Prapporitest...
Olin siis mingi pool aastakest teeninud, kui meie väeossa tuli uus prappor. Poiss oli alles noor ja just oma ajateenistuse lõpetanud ning meie väeosa oli siis tema esimene teenistuskoht üleajateenijana.
Pandi siis poiss ühe 'zvodi' ülemaks. Vene sõjaväes oli aga tihti nii, et kes paela peale sai, sellel ka katus pealt sõitis, tema aga sai kogunisti pisikese tärnikese ja seda ta paraku seedida ei suutnud.
Juba teisel-kolmandal päeval nägime me teda maani täis kusagil vedelemas ja ei näinud ta meil oleku ajal mitte ühtegi kainet päeva.
Saatuslikuks sai talle aga üks hommikune rivistus. Seisame meie siis platsil rivis ja külmetame hommikuhämaruses oodates ülevaatuse algust, aga meie uut prapporit pole. Teised prapporid läksid veidi ärevile, sest roodukomndörile oli uue seltsimehe joomakombed juba tuttavaks saanud ning nad ei tahtnud kollektiivset karistust saada.
Kuna pataljoni staap oli meiega samal territooriumil, siis oli meil kõigil mõni aeg varem olnud võimalus jälgida tsirkust nimega 'keemiahäire', kus siis batja kogu ohvitserkoosseisu nõukogude inimesele mittesobivate elukommete pärast ülesse rivistas ja isiklikult stopperiga aega võttis, et kui kiiresti ikka paksud prapporid ja laisad leitnandid selle kummi endale ümber venitavad ja tiiru ümber platsi jooksevad. Harjutust korrati meie suureks rõõmuks mitu korda ja meil oli väga põnev panuseid teha, et kes seekord see kõige viimane on.
Nojah, selle uue prappori puudumine oleks siis kohe silma torganud ja tõenäoliselt oleks siis järmine karistus tulnud. Selle vältimiseks saadeti siis paar meest seda 'langenud seltsimeest' otsima. Mõne aja pärast nad naasesidki siis toetades toda prapporit siis hoolikalt mõlemalt küljelt (et mitte öelda lohistasid).
Värske õhk ja karge hommik tegid oma töö ja mõne aja pärast seisis ta juba oma kohal rivi ees ja harjutas pomisedes oma etteastet "to-va-rishhh kapi-tan hõkk! Vtaroi zvod hõk! ... hõk!". Siis lõi käega, nähtavasti jäi rahule, mõtles veidi, nööpis omal eest lahti ja hakkas platsile kusema.
Meie kõik sada meest seisame ja vaatame seda nalja pealt! Ühel leitnandil sai siis kõrini ja ta läks võttis sellel klounil kratist kinni ja proovis teda platsilt minema lohistada. See oli aga viga, sest tüüp oli juba nii kaineks saanud, et juba jagas veidi mis kohas ta on. Ühesõnaga läks siis kakluseks tolle leitnandi ja prappori vahel, mis lõppes siis sellega, et leitnand lõi meie kangelasele jalaga kõhtu nii, et too tükiks ajaks asfaldile vedelema jäi.
Roodukomandör saabus siis paraadi vastu võtma parajasti selleks ajaks, kui meie õnnetusehunnik juba proovis ennast asfaldilt püsti ajada. Edasi läks siis raporteerimiseks, et 'zvod' ülesse rivistatud ja nii edasi.
Seltsimees 'hõkk, hõk' jäi sellega muidugi totaalselt hätta ja kordas publiku tungival nõudmisel oma etteastet mitu korda. Edasi järgnes meie pisikesest tribüünikesest mööda marssimise voor, mis tal ka ebaõnnestus, kuna ta ei suutnud vaadata kõrvale ja kõndida otse samal ajal...
Siis tuli hommikusöök ja tundus, et tsirkus on selleks korraks läbi, kuid enne tööle minekut rivistati meid jälle värava ette, et oodata ette sõitvaid autosid. Seekord sattus meie kangelane siis leitnandi kõrvale ja kuna talle ei andnud rahu see hommikune asfaldil puhkamise episood, siis otsustas ta asja klaarida ja hakkas õiendama, et miks sa häbistad mind siin sõdurite ees ja mis sa mulle kallale tulid ja ma löön su raisa maha jne. Leitnand käratas talle vastu, et "sm. praportsik te olete purjus ja teid tuleks kubusse panna ülemustele vastuhakkamise eest" jne. Selle peale kaotas sm. 'hõkkk!' närvid ja ründas leitnandi. Viimane lõi ta lihtsalt ja konkreetselt paremsirgega pikali. Seda nalja aga nägi ka juba roodukomandör pealt ja viimane vaatus toimus siis jällegi sajakonna mehe silme all.
Roodukas lihtsalt rebis tüübilt raksuga pagunid pealt ja kõik!
Mis nüüd sõjaväelisse auandmisse puutub, siis sellele tüübile anti au andmise asemel pimedamal ajal tihtipeale lihtsalt sõdurite poolt pasunasse, sest selle lühikese aja jooksul, mis me teda kannatama pidime, ei suutnud ta endale ühtegi sõpra leida. Tema sõduritesse suhtumist iseloomustab üks väike seik.
Oli pühapäevane päev ja külastusaeg. Tuli siis ka tolle prappori naine koos kolmeaastase tütrekesega papat teenistuspostil vaatama. Kõnnivad siis territooriumil ringi ja plikatirts hakkas järsku vanematelt nõudma, et "pokazite sloniki, hotsu sloniki videt - ääääää! äääää!". Tubli papa võttis siis oma zvodi ja korraldas neile gaasimaski õppuse. Maskid pähe-maskid maha, maskid pähe-maskid maha! Tütreke muidugi plaksutas ema süles ja papa lasi poistel siis ka kakskümmend ringi ümber platsi joosta. Asi lõppes sellega, et üks sell ei võtnud kurvi välja (ei näinud uduste klaaside tagant) ja jooksis peaga vastu betoonist laternaposti. Poiss kukkus teadvuseta maha ja tuli santshasti kanda.
Lisaks oli ju viina ka vaja ja selleks alustas ta kohe suurejoonelist kampaaniat, mis seisnes selles, et tema 'zvodi' mehed pidid siis selle talle tema vajaduste järgi kindlustama. Ükskõik kuidas, pole oluline kust saate, käsku tuleb täita! No mitte kuidagi ei õnnestunud tal austust ära teenida, mitte kuidagi!
Seersantidele meil au ei antud vaid öeldi lihtsalt "privet!" Oma 'vsvodi' prapporile viskasime küll ja tema viskas lõbusalt vastu ka, aga temast peeti lihtsalt lugu ja ka austati väeosas, kuna seisis meie huvide eest.
Selline oli siis lugu nende tervitamistega seal kus mina teenisin.
