Gideonic kirjutas:Kahjuks ei ole meedias selle raamatu osas sõnavõtte kosta olnud. Sisuliselt tehakse sama, mis Venemaal Soloniniga, lihtsalt vaikitakse maha
Provotseeriv on see raamat muidugi küll, seetõttu kujutan hästi ette, kui raske sellest kainelt arutleda on. Vabalt võib lõpmatuseni jahuda mõnigate (illustratiivsete) detailide ebausutavusest, sisulise diskussiooni niiviisi eos summutades.
Sellegipoolest oleks diskussiooni vaja. Mind huvitaks küll väga, just selle raamatu stsenaariumi valguses, nii Kaitseväe kui ka Kaitseministeeriumi inimeste kommentaarid igipõliste teemade kohta:
1. 6 Brigaadi ekvivalenti vs meie ettenähtav sõjaaja Kaitseväe suurus
2. Hajutatud formeerimine ning juhtimine (vanad head kaitseringkonnad) - kas pseudoprobleemid?
3. Lähimaa õhukaitse "õlaltlastavate" näol (mis pole isegi arengukavas isegi kauge (2030+) uitmõttena. Kas pole vajalik?
4. Eesti "Soomusmanöövervõime" kui maailmas analooge mitte omav termin (ehk võiks sellest sõnast vähemalt loobuda)
Küsimusi on muidugi veel, kuid nendega oleks igal juhul aeg "uuele ringile" minna ...
Ja lõpetuseks, mille kuradi pärast ei saa ikkagi selgelt tunnistada, et ohuhinnagust lähtuvalt
on meil tegelikult vaja oluliselt rohkem, kui oleme suutelised praeguse kava järgi välja panema!. Ei ole kõik maailma parim ja "kindlalt kaitstud". USAs võib küll avalikult rääkida, olemasolev pole piisav, tulevikuperspektiiv hirmutav ning mitmed otsused (näiteks Euroopast taandumine) olid konkreetsed vead. Seda on öelnud tegevväelased, kes vastavat juhtimist üle võtavad. Samamoodi võib need teemad vabalt ülesse võtta ka Soomes. Meil on see loomulikult poliitiliselt ebakorrektne.
Lugesin kah nädalavahetusel ühe hooga läbi „Koljati“ ja veel „Taaveti“ alguse samuti – kuid esmalt lugesin ka läbi „Taaveti“ lõpus olnud kokkuvõtte sellest, kuidas siis Kunnase arvates oleks (pidanud) KV-d n-ö positiivse stsenaariumi korral arendatud. Raamatu(te) kui vormi ja osaliselt ka sisu kohta pole ühtegi halba sõna öelda – Kunnasele omaselt väga hästi, arusaadavalt, kaasakiskuvalt ja mõjusalt kirjutatud. Mõnede sisuliste mõttekäikude ja stsenaariumite osas vaidleks muidugi natukene vastu.
Vastuseks Gideonicule – ega keegi minu teada ei olegi otsesõnu kuskil väitnud, et tänased kaks brigaadi + KL-i maakaitse on õndsuse tipp ja igas mõttes piisav selleks, et Eestit vähegi adekvaatselt kaitsta ja ilmselt ei ütle mitte keegi, et 6 brigaadi ekvivalenti oleks „liiga palju“ vms. Vaid küsimus on ikkagi ressurssides, mida riik on otsustanud sõjalise riigikaitse jaoks eraldada. Ja täna ei vaidle minu teada eriti enam keegi vastu, et tänase 2% eest oleks võimalik väljaarendada ning jätkusuutlikult tagada märkimisväärselt rohkem kui kehtiva struktuuri kaks brigaadi ja maakaitse.
Või õigemini – kindlasti on võimalik sama raha eest tunduvalt suuremat väge lubada, kuid seda ainult paberi peal. Ühe korra me juba oleme selle eksperimendi läbi teinud, kui 2009. aasta arengukavaga suurendati Laaneotsa eestvedamisel eelmine ühe brigaadi ja territoriaalstruktuuriga vägi äkitselt viie brigaadi ekvivalendiga struktuuriks (brigaad + neli KRK-d). Tulemuseks oligi seesama Kunnase poolt udujutuks tituleeritud „õõnesstruktuur“, kus paberi peal oli nagu viis brigaadi ekvivalenti, kuid praktikas ei eksisteerinud enam ühtegi üksust, kus oleks ligilähedaseltki olnud olemas mingi vähegi mõistlik osa koosseisu- ja varustustabelis ettenähtud asjadest, laskemoonavarudest rääkimatagi. Ei olnud seda tekkinud ei 2013. aastaks ega poleks tekkinud ka 2018. aastaks, sest olemasolevad rahasummad olid lihtsalt liiga ebapiisavad selleks, et struktuur selleks ajaks sisuliselt luua ja ära varustada. Paberi peal oli uhke ja võimas – „vastas operatiivvajadusele“, kuid praktikas oleks täiemõõdulise sõja korral see struktuur lõpetanud sõdimise ilmselt pärast paari esimest sõjapäeva ainuüksi lahingumoona otsalõppemise tõttu.
Jah, alati võib öelda, et riigiisad oleksid pidanud rohkem raha andma, aga kui raha ei anta või seda ei ole, siis ongi minu arvates mõistlikum teha esialgu ära see, milleks raha reaalselt jagub. Ehk olgu parem kaks brigaadi, mis suudavad sõdida vähemalt nädal aega, kui viis või kuus brigaadi, mille sõda lõppeb esimesel-teisel päeval.
Seetõttu tõmmatigi 2013. aasta arengukavas ambitsiooni tunduvalt tagasi ning otsustati, et teeme esialgu kaks brigaadi ja maakaitsestruktuuri, kuid teeme selle niimoodi, et 2022. aastaks oleksid kõik üksused ka reaalselt olemas ja varudega tagatud. Ja ainuüksi tänu sellisele „kuritegelikule“ otsusele saigi võimalikuks see, et 2015. aastaks oli meil reaalselt olemas ja valmis üks brigaad. Ning kui me rajalt ei eksi, saame 2020. aastaks valmis ka teise brigaadi ja ettenähtud maakaitsestruktuuri varustatud niimoodi nagu koosseisu- ja varustustabelid ette näevad.
Kuna ma ei ole seda „Taavetit“ veel lõpuni lugenud, siis ma veel päris täpselt ei tea, mismoodi kavatses Kunnas selle kuue brigaadiga struktuuri 2023. aastaks välja arendada. Aga esmapilgul on mulje selline, et kaitsekulud oleksid raamatu järgi tõusnud 2,4 protsendini SKT-st, oleks võetud 1,5 miljardi euro suurune (st. u kolm aastast kaitseeelarvet) riigikaitselaen (mille osas ei saanud päris hästi aru, et kas see käis sinna 2,4% sisse või tuli sellele lisaks), mis siis Kunnase hinnangul oleks olnud piisav, et luua juurde neli brigaadi ekvivalenti, soetada 1. brigaadile lisaks kogu täna ettenähtud kraamile ka pataljon tanke ning lisaks soetatud veel keskmaa-ÕT patarei ning hulganisti Grom’e kõikidele üksustele. Ja seda kõike mitte 15-20 aasta jooksul, vaid järgmise 7 aastaga. Mis minu arvates – kui vaadata seniseid kaitse-eelarveid ja seniseid kogemusi – lihtsalt ei ole tehtav nii lühikese ajaga või siis nii väikeste kuludega, nagu 2,4% SKT-st + riigikaitselaen 1,5 mlrd. Mõelge ise – oleme eelneva 20-25 aastaga pannud riigikaitse alla iga-aastaselt 1-2% SKT-st, hankinud ikka väga suurtes kogustes kasutatud kraami, tõmmanud kokku oma kunagisi unistuste struktuure (st. üritanud kunagi viiele brigaadi ekvivalendi peale laiali jagatud kraami kokku suruda kahe brigaadi peale) ja peame ikka veel järgmised paar aastat kõvasti pingutama, et ka see teine brigaad valmis saaks. Ja kui keegi arvab, et vähem kui 7 allesjäänud aastaga ning kõigest kaitsekulude suhteliselt tagasihoidliku suurenemisega on äkitselt võimalik valmis teha veel neli brigaadi, soetada tankid, keskmaa-ÕT ja massiliselt Grome (ja kogu see struktuur ka päris mitme päeva DOS-idega tagada), siis see inimene (antud juhul Leo Kunnas) paraku eksib, sest ta oli viimati tegevteenistuses 10 aastat tagasi ehk ajastul, mil paraku kogu me süsteem ei paistnud silma eriti realistliku ressursside planeerimisega.
Jah, Kunnas justkui viitab sellele, nagu saaks säästa selle pealt, et kõikidele võitlejatele pole vaja anda kõige uuemat välivormi, suurtükiväes saab hakkama D-30-tega, üksusi ja neid samu haubitsaid saab vedada ka talumeestelt sundkoormatud traktoritega, kuid paraku on asi vist niimoodi, et kulutused kaitseväelaste vormiriietusele ja isiklikule varustusele ning veoautodele on üsna tagasihoidlikud võrreldes nende kuludega, mis tegelikult üksusest võitlusvõimelise teevad – ehk tänapäevased side- ja vaatlusvahendid ning mis kõige olulisem – laskemoon, laskemoon, laskemoon. Ja neid asju paraku tsiviilist ei rekvireeri ka parima tahtmise korral. Või siis pärineb Kunnase arusaam oma teenistuse-aegsetest eelarvetest, kus sõdurite isiklik varustus ja veokid moodustasid tõesti üsna suure osa hanke-eelarvest (sest varem ei olnud midagi hangitud ja toonased kaitse-eelarved olid tänastega võrreldes suhteliselt väikesed). Täna see enam nii ei ole.
Kui raha kõrvale jätta, siis nende lisabrigaadide reakoosseisu, jaoülemad ja rühmaülemad on ilmselt võimalik kokku kraapide kõikide eelneva 20 aasta jooksul ettevalmistatud ja tänasest kiirreageerimisstruktuurist väljalangenud reservväleastest. Aga kust tulevad 7 aastaga tegevväelastest vanemohvitserid, keda paratamatult on vaja nende reservbrigaadide ja -pataljonide (ja rahuaegsete KRK-de) ülemateks, staabiülemateks, staapide sektsiooniülemateks?
Kunnase muresid kaitseringkondade osas ma eriti ei jaga. Esiteks pole minu arvates esmatähtis mitte juhtimisstruktuur, vaid see, et sul reaalselt oleks ettevalmistatud ja varustatud üksused, mida juhtida. KV koosseisus olevate KRK-de kaotamine oligi paljuski seotud sellega, et lihtsalt reaalsuses ei oleks olnud üksusi, mida need KRK-d oleksid juhtinud – ja samas olid ka kõik tollased staabid tugevalt alamehitatud. Teiseks – täna on need KRK-d ju tegelikult maakaitsestruktuurina olemas – KL-i koosseisus ja selles mõttes ei saa mina eriti hästi aru, miks KV KRK ülemal raamatu järgi on õigus ja võimalused Narva jõe sillad õhkida, aga KL-i KRK ülemal mitte? Või miks ei või sildade õhkimise ülesannet ja otsustuspädevust kasvõi tänasel päeval vajaduse korral anda brigaadiülema või Viru JVP ülesandeks.
Selles mõttes on nendes kahes raamatus sees nagu teatud loogikaviga. Ühe stsenaariumi järgi on olemas detsentraliseeritud juhtimisstruktuur KRK-dega, mis saab eelhoiatuse ning kolib selle peale oma rahuaegsetest staapidest välja ning õhib sillad. Teises stsenaariumis detsentraliseeritud juhtimist nagu pole, aga pole ka eelhoiatust, mistõttu hävivad nii staabid kui ka rahuaegsed linnakud koos sinna koondatud SA-üksuste varustusega ja varudega. Ehk küsimus on päeva lõpuks eelhoiatuses – kas jõutakse rahuaegsed paiknemiskohad maha jätta, sillad õhkida ja mobilisatsioon käivitada – aga mina ei saanud aru, kuidas eelhoiatuse olemasolu või puudumine on seotud KRK-de eksisteerimisega?
Samamoodi kipun arvama ka selle „hajutatud mobilisatsioonisüsteemi“ osas. Kui palju eraldiseisvaid ja varjatud laokomplekse on vaja leida, sisse seada või vajadusel äkki hoopis nullist ehitada, valvata jne selleks, et ära paigutada 6 brigaadi varustus ja varud niimoodi, et vaenlasel ei õnnestuks seda raketi- ja õhulöökidega ootamatult purustada? Pakun, et tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu, ja hinnalipik kujuneb ikkagi paratamatult selliseks, et hakkab ära sööma seda sõdivat struktuuri ennast. Kui koondada need varud nt 20 hajutatud ja varjatud kohta, siis on ilmselgelt odavam, kuid siis tekib mul küsimus, et kui vaenlane suudab välja raalida ja hävitada nt kümmekond tänast suuremat ladu, siis miks ta kogu oma kurjuse ja õudse võimekuse juures ei suudaks sama teha 20 laoga. Ja kui eelhoiatus on null, siis on pool riiki niikuinii ennem vaenlase käes enne, kui need reservväelased oma hajutatud ladudesse jõuavad (sest formeerimisele peab eelnema ka mobilisatsioonikorraldus ja paratamatu aeg selleks, et reservväelased üldse hakkavad ladude poole liikuma).
Ehk päeva lõpuks – kui ei ole kasvõi minimaalset eelhoiatust selleks, et olenemata struktuurist ja formeerimise skeemist kuulutada välja mobilisatsioon, kaduda rahuaegsetest linnakutest ja õhkida needsamad Narva jõe sillad, siis ei aita meid eriti ei KRK-d ega kolhoosilautadesse peidetud mobilisatsioonidepood.
....
