Martin Peeter kirjutas:Kui ühelt poolt on Eesti välis- ja kaitsepoliitiline seisukoht, et Venemaa on ohtlik ja aldis igasugu avantüüridele - tegelegu liitlased sõjalise võimekuse tõstmise ja meie kaitsmise küsimusega, aga teiselt poolt leiame, et väga vale on, kui välisajakirjandus selle peale kirjutabki, et ongi oht, et Venemaa võib meile kallale tungida - (et see on ju puha sõjahüsteeria!), siis on meil teatavaid usutavuse probleeme küll. Kahte nii diametraalselt vastandlikku sõnumit promoda ei ole mõistlik. See Mikk Salu, keda tihtilugu pannakse avaldama kallutatud seisukohti, artikkel aga oli suisa groteskne. KL-s vabatahtlik pingutamine ja sinna oma nädalavahetuste pühendamine on siiski asi, mida paljud teevad seepärast, et nad arvavad, et oht on reaalne ja selle vastu tuleb midagi teha. Mulje jätmine, et see on vaid militaarspordihuvi või KV ohvitseri puhul - rutiinne leivateenimime, polegi usutav. Teiselt poolt on see ka nende inimeste patriotismi mittetunnustamine, mis ei ole nüüd sugugi ilus.
Muidugi pole M. Salu veel VP kantselei, VV, KV ega Kamina pressiteenistus, aga, et ta päris iseseisvalt neile seisukohtadele nüüd jõudnuks, pole kahjuks usutav inimesele, kes vähegi teab, kuidas press töötab ja kuidas tekivad kõrgete ametiisikute seisukohad. Kui arvestada kas või juba asjaolu, et erinevad pressiesindajad teavad ja töötavad erinevate välisajakirjanikega tunduvalt rohkem, kui hr. Salu, kes peab igaks Ekspressi numbriks mingit sisu tootma erinevatest eluvaldkondadest ja artiklis esinevat VP antud seisukohta, siis on vähetõenäoline, et selle artikli teemat talle mujalt ette ei söödetud.
Aga see on vaid minu - ühe kodaniku ja anonüümselt foorumis kommenteerija, kes on ka kaitseliitlasest reavõitleja - arvamus. Kui pr President ütleb hr. Salule (ei loomulikult see pole mingi strateegiline kommunikatsioon ega riiklik positsioon- puhas uuriv ajakirjandus), et kõige suurem oht on paanikat ja hirmu külvav Lääne ajakirjandus, siis kes peaks ütlema, et ei ole viljakas sedasi pressiga võidelda. Ajakirjandus on Eestile suurimaks ohuks
Välispressi seisukohta ei ole tal võimalik nii palju pöörata ja kokkuvõttes jääb ta nii ise ebausutavaks. Samuti ei ole ta Donald Trumpi kaalukategoorias tegija, kes pressiga võitlemisest toitub. Minu meelest on see sõnum vigane ja et mh presidendiprouat nõustavad strateegilise ja muu kommunikatsiooni gurud ei teeks vigu, ei saa me öelda. Näiteks on selle presidendiproua start siiski väga rabe olnud(nüüdseks muudetud seisukohad kiriku suhtes, kategooriline seisukoht Pätsu monumendi suhtes, kummaline kompetentsus lasteaias võõrkeelte õpetamise küsimuses jm), kommunikatsioonijuht Ilmar Raag vist oskas ühe juhtumiga nii ämbrisse panna, et pidas paremaks lahkuda jne.
Rohkem härra kindraliga ei vaidle, pealegi on need otsused Peastaabist kõrgemal. Peastaap ilmselt ei formuleeri pr. Presidendi sõnumeid, samuti ei olnud see seisukoht presidendi isiklik seisukoht, mille ta ise Salule välja lobises juhusliku kohtumise käigus.
Täpsustasin mitu korda, nüüd on tõesti kõik. Võib-olla ma eksin.
Ma (mina olen kõnealuse artikli autor) üldiselt ei taha anonüümsete kommentaatoritega vaielda, aga seekord teen erandi, sest nii tobedat seisukohta, eriti kui seda saadab patroniseeriv "et ta päris iseseisvalt neile seisukohtadele nüüd jõudnuks, pole kahjuks usutav inimesele, kes vähegi teab, kuidas press töötab ja kuidas tekivad kõrgete ametiisikute seisukohad".
- selle loo tekkimisse ei puutunud ükski pressiteenistus, ei kamina, ei VVKommunikatsioon, ei keegi teine.
- täielikult ülehindad igasuguste riiklike pressiesindajate ja teenistuste võimet. See lause on aga lihtsalt naiivne: "Kui arvestada kas või juba asjaolu, et erinevad pressiesindajad teavad ja töötavad erinevate välisajakirjanikega tunduvalt rohkem, kui hr. Salu, "
- See lugu sündis juhuslikust kontaktist. Ma olen aidanud erinevatel aegadel erinevaid välisajakirjanikke. Viimasel ajal on olnud mitmeid kaitseteemalisi, aga võib olla ka muid asju. Paar päeva tagasi pöördus abiküsimisega minu poole ühe suure Euroopa riiki ajakirjanik, kes tahab teha lugu e-residentsusest. Teine keiss oli mõned nädalad tagasi, kui ühe Briti telekompanii ajakirjanik jõudis minu kaudu ühes ühisest tuttavast Läti ajakirjaniku kaudu.
- Niimoodi need asjad käivad. Mingeid VV kommunikatsioonibüroosid siin pole. Tegu pole ka millegi ebatavalisega, kui mina või mõni mu kolleeg kusagil väliskomandeeringus mingit lugu tegemas käib, siis on samuti tavaline et küsitakse nõu mõnelt sealselt ajakirjanikult. Nii on.
- President ei öelnud mulle midagi, ei andnud mulle eraldi intervjuud. See tema lause "kõige suuremaks ohuks on...", see oli tema pressikonverents. See, et president Utria dessanti külastab, muuseas, tuli ajakirjanikele, ka mulle, ootamatult. See polnud pikalt etteplaneeritud üritus.
- Selle loo eesmärk polnud moraliseerida, et küll on välisajakirjanikud pahad või lollid, vaid lihtsalt näidata kuidas töötatakse, mida nähakse. Ega Eesti ajakirjanikud, ka mina, pole teistsugused. Seda lugu kirjutades olen toonud võrdlust, et kui mina või mõni teine Eesti ajakirjanik saadetakse Ecuadori või Taiwani, siis oleksime samasugused. Me võtame kinni paarist olulisest kujundist ja töötame sellega.
- Arutleda selle üle, kas see on halb või hea, et Eestil on selline (teatud kontekstis rinderiigi) maine, on minu arvates mõttetu. On nagu on. Sellega olen nõus, et Lääne meinstriim ajakirjandus liigub omas rütmis ja üritada seda kuidagi pöörata või muuta on mõttetu ajaraiskamine.
- See aga ei või tähenda, et ei võiks vahel mõelda, kuidas me paistame ja mida meist arvatakse nende poolt, kes meist midagi ei tea. Kes tulevad Eestisse ja enne seda vaatavad, et mida minu telekanal või ajaleht varem Eestist on kirjutanud: tõenäoliselt leiavad midagi pronksiöö ja heal juhul midagi e-residentsuse kohta.
- Point pole mitte selles, kas välisajakirjanikke "pöörata" või mitte. Ka mitte selles, kas meie selline maine on hea või halb. Aga vähemalt selles, et kajastus oleks täpne, sellega võiks ju nõustuda?
Näiteks seal Utria dessandil kaasas jõlkudes pani mind küll mõtlema:
- kas on ikka hea et KL ülem annab pressikonvernetsi Sinimägede muuseumis, kus üle õla paistavad haakristides sõdurid. Meie jaoks, kes me teame konteksti ja teame ajalugu, on see süütu, aga kas mujalt paistab asi samamoodi?
- Polnud varem mõelnud, aga Kaitseliidu inglise keelne tõlge Home Defence League võib tekitada valesid seoseid. Välismaalastele, kes sellistest asjadest nagu KL midagi ei tea, mõjub see kuidagi imelikult, meenutab pigem kusagilt Lõuna-Ameerika või Aafrika dzhunglis tegutsevate organisatsioonide nimetusi. Samuti see, et Kaitseliidu kohta kasutatakse terminit "paramilitary"- taaskord meenutab Hollywoodi filmidest pärit tegelasi, kes kusagil dzhunglis autokastist külaelanikke kõmmutavad.
- Võiks kokkuleppida kui suur meie kaistevägi ikka on. Välismaalased ei saa kottigi aru, et mis rahuaja struktuur ja mis sõjaaja struktuur ja mis reserv jne. Samas küsimus, et kui suur teie kaitsevägi on, on üks esimesi asju, mida küsitakse (isiklikult arvan, et Eesti kaitseväe suurusest rääkides, võiks kasutada sõjaaja numbrit ja asi vask).
- Võiks arvestada, et paljudes välisriikides on juba mitukümmend aastat professionaalne kaitsevägi, suurel osal elanikkonnast, sh ajakirjanikel, pole endal mingit isiklikku kokkupuudet kaitseväe või KL sarnase organisatsiooniga kunagi olnud. Nad teavad väga vähe.
jne
jne
Selliseid tähelepanekuid tuli veel ja veel.
See ei tähenda, et Vene oht ei motiveeri KL astumist või et EKV ei valmistu Vene ohu vastu, aga need suhted pole nii üheselt lihtsad ja ainult sellised (kui keegi oleks 5 aastat tagasi küsinud kas EKV valmistub sõjaks Malis, oleks vastus olnud "Ei", aga nüüd me ikkagi Malis sõdime). Nii kaitseväelaste kui kaitseliitlaste motiivid ja tegutsemine on ikkagi mitmetahulised. Nagu meil kõigil.
