www.militaar.net

Enda positiivsed kogemused nõukaaegse helitehnikaga.

Priboi (? ausõna enam marki ei mäleta) lampvõimendi. See, millel esipaneelil oli kaks vertikaalset liugurit kanalite gaini reguleerimiseks. Kusagil 90ndate lõpupoole oli selline riistapuu aastakese enese omanduses (aga heliallikaks oli juba Technics SL1200 ), heli poolest selline tugev 4, kasutusmugavus 0, oleks tahtnud kõvasti modifitseerimist (mikrofoonilised lambid, soft start lisada jne). Sai lõpuks tuttavale ära antud. Aga miskit otsest paha ei ütleks.

"Vana" MEZ koos Tesla monitoridega. Õppisin linti lõikama (õnneks liimipudelit nägin vaid kaugelt, oli juba Scotchi- aeg). Poolisüdamikuga sai korgi lahti. Ja maki enda sisse sai tarvilisi asju mahutada. Niiet igati polüfunktsionaalne riistapuu. Minu arust oli 76 kiirusega tehtud lindistus über super soundiga (mis siis, et mono). Tesla monitoride paar on siiamaani alles ja töötab (MEZ sai ära annetatud, aga samuti töötab).

Ja, last, but not least, nt osade Majak makkidega (233 ) komplektis kaasapandud lairibavaljukatega kõlarid. Isiklik arvamus on, et need on kõige paremini soundivad nõukaaegsed kõlarid. Võtke heaks või pange pahaks.

Manurhin kirjutas: Või et siis nii oligi. Seda ma kahtlustasin, aga ei tundunud nagu väga loogiline.
Huvitav, miks N. Liit 25 meetrist lühemat lainepikkust ei kasutanud? Mingi rahvusvaheline kokkulepe? Või võis seal olla mingi muu põhjus, miks päevasel ajal hästi levivaid lainepikkusi ei kasutatud? Nõukogude inimene oli päeval ju tööl või koolis ega kuulanud raadiost mingeid kahtlasi "hääli". Õhtul ja öösel võis aga vähemalt siinpool Uuraleid ka lihtsalt kesk- või pikklainel kogu Euroopa saateid vastu võtta. No ja lõppude lõpuks polnud ju ka kõiki lühilaineid vastu võtva raadioaparaadi omamine või ehitamine keelatud, raadioring tegutses vist pea igas pioneeride majas, ehitusskeemid olid samuti igaühele vabalt ja avalikult kättesaadavad. Lisaks kõigele sattus aeg-ajalt ikkagi ka siinsesse kaubandusvõrku müügile ekspordiks mõeldud kraami. Näiteks olen ise näinud (ja kuulnud) Okean-tüüpi raadiot, millest lääne FM-sagedusel rõõmsalt Raadio Elmar kostis. Raadio omanik, pensionieas mammi, siis seletas, et tema kadunud kaasa olnud Kaliningradis sõjaväelane ja raadio justnimelt sealt ostetud. Saa siis sellest sovjettide loogikast aru .

Raadio sagedused on tõesti rahvusvaheliselt
ära jagatud. Kusagil on ka kirjas aga ma ei viitsi
otsida. On meeles, et Venemaa sai pikad lained.
Ultra lühilaine kaugele ei levi ja siis võib
ühel sagedusel olla mitu jaama kui nad piisavalt kaugel üksteisest on. Raadio vastuvõtja tegemine ei olnud
pärast sõda enam tõesti keelatud. Kui õnnestus juppe saada.
Neid tehnika huvilisi aga palju ei olnud. Pakun 1%?
Saatja polnud keerulisem aga
kasutamiseks pidi luba olema ja
piirangud olid ranged. Ei mingit vaba lobisemist!

ants431 kirjutas: Neid tehnika huvilisi aga palju ei olnud. Pakun 1%?
Saatja polnud keerulisem aga
kasutamiseks pidi luba olema ja
piirangud olid ranged. Ei mingit vaba lobisemist!

Raadiotehnika huvilisena kuid erialast väljaõpet omamata sai vene ajal Luise tn. tehnikapoest ostetud mänguasjade distantsjuhtimise komplekt (sinise puldiga, 1 kanaliga) ning peale mõningast skeemi uurimist saatepuldi külge mikrofon ühendatud ning voilaa - saatja olemas mis töötas ilusti FM sagedusalas. Võimsus oli muidugi napp ning ulatus ca. sadakond meetrit. Iseenesest poleks asja vastu huvi tundnud aga kuna venekeelses seadme passis oli kirjas et skeemi muutmine rangelt keelatud siis juba sportlikust huvist sai asi ette võetud. Mänguasja see komplekt ei jõudnud kunagi, hiljem kasutasin seda garaazi ukse el. meh. luku distants avamiseks. Hiljem sai neid FM saatjaid veelgi ehitatud - ei vajanud need mingeid defkajuppe ja käis ka minu kui mehaaniku mõistus neist üle. Sõber läks ühega kunagi isegi ühele eksamile (nagu Šuriku filmis) aga millega see lõppes ja kas jäi ka vahele enam ei mäleta. Ema siiamaani aeg-ajalt räägib kui talle teise tuppa mängivasse raadiosse päevauudistesse sisse ''rääkisin'' ning käskisin selle jama kinni keerata.
Mäletan et poodidesse ilmusid rublaaja lõpul ka Vene raadiotele mõeldud plokid mis võimaldasid FM sagedust kuulata - ühendati nad klambritega välise antenni külge, toide tuli vist ka kuskilt ja töötasid.

Populaarsed olid ka niinimetatud telekasegajad - neid sai ise teha, skeem oli väga lihtne

Sellega oli hea mõnel vastikul naabrimutil õigel ajal telekal pilt eest ära võtta ja kui tahtsid siis sai isegi rääkida

Seade oli seebikarbi suurune ja toimis patarei pealt

Õhtul oli hea jalutada ja kui kellegil aknast telekas paistis siis segaja tööle ja pilt kadus

Osad telekad olid ju tegelikult veel sellised et omanik remontis neid ise rusikahoopidega

Lasid siis pildi eest, omanik kargas tugitoolist üles ja pärast esimest rusikahoopi teleka vastu lülitasid välja

Ja nii mitu korda

Nalja kui palju

Siin on seni peamiselt tsiviiltehnikast juttu olnud, aga kindlasti leidub ka akf-e, kes oskaksid sõjatehnikast rääkida.

Nõuka sõiduautode tuunimisel oli asendamatu detail Gaz-53 (ja küllap ka mujal) kasutatav transistorkommutaator. Selle tööpõhimõtte seletamine oli üks asju, mis oli minul lubade saamise eelduseks.
Oma lihtsuses oli see detail lausa geninaalne.

https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_32895209.jpg

Pildil on transistori jahutuselemendiks olnud mingi valge vaigutaoline ollus kahjuks irdunud. Originaalis oli see transistori müts sulatatud sellise asja sisse. Gaz-53 puhul oli selle eesmärk vähendada katkesti kontaktide sädelemist (seepärast jagajal puudus ka kondensaator) ja parandada sädeme tugevust suurematel pööretel. Oli ja minu autol selline peal. Kahjuks polnud see lihtsus kuigi töökindel - neid vahetasin enam kui kord.

Kapten Trumm kirjutas:Nõuka sõiduautode tuunimisel oli asendamatu detail Gaz-53 (ja küllap ka mujal) kasutatav transistorkommutaator. Selle tööpõhimõtte seletamine oli üks asju, mis oli minul lubade saamise eelduseks.
Oma lihtsuses oli see detail lausa geninaalne.

https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_32895209.jpg

Pildil on transistori jahutuselemendiks olnud mingi valge vaigutaoline ollus kahjuks irdunud. Originaalis oli see transistori müts sulatatud sellise asja sisse. Gaz-53 puhul oli selle eesmärk vähendada katkesti kontaktide sädelemist (seepärast jagajal puudus ka kondensaator) ja parandada sädeme tugevust suurematel pööretel. Oli ja minu autol selline peal. Kahjuks polnud see lihtsus kuigi töökindel - neid vahetasin enam kui kord.

Selles ametis transistor peab vastu pidama pinge
impulssidele vähemalt paarsada i
aga tõenäoliselt rohkem volti. Selliste transistorite
valmistamine Nliidus veel eriti ei õnnestunud.

Pealegi töötas transistorkommutaator TK-102 vaid koos spetsiaalse, trafolülituses süütepooliga B-114 (või selle varjestatud analoogiga) ning eeltakistiga SE-107. Kuna transistori sisetakistus oli suurem kui kontaktidel, oli süütepooli primaarmähis väiksema takistusega.
Uuematel kommutaatoritel enam transistori EPO-ga kinni ei valatud.
Aga transistorsüüte tundmine päästis sõjaväes paarist ebameeldivast ülesandest. Ohvitserid läbi ei hammustanud, miks auto nädalavahetusel ei taha käivituda kui puhkamise asemel mingit ebameeldivat tööd tegema saadeti. Küll kontrolliti, ega soldat midagi saboteerinud pole, kuid esmaspäeval anti laost uus kommutaator. See rändas prügihunnikusse ja vana töötas jälle rõõmsalt edasi. Ju ta oli välja puhanud.

Selles ametis transistor peab vastu pidama pinge
impulssidele vähemalt paarsada i
aga tõenäoliselt rohkem volti. Selliste transistorite
valmistamine Nliidus veel eriti ei õnnestunud.

Paarsada volti sellest kommutaatorist küll läbi käia ei saanud, see puutus kokku auto elektrisüsteemis oleva 13,5 V pingega, ühte transistori haru katkestati katkestiga, mille abil läbi teise haru jooksis primaarpinge süütepoolile. Mis süütepool minu autol oli (kas oli "viiekümne kolme oma"), paraku ei tea. Tean ainult, et transistorkommutaator oli ja garaazikoperatiivi vene mehed, kes kapoti alla vaatasin, kommenteerisid, et "serjooznaja tatska"

Kapten Trumm kirjutas:Nõuka sõiduautode tuunimisel oli asendamatu detail Gaz-53 (ja küllap ka mujal) kasutatav transistorkommutaator. Selle tööpõhimõtte seletamine oli üks asju, mis oli minul lubade saamise eelduseks.
Oma lihtsuses oli see detail lausa geninaalne.

Pildil on transistori jahutuselemendiks olnud mingi valge vaigutaoline ollus kahjuks irdunud. Originaalis oli see transistori müts sulatatud sellise asja sisse. Gaz-53 puhul oli selle eesmärk vähendada katkesti kontaktide sädelemist (seepärast jagajal puudus ka kondensaator) ja parandada sädeme tugevust suurematel pööretel. Oli ja minu autol selline peal. Kahjuks polnud see lihtsus kuigi töökindel - neid vahetasin enam kui kord.

Geniaalne poleks see ka siis olnud kui kestnud oleks, nii aga on tegu täieliku primitiivsusega. Kulutada rohkem vääris metalli kui läänes samal ajal kasutatud kommutaatorsüütes ning siis veel lülitustransistor ei kannata vastupingetki õieti. BTW too transistor annab sooja ära alumise külje kaudu, pealmine "müts" oli kaetud vast isoleerimise jaoks. Et suvaline lahtine juhe süsteemi maha ei põletaks.

Ei ole, see möks on jahutuse pärast, kontrollitud.
Eriti kõvad ratsionaliseerijad kraapisid selle ära ja vahetasid neid iga 3 kuu tagant. Sest transistor kuumenes üle (ilma selle möksita ka kapotialusest kuumusest).
Samuti on jahutuse pärast ribiline korpus.

Kapten Trumm kirjutas:...Sest transistor kuumenes üle (ilma selle möksita ka kapotialusest kuumusest).
Samuti on jahutuse pärast ribiline korpus.

Et siis "möks" kaitses transistori kapotialuse kuumuse eest aga ribiline korpus, millel transistor asus, andis sealsamas kapoti all sellesama transistori soojust ära?

toomas tyrk kirjutas:...ühe loo ühest kuuekümnendate Philipsi taskuraadiost.

loeks hää meelega.

Kapten Trumm kirjutas: Pildil on transistori jahutuselemendiks olnud mingi valge vaigutaoline ollus kahjuks irdunud. Originaalis oli see transistori müts sulatatud sellise asja sisse. Gaz-53 puhul oli selle eesmärk vähendada katkesti kontaktide sädelemist (seepärast jagajal puudus ka kondensaator) ja parandada sädeme tugevust suurematel pööretel. Oli ja minu autol selline peal. Kahjuks polnud see lihtsus kuigi töökindel - neid vahetasin enam kui kord.

Selle fignjaaga süüte kasutamisel pidi teadma et autol ei tohtinud seisva mootoriga süüdet sees hoida, kes ei teadnud see neid plokke perioodiliselt ka vahetas.

Walter2 kirjutas:Selle fignjaaga süüte kasutamisel pidi teadma et autol ei tohtinud seisva mootoriga süüdet sees hoida, kes ei teadnud see neid plokke perioodiliselt ka vahetas.

See oli ka tavalise süütega nii kui kontaktid jäid kinnisesse asendisse. Meil jättis bussijuht talvel bussi värviruumis hoides süüte sisse. Maha põles mitte ainult buss, vaid tugevalt sai kahjustatud ka automaalri haltuura - ennesõjaaegne Mercedes. Lisaks laepaneelid.