vanahalb kirjutas:Selliste paranormaalsete nähtuste kohta, et hommikul laomees kraematerjali välja jagab on venelastel eraldi väljend mida lausutakse kadedusenoot hääles: "Daaa, zivut ljudi...!".
Kui mulle keegi oleks 35 aastat tagasi öelnud, et mul on vene kroonus eluga ullul kombel vedanud, oleksin tüübi ilmselt pikemalt mõtlemata parandamatute ajuhaigete hulka klassifitseerinud ja ta sealsamas unustanud. Aga eks ta ole noore mehe asi, ei taipa selline ju veel õieti zen olla ja kätteantud piskust õiget ning ehedat rõõmu tunda. Tempora mutantur, hea kui takkajärgigi unistavalt õhata taipad...
Hakkasin huvi pärast uurima, et palju seda kraed siis tegelikult määrustiku järgi soldatile oleks kroonu pidanud välja jagama. Internet ju meil teatavasti toimib ja karantiiniaega lahedalt käes. Kohe selgus, et Vene Föderatsiooni relvajõudude reakoosseisule on andmete järgi ette nähtud kas 2 valmisõmmeldud kraed nädalas või siis vastavalt 2x0,065 ruutmeetrit kraematerjali sama aja jooksul. Päris ehtsat Nõukogude Armee sellekohast määrust esialgu leida ei õnnestunud. Jääb üle oletada, et NA-s norm umbes sarnane oli, enamus teemassepuutuvatest kommentaaridest olid nagu akf vanahalb'i pealt maha viksitud. Et vist oli seadus ja norm olemas aga keegi pole näinud. Umbes sama lugu nagu lumeinimesega.
Ning mälu on imeline asi - peale teemasse süvenemist tuli meelde küll, et kaptjorkas oli olemas suur ja raske rull valget linast materjali, kust igal hommikul vajalik kogus välja käristati. Voodilinu rebiti pigem ikkagi siis, kui too rull parasjagu otsa oli saanud, sest Mavra jaoks oli põhimõtteline ja eluline küsimus, et soldatil podšivka pidevalt olemas oleks. Kui oleks katastroof juhtunud ja materjal mingil hetkel lõplikult ja jäädavalt otsa saanud, oleks rooduvanem tõenäoliselt seppuku teinud, tema prapporiuhkus sellist häbi ja kaotust ilmselgelt üle poleks elanud.
Ning seegi ujus mälusopist välja, et ega vana Mavra päris igal hommikul ka kohal polnud. Vajadusel asendas teda esimese vzvod'i zamkom, ehk vanemseersant Krasnošapka (Punamüts - ärge naerge, oligi sihuke nimi!) kes samuti väga efektselt lina oskas käristada. Ning see oli ka teada fakt, et vojentorgis ehk kohalikus kaubandusvõrgus saadaolev krae ei kõlvanud kusagile, mõõtude poolest siis. Praeguses VF relvajõudude määrustikus on seadusega ettenähtud suurus millimeetripealt kirjas, küllap oli NA aegses ka, aga see, kes poekeses saadaolevad vorotnitšokid valmis õmbles, oli tõenäoliselt selle lehekülje vahele jätnud. Või siis pelleris sihtotstarbeliselt muudeks eesmärkideks kasutanud. Meie saime sellest teadlikuks üsna meeldejääva vahejuhtumi läbi.
Nimelt olid nii Mavra kui Šapka sel hommikul mingite ülesannetega hõivatud ja kaptjorka seega suletud. Juhtub ikka, seda teadsid kõik, ning kuna ka vene vanasõna ütleb, et zapas v žopu ne jebjot, siis selle ribakese mustadeks päevadeks olid enamus poistest targu kusagile kõrvale pannud. Kas siis kõlbas eilne krae teistpidi pöörata, või oli krae kihtide vahele na vsjakii požarnõi üks puhas riba ära peidetud. Aga meie leedukast motorist Tšernjauskas oli sel hommikul arvanud, et kuna kaptjorka on kinni, siis on temal täielik õigus vana kraega edasi siiberdada. Mis iseenesest ei olnud ka teab mis patt, tavaliselt oleks rivistusel valjusti kästud kusagilt uus krae sünnitada ehk ražat ja lugu siis sujuvalt ära unustatud. Kui krae just lausa silmakarjuvalt ropp välja ei näinud. Sest kui asi juba rivistuselt läbi läks võis edaspidi öelda, et ups, jõudsin näe juba ära määrida. Aga taevane marssal oli tol hommikul eriti pahas tujus ja saatis hommikuse ülevaatuse ajaks peale teise rühma komandöri leitnant Doluda kohale ka roodukomandöri kapten Maslaki. Kes ei olnud teps mitte paremas tujus. Tagajärg oli see, et leedukas kupatati vastuväidetest hoolimata sirgelt vojentorgi isiklike reservide arvelt vormikohast kraed nõutama. Millega põhjustas muuseas üleüldise meeleolu languse, sest polutška oli senimaani üldiselt selline püha lehma staatuses asi, mille kasutamise üle reeglina komandörid otsustama ei kippunud. Ning käsk oli väljanägemine korda teha ja seltsimees kaptenile koheselt käsu täitmisest ette kanda.
Mainimist väärib, et leedukas nägi välja nagu tüüpiline leedukas - korvpallurikasvu laiaõlgne kolakas. Eriliseks tegi ta pisikene ümmargune pea, milletõttu ta torso meenutas veidi etturi ülaosa. Pealeselle oli ta parajalt ülbe, laisk kui elajas ning üle keskmise pohuist. Ning kandis pidevalt kaasas mingit tumelilla vedelikuga kilekotikest, mille sisu ta aegajalt sisse hingas, aga see ei puutu enam asjasse.
Edaspidise kirjeldamiseks pean kasutama asjaosaliste memuaare, sest isikkoosseis oli Tšernjauskase tagasijõudmise ajaks juba kasarmust lahkunud. Hoolimata üliinimlikest püüdlustest ei olnud õnnestunud krae nime kandvat riidetükki vajalikesse mõõtmetesse venitada, kummastki krae otsast jäi tubli sentimeeter-paar puudu ja kuigi krae ülemine äär oli määrustekohaselt habee kraeservaga tasa õmmeldud, oli näha, et laiuse arvelt on kraemeistrid samuti materjali kõvasti kokku hoidnud. Seda imetegu nähes tõusid rooduvana kitsad kulmud vaat et pealae peale.
"Eto tštooo za huinjaaa, tovarištš soldaaat?"
Nagu teadjamad seletasid, oli meie roodukomandör tõenäoliselt kusagilt Moskva aladelt pärit, sealtkandi rahval olevat selline komme täishäälikuid venitada.
"Po vašemu prikazaniju tovar..."
"ETO TŠTOOO ZA HUINJAAA, JA SPRAAAŠIVAJU???"
Õnnetu ja tige leedukas tõmbas kopsu õhku täis ja lajatas valveseisangus, käsi kõrva ääres:
"HUINJA PO VAŠEMU PRIKAZANIJU, TOVARIŠTŠ KAPITAN!"
"TŠEVOOOO?????"
Nagu kirjeldasid nii leedukas kui ka päevniku tumbotškal passiv heasüdamlik usbekk Mamajev, olla õnnetu sõjamehe pea kohale kõigi meteoroloogia seaduspärasuste vastaselt hetkega kerkinud silmaga nähtav, lokaalne, VÄGA tume äikesepilv. Mõlema sõjamehe väga sarnane mõte ("pizdets mne!" ja "bljat, seitšas totšna kak jebanjot!") aga siiski ei realiseerunud, Maslakile jõudis ilmselt kohale, et tegelikult on soldat ju tema käsu punktipealt ära täitnud. Täiesti taltsa hääletooniga küsis kapten veel korra:
"Eto tšto za huinja?"
"Tolko takije bõli, tovarištš kapitan..."
"Ždi menja zdes!" ja kapten pühkis sineli lehvides poe poole.
Veerand tundi hiljem oli näost tumepunane kapten tagasi, leedukas sai lühida käsu töökotta ära kaduda (zagasitsa) ja enne õhtut mitte kellelegi silma alla jääda. Ning pealekauba lubaduse järgmisel päeval uuesti isiklikult sõjamehe väljanägemine üle kontrollida. Kapten, kusjuures, täitiski oma lubaduse, aga reamees Tšernjauskase kraele ei oleks ka nõudlikuimad Sverdlovski oblasti rätsepad sel päeval midagi saanud ette heita. Ning poodi kraed tooma ei saadetud vähemalt minu teenistusaja lõpuni enam mitte kordagi mitte kedagi.
välja käristanud siis ilmselt kuskil mingid normid olid paika pandud. 
