www.militaar.net

hummel kirjutas: Enne mingisugustele priitahtlikele või mis iganes reservohvitseride kursustele kandideerimise eeltingimuseks peab olema eelnev vaba sõjaaja ametikoha olemasolu.

Nii ju viimased 2 aastat olnud ongi - peale presidendi käskkirja järgneb määramine reservüksusesse ning üldreeglina Kevadtorm. Kõik on läinud.

Siis tekivadki Riisalu sugused debiilikud, kes täiesti tõsise näoga räägivad, et sooviks Afgaanis kompanii ülemana ära käia.

Riisalu pole siin kõige hullem näide, Harju maleva vanad teavad, et too täiesti kõbus tegija.

Mina ironiseeriks rohkem nende musta mundrit kandvate "mereväeohvitseride" teemal, kellest üks lausa kaptenmajoriks hiljuti sai.

KategorieC kirjutas:Aga see ajab küll vihale, kui neile aja möödudes veel tärne juurde antakse.

Teoreetiliselt tärne juurde ei saa ilma täienduskursusteta (VROK-ile järgneb VROTK) ja aktiivse tegevuseta Kaitseliidus või tegevteenistuses. Praktikas kahjuks on lisandunud neid tärne ka "ilusate silmade" eest aga õnneks mitte massiliselt.

Misasi on "aktiivne tegevus"? Mõõga disainimine? Igal Kevadtormil reaalne osalemine? Ballidel õhtuvormiga käimine? Väljaõppe tegemine?

"Aktiivse tegevuse" all pidasin silmas siiski KL õppustel aktiivselt osalemist ehk siis nädalavahetustel metsas käimist. Tean mitut VROK lõpetanud reservlipnikku kes käivad aktiivselt õppustel, ei vehi oma tärniga ning ei oma mõõka ja ei ole paraadvormis parketil käinud. VROK-ist tuleb aastas umbes rühmajagu lõpetajaid. Kahjuks ainult mõned nendest (mõõgakõlistajad mereväe vormis) on suutnud s..a maine luua kõikidele VROK-i lõpetanutele.
Täiendan - näiteks võib tuua Tanel Järvet`i. Tema kohta ei tohiks ükski kaitseliitlane vist paha sõna öelda, et see mees tegeleks mõõga disainimise või parketil tantsimisega, ometigi on mees minu teada (parandage kui eksin) VROK-i lõpetanud.

Oma kogemuste põhjal ütleks et see kursus on saast. See rohkem tsivilistidele mõeldud üritus, sest kui sul vähegi ajateenistus läbitud siis su teadmised on tunduvalt suuremad. Ja kui veel kapral ka teenistusest peale saadud, siis kanna parem seda auga, kuna see on ka rohkem väärt, kui VROKist saadud lipnik.

Harrier kirjutas:Oma kogemuste põhjal ütleks et see kursus on saast. See rohkem tsivilistidele mõeldud üritus, sest kui sul vähegi ajateenistus läbitud siis su teadmised on tunduvalt suuremad. Ja kui veel kapral ka teenistusest peale saadud, siis kanna parem seda auga, kuna see on ka rohkem väärt, kui VROKist saadud lipnik.

Huvitav, mis kogemused need Harrieril on? Lihtsalt tore oleks teada. Aga nüüd asjast. Reservohvitseride kui institutsiooni üle üldse ei hakka vaidlema, seda on siingi piisavalt tehtud (kas mitte Kapten Trumm ei ütelnud, et neid raisku pole üldse vaja, aga nii mõnigi teine osutas terminile "reservarmee" ja selle tähendusele). Ise käisin ma esimesel reservohvitseride kursusel 1997 ja sealt on paar mõtet. Esiteks - tollal ei mõtelnud keegi sellisest asjast reservohvitsere teha, vaid see oli asja välja mõtelnud EÜS seltskonna PR üritus sõjaväe ja riigikaitse promomiseks (mäletate veel, kuidas tollal ajakirjanduses sõjaväge, KL rääkimata, vemmeldati). Mis neist ROK edasi sai, see on juba teine asi. Aga, esimene oma ülesande täitis ja täiega.
Teine tähelepanek - olles ise teatud "sõjaväelise taustaga" mees, nägin ma lausa hämmastusega, kuidas mehed haarasid lausa lennult instruktorite antud teadmisi ja neid ellu rakendasid, need mehed, keda kiideti või sõimati prominentideks. Nende IQ oli lihtsalt nii kõrge, et siin mingi kapral Harrieriga ei ole midagi rääkida. Juhtimisega saavad need mehed suurepäraselt hakkama, asi on ainult selles, et sõjaväeline juhtimine on spetsiifiline värk, seda paari nädalaga endale muidugi selgeks ei tee (nüüd on vist VROK hoopis pikem?) Aga seda ajukapatsiteeti rakendamata jätta, siin meil Eestis, kus miljoni peale kapatsiteeti on niigi vähe, on see siis tark mõte?

Eelmises postis kirjeldatud temaatika oligi tegelikut nende esimeste V-ROK-ide eesmärk ja ma olen igati päri, et sellisel moel täitis ta oma eesmärgi eeskujulikult. Isik või ülem, kes selle peale tuli või selle käima käskis panna, on medalit väärt. Oleks lätakad ka ehk selliseid kursusi korraldanud, oleks neil praegu ehk armee ka olemas ja meie aspektist oleks võinud ilma samamoodi lõppeda, kui lätlastel.
Ma nägin seda kursust justkui natuke 1997. Et kõik kõike lennult haarasid, on ilmselge, sest esmamuljena tundus kogu see mil-värk väga lihtsustatud olevat.

Minu mureks on üldiselt see, et tänapäeval me vajame asjatundlikke ja professionaalseid reservväelasi, eriti aga rivi-reservohvitsere ja -allohvitsere.

http://www.lahingukool.ee/index.php?opt ... &Itemid=42

http://www.lahingukool.ee/index.php?opt ... &Itemid=41

Baaskursus on siis 4x10 (ilmselt 8x5p?) päeva ja rühmaülemaks saab veel 10 päeva pärast. Kokkuvõttes 50 õppepäevaga reamehest rühmaülemaks. Päris hea.
Kompaniiülemaks saab aga...?
Keegi rääkis, et ka katelokiga vee keetmist jms pidi eelnimetatud 40 päevaga õpetatama. Haridus esmaklassiline.

Aspirandi õppest.
1) Baaskursus on olnud 6 x 5 (nüüd on mingid riigivaenlased seda teadmata põhjusel pikendanud 7 nädalani ja erialaks vs praktikaks jääb vähem aega) = 30 päeva,
2) erialakursus 6 x 5 = 30 päeva,
3) sellele eelneb aga kohustuslik NAK 12 x 5 = 60 päeva, kus juba saadakse väike reaalne ettekujutus ka rühma tegevusest.
Kokku teeb 120 õppepäeva reamehest rühmaülemaks.

Vabatahtlik reservohvitser võib olla üliülemotiveeritud ja ajateenija ülialamotiveeritud, kuid väljaõppemahu suurusjärk on ikka liiga erinev aspirantide kasuks. Lisaks omandab aspirant kompaktses ajateenistuses märksa parema arusaama militaarsüsteemi tegelikust olemusest ja toimimisest, reaalsetest halbadest ja headest külgedest. Seda ei tohiks alahinnata, sest keerulistes ja segastes situatsioonides mängib süsteemi hingeelu tundmine probleemide lahendamisel olulist osa.
VROK-ile maalitakse vb toredat ettekujutuspilti. Eriti sellises asutuses nagu KVLK.

Muidugi ei saa ära unustada praktikat. Aspirandi teenistuslik juhtimispraktika (alluvatega toimetulek, väljaõpe, kasvatus, administratiiv) kestab väeosas umbkaudu 4-6 nädalat ehk kuni 30 päeva, taktikaline juhtimispraktika (allüksuse õpetamine ja juhtimine lahingus, ka lahinglaskmistel) u 30 päeva. Kevadtorm on sellest ajast kuskil 15...20 (reaalse taktikalise tegevusega) päeva. Ehk isegi 15, sest suur osa aega passitakse seal õppusel üsna tühjalt.
Et aspirandi ekvivalendis praktikat kätte saada, peab vabatahtlik reservohvitser käima otsast lõpuni läbi vähemalt 2 Kevadtormi, teenistuslikku praktikat aga ei tule kusagilt.

Eks ole saanud näha aastate jooksul erinevaid reservohvitsere ja aspirante ning aspirant-reservohvitsere. Mõlema hulgas on häid ja halbu näiteid, kuid enamus häid näiteid tuleb neist, kes peale ajateenistuses läbitud aspirandiõpet KL-is kaasa löövad. Kui kokku saada, siis nagu jutustiilist juba õhkuks enesekindlust ja asjatundlikkust. Teab, millest räägitakse.

Minu arvates on mure selles, et aspirantidest reservohvitseridega tegeletakse meil liiga vähe ja neid juhitakse liiga vähe EROK liikumisse. Kurdetud on vist aspirantide viletsa osaluse üle Siili õppekognemistel. Minu arusaamisel tuleneb see vast asjaolust, et neil on olnud õppekogunemisi rohkem ja üritustega kaasnenud tüüpiline kaitseväeline korralagedus ja arusaamatus on pärisõppuse ajaks juba piisavalt motti vähendanud.

Just, 100 prossa ja rohkem nõus, praktikat on vaja. Ja seega ajateenijast kasvatatud reservlipnik on nii statistilise keskmisena hoopis asjalikum mees kui VROKist tulnud - rahuaja sõjaväes. Kuidas hakkavad asjad olema tegelikus situatsioonis, on muidugi hoopis teine lugu. Siin hakkavad mängima VROK ohvitseri kõrgem intelligents ja organisatsiooni juhtimise kogemus + kehvad üldsõjalised teadmised või teisalt näiteks ajateenistusest tulnud reservlipniku, kes on ju noor kutt, nõrk mõtteilm + head üldsõjalised teadmised. Ei oska arvata ühest ega teisest mina midagi.
PS Hummel, see 1997 esimene kursus oligi nii pika lauaga keskmiselt ja järelikult lihtsalt tehtud, teoorias oli osadel meestel igav ja praktikas, nii vähe kui seda oligi, oli osade meestega häda. Aga, ma ei tea, kas seda praktikat on järgitud, aga tollal oli nii, et kursuse lõpetanutele anti üks aste madalam auaste kui enne kusagil oli olnud ja mõnedele meestele ei antud üldse auastet, ainult paber kursuse lõpetamise kohta. See viimane võib nüüd täitsa pöördesse ajada need, kes arvavad, et reservohvitsere on vaja ainult sõjaaja koosseisudes olevate kohtade täitmiseks. Puhas ressursiraisk

metssiga kirjutas:Aga, ma ei tea, kas seda praktikat on järgitud, aga tollal oli nii, et kursuse lõpetanutele anti üks aste madalam auaste kui enne kusagil oli olnud/---/

Et siis vanemveebel?

Ei usu eriti, said kõik kas nipliku või mitte midagi.

Et siis vanemveebel?

Vat neil sellidel olid vast vene auastmed ja ülikoolist läbikäinul oli ikka see leitnant üldjuhul. Nooremleitnante sõjaväes samahästi kut polnud - polgumadratsid ja edasi tulid juba miilitsad

Ei usu eriti, said kõik kas nipliku või mitte midagi.

Et kui lähed kuhugile, näiteks raha eest avatud ülikooli, siis pead kohe sealt paberi ja kraadi saama?! No seda saab internetist! Iga nädal saadetakse pakkumisi, kui ei ole saanud, saadan aadressid Sulle edasi.

Vot eesmärk on ja peab olemagi saata sinna aspirandikursusele just neid ajateenijaid, kes on haritumad ja tulevikus vb ka "potensiaalsed ühiskondlikud tegelased".

Eks pea peab lõikama ja autoriteeti olema juba seerukursuse lõpus ja aspirante saab erinevalt seerudest ikkagi valida juba teatud konkursiga - näiteks 4:1. Ega igaühte, kel sooja õhku suust välja tuleb, sinna nagu ei valita. Me näiteks ei taha ka saata kedagi, kes vähemalt juba ei õpi kõrgkoolis. Selge, et noorel mehel pole elukogemust ja ei saagi olla, kuid see kõik tuleb aastatega reservis olles järele. Ainus asi on, et on vaja värskendada teadmisi ja hoida motivatsiooni.

Lahingukoolis käis minuteada Võrno lugemas aspirantidele ohvitserieetikat ja see on väga tervitatav, sest nii saab aspirante reservohvitseride liikumisele lähendada ja nende moraalset taset tõsta. KVLK-s peaks toimuma ka miski spetsiaalne EROK-i promopäev vms üritus, sest iga organisatsioon peaks olema huvitatud noorte järelkasvust. Samuti võiks kaaluda aspirantidele, kes avaldavad kirjalikult soovi reservohvitseride koguga tulevikus liituda, vormi kaasaandmist reservi minnes vms. Variandina võiks olla miski eradi liikmekandidaadi staatus neile kuni auastme omistamiseni.

97 aastal jah kõik ei saanudki paguneid minumeelest. Vaevalt v-vbl ka kingiti. Kusjuures miski järjekordne korralageduse ilming oli selles, et saadeti tavavormi pagunid, mitte välivormi omad. Eks siis miskil paraadrivistusel olid kõik tavavormipagunitega välivormil.

Noh, nende ajateenistuse nädalate kokkulugemisel armastatakse miskipärast ignoreerida tohutut ajakulu mõttetustele nagu peale nädalast metsalaagrit relva puhastamine vatitikuga mitu tundi, "metsalaagris vabad päevad" ja muud sisutühja ajaviidet mille põhjus on "aga sõjaväes peab nii olema"

juhtus kaugel 97ndal ka selline kurioosne lugu, et tubli kodanik, kes KL-s oli kapralipagunid peale saanud, läks EROKi lõpetamisel kirja reamehena... seda KL/KV vahelise kommunikatsiooni nõrkuse tulemusena.
tärne ei saanud mäletamist mööda need, kel polnud reaalset ajateenistuse kogemust ega eelnevat NA reservohvitseri paberit ette näidata.

metssiga kirjutas:Just, 100 prossa ja rohkem nõus, praktikat on vaja. Ja seega ajateenijast kasvatatud reservlipnik on nii statistilise keskmisena hoopis asjalikum mees kui VROKist tulnud - rahuaja sõjaväes. Kuidas hakkavad asjad olema tegelikus situatsioonis, on muidugi hoopis teine lugu. Siin hakkavad mängima VROK ohvitseri kõrgem intelligents ja organisatsiooni juhtimise kogemus + kehvad üldsõjalised teadmised või teisalt näiteks ajateenistusest tulnud reservlipniku, kes on ju noor kutt, nõrk mõtteilm + head üldsõjalised teadmised. Ei oska arvata ühest ega teisest mina midagi.

Arvan, et motivatsiooni vahe on kah kenake. Kui käib klassitund, siis keskmine ajateenija tukub laua taga ja unistab lõunasöögist või õhtusest sõdurikodus olemisest. Ehk tahe on kah üks vääga tähtis tegur. Tehniliselt laitmatust sooritusest ilma tahteta on ka vähe kasu. Nagu on vähe kasu suurest tahtest ilma tehniliste oskusteta.

Vestlesin äsja ühe maarjamaa eliitväeosa tärnikandjaga ja tema jagas õppurid motivatsiooni pingereas sedasi
1. vabatahtlikud
2. kutselised sõdurid
3. ajateenijad sõltumata nende teenistuse pikkusest.

See, et meil pole vabatahtlikele õiget väljaõpet ja motiveerivat rakendust, ei ole aga ei kamina kahjurite ega EÜS probleem. Selles osas peavad vastust andma igasugu suurte tärnidega sõjaisad Juhkentali tänaval. Kuid kahjuks nad ei anna - riigikaitses lokkab erinevalt muudest jõustruktuuridest ikka kenake süüdimatu töplus. Mille parimaks väljundiks on kasvõi saamatus Siilide korraldamisel - kui üks kord osalejale seal böö-ööö teed, siis teisel korral muretseb ta arstitõendi või jätab lihtsalt tulemata.

USA kogemus missioonidel näitab, et asjakohase väljaõppe ja teenistussüsteemi rakendamisel saab igast reservi või rahvuskaardi taadist kõlbuliku võitleja. Küsimus on ainult tehniline - väljaõpe ja praktika. Pealegi saavad sellised võitlejad "assümmeetrilistes sõdades" paremini hakkama, sest nende mõtteviisi ei mahu näiteks võõras külas majja astudes sissejuhatuseks "diskreetselt" C4ga uks eest ära lasta, vaid nad koputavad. Ja vaevalt nendega juhtub igasugu vanglalugusid, mis kõvade kutseliste sõjameestega sealkandis juhtunud on.

Võiks panna kasti konjakit mängu, et 90% viimaste aastate VROK osalejatest saab aastase väljaõppe järel täiesti kõlbulikud Estcoy-X tegijad vähemalt jaoülema ametisse. Nagu eespool öeldud sai, on küsimus tehniline. Lihtsalt asjaga tuleb tegeleda. Algmaterjal on seal parem kui ajateenijate keskmine.

Vastuseks Metsseale siis osalesin ise VROK 46 nimekirjas eelmisel aastal. Minu argumenteeritud põhjendused oma varajasemale komentaarile om järgmised:

Sisse oli viidud siis uudne süsteem, et 5+5 st. 5 päeva väljaõpet ja reede õdak vabaks jne. Sellel ei olnud iseenesest midagi halba, kuid kuna meie eelmine kursus oli ülesse näidanud "sõbralikke" suhteid tuliveega, siis meid koheldi kui potensiaalseid "kurjategijaid" ning kui õhtuks oli õppetöö läbi, siis linnapeale saamine oli suhteliselt raskendatud.

Kursusele läksin, et omandada teadmisi ja uusi tarkusi, kuid võta näpust. See SBK (sõduri baas kursus) mida annan ise KL vabatahtlikuna, siis seda hakati minule nüüd õpetama, st. see mis varajasematel aegadel oli VROKis ettevalmistamise nädala nime all (vastavalt siis enesehinnangule oli siis see vabatahtlik või kohustuslik) siis meil oli see ettevalmistamise kursus kogu see neli moodulit.

No kannatasin ära, et äkki saab siis lõpulahingu ajal rühma juhtimist harjutada oma varajasemate teadmiste põhjal, kuid oh üllatus üllatus. Kuna tulevastel veeblitel oli vaja praktikat, siis oli ju ideaalne võimalus kasutada tulevasi lipnike üksikvõitlejana ning panna vanemallohvitseri kursuse kursandid neid juhtima.

Mis puutub minu arvamust aspirantidesse ja aspirantuuri, siis olen eelpool kõnelejatega sama meelt, et nad on vajalikud ja kuna nende koolitus kestab kauem kui vabatahtlike reservohvitseride kursus, siis kindlalt on nad ikkagi pädevamad ja nende teadmised suuremad. Siit ka veel üks põhjus, et häid koolitajaid pannakse nüüd VROKi õpetama. See tase mille meie kätte saime, oleksid väga vabalt õpetada ka ajateenistuses olevad seersandid ning KVLK personaal oleks koolitanud veebleid ja aspirante samal ajal.

No aga loll poiss, miks sa siis sinna ronisid, kui kõik nõnna paha oli?
Hea küsimus, kuid vastus on lihtne- kuna nagu Metssigagi ütles et omal ajal oli neil see kursus ikka tasemel ja sai teadmisi, siis olin ka teistelt kamraadidelt kuulnud, et pidi hea kursus olema. Eks oma silm on kuningas. Kuna parajasti KL koolis ei olnud RÜ kursust planeeritud, siis tuli minna vaatama mis seal LK õpetatakse.

Kuid kas siis kohe kõik oli niiiiiiii paha?
Ei olnud. Kaasvõitlejate näol sai uusi tutvusi ja inimestena olid nad väga väga lahedad. Samuti ei ole ühtegi etteheidet kursuse ülemale, vanemale ja instruktoritele. Kui nüüd seda kahte kuud kokku võtta, siis see oli fun ja chill, kuid kas targemaks sain sealt- ei. Seda kohe kindlalt mitte.