www.militaar.net

Järgneb

Peale selle, et uus tank ei tohtinud rohkem kaaluda kui 30-32 tonni pidi olema soomuskaitse senisest parem. Üks algupärasest nõudest oli olla kaitstud Saksa 75mm L43-L48 kahuri eest(mõõdukatel tingimustel).

Miks nimelt 32 tonni põhineb ka asjaoludel , et kaalu ja võimsuse suhe poleks kehvem kui T-34 ja osad komponendid(Näiteks roomikud ja tugirattad) pidid olema ühised. Ka muud komponendid nagu sidur, külgsidurid/pidurid , lõppülekanded , käigukast pidid põhinema juba T-34 kasutusel olevatel. Ja nende komponentide töökindluse piir jäigi 30 tonni lähedale.

Polnud mõeldav alustada nullist ja lasta allhanke tehastel valmistada komponente nagu sooviti.

Kõige sirgjoonelisem ja tulutoovam oli vähendada korpuse ruumala/sisepinda võrreldes T-34ga ning tagada maksimaalne ruumi kasutus.

Selleks tehti võrreldes T-34ga järgnevad sisulised/suuremad muudatused:

*Vähe tuntud kuid tähtis muudatus oli radisti/abi mehhaaniku kaotamine meeskonnast. Seega jäi korpusse ainult juht. Tekkinud ruum kasutati ära kütuse ja laskemoona ladustamiseks. Korpuses asuva kuulipilduja kasutamine jäeti juhi hoolde - peale erinevaid katsetusi ja modifikatsioone(kuulipilduja asetati poritiivale) sellest mõttekäigust asja ei saanudki ja lõpuks üldse loobuti(T-55 teatud mudelist ). Raadio kolis aga torni.

*Loobuti kaldsoomusega kaetud külje "taskutest" . Seda sisepinda,mis "taskutes" oli polnud võimalik täies ulatusest ära kasutada ning samal ajal pani see piirangu torni suuruse peale.T-34/85 puhul suudeti hädaga 1600mm diameeter välja meelitada. 1600mm oli piisav 85mm torni jaoks aga tuleviku silmas pidades pidi olema vähemalt võimalus minna suuremaks.

*Korpuse tagaosast kaotati ära suure kaldega soomusplaadid. Püstisem võimaldas palju paremini paigutada mootori ruumi komponente.T-34 läbilõike pilt , mis on pandud postitusega kaasa näitab ilmekalt palju seal on tühja(raisatud) ruumi.

*T-34 vedrustus mis põhines keerdvedrudel ja mille püstakud piirasid korpuse siselaiust asendati ruumisäästlikuma torsioon lahendusega

*Korpuse(põrandast laeni) kõrguse vähendamine.T-34 oli kõrgus 1150mm , T-44 aga 1000mm(seeriamudelil) . Korpuse puhul pean silmas ainult soomus karpi mitte aga T-34 mootoriruumi kohal olevat tuulutus avadega katet ,mis ulatus veel kõrgemale.

Kuigi T-34 korpuse kõrgus oli pandud paika mootori ja jahutusventilaatori järgi siis T-44 puhul läheneti uut moodi. V-2-34 mootori eripära seisnes selles, et veepump asus mootori all ning ulatus karterist veel allapoole - mistõttu mootor oli ebamääraselt kõrge. Mootor asus aga kinnitusraami peal ja seetõttu ka käigukast/sidur koos muu jõuülekandega oli põrandalt õhku tõstetud(et kõik oleks väntvõlliga ühe joone peal). Postitusega pildid kaasas , et parem oleks visuaalselt ette kujutada.

T-44 puhul kasutati modifitseeritud mootorit V-2-44 kus oli veepumba asukohta muudetud(tõsteti kõrgemale) ja mootori sai asetada madalamale. V-2-34 väntvõlli otsas asuv ventilaator polnud enam oluline sest kogu jahutussüsteem lahendati ka teistmoodi.

Märkusena mainin ära, et V-2-44 tarneaeg oli pikk ja prototüüpidel oli põrandasse lihtsalt auk tehtud, et modifitseerimata V-2 mootori(mis pärines kas T-34 või IS seeria pealt) veepump ära mahutada. Väljapoole aga keevitati karp kaitseks. Ajutiseks lahenduseks kõlbas.

Järgneb...

Mootor asus aga kinnitusraami peal ja seetõttu ka käigukast/sidur koos muu jõuülekandega oli põrandalt õhku tõstetud(et kõik oleks väntvõlliga ühe joone peal). Postitusega pildid kaasas , et parem oleks visuaalselt ette kujutada.

Ehk siis NSVL-s polnud hüpoidülekannet juurutatud. Hüpoidülekanne on 90 kraadine ülekanne, kus vedava (väikse) hammasratta telg on suure hammasratta telje suhtes nihkes üles või alla. Autodel on enamasti allapoole (et saada kardaan madalamale), aga seda saab ka vastupidi panna (lasta jõuülekande mootori teljest allapoole. Lisaks on hüpoidülekanne palju vaiksem ega ulu sedasi nagu vanadel veokatel.

NSVL-s autoehituses muutus hüpoid massiliseks kuskil 1960ndatel. Gaz-51 näiteks oli tavalise koonusülekandega.

Põiki asetatud mootori (T-44) puhul aga pole hüpoidülekannet (ega ka koonust) tarvis. Seal kantakse jõud mootorilt käigukasti tavalise kaldhammastega ülekande abil. Seal on ju mootor samal teljel pooltelgedega.

Väike vahepala kuna tõusis arutelu käigukasti üle.

T-34 ei olnud käigukasti sisse tuleval võllil kasutusel hüpoidülekannet. Hüpoidi tunnusmärk on , et vedav ja veetav pole sama telje peal.

See, et hammasrattad on spiraalse(üks paljudest nimetustest) lõikega ei tee seda hüpoidiks sest võllide teljed on sama joone peal. Tegemist oli tavalise nurkülekandega.

Panen postitusega kaasa 2 pilti. T-34 5 käigulisest käigukastist.

*Mainin ära, et 4 käiguline oli veel robustsema ehitusega.

Seda nimetataksegi "koonushammasratasülekanne, spiraalhammastega"
Spiraalhambad on seepärast, et pikendada kontaktpinda hammaste vahel, mis vähendab koormust (ja vähendab hammaste murdumise võimalust).
Hüpoidi kasutamine võimandanuks lasta mootor käigukasti suhtes allapoole.
Olen aru saanud, et T-44 loojatele ei meeldinud ka see püramiidjas T-34 tagaosa ehitus ja korpust taheti saada madalamaks.
Ühtlasi võimaldas mootori põigiti keeramine lühendad jõuagregaadi pikkust ja tõsta torni tanki keskele.

Järgneb...

T-44 mootoriruumi muudatused.

Ida "kirjanikud" kohati nimetavad seda revolutsiooniks ja seniolematuks geniaalsuseks(et ainult venelastele tuli mõte pähe, et mootor risti keerata).

Osalt tõsi kui võtta arvesse senist(mootor pikki korpust) NSVL konstruktsiooni filosoofiat kuid Läänes puudus vajadus, et
üldse sedasorti ettevõtmist teha.

V-2-34/IS(modifikatsioonide) üks eripära oli ka mootori tarbetult suur pikkus. 1565mm väntvõlli otsast kuni karteri servani. Pikkuse vähendamine
ehk lennukimootorile omase "nina" likvideerimine ei olnud mõeldav. Näiteks veepumba modifikatsiooni(muudeti asukohta) peale kulus üle poole aasta. Esimene ametlik V-44 modifikatsiooniga mootor pandi T-44A peale , mis saadi valmis 44. suve alguses. Ennem seda jääb mulje nagu oli olemas üksikeksemplarina(käsitööna?) modifitseeritud mootorid mida prototüüpidel kasutati - kui nüüd nappi ja auklikku kirjandust uskuda.


*Märkus - Minule teada oleva info kohaselt tankide puhul alles T-72 mootoril(V-46 mudel) oli see "nina" suuremas osas ära kaotatud.Väike muhk sinna jäi kuna mootorile lisatud ülelaadimise kompressori jaoks oli tehtud ka käitus väntvõlli pealt(läbi hammasrataste) - mis võttis ka ruumi.

Küllap juba oskusteave ning idee "ninast" loobuda oli varem olemas aga sõjaajal võis seeria mootori lühendamisest und näha.

Panen postitusega kaasa 2 pilti, mis näitab "nina" ja väntvõlli otsa visuaalselt. Sõjaaegne versioon ja sõjajärgne(T-72) versioon.Muud täiendused pole hetkel olulised ja nendele tähelepanu mitte pöörata.
Järgneb...

Järgneb...

T-44 jõuülekande plaan:
Ehk siis võrreldes T-34ga olid tehtud järgnevad muudatused(põhilised):

*Mootor keerati risti ja lisati reduktor(venekeelne kirjandus nimetab seda igal pool "kitarriks")
"Kitarr" on vanaaja tehnika keeles seda tüüpi reduktor kus hammasrattad asuvad reas.

*Peasidur kolis käigukasti külge ja sai elektristarteri hammasvöö
*Jahutusventilaator kolis korpuse tahaotsa.Ringiajamiseks tehti käigukastile eraldi väljavõte
*Käigukasti(5E,1T) sisu ja külgsidurid/pidurid jäid ikka põhinema T-34 eeskujul. Hilisema moderniseerimise käigus kaasajastati(kasutati T-54/55 komponente).
*Väljalaske torud ei jooksnud enam läbi mootoriruumi vaid otse vasaku külje pealt välja. Sellest sai T-54/55 omane heitgaaside väljutamise koht vasaku poritiiva peal. Mingit summutit pole.
*Mootori õhufilter kolis "kitarri" peale.
*Juhthoovad(käigukast , sidur , pööramine jms) jooksid T-34 põrandal siis T-44 viidi need vasaku seina peale.

-------------------------

Kui esmapilgul tundusid need muudatused lihtsana(suurvõim ju ikkagi) siis ajalooliselt läks nii, et alles 40. aastate lõpuks saavutati uute("kitarr" ja ventilaatori ajam) komponentide töökindlus. Selleks ajaks oli T-44 küll oma tähtsuse kaotanud aga armee pilk oli T-54(kasutas samasid komponente) peale pööratud, mille "küpseks" saamine aga venis.

Võrreldes T-34ga oli mootoriruum hulga kompaktsem:
*Pildilt on puudu õli- ja veeradiaatorid. Samuti tuleb tähele panna , et see on T-44M ning külgsidurite asemel on planetaarid.
"Kitarr" mis pakkus konstruktoritele palju peavalu(töökindluse probleemid jätkusid ka peale sõda). Pildil T-44M variant.
Järgneb...

Antud koonus mootori esiosas (lennukil on see ots esimene) on laagrikorpus, mis peab enda kanda võtma propelleri põhjustatud jõud (mis muidu kanduks väntvõlli laagritele). Et see tankile läks, siin paistab nii konstruktorite laiskust/kiirustamist kui ka konstruktorite turjal lasuvat Kremli survet - kiiresti, kiiresti, ärge välismaalaste projekti muutke.

NSVL-s oli ka lennukimootoreid, millel oli propi telg nihutatud kõrgemale reduktori abil, nt AM-35. Tõsi, seal on samuti see propelleri laagreid sisaldav "koonus". Selline lahendus võimaldanuks lasta mootori madalamale.

Järgneb...

Jahutussüsteemi muudatused

Alustame esmalt T-34/76 üldplaanist. Mootori mõlemal pool on jahutusvedeliku- ja õliradiaatorid. Nende suurust saab enam vähem mootori mõõtude järgi hinnata.Õlipaagid olid ka samaaegselt radiaatorid.

Radiaatorite ümber jäi omajagu tühja ruumi. Peale selle olid T-34 radiaatorid oma suuruse kohta mitte just kõige efektiivsemad.
Samuti jahutuseks kasutatav õhk ei liikunud kõige optimaalsemalt,mistõttu oligi vaja tarbetult suure pinnaga radikaid.
T-44 võeti kasutusele uued ja paremate omadustega radiaatorid ning mootoriõli paak oli nüüd eraldi.Õliradikas jäeti ainult jahutuseks. Samuti asetati nad nii , et õhk käib paremini läbi.

Silma järgi saate võrrelda tehnilist edasiminekut. Pilt jahutusvedeliku radiaatorist . Radikas oli hingede peal ja sai ülesse tõsta vajadusel ning kergesti eemaldatav.
Õliradiaator.(Õlipaak on vasakul pool) :
Järgneb...

Järgneb...

Nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et suuremad ja olulisemad muudatused on üle käidud. Võrdleme siis tulemusi.

Kuna T-44 joonist pole saadaval siis kasutan T-54 oma(pole identne kuid väga sarnane) näitamaks kuivõrd palju suudeti mootoriruumi lühendada. Ligikaudu 70cm hoidis see suur töö kokku. Mainin ära, et T-44/T-54 puhul on mootori ja meeskonna ruumi vahel veel kütusepaak ka - pole joonisel välja toodud.
Ja nüüd võrdleme T-34/85 ning T-44/85(seeria toodangu) soomuskaitset(tankide kaal sisuliselt võrdne 32tonni):
Viimaks paneksin ühe eht tolle aja nõukogude mõttelaadi iseloomustava pildi.Pildil T-44/122mm prototüüp trofee Pantriga

Vaadake kui sale on meie uus tank võrreldes "ülekaalulise" Pantriga
Järgneb...

Lõppsõnaks.

Loodan, et foorumi kasutajatel oli põnev lugeda. Mainin kohe ära, et minu postitused suutsid hõlmata ainult väga pinnapealselt T-44 sünni lugu. Keskendusin korpuses toimunud muudatustele(võrreldes T-34ga) ja seda ka lühidalt ning ülevaatlikult.

Kindlasti on mõned vead sees kuna infot napib ja see oli auklik ning ma ei ole päris ajaloolane. Samuti jätkus muudatuste tegemine seeriatootmise ajal. Suurim moderniseerimine toimus 60.ndatel.

Tulevikus tahaksin kirjutada natukene sisukamalt ning teemal mille kohta on rohkem kirjandust saada.


Teiselt poolt , T-44 oli omamoodi väga huvitav(ehituse ja lahenduste poolest) tank ning oluline vahelüli "sõjavõitja" ja T-54 vahel. Oluline oli ta konstruktorite jaoks kuid muus mõttes jäi teisejärguliseks ja tahaplaanile. Sõja lõppedes polnud armee enam vaimustuses primitiivsest tankist nagu T-44 . Pealegi oldi üksmeelel , et vähemalt 100mm kahur on vajalik.

Mainin ära märkusena, et T-54 programmi alguses(44 sügis) oli armeel pikk soovide nimekiri - et mis kõik peaks uuel tankil olemas olema kuid ajalooliselt jõuti nii kaugele alles T-54 viimaste alamudelitega(50.ndate keskpaik). Jooksvalt lisandus ka uusi soove.

Teataval määral tegi T-44 karuteene NSVL tankitööstusele. Peale sõda mitte ainult ei suurenenud vajadus võimsama kahuri järgi kuid ka taheti veel paremat soomust ning "pehmete väärtuste" tõstmist. Siis selgus, et on astutud reha otsa aga tagasiteed ka pole. Nimelt baastank(T-44) polnud juba algselt mõeldud täitma sõjajärgse aja nõudeid - seda loota olnuks utoopia. Seetõttu sundolukorda(aga uut tanki on vaja) sattunud T-54/T-55 programmi iseloomustas lõputu võitlus iga kilogrammi ja kuupsentimeetri pärast.

Oli ju mingi põhjus, miks juba sõjaajal Lääs pani paika(iseasi kes kaugele jõudis) järgmise põlvkonna universiaalse otstarbega tankide kaaluklassi 40-50 tonni.

Tänud lugejatele!

Lõpetuseks pilt - töökorras T-44M Valgevenes:

Loodan, et foorumi kasutajatel oli põnev lugeda. Mainin kohe ära, et minu postitused suutsid hõlmata ainult väga pinnapealselt T-44 sünni lugu. Keskendusin korpuses toimunud muudatustele(võrreldes T-34ga) ja seda ka lühidalt ning ülevaatlikult.

Tubli tubli
Mina lugesin küll mõnuga, võta järgmisena ette, kuidas T-54 tekkis.

Siin õpib iga päev midagi..

T.

Wotsile tänud! Väga lahe lugemine!

Elrik Thundersonile - äkki kopeeriks (SIC!) need T-44 sündi ja arengut puudutavad postid eraldi teemaks, siin mattuvad niikuinii muu mudru alla, pärast otsi nagu Toots saia seest rosinaid taga...
Või liidaks mõnu muu sobiva teemaga.

---

Jah, mõtlesin sellele ka ise. Saagu eraldi teema tunnustusena akf Wotsi heale teemakäsitlusele.

E.T.


P.S.

Wots kirjutas:T-44-100 suudmepiduri koha pealt tulen kunagi tagasi. Natukene uurimustööd vaja teha.

Suudmepidur jäi ripakile...
Selline ongi siis maailma tänu - ikka nad pole rahul - "anna veel!"

Kui arvati, et see on omaette teemat väärt siis peab leppima rahva arvamusega

Igatahes ka tulevikus mõistlik oleks siia teemasse postitata kõik, mis otseselt ja kaudselt T-44 seotud. Samuti on igasugune kriitika ja vigade parandus teretulnud.

Omalt poolt lisaksin veel mõned üldised infokillud:

Esiteks toodangunumbrid : Kokku toodeti T-44/85 1800 tükki. Tootmine kestis 1944-1947 . 1945 aasta lõpuks oli toodetud kokku 265 tk.
1945 aasta alguseks suudeti neid valmistada ligikaudu 20-30 tükki(täpset numbrit pole veel leidnud).

-------------

Peale soomuse paksuse on T-44 ja T-34/85 tornil veel üks vähe märgatav erinevus. Nimelt T-34 tornidel on alaosas pikk "krae" mida oli tarvis, et torn mahuks pöörama ning ei puutuks kokku mootori tuulutus kattega. T-44 aga see kõrgendus puudus ning seetõttu tehti "krae" väiksem - torni kõrgus vähenes.
-----------

Kuigi pole andmeid , et T-44 oleks lahingusse jõudnud on vähemalt olemas fototõestus 1956 Budapesti sündmustes osalemises.

Väga huvitav lugemine. Suured tänud!

EDIT:
Siit lingilt saab uurida T-44 (ja ka teiste tankide) 3D mudeleid: https://tanks.gg/tank/t-44/model?vm=visual&l=41211C
Saad valida ka kahurit ja torni.