www.militaar.net

Täna Sõrves talgutel tuli jutuks sõjateema.Ja lauas istus elav ajalooraamat ise.Niisiis prantslastest:peale Sinimägede langemist oli laevaga Sõrve saabunud mingi musta vormi riietatud ilma relvadetta prantsuse üksus,keda rakendati Kaimri kaitseliini rajamisel.Olid olnud eriti kardetud mehed.Isegi saksa sõdurid olid kohalikke nende eest hoiatanud.Selleaegne poiss mäletab ,kuidas nad oma siga olid metsa proovinud ajada,et mustad mehed seda nahka ei paneks.Külast oli nagu katk üle käinud.Enne lahingute algust Sõrves olid need vennad kadunud.

Mathias Lutz kirjutas:Niisiis prantslastest:peale Sinimägede langemist oli laevaga Sõrve saabunud mingi musta vormi riietatud ilma relvadetta prantsuse üksus,keda rakendati Kaimri kaitseliini rajamisel.Olid olnud eriti kardetud mehed.

Siit postitusest võib välja lugeda kaudse versiooni, et Saaremaal on ära käinud ka Sinimägedes võidelnud 6.SS Sturmbrigade "Langemarck" või siis Degrelle 5. SS Freiwilligen Sturmbrigade "Wallonien" prantsuskeelsed võitlejad. Seda on küll väga raske uskuda! Rahva mälus domineerib ikka see Stirlits oma musta vormiga ja see ongi võrdkujuks SSlasele ja karmile sõjamehele saksa poolel.
Mida mina antud tsitaadi kommentaariks ütleks on see, et need mustas mundris mehed võisid kuuluda kas 311. või 321.-sse mereväe ehituspataljoni, kes tol ajal Sõrves viibisid. SS-i sõdurid ju musta vormi ei kandnud, küll võis aga musta riietatud olla mereväe ehituspataljon. Samas oli väga tavaline, et ehituspataljonide isikkoosseis koosnes teiste rahvuste esindajatest.

Lisaksin veel oma kõige esimesele teemaalgatuskirjale vahepeal juurde tilkunud teabekatkeid.
Nimelt olla kohalikud elanikud kohe peale Petseri langemist Petseri jaamas seisnud nn. peremeheta vaguneid "revideerimas" käinud ja üks mees saanud siis kah poole päeva higistamise tulemusena 2 vaati koju veeretatud. Vaatidel võõrad kirjad peal ja puha. Kasinatest keeleteadmistest piisas parasjagu selleks, et aru saada vaadi sisu lihataolisest olemusest. Kodus aga ootas meest pettumuspisaraist niisutatud üllatus. Kaks vaati, täis konnakoibi. Noo-jah! Liha küll, kuid ühe tõelise eestlase silmis ikka nagu kangesti põlatud kraam, ning nii ei leidnudki vaatide sisu eesmärgipärast rakendust. Pettumus missugune.
Kõige hullem asja juures oli muidugi veel see, et selle aja peale, kui see mees nende kahe vaadiga möllas, olla teised kratid juba jaamas paremad palad laiali tassinud ja ka teise laine röövlite, vene sõduritega, polnud eriti tervisele kasulik maid jagama minna. Nii jäigi mees tõelisest noosist ilma - ja siia maani nutab seda aega taga, kui aga jutuks tuleb.
Oli see toidukraam seal Petseri jaamas 1944. augustis mõeldud sellele väidetavale Prantsuse üksusele? Ajaliselt läheb kokku. Ja saksa sõdurid pole siiski kunagi erilised konnajala sööjad olnud.
Juhin tähelepanu just paarile detailine selles vanainimeste jutus, millise ma võtsin teema algatuseks.
1) Räägitud keel oli väidetavalt prantsuse keel.
2) Tegu oli sõjaväeüksusega.
3) Vormiriietus, mida need sõdurid kandsid, polnud kohe mitte saksa harjumuspärane "välihall". Ning seda ei materjalilt, ega lõikelt.
4) Toitumistavad olid neil sõdureil meeldejäävalt teistest (s.t. eesti ja saksa sõdurid) erinevad - mainitud konnakoivad jne.
Midagi peab selle jutu taga siiski olema, sest ega juttgi tühjale kohale teki.

Täitsa nõus Arensburgeriga.Küllap nad mereväelased olid,kuid huvitav on see,et Rahuste külas kus see seik aset leidis,oskas pereema üsna hästi saksa keelt(endine mõisateenija)ja korteris olnud saksa sõdurid olid tõesti paanikat külvanud,et hullud prantslased.Kindlasti olid nad oma ninaesise pärast mures.Kui ikka siga minema viiakse,siis ju oma supp ka lahja.Aga aida ukse olid nad küll maha löönud ja viljasalved läbi otsinud.

Ja veel sakslaste söömaharjumustest.Teadagi on Sõrve ps.-l väga palju viinamäetigusi.Ja neid oli katelokkides küll usinasti keedetud.Maitselt natuke mõrudad,kuid sõja aeg.Ilmselt oli tegu prantsuse köögi armastajatega.