www.militaar.net

morsevend kirjutas: Meil oli kogu raketibrigaad mustade pagunitega, sekretšik oli üks punaste pagunitega reamees.

Kas kaasfoorumlane ei sooviks omi mälestusi ühte teemasse siia "Mälestuste" rubriiki kirja panna? Praegu on need laiali siin ja seal.

Täna on see päev, kus tuju tuli vahepalana kirjeldada ära minu kokkupuude meie õppekeskuse "ossoboje otdelenjega". Ehk siis "eriosakond". Kuigi ehk on see rohkem mälestuste-rubriigi lugu.
Nagu varem juba olen selgitanud, siis oli meil õppekeskuse ülemus "kindralmajori tasemel" ja muidu-juhtkond minimaalselt polkovnikute tasemel. Minu ajal toimus ka ameti-vangerdusi, kes pensile ja kes kuhu mujale vmt, aga ka siis nt alampolkovniku määramisel kohe toimus ülendamine vastavatesse aukraadidesse. Ja ka pensile läinud kindrali asemele pandud polkovnik olevat peale mind kohe kindralilampassid saanud jne. Ossobistid olid meil kaks meest: major ja vanemleitnant. Ja nagu olen kirjeldanud, siis major rääkis juhtkonnaga nagu samataseme meestega ja samamoodi vanemleitnant omakorda majorite-alampolkovnikutega. (Ka neid alampolkovnikuid oli meil kogu õppekeskuses "karjaga"). Ja samas hoidusid "tavaohvitserid" nende teelt, "noh-nii-igaksjuhuks".
No vat. Istun siis mina hetkel täiesti üksi oma radiomasterskajas, tööpäev käib ja minul end mõnusalt "kabinetti"-töökotta sisse seatud ja panen siis "haljaavat" nagu kohe-kohe dedi seisusesse tõusvale pooleteise-aasta-mehele kohane. Minu "kabinett" oli kohe pea vastakuti roodukomandöri kabinetiga remroota töökojaruumides. Ehk siis "üksteise kuulmine" (vajadusel) oli suht mõlemapoolne. Kuulsin, et keegi võõras tont tuli koridori, mitte meie roodu poiss ja otsis "komandiri". No ei midagi erilist, ikka otsiti. Ja järsku läks mingi hull palundra lahti! Meil olid uksed töökojas kõik metallist, vinklitest kokku keevitatud ja metall-lehtedest, samamoodi lengid, seinad kivist-betoonist. Ühesõnaga "kõvavärk, lukustatavad ja plommitavad", noh nagu ikka olema peab. No vat, ja siis järsku lendab roodukas läbi selle minu (metall)ukse niisuguse mürinaga, et piltlikult öeldes metall ka kõik ragises ja puidu korral oleks vist suisa pindudeks lennanud. Vaatab mulle otsa ja siis prahvatab (edasine eesti keeles a´la, et teksti mõtet edasi anda): Nii! Nii! Sina siin? Nii! Mis teed! Nii! Nüüd jätad kõik pooleli! Nii! Lendad kohe ümberriietuma ja puhas HB selga ja seejärel otsejoones kohe minu kabinetti! Tavvai eluga! Aeg läks, said aru! Eluga!. Ja ega ta mul millelegi vastata ei lasknud, ja ka ei ootanud vastuseid. Intonatsiooni võib igaüks ise juurde mõelda, ja siis selle venekeelsesse armeevormi valada. Meil mitte kunagi remrotas sellist kõnepruuki ei kasutatud muidu, kui vaid siis, kui kellelgi ikka mingi tõsine jama oli ja ka siis oli selline tsirkus täiega ka "po ustavu", aga mitte iilagi selline poolpersonaalne-familiaarne ja isiklik ohvitseri pöördumine oma alluva vanema sõduri vanemmasteri poole. Lihtsalt niisama heast peast. Nüüd tausta: kuna remrota (RR) ja majandusrood-autojuhid-kokad-jne (RMO) olid nagu tinglikult väeosa "eliit" kellega kõik vajasid hästi läbisaamist, et igatsugu asjad ikka laabuksid jne, siis olid meil RR-is omad käitumisprivileegid ja mundrid ja tööriided jne. Ehk siis peale paradkade oli meil: puhas HB koos saabaste jne-ga (tavaliselt suisa tutikas) ainult kasarmus käimiseks või muidu pidujuhtumiteks, siis nn igapäeva-töödeks-hb, siis mustad töötunked ja talveks veel mustad need "nn lenduri kuhvtid" jne. Ette nähtud. Ja käisime nendega täpselt nii nagu nendega vaja oli või ka ise vajalikuks pidasime, sest töö tahtis tegemist ja kui meie roodust ikka kuskile kedagi kutsuti, siis ega ka polkovnikud meile mingeid mingeid erilisi etteheiteid ei teinud, kui ikka asjamehed asjad jälle tal (ka kodus) korda ajasid ja selle juures keegi just eriti ülevõlliväljanägemise ja olekuga ei olnud. Ja neid kõiki riideid pesti ekstra meile pesumajas. Nagu juba varem ütlesin- oli ette nähtud ja paika pandud meile. Ja meilt ikka kutsuti kuskile kedagi midagi tegema, aga välja arvatud köök (puhtus) ei olnud küll kuskil meie poistele mingeid mundrinõudeid vmt kunagi lajatatud. Võta vajalikud riistad ja mine sinna või tänna- kogu instruktaaž. Nii, et see oli ikka väga suur erand, kui keset (töö)päeva lajatatakse sulle kui vanemale ajateenijale käsk viivitamatult "kõige paremas igapäevamundris" (kohe-jooksuga-aeg-läks!) olla rooduka kabinetis. Ilma tööriistadeta ja millegita olla kabinetis. Kiiruga! Midagi oli juhtunud. Me olime ka koos roodukaga kuskil käinud midagi niiöelda "nikerdamas", aga sellist olekut ei olnud ma veel kohanud. No vat laekun siis ülikiiresti kabinetti, roodukas võtab vastu, teeb jalapealt riviülevaatust mulle. Kusjuures teeb seda nagu isalikult või nagu vanem hooliv vend vmt, mitte nagu mingi vormikontrollijast piider. Puhtale tutikale vanemajateenija kogu vormile. Ütleb, et okei, sellega võid niimoodi minna. Nii! Räägi nüüd, see on praegu sinu hetk, kas või milleg sa hakkama oled saanud, mida ma teadma peaks? Mina: eee... noooo...ooooo, ei midagi..... ma ei oska midagi öelda..... Ma ei saa aru.... Tema siis: okei eks sa siis ise tea, no mine siis. Nüüd "duitad" nii kiiresti nagu jalad võtavad (keskuse)staapi ja kannad isiklikult korrapidajale (kapten kuni alampolkovnik meil keskuses) ette, et saabusid vastavalt tema käsule. Ja pane nüüd! Ahjaa, ja kui küsitakse, siis ütle, et sulle väga meeldib teenistus NA-s ja remrootas jne. Mine nüüd! (Mina oma mõttes: "????") Ja ei öelnud midagi muud, ei tööülesannet, ei tööriistu ei mingit muud ettevalmistust. Lihtsalt nüüd mine ja ruttu ja ole tubli! Kõik oli hoopis teisiti....
Panin siis minema. Vanema ajateenijana selline eriline pull, mida poldud veel meil roodus nähtud.
Saabun staapi, korrapidaja-ohvitser juba ootab: ahah tulid. okei, nii. Ütleb abidele, minge juhatage seltsimees jefreitor "sinna" kabinetti. No läksime siis niisamamoodi, nagu fratzus siin kirjeldas kuidas tema oma ülema kabinetti marssis ja kuidas poolel teel ülejäänud kõik seljatagant ära kadusid ja peitu pugesid jne. No me läksime samamoodi, juhatati mingi "viimase kohani" ja siis vehiti nagu muinasjutus "surematu Kaštšei või mingi muu lohe" juurde minemisel, et näe nüüd üksi lähed siit edasi ja sinna selle kabineti uksele koputa. No läksingi siis üksi edasi. Selleks hetkeks olin ju juba aru saanud, kuhu minek. Koputasin. Hüütakse sisse! Lähen sisse. Kannan ette, et saabusin jne, andes endale aru, et vat nüüd ma küll ei tea miks mind siia kamandati ja mida minuga nüüd tegema hakatakse. Mine tea......

Juba 20 minutit pole järge tulnud
Jäid Sa ikka ellu?

Kirjutan

Aga tundub, et pean korraks linna peale minema. Sellest ka väike viivitus. Vb paar tundi ehk isegi. Aga luban, et täna kogu jutt ilmub ja saab lahenduse. (P.S. iga selline postitus võtab oma tubli tund aega kirjutamist...)

Aga kui kellelgi on huvi, siis võib ka teha pakkumisi, mis just ekstra mind seal küll ees ootas. jne kõik näod võiksid sobida

Jätkame.
Kõigepealt veel väike taustaselgitus. Asi oli siis 1988 sügisel. Kui nüüd tagasi vaadata, siis tundub see veelgi tühisem ja ähmasem, aga ka tolle aja võtmes oli minu senine kokkupuude Vanemuisemäe "sinisemajameeste" või nende toimetamistega ennesõjaväeajast pelgalt mingine kunagine mõistujutt, et "ega kõik noored diskorid ja koolipidude (ka lahtiste) organiseerijad ja muidu võimalikud noorte mõjutajad/suunajad jmt on kõik vastavate isikute/organite poolt fikseeritud ja teema vajadusel jälgitud/kureeritud." See siis peale 83-84 toimunud linnapealseid lahinguid nii linnaliinis, OhvitserideMaja-Noortemaja"Sõprus" teljel ja pärast ühte suuremat kakelust Vanemuise esisel platsil. See plats on ka praegu veel platsina säilinud Vanemuise ja praeguse Kaubamaja vahel. Terve see plats oli silmini täis kaklejaid, no kummaltki poolt enam kui sada kärssa ikka, miilits oli ala ümber piiranud ja sisse sekkuma ei läinud, kes välja tuli, see sidrunisse ära korjati ja selle kakeluse menetlemist kureerisid sinisemaja-mehed. Noh tagantjärgi oli see kõik üks lastejagelemine, aga tol ajal oli (või võis täiesti olla) see asi koos võimalike pidudel löömingutele ässitamistega organitele siiski teemaks (meile seda igaljuhul omavahel mainiti, noh et "ärge rumalusi tehke ega neis rumalustes osalege, kui pidusid orgunnite"). Lisaks olin jõudnud tegeleda veel raha eest lindistamise, videomakkide hoolduse ja remondiga,videokassettide-filmidega, telekate remondi (Pal-) ja sealt edasi 50-rutsaste üleööfilmiõhtute haldamistega. Tipp oli mul 1986.-ndal ühel ööl Tartu peal kolmes erinevas koha korraga videoõhtut orgunnida ja siis kõikseaeg õhtu-poolööd nende kohtade vahel ringi sõita ja sebida, sest kõik tahtsid enam-vähem samu populaarseid filme vaadata, mida mul aga ainult ühe eksemplari kaupa oma kogus oli. Ka Novgorodis jõudsin juba enne sõjaväge käia paar korda videomakke ära toomas ja Piiterist kotitäiega 9-rutsaseid kassette, mis meil juba dehvkaks olid muutunud 1986-87 aastateks. Miilitsad(liiklus) käisid kah meil vidikut-filme laenamas aegajalt. Ja ka üks sõber klassivend oli aastaid varem sattunud sinise maja huviorbiiti ühe episoodiga. Aga see oli ka kõik. Minul nendega mingit kokkupuudet enne sõjaväge polnud.
NB! Siia vahele mainin eraldi ära, et mul oli (on siiani) kuus aastat vanem vend, kes oma mõnede sõpradega kõige selle samade asjadega tegeles ja nii õnnestus mul juba vist oli see 7. klassis õppida ja katsetada kodustes praktikumides testri kasutamist, Ohmi seadusi, õppida kasutama jootekolbi jne jne. Koolis raadioring, raadiosõlm. Aastal 1984 olles alles 10. klassis, tegin ma iseseisvalt algusest lõpuni koos trükiplaadi koostamise ja söövitamisega oma esimese Pal-ploki, 380-seeria telekale. (Loomulikult vanemad silmad ikka jälgisid, et kas ja kuidas ma ikka toimetan). Selline tehniline tugi oli minu arengutes väga oluline ja suunav! Ja eks mind tänu sellele kõigele ka sõjaväes sellesse ametisse ära haaratigi.
Nüüd sõjaväes oli meil RR-is üks leedukas ja siis mina, ja RMO all kah paar leedukat ja üks eestlane, tuletõrjuja. Kõik olime omades ametites nn kindlas positsioonis ja respektitud. Eestikeelsed ajalehed ja ajakirjad ikka mul käisid regulaarselt ja tol 1988 ajal meie sini-must-valge tõusu ajal altkulmu pilke ikka oli, aga ei enamat. Lihtsalt neid vene poisse, kes avalikult meie (baltlaste) poolele astusid, oli nii RR kui RMO-s nii palju, et kellelgi ei tulnud pähegi meiega tõsisemalt laiama hakata. Ja kui utšebka pealt noori rahvuskaaslasi otsimas käisin, siis kah lihtsalt kodukeele- ja koduinfo ja seltsi ja eesti poistele kasvõi hetkeksi utšebkamöllust väljasikutamise võimaluse pärast. Ma ju teadsin kui oluline neile see korrakski pääsemise hetk oli. Kui tuli üks "vanem" eestlane nende seeru juurde, ja ütles, et "tsau, et kuule anna mulle need paar eesti poissi, ma tahan nendega kohvikusse minna". Ja käisimegi. Aga ei-noh, neil eestikeelseil kokkusaamistel mingit salaseltsi või vandenõu või sabotaažirakukest meil küll teemaks polnud. Kui alguses veel oli viltuvaatamisi, siis tegelikult kui isiksusena näitasid oma tööoskust ja hakkamasaamist (ja seda enam peale aasta täitumist), ei ütelnud mitte keegi mitte sõnagi, kui vahepeal tööd tehes eestlaslikult oma joru ajasin, või lihtsalt ütlesin vabal ajal, et vat ma lähen nüüd zemljakkidega aega viitma ja lobisema. Mis oli siiski paras privileeg ja teinekord ikka mõni vandi-mõtteviisiga poiss ikka hammustas keelde tahtes midagi öelda. Aga kuna me nii ükskikuna, kui ka kõik baltlased olime RR-is ja RMO-s üldise respektiga, siis need mõned ükskikud altkulmutajadki taltusid ja ei kobisenud keegi midagi. Ja see, et mul "saksakeelsed ajalehed-ajakirjad käivad ja et mul makis nii lääne- kui ka oma eestikeelne muss on (nb 1988 juba mais oli mul kassett Alo Matiiseni Isamaaliste lauludega, saadetud otse suht kohe peale nende esitamist), teadsid ka mitmed... ja ka seda, et kuigi kassette on paras ports, siis venemussi pole üht laulujuppigi tal. Kuigi meil väeosas makke ei tolereeritud ja teistes allüksustes leituid visati ja trambiti rivi ees kõigi nähes kilduteks. Fotokas oli täiesti out. Tol hetkel nende laulude tõlkimine vene keelde seal oleks juba võinud mulle palju pahandusi kaela tuua. Aga nad kuulasid just neid ka küll ja ütlesid, et head laulud ... sõnagi aru saamata millest jutt käib. Ausalt öeldes mõtlesingi tee peal, et kas SEE KASSETT siis nüüd on mingitpidi oma elu elama hakanud siis? ..... aga siis oleks ju läbi otsima tuldud, asjad konfiskeeritud ja mind algatuseks kubusse pandud. Tor oli juba välja hõigatud (kinnises ringis loomulikult, st et tuleb üks uus salajane masin ja selleks teeme mõnes töökohas ettevalmistusi), aga minule ei olnud veel uut ülesannet sellega seoses antud/omistatud. Ja veel enne seda oli olnud ka see "zaljott", kus mind vahele "asjatati" ja mis oleks võinud selle varem juba mainitud usalduse kaotuseni ja/või vägedesse saatmise, või muude sanktsioonideni viia, aga mis siiski remrotas omavahel ära klatiti ja kinni mätsiti. Või siis ikkagi see "zaljott" ujus sinna välja selle osakonnani ja nüüd siis ongi mul käes see aeg vastu võtta, mis antakse?... või siiski kassett?
Vat see oli siis olukord selleks hetkeks, kui läksin staapi ja kandsin ette oma saabumisest.

Oletus / aimdus: no sissejuhatus jätab õige mitu võimalust lahti, alates skriiningust, et "kes sa selline ikka oled ja tohib sind ikka Tor juppide ligi lasta?" kuni selleni, et "sulle saabus postiga jäme pakk kodanlik-dekadentlikku ajakirjandust, kus on natsionalistlikd lipud lehvimas ja räägitakse kohati lausa separatislikku juttu"... aga kindlasti on ka võimalus, et kõrge auastmega tüüp vajas abi videotehnikaga, näiteks läänlastelt salakaubana saadud makil oli võimendi otsad andnud, aga sellist asja ju ametlikke kanaleid kaudu ei lahenda.

Ka oletus: "Kas nõustuksid Eestimaa reetma?"

Kujuta pilti, just praegu sain täiega-ülelennu, no sae pekki, trükkisin pea kogu pika jutu ära, arvuti tegi korraga krõpsti, pani brauseri kinni ja kogu jutt oli kadunud... Kuskilt üles uuesti ei leia. Ohjahh, kuna lubasin, siis hakkan otsast peale:

Jätkame.
Koputasin. Hüütakse sisse! Lähen sisse. Kannan ette, et saabusin jne andes endale aru, et vat nüüd ma küll ei tea miks mind siia kamandati ja mida minuga nüüd tegema hakatakse. Mine tea......
Nemad juba ootavad. Oo sina, väga tore, et tulla said. (Kui roodus oli roodukas teele saates isalik-vanema-vennalik mureliku alatooniga, siis nüüd olid mehed samamoodi isalik-vanema-vennalikud, aga selles vabas sundimatus muretus õhkkonnas) Et kuule, meil siin üks mure, et näe ei saa jagu. Omal sellised näod ees, et nemad teavad täpselt, et kui ma vaid tahan, siis mina saan lõdvalt sellest asjast jagu. Et nad olid juba kruttinud, aga et no ei funka see värk. Et tule astu edasi. No mina, et ega mul ühtki instrumenti kaasas pole, et ma ei teadnud, et oleks öeldud, oleksin ju võtnud. Ja et üleüldse, ma ei tea ju, et misasigi, et kas minagi nüüd kohe... (Nagu juba varem ütlesin, et "telliti" ikka kuskile kellelgi koju kah midagi tegema, ja siis läksidki oma instrumentidega). Nemad, et pole hullu, meil kah mõned riistad ikka on majas olemas. No astun siis edasi. Neil oli seal väeosa staabis kohe päris mõnus apaartment sisse sätitud, kohe mitu tuba, eesruum, suurem tööruum (sohvadega) nõupidamisteks kui vaja, dokumendiruum, ja siis ka puhketuba vmt. Võrreldes teiste tavaliste staabi kroonumeestega nagu luks elamine kohe! No astun siis edasi.... ja mis ma näen?!!!!! Sohvaruumis mõnusalt laud hea-paremaga valmis ja puha, ja siis nurgas telekas. Aru saada, et just sinna toodud-sätitud. Selle kõrval laua peal videomakk (korralik viisakas Panasonic) ja ports videokassette. Nagu klassikaline 50-rutsi-eest-ööks-päevaks laenutamise värk ikka. Aga telekal ülisitt pilt ees, kõik virvendab ja sädeleb ja puha ja hääl käriseb, kuskilt raadiokanalivahekast kõrvalt sageduselt peksab müra sisse ja siis veel sünkro ülevalt servast viskab, ja siis lõpuks tracking kah makil veel jookseb. Justkui täiskompott probleeme vahib ekraanilt vastu. Et vat see ongi mure. No lülitasin testi peale, keerasin SKD kanalile, pilt tagasi ette, hääle makilt tagant B/G pealt D/K peale (Panadel oli kõigil nupp taga olemas tol ajal) ja voilaa. Pilt oli juba päris vaadatav. Meestel oli kohe nägu juba palju rõõmsam. Ütlesin, et selle ülemise serva-viskamise saab kah kergelt korda, et see pole hull asi, et kui jootekolbi on, siis tagant viiekopkasega plastlukud lahti (nb uuema plastlukkudega versiooni 280-380 seeria telekas) ja kolviga joodab ühe silla peale, et selle sünkromooduli-töö jaoks pole isegi kruvikat vaja, (Neile kes teavad: K174XA11-l tuli maki vaatamisel 11. jalg otse massi ühendada ja siis vabanes üks viisakas 0,1 mikrone kondekas sealt kah), et sõltuvalt kassetil oleva filmi kvaliteedist muidu jääbki reasünkro seda ülemist serva kakkuma, aga see pole hull teema, saab siinsamas kohe ära teha, (sest kolb ilmus kohe välja! ) Ütlesin, et see sünkro on pisiasi, aga et kas kasseti või makiga on vist mingi kala, et treking jookseb ja üldse ei allu nupule. Et iga 3-5 sekundi tagant jookseb trekk üle kaadri. Tegelt see vihjab makile, aga et vaatame esialgu ikka kassetti. Nemad, et nad on juba mitut kassetti vaadanud, näe sedagi näiteks. Kõigega järjest kala... Tõmban vilunud liigutusega luugi lahti ja vahin linti, kõik okei. Panen sisse, trekk ei hoia ja no justkui venitab... nemad kah kuulevad. Nemad ruttu, et omanik ütles, et seisnud pill, et ehk kuskilt miskit... ja ise vaatavad lootusrikkalt... minu poole. Sel hetkel viisin otsad kokku ja küsisin, et kas see on selle ühe meie keskuse ohvitseri pill, nemad, et jah tema oma jah. Ütlesin, et siis proovime, äkki ongi kinniseisnud ja saamegi niisama lahti ja käima liigutatud, aga et muidu võibolla tõesti tahab masin kaane mahavõttu ja seismisest tiba määrimist ja lahti liigutamist. Nimelt meil oli väeosas üks vintske tehnikaguru ohvitser, kes oli korduvalt lähetustes käinud ja ju seal siis ka hästi teeninud, või siis lihtsalt oli muidu-rikas-mees. Tal oli juba siis kodus Ukraina külakolkas, kus pooled asjad olid veel ei-tea-mis-ajastustki, uued ja korralikud: lääne päritolu vinge telekas, vinge videomakk, muusikakeskus plokkidena(!) koos kõllidega, sisse astudes pidin pikali kukkuma, kui nägin tal naist (seal kolkas!) toas Panasonicu tolmuimejaga tolmu võtmas, köögis silmasin lääne kodutehnikat, selliseid mida siin ainult kataloogidest ja komisjonipoodidest ehk nägema trehvasid. Kui mina tema juures käisin, siis rääkis, et oli uue vinge maki ostnud, sellise ümarrattaga pausi-kerimistega, mis kaadri kaupa kõik trekijoonteta puhtalt välja toob jne. Seda ma nägingi, kallis pill, ja siis oma senise maki kohta ütles, et "panin praegu riiulisse seisma, et müüa pole ka mõtet. Et rahaga on sitt lugu (inflatsioon juba toimis siis!). Samas ju hea, kui omal kaks makki, et hea lindistada". Ühe sõnaga: vintske kutt ja ehtne Pana-Technicsi-Nationali-fänn. No vat, ja tema oligi siis neile oma seda teist riiuli-makki laenanud. No see selleks, sättisin siis ennast sünkromoodulit tegema (no koos kolvi soojenemisega 10-15 minutit maksimum), nemad pakkusid kohvi ja ajasime niisama juttu senikaua- tõepoolest lihtsalt tehnikast ja ei sõnagi mingitel muudel teemadel- nagu tavalised inimesed, minu jaoks tunne, nagu oleks väeosast matsti erakasse astunud. Nemad et: kuule aga temal oli pilt värviline? Mina et: Värviplokki vaja selleks. Nemad et: Mis-mis, et meil ju värvitelekas uus ja puha, ekstra tõime? Mina, et maailmas on erinevad värvisüsteemid ja siia telekasse ongi nüüd seda teise süsteemi plokki, Pal-süsteemi plokki, vaja. Sest need filmid on kassetil kõik Pal-is. Aga et Pal on lääne pulkade peal, et meil ei telekates ega pulkades seda Pal-i asja sees pole. Nemad, et aaa-ja-jaa-jaa, sellest oli jah jutt selle makiomanikuga, aga et nojah, ei oskanud aru saada. Et nüüd saavad pihta. Aga et kust siis saab. Mina siis, et ikka saab, mul koduski pulgad olemas. Lääne mikroskeemid koos kvartsidega mul kodus täitsa olemas (no helistama ja üle küsima pean, et ma nagunii pidevalt räägin Side(sõlme)st koduga), siia telekasse paneb kenasti ära. Nemad: Et ikka on sul siis neid lääne kive ja ikka paned, mina et jah panen, videosisendi kah. Et praegu läbi SKD, aga siis läheb veel oluliselt paremaks. Okei. No saime telekale pildi (must-valge) ette, videomaki kah korda, hakkaski siiski ise peale seismist tõesti ise tööle, ju liigutas selle kinnikuivanud puksikese liikvele, ja saimegi pildi kenasti ette. Lasen mina siis pilgu üle kassetttide: Ja jällegi! no mida ma näen! Tüüpiline 50-rutsase-õhtu valik. Rocky 4, Rambo, Swartzenegger, Bond, porr, midagi oli veel nõukogudevastast jne jne. Einoh, kõi tolle aja ägedad öö-vaatamise-asjad, aga noh, kus-kuradi-kohas ma neid praegu näen???? Major nägi mu nägu ja ilmet ja ju mul muie üle huulte tuli, sest kohe vaatas ta mulle sihukese surmtõsise näoga otsa ja ütles: "Sa ära arva midagi! Me peame ju ka vaenuliku propagandaga kursis olema". Eks ma pobisesin vastuseks midagi a´la multifilmi-stiilis "Just-just seltsimees kindral, et ime jah, et veel kohvriga seenele ei lähe" jne, stiilis, et "Vat mulle ei ole teil vaja seda juttu nüüd küll rääkida". No igaljuhul nad said aru, et mina teadsin neid filme ja jagasin ära mida nad siin praegu teevad ja milliseid filme nad mõnusa suupistelaua taga vaatama tahavad hakata. Et minuga pole mõtet sel teemal pimesikku mängida ja mõistujuttu ajada. No ajasime siis oma tehnika ja Pal-i juttu edasi ja siis saimegi asjad korda. Muhedad mehed, asi meil aetud. Tänasid viisakalt ja ütlesid, et ega nad mind rohkem kinni ei pea, et mul kindlasti muid toimetusi roodus kah ju. Sätin juba minema. Vaatan neile viimase asjana otsa ja küsin, et: "Mehed, aga mis ma roodus ütlen? Nagunii pean hakkama küsimustele vastama. Ega ma ei hakka ju mitte kellelgi sellest siin rääkima?" Ise peaga maki ja kassettide ja laua suunas noogutades. Nemad, et oi see on nüüd küll asjalik teema, ja-jah, muidugi. Major jäi korra mõttesse kohe ja ütles, et tead ütlegi kõigile küsijatele, et "Vestlesime olukorrast Baltikumis ja baltlaste meelsusest meie väeosas. Ja rohkem ei midagi pole neile vaja öelda." Okei, nii siis nii. Surusid mul ilusasti käppa, no jumala normaalsed lihtsõdurisse suhtumisega inimesed võrreldes nii mõnegi kõrilõikajast prapori või ohvitseriga. Viimase asjana ütlesid, "kuule aga mõtleme veel sellest Pal-ist ja küsi sa ikka siis kodust üle!"

Lähen mina siis roodu töökotta tagasi, ja enne kui midagi mõelda või teha jõuan, teised juba, et "kohe rooduka juurde, et kõik said käsu nagu mind tulemas või olemas või misiganes näevad, nii kohe rooduka juurde käskida minna". Piiteri kutt (see normaalne inteligentne kutt) küsis, et "Noh?...??" Mina et "Ah-ei-midagi." Tema silmi tõstes, et "Korras ikka kõik?" Mina tegin omakorda suuri silmi: "Mis mõttes?" Tema, et "Sa ei tea mis siin toimus vahepeal". Mina, et: "Ohohh?!" Tema, et: "Kui sa vaatad praegu mulle silma ja ütled mulle, et okei, no siis on okei ja jääb nii. Aga tead sa mine nüüd, sind oodatakse." Et oli ohvitserkonna kiirkoosolek ja seejärel valikuliselt minuga rohkem kokku puutuvate ajateenijate "kiir-ülekuulamine", et mida nad minust teavad või arvavad, või kus või mis ma olen ja teen ja räägin ja loen jne ja karm märkus, et keegi ei möliseks sellisest ülekuulamisest. ....
No selle infoga varustatud, astun rooduka kabinetti. Kõik on kohal, ootasid ekstra, ja vahivad mulle otsa. Äraseletatud või õigemini äraseletamatute nägudega. "Räägi!" Mina, et: "Vestlesime olukorrast Baltikumis"... jne nagu jutt oli. No nad katsusid mind ikka niipidi ja naapidi, et ma midagigi rohkem räägiks. Aga mina ikka et: "Olukorrast Baltikumis. Meelsus Baltikumist pärit sõdurite seas." Ei enamat. Said aru, et ega ma rohkem ei räägi. Aga, et ega see "Olukorrast..."-jutt nüüd kah päris õige nüüd pole. Et ju mul on nii kästud öelda. Kurat rohkem kui tund aega, pea kaks isegi, on ära ja siis nüüd tuleb ja ütleb selgituseks oma ülematele ainult ühe lause, mida siis kordab seda erimoodi. Saatsid mu minema, kuigi õhk jäi pinevaks ja pikad pilgud jäid saatma. Kogu selle jama peale oli ka "pool roodu" juba tiba kõhevile aetud. Ohvitserid ei oskanud minuga ka midagi ette võtta, sest nad ei teadnud ju miks ma tegelikult seal käisin. Kelle või mille asjus, ja kas-või-kes võib olla see põhjus, miks just mind nimeliselt Ossobõi otdelli välja kutsuti.
Mina aga jäin omakorda mõtlema, et kust kurat nad teadsid, et mina selle kõigega tegelenud olen, ja just mind endale appi nõudsid. Et kas tõesti liigubki siiski ka minu Tartu sõjakomissariaadi toimikuga koos kaasas ka mingi toimik Vanemuisemäepealt "sinisest majast"? .. sest väeosas ei olnud mul omateada justkui küll kellegagi olnud asja rääkida ei videomakkidest ega ammugi nende remontimistest jne. Sest keegi ei teadnud neist asjadest seal tol ajal midagi, ka mitte remrotas. Ja ka sellele ohvitserile ma oma tegemistest ei rääkinud, ta võis küll aru saada, et ma olen videomakki näinud ja katsunud, aga hooldusest-remondist jne polnud meil omavahel sõnagi....

Aga sellega lugu veel ei lõppenud. Sellele tuli järg, mis veelgi vinti asjadele peale keeras.

P.S. Eriosakonna suure koosolekuruumi seinal nägin kogu NLiidu kaarti, mis oli tervikuna seinal, no nii pea 10 meetrit lai. Pool kardinat oli eest ära. Ja see Euroopa-osa, mis nägin, oli tihedalt täis märgitud igatsugu asustatud ja/või asustamata punkte. Ma ei ole pärast enam nii suurt ja infotihedat paberkaarti rohkem kuskil näinud.....

(Järg on täna tulekul)

Järg.
Aeg läks edasi ja minu visiit staapi hakkas ununema. Nädalakese jooksul oli ilminguid küll, et rooduka jaoks ei olnud asi siiski lõppenud. Aeg ajalt oli justkui selliseid pilke ja samas ka suhtumist tunda, et nagu kuum kartul käes, ei tea mis teha, või kuhu pista, või mis seisukoht võtta... umbusk.... aga midagi teha ka ei riski, sest äkki olengi mingi eriline kutt? Ja saab/saavad veel ise pistuleid, kui ma näiteks ....... millegi peale ära solvunud olen.... vmt. Sinna majja ju ei kutsuta (eriti veel nimeliselt!) ja ei käida sel ju niisama, ikka asja pärast, ikka asja pärast.... Ja tuleb veel omal jalal ise tagasi siia ja elab igapäevaelu roodus rahulikult edasi... nagu poleks midagi olnudki????
Aga kõik on ümberringi rahulik.
Ja siis äkki välk selgest taevast!
Pärast Piiteripoiss, kes oli kaptjoršik ja koos minuga sama koridori peal ja kah kohe pea järgmisena rooduka kabinetile lähim (ja kellega meil väga hea omavaheline klapp oli ja kellega omavahel rääkisime kõike seda, mida teistega iial poleks saanud ega ka tahtnud ja kellega ka kõrvuti magasime, seesama, kes eelmine kord küsis, et "ikka okei sul?"), ja kes kõike seda järgnevat pealt kuulis ja nägi, kirjeldas mulle pärast kogu seda grotesksust, mis kõik edasi toimus.
Tuli suure jooksuga üks paar kuud teeninud kursant noorsõdur, kes oli siis narjaadis staabi käskjalaks. Oli siis sellise ohmu ja ära hirmutatud olekuga nagu üks noorsõdur ikka, eriti kui ta on ära hirmutatud veel, et jooksuga nüüd jne. Välimuselt nagu Šveik olevat olnud, ja pabinas ja ei osanud-taibanud pöörduda ja esitledagi ennast ja siis partsatas roodukale, et "ruttu-ruttu ... (siin kohal luges paberi pealt minu nime) staapi eriosakonda!"
Oi-blääd, mis lahti läks.
Roodukas kukkus näost ära ja üdini hirmunud näoga andis käsu mind kohe üles otsida, ja mulle siis öelda, et puhastes riietes rooduka kabinetti kohe tulla. No mind see enam ei üllatanud. Aga tema ei teadnud ju mitte midagi! Kõik läks samamoodi, roodukas vaatas üle ja luges sõnad peale. Ainult, et seekord oli rooduka käitumine palju dramaatilisem ja härdam ja (vähemalt minu jaoks) skisofreenilisem. Roodukas käskis mul kõike kiita ja olla väga taltsas ja ütelda kuidas mulle kõik ikka väga meeldib ja kuidas ma ikka väga-väga tahan olla tubli sõdur jnejnejne. Kui ma roodust ära läksin, siis oli roodukas enesevalitsemise kaotanud ja oma kabinetis teistele ohvitseridele ja praporitele nutma hakanud, et seda meest me rohkem enam ei näe, kinni ta läheb, mida ta (st mina) teinud on, ei tea, aga sellega see nüüd lõppeb, et sellises olukorras ülemustel kõigil pagunid lendavad ja võidakse minema nad kõik kas erru või laiali vägedesse peksta, sest nad oleksid pidanud ju ära tundma millist madu nad oma rinnal toitsid ja kasvatasid jne jne samas vaimus. Et temal kindlasti pagunid lähevad ja ega teistelgi pikka juttu pole. jne. Et see oli ikka üks eriline hale nutu-vingumine olnud. Siia pean lisama selgituseks asjaolu, et nii RR-i kui RMO-sse valiti mehi, ja peale ametioskuste pidid ka inimesena ülemus(t)ele meeldima. Ega muidu poleks valitud. RR-i komandörile ma meeldisin, ta oli kah Peterburi mees ja käis ikka iga aasta Narva-Jõesuus puhkust veetmas. Ja ta võitleski mu utšebka staabi elektroonikavärkstoast endale. Aga siis ta edutati ja suunati kõrgemale postile. Remrota võttis üle üks selline ohvitser, kes minu arvates praegu justnimelt kvalifitseeruks putinoidiks ja kes baltlasi ja nende tegevusi ei seedinud. Ühesõnaga, ma ei olnud just tema lemmik kui inimene, aga ta aksepteeris minu ametioskusi. Ehk siis selline fifty-fifty-värk: ma ei olnud juba enne seda esimest visiitigi tema lemmik. Et siis ta arvas, et nüüd on minu laul lauldud ja ju minu tõeline pale on kuskitpidi paljastunud või paljastatud. Et tema sisetunne justkui oligi õige ja ei peaks neid baltlasi niiväga usaldama jne. Et see ongi nende saksatähtedega ajalehtede lugemise tagajärg. Ja tema soovituskirjaga saadeti mind, kui eesrindlikku spetsialisti, veel puhkusele kodumaale! Oi-oi-oi... Ja tema veel ülendas mind jefreitoriks! (See oli minimaalne sellele ametikohale, mida meil väga järgiti, sest ma olin tglt seeru-dolžnostis. Aga noh, mind see paelavärk suurt ei loksutanud. Ei põlenud just soovist hakata käima roodu kantseleis pisduleid saamas ja siis seejärel teiste järel kupjana ringi käima. Ja ka roodus said ju kõik aru, miks ma oma seerupaelade asemel ainult jefreitori paelad sain ja need ainult ka jäid. Vanemmeistriks sain/jäin, aga loogiliselt võttes minu asemel määras ZKV-ks hoopis kõrvalt ühe oma noorema venepoisist lemmiku.)
No vat ja siis kõik see nutulaul käis minu selja taga, kui ma teist korda staapi läksin.
Seal kah kõik samamoodi, mine sinna, vat sellesse kabinetti. Koputan, astun sisse, nemad: Oo, tere, tule astu edasi jne. Istume maha ja kohvid ette: Et kuule räägime nüüd sellest Pal-ist. Mina, et jajah, nagu rääkisime, saab. Et vahepeal rääkisin telefoniteel koduga, ja jutt on endine, et saab tehtud. Et tuleb jupid ainult ära tuua- spets kivi&kvarts- dehvka värk! (Mul oli koduga kokkulepe, et helistame kindlatel aegadel, süsteem toimis ja saime kaugekõnega keskuse territooriumil olevas postijaoskonnas asjad kenasti aetud. Ja mul oli see privileeg, et koju kirjutamise asemel käisin telefoniga koduga rääkimas- ikkagi palju vindim ja šefim värk! Pakid ja rahakaardid tulid kah kenasti niimood kätte ja alati isegi ohved ei näinud kui pakk käes oli. Eks sellised priveleegid jällegi uuele roodukale ei meeldinud). Nemad: siis me peame ju su koju neile juppidele järgi saatma. Mina, et tuleb jah nii välja siis ju. Nemad: sa ju just käisid puhkusel? Mina: jah. Nemad: kuradi jama, no kuidas me su niimoodi nüüd puhkusele uuesti saadame, komandeeringusse kah ei saa. Kuule, kas sul erariided on? Saadame su erariietes. Mina mõtlen, et libe värk see (?), kui ütlen, et ei ole, ei saagi koju, ütlen, et on, siis pärast võtavad ära, mine sa neid kagebiite tea ikkagi. Ütlen, et on (tglt ka olin kodust kaasa võtnud). Nemad: Saadame su erariietes, annan ise ekstra doumendi ja lähed niimoodi. Aga siis ootamatult: aga sa ei tule ju enam tagasi! (NB! jutt peale 16. nov 1988). Mina, et ah mis te jamate, mul siin kolm kuud prikaasini, kõige laadnam aeg jäänud, no ei ole mul enam mõtet ju lolli mängida ja jooksu panna. (Kuna läksin väkke punasel ajal 87 kevadel vahetult enne seda laulva revolutsiooni algust, siis polnud mul siiski arusaamagi, mis Eestis toimub ja 89 kevadel tagasi tulles oli ikkagi raskusi mõistmaks muutunud olukorda, kuigi olin ajalehtede-ajakirjde kaudu siiski väga paljuga kursis). Nemad, et nojah, seda küll. Aga et meil on variant Harkovist kah saada, et vaatame kuidas loob, äkki lähed sina, aga äkki saame siit. Oli aru saada, et major ei tahtnud mind koju saata, ei puhkusele ametlikult uuesti, ega siiski ka mitte erariietes. Ma ei kujuta ette, millise "spravka" tema oleks mulle tee peale kaasa andnud. Ära minnes küsisin, et: ja jällegi siis, et rääkisime olukorrast Baltikumis, ja major sellepeale, et ja-jah muidugi.
No läksin siis roodu tagasi. Roodukas hakkas peaaegu kokutama ja pidi pikali kukkuma, kui mind tulemas nägi. Edasi läks kõik samamoodi ülekuulamisele, aga no ta oli ikka sitaks hirmunud. Ja sai samamoodi aru, et ega ma midagi uut, ega ka muud juurde ei räägi. Ülejäänud roodu ohvede ja praporite jaoks olin ma mitte enam kuum kartul, vaid nüüd juba suisa tuline kartul. . Osad olid justkui hirmunud, mõni hoidis (aupaklikult-reserveeritult) distantsi. Mingi külm vahe jäi mitmega peale seda sisse.... lõpuni. Ainult oma vzvodiülemast prapor, juba kogenud mees, võttis asja nagu loomuliku rahuga ja üritas samasugune olla. Aga midagi ikka jäi, või teinekord tunda oli.
Peale neid "pulle visiite" kogu oma järelkajadega, tuli järsku roodukas ja ütles, et mind on nüüd Tor-i meeskonna persooniks määratud. Kas, kes, kellega ja mida rääkis, seda ma ei teagi, võib vaid lihtsalt arvata, kas roodukas ise kah ossobistide juures visiidil käis selle määramise asjus. Igal juhul seda teemat ta rohkem ei puututud.
Ossobistidega kohtusin väeosas veel selle ülejäänud aja jooksul kaks korda. Suhtlesime normaalselt ja major käitus inimlikult nagu oma isa, mis oli võrreldes teiste ohvitseride olekuga hoopis teisest puust. See järgmine peale-neid-visiite kohtumine oligi staabi ees (mida olen siin ka kirjeldanud), kui oli palju erinevaid ülemaid ja alamaid ohvitsere koos ja mul polnud võimalik enam polkovnikutest ringiga mööda minna ja siis läksin otse olles valmis paraadsammul kõigile kulpi lööma jne. Aga major astus polkovnikute keskelt välja, tuli ise minu juurde naeratades, surus ise kõigi nende isakeste-kunnide nähes mu kätt, küsis kuidas läheb, ajasime paar sõna juttu, ütles omavahel, et kuule me saime Harkovist, aga ole tänatud kaasa mõtlemast jne midagi taolist. Tiba mõne sõna rääkisime veel, ja siis läksin mina oma teed ja tema oma polkovnikute keskele tagasi. Ja seda nägid ja vaatasid staabi ees pealt kõik need parasjagu seal olevad ohvitserid, ja enamus neist teadsid kes ma olen ja mis allüksuses ja ametis ma olen. (Ka minu roodukas oli seal....). Vaatasid, kuidas peaossobist jätab oma polkovnikud-jutupartnerid ja tuleb hoopis kätt suruma ühel jefreitoril ja siis jääb temaga veel hetkeks lobisemagi midagi, enne kui tagasi läheb....

Aga selle, et kuskohast nad ikkagi minu kohta info said, "šikaitasin" lõpuks kah välja. Ja asi oli palju lihtsam, kui arvata oskasin.... Nimelt oli meil keskuses ainult üks GAZ-24, must. Ja selle peal oli RMO hingekirjas üks inteligentne poiss Kiievist. Hoopis teistsugune kui tavalised tondid. See poiss oli Ukraina rasketööstuse ministri ei-tea-mitmenda asetäitja poeg. Haritud ja laia silmaringiga. Ka tema oli juba enne sõjaväge kõiki neid video-asju kodus ise näinud ja katsunud. Ja me olime temaga koos aega viitnud ja ka sel teemal rääkinud. Ja tema omakorda suhtles jälle kogu ladvikuga, sest teda hoiti ja tema heaolu üle jälgiti kah suisa polkovnikutasemelt. Ja tema käis staabis ringi, nagu oma inimene muiste. Ja siis tema oligi neile ossobistidele ütelnud, kui need hädas olid laenatud makiga, et mis jamate, kutsuge remrotast see eesti poiss, ta teab neid asju. Ta pärast omavahel ütles seda mulle ise, et tema soovitaski mind, peale seda, kui kumu ringi liikus, et ma olevat ossobõi otdellis käinud "rahvus-poliitilisel" vestlusel, ja veel kaks korda isegi! Tema ju teadis väga hästi, miks ma tegelikult seal käisin. Et ega sul nüüd jamaks ei kiskunud? Ja mina ütlesin, ah pole hullu, ära põe Et sa vaata vaid, kus kõik "šukaitavad" nüüd Ja tema ütles, et ega ta kah ei oleks osanud arvata, et nii lihtne asi ümberringi nii dramaatilise pöörde võtab.

Vat selline oli minu kogemus ja kokkupuude NA-s eriosakonnaga.
P.S. (Kui on soovi, siis võib need tänased postitused siit ÕT-teemast ka mõne päeva pärast kuskile "Mälestuste" alla tõsta).

Akf Peeter, kummarduse teen maani nii, et ninaots viksine, väärt lugemine.