www.militaar.net

Lasteaia viimane rühm.. õpetati vene keelt ja näidati tähti. 84. aasta Tallinnas.

Läks heietamiseks....
Lugupeetud Tarmo Männart vast annab andeks teema läbustamise minu poolt

No inglise ja saksa keeles anti nõukaajal välja isegi vastavat Marksistlik-Leninistlikku ja muud ideoloogilis-propagandistlikku jama raamatutena. Mul kusagil olemas mingid sellised ilukirjanduslikud eksemplarid kuulsusrikkast punaarmeest jms teemadest. Raamatukogudes olid vastavad "võõrkeelse kirjanduse" riiulid puupüsti ajudekomposti täis. Autoriteks enamasti välismaised kommud jms staff.

Meil oli linna suurimas keskkoolis inglise keele õpetajatega (saksa keele õpetajaid samal ajal ikka leidus) pidevalt suur buum ja probleem. Neid lihtsalt ei olnud. Algklassides, kui võõrkeelte õpe hakkas, siis saime mingi kuu või kaks õpetajat näha, edasi läks üks just ülikoolist tulnud dekreeti, järgmine (juba aastaid tegelikult pensionil olev) pensionär pensionile, kolmas kadus ka kusagile ja lõpptulemuseks oli see, et kui pärast 8 klassi teise kooli sai mindud, siis ma ei saanud muffigi enam aru ja järele teistele inglise keelega ei jõudnudki. Uus kirgastumine tuli üheksakümnendate algusest alates, kui tulid MikiSofti arvutid jms vigurid, kus ilma inglise keeleta enam hakkama ei saanud.

Vene keelega oli aga selline lugu, et koolist ei saanud küll midagi tarka külge. Isegi mitte nii palju, kui inglise keelest. AGA elasin suure NA ohvitseride maja kõrval ja kogu õu oli hommikust õhtuni paksult vene lapsi ja seega ka vene keelt täis. Seda siis juba alates kooli minemisest alates, kusagil 1973 aastal oli see vist. Sealt tuli hea praktika. Edasi sai jäähokiga tegeleda ja seal oli 99% vene rahvusest lapsed-noored. Pidi kuidagi hakkama saama ja põhilise vene keelekooli sain igatahes sealt, mitte koolist. Ma põhimõtteliselt rääkisin, ja vbl tugevalt pingutades, ning veidi enne praktiseerides suudaksin ka nüüd rääkida, vene keelt ilma aktsendita. Olen korduvalt venelasi ära petnud sellega. Samal ajal nägin, kuidas klassi ja koolikaaslased maadlesid hullumiseni selle vene keelega ja ma julgen küll väita, et ega enamus seda endale vähegi rahuldavalt selgeks ei saanud. Pigem osati inglise või saksa keelt.

Vaatamata sellele, et oskasin kooli ajal rääkida (ja ka kirjutada ~hindele 4) vene keelt suht perfektselt, vigade ja aktsendita, oli mul vene keel koolis stabiilselt 3. Sest ma ei jaganud mitte midagi igasugustest käänetest ja muust sellega seonduvast (õpetaja lihtsalt ei saanud koolilõpuni aru, kuidas mul sõnade käändelõpud n.ö "iseenesest" õiged tulevad, aga nii nagu koolis ette nähtud, et viid käändelõpud konkreetsete käänetega paberi peal kokku ja nimetad-loetled igasugu käändeid ja vorme, kuidagi ei õnnestu jms tehnilised probleemid).

Vene kroonus oli hea lihtne see-eest. Sai kõvasti ka teisi eestlaseid seal selle vene keelega aidatud ja asju vahendatud-tõlgitud. Sellele vaatamata osutus tõeliseks pähkliks kroonu ajal venes, sealses ALMAVÜ-s D kategooria õppimine ja vastavate eksamite tegemine vene keeles (2 liigi eksam + liiklustestid). Aga läbi ma need sain

Kuid kui keelega vahepeal pikemalt kokku ei puutu ja selles keeles ei räägi/suhtle, siis kaovad teatud asjad nagu nõiaväel. Aktsent tuleb sisse. Vead tulevad sisse. Mõnda sõna või väljendit võibki mälusopist otsima jääda, kuigi tundub olevat otse keelel. Nii ka selle vene keelega on tänaseks kahjuks. Eriti hull on mul tänaseks soome keelega, mida vahepeal ikka mitu head aastat sai praktiseeritud nii soomes töötades, kui siin koos soomlastega töötades. No ei ole ma juba praktiliselt 24 aastat seda praktiseerinud ja asi on täiesti ja tundub ka lootusetult käest ära Kirjatükkidest ja jutust aru ikka veel saab enam-vähem, aga ise purssima parem ei hakka. Ja häbi on ka, sest lähedastest esivanematest pooled on mul soomlased.

Kokkuvõtteks, mina arvan (ajendatuna teemapüstatusest), et VAENLASE keelt TULEB alati osata.
Mida paremini, seda parem.
Tuleb kasuks.

wudu kirjutas:1981 läksin esimesse klassi ja esimene tund üldse, oli vene keele tund ja sain sealt ka oma esimese viie. Ning vene keel oli kohustuslik.

Minu koolitee aastal 1982 algas samuti vene keele tunniga

Sedasorti heietamine meeldib minule kohutavalt. Mõnus ja inimlik mõõde tuleb teile juurde, seltsimehed militaarid!
Nii et kuni moderaatorid lubavad, pole ma vastu ei üütele küsimustele, ei heietamistele. Palun vaid, et ei läheks tõestamiseks, kes lollidest on lollim.
(mida siin teemas polegi ju eriti ette tulnud)!

Pae tänava (1960 lõpu paneelikad) kasvandikuna oli õu vene lapsi täis - üle poole olid venelased. Koolis ma sellest keelest midagi ei õppinud ja grammatika ja reeglid ei ütle mulle mitte midagi, aga poes sain vene müüjamuttidega hakkama ja aktsent oli nii hea, et ei usutud, kui "IZVINIITJE, JA NJE GOVORJUU PO RUSSKI" pobisesin, et ma lolli ei mängi ja venelane ei ole. Sõnavara ja eriti spetsiifiline sõnavara muidugi reedab kohe, kui suu pikemalt lahti teha.
Huvitav fenomen juhtus, kui vene kroonu eest Soome putkasin (keelt pmst. ei osanud - telekat vaatasin vähe - lugema peab, lugupeetud noored ) ja keele paari kuuga selgeks sain. Lugedes lasteraamatuid. No ja muidugi suheldes kaa. Nimelt tõrjus üks võõrkeel teise välja.
Pärast 8 kuulist intensiivset keelekümblust Soomes läksin siis pulli pärast oma värskelsoetatud tranduletiga ümber lahe koju sõitma (endal junn jahe, et kas võtavad kinni v ei võta) ja Peterburis äraeksinuna teed küsides oleks nagu tropp ees olnud - no mitte piuksugi vene keelt, proovid ja vaatad ise kõrvalt pealt, kuidas soome keelt hakkab tulema. Kolm sõna "kak projezatt nah Tallin" no ei tule nohh, ennast ajas kah naerma....
Aga jah, reeglitest ei tea ma üheski keeles mitte midagi, aga kui piisavalt lugeda, siis ka kirjutab õigesti.
Kohatised topelt (ja tripelt) vokaalid (ja konsonandid) annab ksf mulle ehk andeks, ma pole ainuke lugudegapeetud...

Ahjaa - ja pooled esivanemad on mul samast kandist kust eelpoolkirjutanud ja üldse paljukirjutanud ksfgi

Kaheksanda klassi vene keele eksamiks õppisin kõik kenasti selgeks, aga....eesti keeles. Nii, et fakte ma tgelikult teadsin.
Sattus pilet, kus nõudi Maksim Gorki elulugu.
Midagi ma teemast ju teadsin:

Läksin siis ette ja hakkasin tulistama:

"U nevo bõli raditeli otšen obrazovannõje. Mama sam pisal knigi!"
"Mama pisalA" parandas õpetaja.

"Nu da, pisala. Kogda enu bõlo dva goda, papa ušla!"
"Papa ushOL!" parandas õps mõneti väsinud häälega.

Ja siis jõudsin ta noorepõlveseiklusteni....."Patom on rabotal na parohode"
"Kem?"

Kurat, seda küsimust ma kartsin......ma teadsin, et ta töötas koka ja nõudepesijana. Aga kuidas kõlavad need ametid vene keeles????!!!
Kaotada polnud ju midagi. Kraamisin jooksult oma tarkused karmanist välja:

"Pištševariteljom i posudomõteljom!" Ütlesin oma ausaima näoga õpetajale otsa vaadates.
Ta näol peegeldavaid emotsioone oli võimatu kirjeldada. Ilmselt kahtles ta et kas ma püüan nalja teha või lihtsalt mõnitan teda ja ta ametit.
Istu. Kolm.......

Tarmo Männard kirjutas:"Pištševariteljom i posudomõteljom!" Ütlesin oma ausaima näoga õpetajale otsa vaadates.
Ta näol peegeldavaid emotsioone oli võimatu kirjeldada

Kõlab loogiliselt ja olgem ausad - ka arusaadavalt. Loomingulisus ja teatud Ostap Benderlik kombineerimisoskus on minu meelest plussid, mitte miinused.
Aga jah kokk on muidugi "poovar" ja see nõudepesija läks kah "arusaadavalt" valesti. Kontrollisin Qgl Transladyga järele: "мытье посуды" on õige vastus

"Aneemiline padrun". Sellega tulistas Mauseri püstol

Hakkasid vaimusilma ees jooksma kaadrid, kuidas seltsimees Mauseri püstol nina täis võttis ja linna peale laiama läks, ilma peremehe teadmata. Järgmise päeva lehtedest võis lugeda, kuidas aneemilise padruniga oli tulistatud inimesi, keda või ühe käe sõrmedel üle lugeda.

Üks verisioon selle aneemilise padruni tähenduse kohta võiks olla see, et kui tulistatava subjekti veri on teadaolevalt aneemiline, siis seda võib nimetatud padruni kasutamisega järele aidata

Tarmo Männard kirjutas:"Pištševariteljom i posudomõteljom!" Ütlesin oma ausaima näoga õpetajale otsa vaadates.
Ta näol peegeldavaid emotsioone oli võimatu kirjeldada

Tuli meelde koomiline seik aastakümne tagusest ajast.
Mul abikaasa vene keelt eriti ei tonka. No aru ikka saab, aga ise ei räägi.

Ma istusin ühel päeval keldris.
Samala ajal tuli keegi vene keelt rääkiv kodanik mind otsima.
Noh, meil siin kolhoosis on nii venelasi, ukrainlasi kui valgevenelasi ja ikka tahavad vahel miskit.
Küsib siis venekeelne kodanik vene keeles, et kus mina olen.
naine räägib eesti keeli, et maja taga keldris.
Venekeelne kodanik pööritab silmi ja ei mõista mitte.
Naine teeb mul siis meeleheitlike pingutusi, et meelde tuletada sõna "kelder" vene keeles, ning pärast pikka pausi toob kuuldavale "PODILNIK". V Podilnike noh.

Pani vaeseke kokku kaks toredat sõna, Podval (kelder) ja Holodilnik (külmkapp).

No ja see venekeelne kodanik keeras otsa ringi ja läks mind Podilnikusse otsima....

mina ei tea siiamaani, kes see oli ja kuhu ta läks, sest keldrisse ta ei jõudnud ja tagasi ta ka ei tulnud

Munakivitee / jaitsekammennaja doroga - vast kõigile teadaolev klassika.

Che Latino kirjutas:Munakivitee / jaitsekammennaja doroga - vast kõigile teadaolev klassika.

Olen kuulunud ka variatsioonis jaitsekammennajatšai

Nazad deržatelnaja reka lošad pošol po jaitse-kamennoi dorpgi, pošli-pošli na galave...

Gideonic kirjutas:

Che Latino kirjutas:Munakivitee / jaitsekammennaja doroga - vast kõigile teadaolev klassika.

Olen kuulunud ka variatsioonis jaitsekammennajatšai

Just.
Jalgratas on "nogalesso" või "nokalesso"

Ja puusärk on "derevjannaja rubaška"

Ühest ajalehereklaamist silma jäänud et valuveljed = pain brothers.

Pea kolmkümmend aastat tagasi juhtus õppeväeosas selline lugu, et nakatusime mingisugusesse viirusesse. Oksendamine, kõhulahtisus ... välipeldikus varitsevad sääsed kasutasid olukorda mõnuga ära... hiljem külmaga tuli samas kohas kükitamisega ettevaatlik olla, sest moodustus selline "jõulukuuse-laadne toode", mis turritas laudadevahelt välja, aga see selleks.
Osa kõhuhaiged pandi laatsaretti.
Medõde küsis Eestist pärit noormehe käest, et kuidas ta end tunneb. Maalt pärit poiss, ega see vene keel tal tõesti kõige parem ei olnud aga küsimusest sai aru ja enamlevinud väljendid olid ka juba selged. Eks ta siis vastas nagu oskas:
- Hujjoova, sivott balitd, pisdets...
Medõde tegi väga ehmunud näo ja pani ajama. Haige aga sai aru, et midagi on tõesti väga halvasti...

Polgukomandör uuris noorelt prijebaltilt, kus selle läki-läki on. Spizdili, tavariss polkovnik, kõlas uljas vastus. Polkan ei osanud muud kui pead vangutada ja leidis, et et noorsõdurite keelekasutusega tuleb veel kõvasti tööd teha...pärast, kui naerust kõveras vanemad asja uurisid, väitis noorsõdur enesekindlalt, et see pidada tähendama, et ära varastati. Kui talle teatavaks tehti, mida ta tegelikult polkovnikule ütles, vajus ta näost üpris ära ja küsis, et oi pljääät, što teper buudjet...