahteldatud ja katuse serva paksus mõõtu aetud, pilte tuleb loodetavasti lähiajal.

Nüüd on paar nädalat mööda lennanud ja aeg ka tulemused välja laduda. Ega eriti palju hüpata ei õnnestugi - eelmisel korral lubatud Rolls -i pilte seekord veel ei tule...
Enamus aurust on läinud rataste kloonimise peale - ma ei hakka juba rutiinseks saanud vormihunnikut publikule demonstreerimagi - selge lugu, et selline asi tüütab lõpuks ka kõige kannatlikuma isendi ära.
Selle asemel mõned pildid esimesest Arsenal -Crossley veermikust, mis on lõpuks ratastele tõusnud:



Teise masina veermik on siiani kõhuli maas ja jääb ilmselt veel tükiks ajaks, ehk vähemalt seni, kuni ma protektori jaoks uue vormi teen - esimene jõudis just töölepingu üles ütelda... Aga et asjade selline käik väga niru ei tunduks, siis liigun selle veermikuga pisitasa edasi:


Järgmise korrani.

Ehh raisk, rattad on tipp topp..

Tundub et puha täiskumm..

Kuidas küll sarnane formaat nii rasket konstruid edasi kruttis jääb mõistatuseks..

Silmaga hinnates pakuks profiili paksuseks nii 165mm. Nagu nõukaaegsel Ladal..?

Tänan.
Arvatavasti täiskumm, arvatavasti seepärast, et mitmes kohas kirjutatakse mingitest müstillistest "poolpneumaatilistest" rehvidest - mismoodi neil see poolik pneumaatika toimis - vaat see on seniajani minu jaoks hirmsuureks saladuseks jäänud...

Aga edasi katsun foorumlasi tüüdata pika ja igavavõitu lugulauluga:

Nüüd olen tükk aega tegelenud fotode uurimisega ja tegelikult ei ole veel asjast täit selgust saanud. Ja võimalik, et ei saagi, sest info on väga lünklik ja kohati ka vasturääkiv. Ning ega see fotode järgi graafika koostamine just lillepidu ei ole. Samas on tants fotode ümber juhatanud mind üsna kummaliste järeldusteni - osutus, et Arsenal Crossley masinate tornid olid, nagu keredki, kahte tüüpi: esialgne variant suurem, teine veidi pisem. Tornide suuruse erinevus on üsna väike, nii et esimese hooga tundub tegu olevat lihtsalt optilise pettega, ent nendel fotodel, kus masinad seisavad tihedalt kõrvuti, hakkab ka väike erinevus rohkem silma. Väiksemaid torne oli vähe – neli – ja kõik uut tüüpi keredega masinatel, mis kandsid numbreid 148 kuni 151 ning relvastuseks eranditult kahur.
Siin peaks hästi näha olema tornide suuruse erinevus. Kinnitust leiab ka väide, et torni ülaosas oli lahtikäiv luuk:



Kahurist kah veidi, praktiliselt kõikjal, kus vähegi Arsenal Crossley –st midagi kirjutatakse, on taktikalistes andmetes relva tüübiks märgitud „Hotchkiss’i kahur“, ent piltidel nähtav ei klapi miskipärast ülestähendatuga kokku. Ometigi on mitmel pildil selgelt näha pirakas ruupori kujuline leegisummuti, mõnel isegi käepide küljes, mida olen seni kohanud vaid prantslaste I MS aegse „Puteaux 37 mm 1916 TRP“ juures. Leegisummuti võis toru otsas olla, aga ei pruukinud, nii on ta osadel piltidel täiesti olemas, osadel puudub. Osadel piltidel puudub ka kahuri toru, mis oli (ilmselt) lihtsalt maha monteeritav, seda enam et tagasilöögi leevendi oli sellel kahuril mehaaniline – vedrusüsteemiga. Samuti on tagasilöögi leevendi korpuse otsas olev kork vägagi iseloomuliku kujuga, aga loodan, et mind parandatakse, kui peaksin eksima.

Arsenal Crossley soomusautod kandsid läbivat numeratsiooni, see algas numbrist 141 ja lõppes numbriga 151. Seega siis 11 masinat. Kaks masinat, mis kuulusid Kaitseliidu Tallinna malevale, kandsid nimesid: „Kõu“ ja „Pikker“, nendel numbrit ei olnud.
Soomusautod numbritega 141 kuni 145 ja „Kõu“ ning „Pikker“ omasid esimest tüüpi soomuskeret, kokku seitse masinat. Esimesed viis olid relvastatud Madsen kuulipildujaga, Kaitseliidu masinatel oli mõlemal tornis kahur. Kõik need esimest tüüpi kerega soomusautod kandsid ka esimest tüüpi (suuremat) torni. Ülejäänud kuus olid teist tüüpi kerega, kusjuures kahel masinal, numbritega 146 ja 147, oli esimest tüüpi „suur“ torn ja relvastuseks kuulipilduja, ülejäänutel – 148 kuni 151 – veidi väiksem torn ja relvastuseks kahur.

Loogikat on nagu raske tabada: enamus kahureid on monteeritud väiksemasse torni, samas kui kuulipritsid KÕIK suurematesse..., aga ehk oli siin osaliselt tegu tolleaegse Auto Tanki Rügemendi komandöri, Kolonel-leitnant Lutsari initsiatiiviga valmistamisel olevate masinate konstruktsiooni parendamiseks?

Nimelt väljendab ta oma 1926 aasta 29 detsembril koostatud salajases ettekandes Ranna- ja Õhukaitse ülemale rahulolematust selle üle, et esimese viie soomusauto konstrueerimise juures „..ignoreeris Tehnika osakond täiesti minu, kui eriteadlase, arvamisi, neid põhjendamatult maha tehes, mille resultaadiks oli, et soomusauto kaal 4 tonni asemel on üle 5 tonni, vaatamata selle peale, et Arsenal osalt minu soovidele vastutulles, vähendas märksa soomusauto kere suurust.“ (tsitaadi kirjapilt muutmata)

Kuidas sellest aru saada? Teist tüüpi kered olid esimesest tüübist tõepoolest märksa väiksema mahuga ja ka paarsada kilo kergemad, aga kas Arsenal võttis Lutsari, kui eriteadlase näpunäiteid kere suuruse kohta kohe kuulda või viidi muudatused sisse alles järgmise partii juures? Samas on dokument kirja pandud 1926 aasta lõpus ja ettekandest nähtub, et esimesest viiest soomusautost on ainult üks täielikult valmis, kuigi sõjaväele üle andmata, ülejäänud neli alles koostamisel – loogilisem oleks järeldada, et esialgne projekt nägi ette veel suurema mahuga keret? Igatahes kõikvõimalike spekulatsioonide hulk järjest kasvab. Ilmselt oleks loogiline eeldada, et kui tootmisel jõuti järjekorras kaheksanda masinani, siis läksid lõpuks käiku ka Lutsari ettepanekud soomusauto konstruktsiooni osas. Igatahes siis lõigati kere soomusplaadid kere keskosas alt tüki maad lühemaks ja kujundati ümber ka meeskonnaruumi esi- ning tagaosa. Ja arvatavasti paar masinat hiljem ka torn. Aga eks seegi on spekulatsioon, tegelikku asjade käiku nagunii ära ei arva.

Kui pöörduda veel esimese partii s.o. esimese viie soomusauto valmistamise juurde, siis mingil sama teemat käsitleval lehel väideti, et üks esimestest masinatest oli relvastatud kuulipildujaga ja ülejäänud neli kahuritega. Kui aga pilte vaadata, siis on vaid kaks kahurit monteeritud suuremasse torni – soomusautodel „Kõu“ ja „Pikker“. Kõikidel teistel on kuni numbrini 147 (kaasa arvatud) relvastuseks kuulipilduja, samuti kannavad kõik need masinad varasemat tüüpi suuremat torni. Samas oleks ka loogilisem eeldada, et väiksemaid torne hakati valmistama alles tootmise lõppjärgus – neid kannavad numeratsiooni järgi ju VIIMASED neli masinat? Seetõttu ei tundu väide esimese partii neljast kahuriga masinast eriti usaldusväärne.

Parasjagu küsimusi tekitavad ka masina taktikalised andmed mõõtmete osas: soomusauto pikkuseks pakutakse tavaliselt 4870 mm, olen üritanud graafikat kokku panna ja see mõõt sobib kere pikkuseks enam-vähem, proportsioonid jäävad üsna sarnased. Samas pakub 1935 aastal välja antud Heigel’i käsiraamat pikkuseks 5020 mm, aga see on kogupikkus koos käivitusvändaga, ehk nn. raudteegabariit. Kõrgusega on keerulisem – tavaliselt pakutakse selleks 2430 mm, mis oleks mõõt maapinnalt masina kõige ülemise punktini. Kuid Heigel’i käsiraamat käib välja 2500 mm ja seal on pildil esimest tüüpi kerega masin. Vahe on 70 mm. Kas siit võiks järeldada, et esimest tüüpi kerega ja nn. suurema torniga masinad olidki 7 cm võrra teist tüüpi kerega masinatest kõrgemad? Sest mõlemat tüüpi keredega masinatel oli identne veermik täiskummist ratastel ja soomuskupli ülaosas ei olnud ka mingeid detaile, mis oleksid võinud põhjustada nii suure vea kõrguse arvestamisel..? Fotodel, kus masinad seisavad kõrvuti, tunduvad väiksema torniga masinad tõepoolest veidi madalamatena, kuigi pildistatud on nad kahjuks alati veidi ebatasasel pinnasel. Kui osutub tõepäraseks, et teist tüüpi kerega masinad olid tõepoolest veidi madalama siluetiga ka kere osas, kas siis see võis samuti olla üks Kolonel-leitnant Lutsari nõuetest?
Siin on hea võrrelda erinevate kerede ja tornidega masinate kõrguse erinevust:



Küsimustest ilmselt puudust ei tule, oskaks ainult vastuseid leida, aga igatahes tänan kõiki, kes viitsisid läbi lugeda.
Nüüd lähen uuesti tornide ja kerede graafikat kokku miksima..

See on tõesti "igav" jutt , edu Sulle ja rohkem igavat juttu järgmiste mudelite juures .

Tornide suuruse erinevus on tõesti minimaalne. Samas kahuri/kuulipildujamaskid on üsna erinevad, nii et selle tunnuse järgi on hõlbus ära tunda emba-kumba torni. Uuem torn on fotol silmnähtavalt madalam. Kas just 70mm, kuid käsiraamatu 2500mm on kahtlustäratavalt ümmargune number ka - Ehk on ümardatud ja tegelik kõrguste vahe oli mõni sentimeeter väiksem?

Huvitav, et nende Arsenal Crossleyde kohta nii palju vastuolulist infot liigub. Ma pakuks, et arhiivis Varustusvalitsuse tehnika osakonna kaustasid sirvides saaks ilmselt enamusele küsimustest vastused. Kui mitte päris jooniseid endid. Näiteks tehnika osakonna poolt tellitud sanitaarauto joonised on mulle küll vastavaid kaustasid lapates ette jäänud.

Aga 5c siia teemasse ka.

Arsenali 1926/27 aasta tegevusaruande järgi anti 5 esimest soomusautot tellijale üle 1927. a. jaanuaris. Nii et Lutsari kirja peale nende juures ilmselt mingeid parandusi ega muudatusi ei tehtud.
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.496.4.80:196
Samas on kirjas, et Kaitseliidu tellitud masinad valmisid eelarve aasta lõpuks, kuid üleandmine jäi juba järgmisesse eelarveaastasse, seepärast kajastatud selles aruandes kui poolvalmis tööd.

Huvitaval kombel on nad ka järgmise aasta aruandes kirjas kui ainult soomusauto kered. Mitte kui soomusautod. 6 kaitseväele ehitatud masinat on kirjas ilusti autodena. Ilmselt ostis siis Kaitseliit oma autodele veermikud ise ning need ei käinud Arsenali bilansist kuidagi läbi.
1927/28 tegevusaruande leiab siit (alates) http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.496.4.87:93
Sealt eelarvest saab ka teise seeria masinate hinna kokku rehkendada

Edit: parandasin autu nime ära. et rohkem ei riieldaks...

Samas kahuri/kuulipildujamaskid on üsna erinevad, nii et selle tunnuse järgi on hõlbus ära tunda emba-kumba torni.

Täpselt nii, kusjuures kuulipildujamaskid on samuti erinevad: kahel teist tüüpi kerega soomusautol numbritega 146 ja 147 erinevad kuulipildujamaskid konstruktsiooni poolest veidi eelnevatest (No 141 kuni No 145).

Kas just 70mm, kuid käsiraamatu 2500mm on kahtlustäratavalt ümmargune number ka - Ehk on ümardatud ja tegelik kõrguste vahe oli mõni sentimeeter väiksem?

Eks ta veidi selline kahtlasevõitu nummer tundub jah, aga esimest tüüpi kere graafika mahub enam-vähem tõepäraste proportsioonidega sellesse kõrgusesse nibin-nabin ära... Kuna teist tüüpi tornide väiksem kõrgus on piltidel selgesti eristatav, nagu ka teist tüüpi kere väiksem kõrgus, siis kahtlaselt hästi sobib graafika jaoks nii kere kui ka torni kõrguse vähendamine 1 mm võrra, mis reaalis teeks parasjagu 35 mm + 35 mm, ehk siis kogu kupatus kokku 70 mm madalam. Kahtlaselt lihtne ainult...

Ma pakuks, et arhiivis Varustusvalitsuse tehnika osakonna kaustasid sirvides saaks ilmselt enamusele küsimustest vastused. Kui mitte päris jooniseid endid.

Teoreetiliselt võimalik, kuid läbitöötamist vajava materjali hulk on ilmselt samuti üsna aukartustäratav. Samas kui uurisin aastaid tagasi meie ühe tuntud ajaloolase käest Arsenal Crossley jooniste olemasolu võimalust, siis tema väitis küll, et meie arhiivides neid säilinud ei ole. Olevat ise asjast huvitatud olnud ja seetõttu üsna põhjalikult kaevanud.

Arsenali 1926/27 aasta tegevusaruande järgi anti 5 esimest soomusautot tellijale üle 1927. a. jaanuaris. Nii et Lutsari kirja peale nende juures ilmselt mingeid parandusi ega muudatusi ei tehtud.

Lutsari kirjast võib aru saada, et vastavalt tema soovile vähendati Arsenalis soomusauto kere suurust – ta kirjutab sellest minevikuvormis – järelikult on tegu nende ühe valmis ja nelja koostamisel oleva soomusauto juures juba sisseviidud muudatusega. Ülejäänud meetmed kaalu (ja võib olla ka silueti kõrguse) vähendamiseks hakkasid toimima ilmselt järgmiste masinate valmistamise käigus.

Ilmselt ostis siis Kaitseliit oma autodele veermikud ise ning need ei käinud Arsenali bilansist kuidagi läbi.

Tundub üsna tõepärane, eriti kui Kaitseliidul oli omaette eelarve.

Edit: parandasin autu nime ära. et rohkem ei riieldaks...

Selle eest eraldi tänu! Mäletan hästi, kui palju see mulle endale omal ajal segadust tekitas ja internet ei olnud siis veel nii enesestmõistetav „inimõigus“ nagu tänasel päeval.

See on tõesti "igav" jutt , edu Sulle ja rohkem igavat juttu järgmiste mudelite juures .

Tänan, eks ma ikka punnitan nii kuis jaksan...