Täpselt nii ongi, kürb (oi vabandust, peenis) suhu kõigile nendele haritud inimestele (sh omal ajal samuti terminiloogikakomisjoni kuulunud praegusele KVJ-ile), kes peavad emakeelt Eesti kultuuri üheks olulisemaks osaks, kes saavad aru, et eluspüsimiseks peab keel jõudumööda arenema ja täienema, eriti tuleks aga midagi suhu toppida nendele, kes peavad militaarkultuuri ja militaarkeelt üleüldise kultuuri lahutamatuks osaks, kus samuti võiks vähemalt kaheti mõistetavaid ja head eestikeelset vastet mitteomavaid sõnu natukenegi eestindada! Palju parem oleks ju see, kui „sellise“ jama peale ülemäära aega ei raisataks, sõjanduskeel koosnegu segaduse vältimiseks pigem russitsismidest ja anglitsismidest ja üleüldse on meil viimane aeg selguse huvides inglise keel käsukeelena kasutusele võtta!
Kui naljad kõrvale jätta, siis mina ei saa küll aru, mis selles sõjandussõnade võistluses halba on. Mingit kulu riigieelarvele sellest ei tekkinud, terminikomisjoni liikmed ehk pidid natukene oma tööaega sellele kulutama, tavalistel inimestel tekkis võimalus kah kaitseväe asjades ja keeleloomes kaasa mõelda (hea näide sellest, et riigikaitse ja keelearendamine pole vaid mingi kitsa „professionaalide“ ringi asi). Keegi kohustuslikus korras uusi sõnu peale ei hakka suruma, ellu jäävad sõnad, mis praktikas sobivust tõestatavad, määrustikke jm dokumentatsiooni uuesti trükkima ei hakata jne.
Samuti võiks sõimamise juures korra mõelda sellele, et siin foorumis ilmselt pea igas postituses esinev sõna ’relv’ tuletas keeleuuendaja Aavik omal ajal sõnast ’revolver’. Kui see sõna oleks välja mõeldud alles täna (tuletades selle samamoodi revolvrist), siis nimetataks paljud ka seda ilmselt „arusaamatuks nurisõnaks“ – sh need, kes täna ei kujuta eesti keelt ilma selleta isegi ette.
Seejuures ma ei arva, et sellised võistlused või terminikomisjon toodaks ainult puhast kulda või et kõik võõrkeelest tuletatud sõjandussõnad tuleks asendada eestipäraste vastetega (nagu näiteks Soomes, kus soome keele eripärast tulenevalt pole sõjanduses vist pea ühtegi sõna, mis oleks otselaen saksa, vene või inglise keelest – oh neid lolle soomlasi, munn ka neile suhu!). Näiteks sõnadele ’ssomustransportöör’ ja ’jalaväe lahingumasin’ ei ole minu arvates eriti mõtet hakata aretama lühikest eestikeelset vastet, kuna suurem osa maailma riike nimetabki neid masinaid (oma keeles loomulikult) just niimoodi (nt inglise keeles ’armoured personnell carrier’ ja ’infantry fighting vehicle’).
Ise julgen pakkuda, et see ’rauter’ ilmselt eesti keelde ei juurde; sotra on samuti kahtlane, kuid selle šansid on paremad. Parimad võimalused on ilmselt ’rekkel’, kuna see on juba täna praktikas laialt kasutusel. Paha sõna pole ka ’resilience’ – oluline sõna, millel tegelikult puudub täna normaalne ja ühene eestikeelne vaste.
Toomas, ’liaisioni’ vastena on tõesti kasutatud ka ’sideohvitseri’, väikeprobleem võib aga teatud kontekstis tekkida sellega, et ’sideohvitser’ võib olla ka n-ö side-eriala peal teeniv ohvitser. Või hakkame viimast siis anglitsismi abil ’kommunikatsiooni-ohvitseriks’ nimetama, et teda sellest liasoonist eristada?
Mis puudutab reconnaissance’i võrdsustamist ’luurega’, siis luure on tegelikult palju laiem mõiste ning selle ingliskeelne vaste pole teps-mitte ’reconnaissance’, vaid ’intelligence’. Reke on lihtsalt üks, peamiselt vist taktikalise tasandi luuremeetod, mille n-ö nõuka-aegne vaste oli ’rekongnotseerimine’. Praktikas on see ’reke’ juba teatud kaitseväe osades laialt kasutusel, ning omal ajal algselt olla selle uue terminina välja pakkunud selle valdkonna suur praktik kol-ltn Riho Ühtegi (aga tallegi tuleks midagi kindlasti suhu toppida, et ta jumala pärast ei raiskaks oma aega sellele, et oma teenistusvaldkonna keelt üritab arendada ja suupärasemaks muuta!).
Täpselt on uued terminid ära toodud ja lahti seletatud siin:
http://www.kmin.ee/et/sonaus
Tea kas mõni kange keeleuuendaja otsustas oma elu natuke lihtsamaks teha, "leiutades" uuesti ühe äraunustatud/vähetuntud sõna või mis? 
