Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust

[Fucs]

Mina saan aru, et suurematsorti vaidlus käib selle üle (ja kirgi kütab), kuidas, millisel viisil ja vahenditega metsa majandatakse. Vaidlus ei käi selle üle, kas metsa majandada või mitte. Vaidlus ei käi otseselt ka selle üle, kui suured on üldised raiemahud, vaid pigem selle üle, kui suured on need raiemahud objektiti (langiti, maa-alati jne).

"Mets" kui mõiste, on juba ise väga laiaulatuslik.
Esiteks on meil palju erinevaid metsatüüpe, kus metsa majandamise põhialused (põhimõtted) on (peaks olema) täiesti erinevad.
Teiseks on erinevte metsatüüpide osa ja olulisus üldpilti vaadeldes täiesti erinev.
https://metsaring.files.wordpress.com/2 ... _eesti.pdf

Ma saan aru, et vaidlusteemaks on, kas majandada suuremat osa metsadest erineva koosluse ja vanusega "püsimetsana" (valikraie), või ühevanusena (lageraie). Erinevate poolte nägemus sellest, kui suur osa meie metsade majandamisel peaks ja võiks olla lageraietel ja kui suur osa valikraietel (ja nende erinevate metsamajandamise põhimõtete omavaheline suhe), on erinev ja siit ka siis kogu see vaidlus.

Eestis oli EW algusaastateks peamiselt viljeletud valikraiet. Uued tuuled ja arusaamad tõid kaasa valikraiete vähenemise ja lageraiete osakaalu hüppelise tõusu.

Valikraiete maht oli XX sajandi esimesel veerandil enamuses maades vähenemas ja lageraietega asendumas.

Valikraied TÜ metsakasvatuse professori Oskar Danieli 1926.aasta õpiku "Metsakasvatus" järgi:

"Valikraie‐ metsa vorm ja käitus.
Ta erineb kõrgmetsa‐paljasraie vormist peaasjalikult selle läbi, et siin ühevanuse metsa asemele astub mitmevanune, mille liikmed kas üksikute puude või salkade näol üksteise kõrval asuvad ja alaliselt vahelduvad."

O.Danieli poolne olukorra kirjeldus ja koondhinnang valikraietele aastast 1926:

"Meie metsad kannavad õige suurelt osalt endise valikraie ‐ käituse ilmet; kohati, kus kasutamine oli korralik ja endine metsaomanik mitte ainult metsa sissetulekust, vaid ka metsast enesest huvitatud oli, esinevad meile metsapildid rahuldavaina, kus aga korraldatud kasutamine puudus ja omanik sunnitud oli metsa liigselt koormama, seal kujunes valikraie‐käitus metsa lagastamiseks."

Eeltoodu on tõdemus, milleni on metsanduse ajaloos korduvalt jõutud ja mis võib korduda, juhul kui valikraietega taas mõtlematult hoogu satume.

Seega, nagu alati, pole ükski äärmus kunagi hea ja leida tuleb kesktee.

Eksperthinnang majandatavate ja majanduspiirangutega (piiranguvööndid) metsade majandamispiirangute kohta.
Koostaja: Eesti Maaülikool. Tartu 2010
http://www.envir.ee/sites/default/files ... innang.pdf

[Smith]

http://arvamus.postimees.ee/4033429/kai ... 1456632028

Ja olukord on päris hull. Minul on kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets ikka päris tõsiselt otsa saama. Viimases hädas siis raiutakse metsateede rekonstrueerimise sildi all ülilaiu teetrasse. Ilmselt hakkab kasvama raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles. Näiteks mõned kuud tagasi kinnitati Otepää looduspargi uus kaitse-eeskiri, millega lubatakse teha lageraieid ka kaitsealal.

RMK ongi väljapääsmatus olukorras. Ei saa ju ometi tunnistada, et kogu see säästliku majandamise ja jätkusuutlikkuse jutt on olnud suur bluff ning et normaalse olukorra taastamiseks peab pikaks ajaks raiemahtusid oluliselt vähendama. Selle asemel siis minnaksegi järjest nooremate metsade kallale.

[Kapten Trumm]

Viimases hädas siis raiutakse metsateede rekonstrueerimise sildi all ülilaiu teetrasse

Hea näide, et minu arvamuse esile tõstmiseks on kõik meetodid head.
Paljude metsade majandamise probleem on nende soostumine, see segab nii väljavedu kui ka rikub puitu. Probleemi suurendavad ka viimaste aastate "talved".
Selleks, et metsas veetase alla lasta, ehitatakse "ülilai teetrass", siis pääseb ehitustehnika lõpuks soometsa ning ekskavaatorid kaevavad valmis kuivenduskraavide võrgustiku (või rekonstrueerivad nõuka aegse, mis 25 aastaga on täiesti umbe kasvanud. Kasvavate puude alla ega nende vahetusse lähedusse pole kahjuks võimalik kuivenduskraave rajada.

Selleks, et sealt metsast oleks midagi võimalik kätte saada, on esmalt vaja rajada sinna tee (metsaveoautod on meil tavalised veokid) ja lasta metsast liigne vesi minema. See tähendabki praktiliselt sellist kuritarvitust, et metsa tuleb rajada 30-50 m laiune lage koridor, sest harvesteri raiutud metsa on vaja ka kuskile ladustada ja seda ei saa teha kraavi põhja ega tee peale.

Siinkohal ei kinnita, et RMK sikku ei tee, aga see "ülilaiade teetrasside" jutt on hulk demagoogia ja asjatundmatuse miksi.

[allatah]

See artikkel, kus kellelgi on kuri kahtlus millegi osas.... oijah. Sorry, aga mul on kah kuri kahtlus, et suvised suuremad piirkiirused on kirstumüüjate poolt mahitatud

See härra töötas 27a tagasi valdkonnas, kus mina töötan praegu. Huvitav, et minul on hoopis teine kogemus.
Ma võin öelda, et tegelikult olekski vaja Eestis raiuda mõned aastad või lausa järgmised aastakümned rohkem, kui juurde kasvab. Seda siis loomulikult vaid majandusmetsades. Siis saaks metsade vanuselist struktuuri paremini korrigeerida. Samas Eestis ei ole mingit salajast gruppi, kes otsustab, kui palju nüüd raiutakse. Kui turusituatsioon oleks selline ja meil oleks kuskilt võtta kõiki neid masinaid ja inimesi, siis me saaksime täiesti seaduslikult raiuda järgneva paari aasta jooksul maha vast ca. 1/3 kogu Eesti metsast. Soome seadusandlus on veel leebem ja nad võiks vist Rovaniemist siinpool kõik metsa maha võtta. Ometigi seda ei tehta.

Siiski, tulen tagasi konkreetselt tema kahtluste juurde, et riigimetsas on puu nii otsas, et on vaja kraavitrasside servast "näpistada".
1. Metsandus on circa värk. Ei mõõdeta neid raielankide piire nii täpselt, nagu maja ehitades talade pikkusi. Kui mets on ühe omaniku piirides, siis ei ole ju vaja nii täpselt mõõta. Loodus ei kasvagi sirgjoones ja kui raiet tehakse vanas männikus, mille kõrval on 20a. kaasik, siis pole mõtet jätte sinna kaasiku serva paari mändi, kui need oleks justkui väljaspool raielangi piire. Need männid ei tekita selle kaasiku alla männikut ning see ei ole majanduslikult mõistlik, kui need sinna jätta.
2. RMK rajab/hooldab aastas ehk ca. 200km erinevaid teid ja trasse. Võin ka eksida, aga suurusjärk peaks ikka see olema. Oletame, et igalt poolt võetakse mõlemast servast maha 5m, ehk siis kokku 10m. Kilomeetri kohta on see 1ha ja 200km kohta on see 200ha. Jätame kõrvale asjaolu, et teinekord eksitakse ka piiriga sissepoole ja üldiselt kui üle minnaks, on see pigem mõni meeter. Jätame kõrvale ka selle, et üldiselt kasvab seal alal mingi võsa. Oletame, et seal kasvab väga hea palgimets supertagavaraga 400tm/ha. See teeks isegi nendes räigelt liialdatud tingimustes 80 000tm/a. täiesti reaalne, on, et sealt tuleb tegelikult mingi 5000tm/a. Siiski oleks see 80 000 RMK 4 000 000 tm juures 2%
3. RMK on saanud järjepidevalt juurde lõplikult tagastamata jäänud maid, millesse rajatakse uusi teid, kust tegelikult märkimisväärne kogus materjali tuleb.

Ma ei tööta RMK-s. Organisatsioonis, kus töötab otseselt või kaudselt mitu tuhat inimest, ikka mõni halb näide võib juhtuda. Aga vähemalt oma piirkonnas saan ma küll öelda, et RMK majandab majandusmetsa hästi. Ning üle-Eestiliselt saan öelda, et RMK pakub lisaks veel inimestele loodusharidust, looduses puhkamise võimalusi ning takkapihta kaitseb veel suurt hulka metsa igasuguse inimmõju eest.

See keskkonnakaitsjate kireminine on ainult üks fake news teise otsa. See on sama, kui mina võhikuna lähen Estoniasse konserti vaatama ning pärast hakkan targutama stiilis: "Seal oli 3 puhkpilli, aga 5 viiulit. Ma arvan, et puhkpille peaks rohkem kaasama, sest see on puhkpillimängijate diskrimineerimine."

[Smith]

http://etv.err.ee/v/elusaated/osoon/saa ... a694/osoon

Metsasõbrad on mures, et põlislaaned ja hiied kaovad puiduärimeeste kukrusse ning Eestimaast saab üks suur puupõldude ruudustik. Kuidas tõlgendavad uut metsaseadust ökoloog, metsaomanik ja RMK spetsialistid?

Soovitan vaadata , palju erinevaid vaatenurki.

[Gideonic]

http://pluss.postimees.ee/4209499/riik- ... eraielanke

Riik võtab kaitse alla tuhandeid hektareid lageraielanke

Lähitulevikus saab metsas näha kurioosumit – tuhandeid hektareid lagedaks raiutud alasid, mis on üksiti range kaitse alused sihtkaitsevööndid. Absurdi taustaks on äsja vastu võetud metsaseaduse muudatused.

Eelmise aasta lõpus ja käesoleva algul puhkes suur kära selle ümber, et keskkonnaministeerium tahab metsaseaduse veel raiesõbralikumaks muuta, vähendada headel kasvukohtadel asuvate kuusikute raievanust ja muuta lageraielangid senisest veel suuremaks. Et looduskaitsjaid veidigi rahustada, oli toonane keskkonnaminister Marko Pomerants (IRL) nõus võtma range kaitse alla ligi 30 000 hektarit riigimetsas asuvaid salu- ja laanemetsi. Sündis kompromiss: looduskaitsjad said näiliselt oma tahtmise, metsaärimehed võisid aga tõmmata veel raiumata kuusikutes sae käima.

Tegelikult ei teadnud toona keegi täpselt, mis seisus need salu- ja laanemetsad on. Juulis müttasid välitöödele saadetud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitseosakonna töötajad keset lageraielanke ja kratsisid kukalt – pole enam sellist metsa, mida kaitsta. Viimase 15 aasta jooksul on rohkem kui veerand neist aladest lagedaks raiutud.

Vähemalt saja aasta vanuseid puistuid oli välja valitud alade hulgas ainult viis protsenti – need on tõepoolest sellised salu- ja laanemetsad, kus on oodatud liigirikkus kogu oma hiilguses välja kujunenud. Ligi 10 000 hektarit on praegu 50–99 aasta vanused, mis tähendab, et lähematel aastakümnetel võib oodata sellest vähem kui poole kujunemist põlismetsaelustikule sobivaks. Aga valdav osa neistki saavutab looduskaitsealana täisväärtuslikkuse alles praeguse sajandi teisel poolel.

15 aastat venitamist

Niisiis muutub sihtkaitsevööndiks ehk eriti rangelt kaitstud alaks tuhandeid hektareid sellist maad, mis näeb välja nagu kännukõrb. Kuidas nüüd toimunut avalikkusele seletada? Kas looduskaitsjaid tõmmati ninapidi ja neile visati hambusse juba lagedaks raiutud maatükid, et võtta seejärel puud maha sealt, kus neid veel on? Ei, nüüd ei jää üle muud kui öelda – raiesmikel lastakse looduslikult uueneda ja kunagi, nii saja aasta pärast, saavad meie lapselapsed nautida vanade metsade ilu. Iseasi, millisele puidutöösturite lobile alluvad vahepealse saja aasta jooksul toimetavad poliitikud – kas nad lasevad neil metsadel puutumatult kasvada?

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus on riigi tegevust metsade majandamisel mitu korda kritiseerinud, nüüd oli ta kaasatud kaitsealade eelvalikusse. Arvestus selle kohta, palju salu- ja laanemetsi tuleks kaitse alla võtta, pärineb tema sõnul 2002. aastast, mil valdav osa puudest oli tõepoolest ka olemas.

«Siis tehti metsanduse arengukava, kuhu planeeriti meetmed, mis peaks tagama vanade metsade elustiku säilimise,» rääkis Lõhmus. «See sai olla tagatud ainult rangete kaitsealadega. Salu- ja laanemetsad on aga kõige viljakamad metsatüübid, mida metsaettevõtjad ei ole tahtnud aegade jooksul sugugi kaitse alla võtta.»

Nii juhtuski, et poliitikute tahtmatuse ja metsaärimeeste lobi tõttu venis salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmine 15 aastat ehk piisavalt kaua selleks, et saed ja harvesterid saaks neist üle käia. «Majanduslikel põhjustel on välditud salu- ja laanemetsade kaitsealade koosseisu arvamist, on jorutatud ja jorutatud,» rääkis Lõhmus. «Põhjus, miks need maha raiuti, on see, et riik ei teinud 15 aasta jooksul otsust. Peame nüüd alla neelama selle, et need viljakad metsatüübid on looduskaitselises mõttes laastatud, ja hakkama tegema kaitsealasid, mille väärtus kujuneb alles aastakümnete jooksul.»

Mis on salumets? «Kui nad on lagedaks raiutud, hakkavad neil algul kasvama kased ja haavad,» selgitas Lõhmus. «Siis ilmub kuusk ja tekib kuuse-segamets, aga hilisemas faasis võib mets kujuneda omakorda laialehiseks metsaks, kus on jalakad, vahtrad ja pärnad – see on üks väga mitmekesine mets.» Just vana, saja-aastane salumets pakubki oma lopsakuses inimsilmale enim ilu.

Laanemetsad kujutavad endast veidi kuivemal, aga samuti viljakal pinnal kasvavaid okasmetsi. «Kõige tüüpilisemalt kujutame ette kuusikuid, kus puude all kasvavad jänesekapsad, laanelilled ja teised toredad laanetaimed,» selgitas Lõhmus.

Vajadus kaitsta salu- ja laanemetsi täiendavalt ligi 30 000 hektaril tulenes teadlaste arvutustest, mille järgi see oleks piisav, et tagada metsatüüpides leiduvate põlismetsaliikide säilimine.

RMK ise valib

Kuna poliitikud on otsustanud vältida ebapopulaarset otsust luua uusi rangeid kaitsealasid eramaadele, peab selle 30 000 hektarit leidma riigimetsast ja nii tehtigi eelvalik RMK ülesandeks. «Minu nõuanne neile oli, et nad peavad kohe kaasama teadlased ja keskkonnaühendused, muidu süüdistatakse neid erapoolikuses,» lausus Lõhmus. «Selles osas pole mul RMK-le ühtki etteheidet – töörühmas oli kaks teadlast ja ka keskkonnaühenduste esindajat.»

Lõhmuse kinnitusel ei saa RMKd süüdistada ka salu- ja laanemetsade maharaiumises, sest nemad täitsid poliitikute tellimust ja tootsid riigieelarvesse dividende. 15 aasta pikkust jorutamist on keeruline kirjutada ka mõne konkreetse poliitiku või erakonna kraesse – valdavalt on selle aja jooksul keskkonnaministeeriumi juhtinud reformierakondlased, aga leidub ka rahvaliitlasi ja IRLi esindajaid. Metsaettevõtjad on olnud alati erakondade helded annetajad.

Alles juunis keskkonnaministriks saanud Siim Kiisler (IRL) ütles, et seda, miks varem asjad venisid, tuleks küsida tema eelkäijatelt. «Kui nüüd metsaseaduse muudatused vastu võeti, tehti ka keskkonnaorganisatsioonidega kokkulepe, et salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmise tempot kiirendatakse,» lausus ta.

Miks ikkagi kujunesid asjad nii, et nüüd ei jää üle muud kui kaitsta raiesmikke? «Kui üle veerandi on raiesmikud, nagu te ütlete, siis see ei ole veel kõik,» lisas Kiisler. «Kuskil on järelikult veel 75 protsenti.»

Seis üllatuslikult halb

Lõppkokkuvõttes oldi salu- ja laanemetsade leidmisel Asko Lõhmuse kinnitusel keerulise valiku ees – kas tasub otsida üles arutul hulgal veel puutumata vanu tükikesi, mille tulemusena tekiks tohutult mõnehektarilisi kaitsealasid? «Lõpuks mindi siiski seda teed, et püüti näha aastakümnete taha. Püüame moodustada suuremad kaitsealad ja hakata loodust taastama seal, kus on ka raiesmikke,» selgitas ta.

Neile raiesmikele ei saa puude kasvu kiirendamiseks ka midagi istutada, ainus võimalus tõeliselt puutumatu salu- või laanemetsa tekkeks on looduslik uuenemine. «Samas on sinna võimalik raiuda väikseid häile, et segametsana tuleks sisse ka lehtpuid,» kinnitas Lõhmus.

Lõhmus tunnistas, et ta ei arvanud, et olukord nii halb on: «Ma ei arvanud, et Eestis polegi enam võimalik leida väljaspool kaitsealasid sajahektarilist ala, mis ei oleks läbi majandatud.»

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul ei oleks temagi arvanud, et nüüd lõpuks kaitse alla võetavate metsade olukord nii kehv on. «Metsanduse arengukava järgi tuli need kaitse alla võtta, aga 15 aasta jooksul oli selles suunas liikumine kirjeldamatult aeglane, et mitte öelda olematu.»

Tüüri sõnul on salu- ja laanemetsade olukorra selginemine järjekordne tõestus sellest, et riigi ja metsaettevõtjate sõnumid selle kohta, kuidas mets mühinal juurde kasvab, põhinevad kvantitatiivsetel näitajatel ega kõnele selle kvaliteedist ja ökoloogilisest mitmekesisusest.

«Kes on vähegi metsas käinud ja metsaga kokku puutunud, peaks saama aru, et selliste näitajatega ei saa kuidagi iseloomustada Eesti metsade tegelikku seisu,» lisas ta. «Kui räägitakse metsast või tellitakse teadlastelt mingeid uuringuid, siis ei küsita neid tavaliselt metsaökoloogidelt, vaid Maaülikooli metsakasvatusteadlastelt. See ongi teadus sellest, kuidas puud kiiresti üles kasvatada ja maha võtta.»

________

Kaitsealad tulevad tillukesed

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitseosakonna juhataja Kristjan Tõnissoni kinnitusel on kaitse alla minevad metsad olnud seni RMK jaoks tavapärased majandusmetsad, mis tähendab, et neid ongi majandatud.

«Raiuti nii, nagu eeskirjad ette nägid ja võimaldasid,» tunnistas ta. «Nüüd on reaalsus eriti salumetsade puhul selline, et vanu salumetsi on jäänud väljaspool kaitsealasid väga vähe.» Laanemetsadega on tema kinnitusel seis veidi parem.

Lihtsuse huvides ei maininud loo autor enne seda, et kaitse alla võetakse ka veidi soovikumetsi ehk soostunud metsi, mida valdavalt õnnestub leida salu- ja laanemetsadega samadest metsamaastikest. Salumetsi võetakse väljastpoolt kaitsealasid kaitse alla 13 000 hektarit, laanemetsi üle 10 200 hektari ja soovikumetsi 6700 hektarit.

Peale 30 000 hektari, mis tuleb riigi majandusmetsadest, muudetakse rangeteks sihtkaitsevöönditeks ka 7000–8000 hektarit juba olemasolevate kaitsealade piiranguvööndis asuvaid salu- ja laanemetsi. Piiranguvööndis saab metsa raiuda, sihtkaitsevööndis mitte.

Tõnissoni sõnul on eesmärk võtta kaitse alla suuremaid massiive, mis tähendab seda, et sinna võib sattuda ka istutatud metsi. «Seal on sees vana metsa, aga ka kultuurmetsa, kus kuused on sirges reas – loodusliku ilme taastumine võtab tükk aega,» möönis ta. «Üritame küll teha looduskaitsetöid ja luua tingimusi lehtpuude tulekuks, et mets kujuneks mitmekesisemaks ja erivanuseliseks.»

Eestisse tekib terve hulk uusi, senistega võrreldes väga väikseid kaitsealasid, ka vähem kui sajahektarilisi – praegu on kaardistatud 68 ala, mille hulgast tehakse veel omakorda lõplik valik. Nendest osa piirneb praeguste looduskaitsealadega ja liidetakse nendega. Juba 1. septembriks peab RMK esitama keskkonnaministeeriumile konkreetsed ettepanekud.

Tõnisson ütles, et eramaade välistamine muudab kaitsealade loomise keeruliseks eriti siis, kui need jäävad mosaiikselt riigimaade vahele.

Eelvaliku tegid küll teadlased, ent kas ise metsi majandava riigiettevõtte määramine ka uute kaitsealade valijaks ei tähenda kitse ülendamist kärneriks? Kas RMK metsamajandusosakond ei hakka looduskaitseosakonda survestama, kui see tahab võtta kaitse alla korraliku teedevõrgu ja hea ligipääsuga metsad? Kas ei teki ohtu, et nüüd, kui paratamatult tuleb võtta seltskonda lageraielanke, survestab RMK juhtkond nende osa veelgi suurendama? «Kriteeriumid on paigas,» vastas Tõnisson. «Me teame, millist kasvukohatüüpi me otsime. Hiljem võtab teatepulga üle keskkonnaamet, kes saab meie valikuid analüüsida.»

Tõnissoni sõnul on looduskaitseosakonnal loomulikult metsamajandusosakonnaga vaidlusi selle üle, mida kaitse alla võtta. «Teeme kompromisse seal, kus see on võimalik,» rääkis ta. «Kui meil on valida kahe ökoloogiliselt võrdse ala vahel ja ühe teedevõrku on RMK investeerinud ning teisal mitte, siis saame metsa majandajatele vastu tulla. Kui aga teedevõrguga alal on paremad metsad, peame olema üle majanduslikest huvidest.»

Nils Niitra

[Gideonic]

https://arvamus.postimees.ee/4403963/ra ... kriitikuid

Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud mõtlevad tõsiselt, et väljaspool kaitsealasid tuleks kõik metsad, kus praegu on puutüvede diameeter vähemalt 6 cm, lagedaks raiuda juba 30 aastaga? Või on kavandatud märkimisväärne osa lageraietest teha ka kaitsealadel, kuigi kiideldakse, kuidas Eestis on veerand metsamaast kaitse all ja raied kaitsealasid ei ohusta? Või on ministeeriumi ametnikud nii ebakompetentsed, et ei suuda ei ise arvutada ega isegi mitte arengukava jaoks koostatud dokumentidest välja lugeda, kui suurel kogupindalal tuleks igal aastal lageraiet teha, et saaks raiuda 15 miljonit tihumeetrit aastas? Miks peaksid maksumaksjad sellistele ametnikele palka maksma, kirjutab erametsaomanik, diplomeeritud metsamajandaja ja maastikuökoloogia magister Rainer Kuuba Sirbis.

Kuidas see valvekommentaar nüüd oligi ,et me praktiliselt ei raiugi, ja vohab ainult juurde? Üsna kurvaks teeb see praegune olukord

[mart2]

https://arvamus.postimees.ee/4403963/ra ... kriitikuid

Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud mõtlevad tõsiselt, et väljaspool kaitsealasid tuleks kõik metsad, kus praegu on puutüvede diameeter vähemalt 6 cm, lagedaks raiuda juba 30 aastaga? ... et ei suuda ei ise arvutada ega isegi mitte arengukava jaoks koostatud dokumentidest välja lugeda, kui suurel kogupindalal tuleks igal aastal lageraiet teha, et saaks raiuda 15 miljonit tihumeetrit aastas? Miks peaksid maksumaksjad sellistele ametnikele palka maksma, kirjutab erametsaomanik, diplomeeritud metsamajandaja ja maastikuökoloogia magister Rainer Kuuba Sirbis.

Kuidas see valvekommentaar nüüd oligi ,et me praktiliselt ei raiugi, ja vohab ainult juurde? Üsna kurvaks teeb see praegune olukord

Kas kvalifitseerun valvekommentaatoriks?
Viidatud loos on mitmeid olulisi "ebatäpseid" vihjeid lugejate mõjutamiseks. Ei hakka kogu lugu siin analüüsima vaid kasutan näitena juba eespool toodud tsiteerimist (alla joonitud väited).
1) Mitte ükski ametnik pole nii väitnud ja keegi ei saa sundida erametsaomanikku oma metsa raiuma. Raie otsus tuleb omanikul kas vajadusest saada maksimaalset kasumit või siis vajadusest vältida tekkivat kahju - üleküpsenud metsa kvaliteet ja sellega koos hind langeb drastiliselt. Riik (ametnikud) saavad takistada eraomanikul oma metsa raiumist!
2) Metsa raiet ei planeerita kunagi pinna järgi, vaid seal kasvava puidu tagavara järgi. Viimast reguleerivad minimaalsed lubatud raievanused (sõltuvalt puuliigist) ja riigi poolsed piirangud. On puistuid, kus puidu maht on 400+ tihumeetrit ja teisi, kus kasulikku puitu saab 800+ tihumeetrit hektarilt.
- metsa majandamine on kasulik ka loodusele endale - https://heureka.postimees.ee/4390905/eu ... amajandust
Kui ei lõika inimene, siis teeb metsapõleng platsi puhtaks või vanasse metsa lähevad kahjurid ja seenhaigused, mis laastavad kõiki vanuseid järjest ...

PS. Täiesti "juhuslikult" on mul metsainseneri diplom ning kogemus metsniku ja metsaülemana (enne ühinemist Kaitseväega). Olen ka ise metsamaa omanik Võrumaal.
Raiemahtude suurenemise põhjustest tasub lugeda ka väga head artiklit põhjustest - http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandu ... d=77738568 ,
pea sama lugu samade materjaliga rahvalikus vormis - http://maaleht.delfi.ee/news/keskkond/m ... d=77781224
Probleem on selles, et meie elueal tekkinud metsad tunduvad "igavesed", kuid Eesti maastikel on nad lühiajalised vormid. Nagu eespool viimasena viidatud lugu parafraseerides - "Mina olen selles (naabri) metsas seenel käinud ja tahan seda ka edaspidi teha. Mind naabri metsa majandamise soov ei koti!"

IMHO

[Kapten Trumm]

No vot.
Kasutaks siis võimalust end harida - kas see praegu tuure koguv kampaania "päästke Eesti mets" omab mingit metsa seisukohast vajalikku pointi kah või on tegemist metsakaugetest linnainimestest loodusesõprade järjekordse jamaga?

Küsin seda just selle tselluloosikombinaadi plaanide kontekstis. Ametlik metsastatistika näitab, et jutud lagedast Eestis on ülepingutatud.

Viidatud artiklis on diplomeeritud asjatundja kohta kahtlaselt palju loosungeid ja määrsõnu.

[Kriku]

Viidatud artiklis on diplomeeritud asjatundja kohta kahtlaselt palju loosungeid ja määrsõnu.

See on Rainer Kuubale iseloomulik stiil. Olen mõnd ta varasemat artiklit lugenud + paar korda suulist esinemist kuulnud. Viimast, tõsi küll, üle 10 aasta tagasi.

[mart2]

No vot.
Kasutaks siis võimalust end harida - kas see praegu tuure koguv kampaania "päästke Eesti mets" omab mingit metsa seisukohast vajalikku pointi kah või on tegemist metsakaugetest linnainimestest loodusesõprade järjekordse jamaga?
Küsin seda just selle tselluloosikombinaadi plaanide kontekstis. Ametlik metsastatistika näitab, et jutud lagedast Eestis on ülepingutatud.

Algatuseks võiks lugeda ülal viidatud artiklit raiemahtude suurenemise põhjustest.
Lühidalt võiks öelda, et vastuolus on tegemist maailmavaateliste erinevustega.
- Metsateadlased ja metsaomanikud leiavad, et enamus metsa on kasulik reguleeritult majandada. Omanik võiks ju majandada oma omandusega?
- Ökoloogid ja looduskaitsjad aga arvavad, et ainuõige on lasta metsal ise elada ... (tõsi küll, nad tahavad, et metsaomanikud maksaks riigile makse, millest omakorda finantseeritakse nende tegemisi. )
- sinna vahele jäävad paljud poliitilist profiiti ihalevad sõnavõtjad, kellele tegelikult on asjast "savi".
Tsellulloositehas on üks mitmest võimalustest mõjutada inimesi. Raiemahtu see väga palju ei muudaks (suur hulk hakkepuitu läheks kütte asemel väärtuslikuks materjaliks), kuid keskkonnamõjude osas on kindlasti vaja korralikke analüüse.

PS. Tuleb meelde meelekindlate roheliste tegevus Reidi tee vastu võitlemisel...
PS.PS. Minu mäletamist mööda sai kogu "metsasõda"oma ajal alguse tegelikult ju võitlusest vanade hiiepaikade metsade raidest, mis ei olnud otseselt seotud üldiste raiemahtudega.

[Fucs]

Metsa raiet ei planeerita kunagi pinna järgi, vaid seal kasvava puidu tagavara järgi. Viimast reguleerivad minimaalsed lubatud raievanused (sõltuvalt puuliigist) ja riigi poolsed piirangud. On puistuid, kus puidu maht on 400+ tihumeetrit ja teisi, kus kasulikku puitu saab 800+ tihumeetrit hektarilt.

No ma saan aru, et härra seal artiklis arvutaski välja (näitlikustamise jaoks, sest kui rääkida lageraie hektaritest, siis on tavainimesele arusaadavam, kui rääkida tihumeetritest ja erinevate puuliikide raievanusest) keskmised ruutmeetrid ja hektarid tihumeetrite kohta ja esitas need lageraie hektarites + muud raietüübid.

Võttis Eestis raiutud tihumeetrid ja võrdles lageraie pindalaga, ning leidis keskmise. Keegi seal ei räägigi ju, et metsaraiet planeeritakse hektarite järgi. Härra räägib, palju hektareid keskmiselt lagedaks raiutakse, et selline kogus tihumeetreid kätte saada.

Algatuseks võiks lugeda ülal viidatud artiklit raiemahtude suurenemise põhjustest.

Jah. See seal on õige, et meil saab siin erinev mets küpseks teatud süsteemsete lainetena. Laineharjal saab korraga raieküpseks rohkem metsa kui laine madalamas faasis.
Huvitav oleks teada ka neid laineharjade ja madalseisude vahesid numbrites. Ja siis võrrelda raiemahtudega, et kas käivad sama lainega või ei.

Eesti metsades on männi, saare ja tamme raievanus harilikult 101–120, kuuse гaievanus 81–100, kase ja sanglepa raievanus 71–80, haava гaievanus 51–60, halli lepa гaievanus 41–50 aastat. Kaitsemetsades on männi, saare, tamme ja kuuse raievanus ühe vanuseklassi (s.о 20 aasta) võrra suurem.

Et siis anno 2018 raieküpseks saavad männid, saared ja tammed on hakanud keskmiselt kasvama ca 1898-1918; kuused 1918-1938; kased ja sanglepad 1938-1948; haavad 1958-1968 ja hall lepp 1968-1978. Oleneb muidugi kasvukohast ja kasvutingimustest, aga nii keskmiselt.

...selleks, et põhjustest aru saada, tasub vaadata umbes 80 aasta taha, mil need metsad suures osas tekkisid.

Nõukogude okupatsioon, sõda, Nõukogude okupatsiooni uus tulemine, suur põgenemine, küüditamised, ühismajandite teke ja linnastumine tekitasid Eestis olukorra, kus alates 1940-ndaist on väga palju endisi kodusid, karjamaid, heinamaid ja põllumaid maha jäänud.

Noh, Nõukogude okupatsioon algas meil siin 1940. Sinna kanti jäävad siis tänaseks küpsed kased, sanglepad, haavad. Mitte kogu Eesti puistu.

Nõukogude ajal oli praegune eramets suuresti kolhooside ja sovhooside käes.

Ma ei tea kuidas lõunaosariikides, aga siin põhja pool olid kolhooside ja sovhooside metsad suht eranditult kõik võsa ja lehtpuumetsad. Õigemini metsatukad.
Kõik mis oli vähegi väärtuslikum, oli metsamajandite käes. Endised EW riigimetsad ja suurtalude väärtuslikumad metsad.
Eraomandisse said (mõisnikelt päriseks ostetud talud ja ka enamuses hilisemad asundustalud, kuigi viimaste puhul saadi ka häid mõisa metsi) valdavas karjuvas enamuses sellise maa, kus sellel kasvav puistu ei olnud sõna "mets" vääriline. Kõvemad (ja suuremad talud, sest kõigepealt vaadati, et oleks põllumaad ja heina- ning karjamaad ja alles siis mõeldi ka metsale, kui jäi maad "üle") talunikud siis ise kuivendasid ja möllasid, et midagi metsa moodi omale saada. See võsa läkski kolhoosidele ja sovhoosidele okupatsiooni ajal.

Ja kui me räägime "endistest talumetsadest", mis tänaseks on jutu järgi "kõik korraga" küpseks saanud, sest okupatsioon ja kolhoosid ja....
siis EW "talumetsandusele" pandi alus alles/juba 1925 aastal (s.o. 93a tagasi).

Metsanduse arengusse tervikuna tõi olulise pöörde 1919. aasta Maaseadus, millega likvideeriti senine seisulik maa- ja metsaomand ning pandi alus talumetsanduse hilisemale arengule. Riigi esialgset suhtumist erametsanduse perspektiividesse näitab aga see, et riigimaadele loodud asundustaludel ei olnud erilisi võimalusi isegi soovi korral eraldatud metsa säilitada metsamajanduslikel kaalutlustel – parem osa sellest kuulus reeglina likvideerimisele kas asuniku enda või siis teiste tarbeks. Alles 1925. aastast lubati metsa eraldada ja hinnata ka metsana, seega anti seaduslik alus talumetsade loomiseks (Mathiesen 1942).

Kui hakati maid tagastama, siis ca 20-25% oli neid vanu talumetsi, mis olid majandada olnud metsamajandil ja ca 75-80% oli neid metsi, mis olid olnud kolhooside ja sovhooside käes. Need viimased olid ca 60% osas täiesti majandamata (käest lastud) võsad ja tuulemurrud üheksakümnendate alguses ja ca 40% oli majandatud ja midagi ka parendatud (harvendus, kuivendus ja maaparandus nt).
Ma arvan, et see suur vaielung raiemahtude ja metsade säilitamise teemal ei käi mitte nende endiste või ka praeguste soostunud lepikute, kaasikute ja pajuvõsa üle.

Tegelikult ei ole ju see teema jälle sugugi nii lihtne, et meil on siin ainult tihumeetrid ja hektarid ja laineharjad jms.
Tihumeetrid ja hektarid ei tee vahet puht – ja segapuistutel, looduslikel- ja kultuurpuistutel.
Ei tee vahet istutusmetsal, seemnetekkelisel metsal, külvimetsal, võrstekkelisel metsal.
Ei tee vahet metsatüüpidel (peaks olema vist 10 liiki ja kusagil 20 alamliiki).

Ja IMHO milles on põhiküsimus on see, kuidas ja mis tehnoloogiaga metsi raiuda.
Lageraie vs valik- või harvendusraie.
Ja sealt edasi, kas meil on metsad, kus on segamini erineva vanusega puud (+kooslus), või on metsad nagu malelaua ruudustik, kus igas ruudus on ühevanune puistu.
Et kumba me tahame.

...aastatel 2013–2015 raiuti kogu raiutud puidust keskmiselt 77 protsenti lageraietega...

Ja nüüd vaatame uuesti tagasi sinna puude eluea algusesse (1898-1940) ja okuptasioonide aega.
Et milliseid raiemeetodeid siis valdavalt kasutati?

Kui kasutati valdavalt valik- ja harvendusraiet, siis küsigem endalt: kuidas saab üks 1900-1940 valikraiel olnud X ha x Y ha puistu kõik olla täna lageraieküps, kui seal kasvavad segamini erineva vanusega puud?

....talumetsad moodustasid umbes 1/5 Eesti katastrimetsadest.....
.... Talumetsade kasutamine toimus nii valik- kui lageraietena. Üldlevinud olid valikraie, millega saadi talule vajalik puidukogus, samuti kasutati seda väiksemateks tarbepuidu müükideks. Lageraiet kasutati eeskätt müügiks suuremate puidukoguste saamiseks. Riigimetsadest erinevalt jäeti aga sel juhul tavaliselt kasvama nooremad ja vähemväärtuslikud puud, mistõttu oli sageli raske mõlemaid raieviise eristada (Reim 1937). Toodud raieviisid kehtivad enam-vähem sihipärase (soov säilitada metsa) talumetsade majandamisel ja seda eeskätt ostutaludes.

jne jne jne....

Ajaloost huvitatutele
http://www.eramets.ee/static/files/47.e ... _I_osa.doc

[Kapten Trumm]

Tsellulloositehas on üks mitmest võimalustest mõjutada inimesi. Raiemahtu see väga palju ei muudaks (suur hulk hakkepuitu läheks kütte asemel väärtuslikuks materjaliks), kuid keskkonnamõjude osas on kindlasti vaja korralikke analüüse.

Olen piisavalt liikunud Eesti väiksemates sadamates, kus tihtipeale kõrguvad pilvedeni laeva ootavad paberipuu virnad (mis lähevad parema puudumisel Soome-Rootsi), sestap mulle tundus juba see Pealtnägijas demotud hala kuidagi võltsina. Kui kõvade looduskaitsjate arust pole tänane (toor)paberipuu labane väljavedu probleem ja selle töötlemine tselluloosiks on, siis tekivad küsimused. Õigemini, kas nimetatud aktivistid üldse teavad, mis toimub? Lisaks see küttepuu asemel paberipuuks minek.

Küll aga paistavad selle hala tagant täna toimiva puidusektori kõrvad, kes minuarust kardavad lihtsalt hinnatõusu/senise status quo muutumist ja on otsustanud hakata aktivistide kaudu kaikaid kodarasse loopida.

[Gideonic]

Tänud info ja vaatenurga eest mart2.

Ma siiski Rainer Kuuba või Kaido Kama artikleid Reidi Tee "uhuude" sisutühja lobaga päris ühte patta ei paneks. Mehed võivad olla emotsionaalsed, kuid nii arutluskäik või kasvõi Kuuba artikli arvutused siiski vähekene viisakamad. Samuti pole kumbki neist hirmsasti mingite hiiepuude eest võidelnud, et ei saa neid ka selles kuidagi süüdistada.

Tegelikult võiks ju ministeerium või RMK tõesti avaldada vähe põhjalikumad oma alusandmed, kus oleks vähem ühte patta pandud ja mille pealt oleks sõltumatu ja kontrollitavat statistkat teha? (just selle puudumise üle Kuuba ju ka oma loos kurdab) Siis ei saaks ka igasugused uhuud demagoogia ja hüsteeriaga nii lihtsalt lollitada. Vähemalt mitte elementaarse arvutusoskusega inimesi.

Riina Martverki sõnavõttudest jäi ka kõlama meie kaitsealade puutumatus. Samas Kama ju selle artikli peale kohalt lendaski, et julges hädaldada, et raieks hästi sobivas Otepää looduspargis (222 ruutkilomeetrit) võib nüüd lageraiet teha nii mis koliseb. Raiutakse ka Karulas. Kokku selliseid suuremaid kaitsealasid ongi meil ju 10 millest paljud suurimad (Vilsandi, Matsalu, Soomaa jms) sisuliselt ei sisaldagi mingit raiekõlbulikku metsa. Nii et ei saa neid ka lihtsalt tuimalt kõrvale jätta.

Mitte ükski ametnik pole nii väitnud ja keegi ei saa sundida erametsaomanikku oma metsa raiuma.

No metsast 40% on siiski riigimets, nii et see probleem ei seisne ju ainult eraomanikes.

Ei ole mingi meeletu puukallistaja, samuti saan sellest aru, et nõuka-aja algusotsas on palju kunagisi talumaid metsa alla kasvanud ja need hakkavad praeguseks raieküpseks saama (aga seda analüüsis Fucs paremini).

[Gideonic]

Küll aga paistavad selle hala tagant täna toimiva puidusektori kõrvad, kes minuarust kardavad lihtsalt hinnatõusu/senise status quo muutumist ja on otsustanud hakata aktivistide kaudu kaikaid kodarasse loopida.

Antud probleemi puhul võib seda ju tõesti olla. Antud juhul pole ju lärm üldse tselluloositehase vastu. Rainer Kuuba ja Kaido Kama on raiemahtude osas sõna võtnud ka ammu ennem tselluloositehase plaane. Arusaadavalt hüpatakse ka neid sildistama mingite "hipi-idika", või mõjuagendi loosungitega. Enda kokkupuuted nendega aastakümnete jooksul (mis tõsi, on kaunis põgusad) On tegu pigem üsnagi soliidsete ja "Eesti eest" väljas olevate meestega, kes on seda ka korduvalt tõestanud.