www.militaar.net

Klassivenna isa käis 1943.-l Saksamaal tööteenistuses. Ikka enesealalhoiu eesmärkidel, sest ei tahtnud sõjaväkke minna. Anti ju valida.
Jutu järgi polevat toit miskit asja olnud. S.t., et toit ju oli, kuid peki, munade ja musta leivaga harjunud eestimaisele kõhule olla see ilmselt vähevõitu olnud. Käinud siis koos teiste poistega öösel ümbruskonna talulautades täägiga sigadelt sabasid maha löömas. Liha ikkagi. Äraarvamata hästi olla maitsenud keedetud peast.
Muidu oli aga olla huvitav olnud ja töö kah konti ei murdnud. Sai ju taludes põllutöödel abilisteks oldud ja see oli ometi kodutalustki teada tegevus.
Lisaks tööle olla veetud neid pea-aegu igal nädalal mööda Saksamaa suurlinnu ekskursioonidele.
Vaat selline elu oli.
1944. suvel päästis RAD´is olemise fakt ta väejooksikuks kuulutamisest, sest saksa sõdur, kellele ta näppu jäi ja kellega selle protsessi käigus juttu ajas, olevat olnud samast linnast pärit, kus RAD läbi tehtud oli. Ju siis läks vanal sõdurl süda haledaks ja lasi poisil metsa tagasi joost.

6. jaanuaril, kesknädalal 1943

Viimastel päevadel on söögiprobleem muutunud kriitiliseks. Kõhuke vaeneke peab rohkem ja rohkem kokku kuivama. Eile läks see juba niikaugele, et trupivanemad läksid peale sööki “abteilungführer`i” juurde selle üle selgust pärima. Oli lubatud siis järele vaadata seda asja.
Praegu on see elu üldse kehvaks ja üksluiseks muutunud. Olemine ja arutlemine ja mõtlemine keskendub ikka ja jälle söögi ümber. Paaril päeval saime palju vähem leiba kui tavaliselt. Täna oli juba parem. Eriti lõunasöök on väheks jäänud. Ei saa kõhtu täis. Töökohal valitseb ka igavene viilimine ja laisklemine... Mis sa ikka tühja kõhuga rabeled!
Täna lahkus meilt meie senine Zugführer oberfeldmeister Warnecke. Tema asemikuks on vist unterfeldmeister Nettler saanud, kes paar päeva tagasi Prantsusmaalt siia saabus. Uudisena päevakavas on see, et peale lõunat kell 4.00 tehakse rivi tund aega.

7. neljapäeval

Esimest korda selle ajajooksul, mis meie siin oleme, annab külm end tugevamal määral tunda. Üllataval kombel näitas kraadiklaas 6C. Tundus aga külma olevat 10 kraadi ümber. See tuleb vist nähtavasti niiskusest, mis siin valitseb. Jalad külmetasid koledasti. Saapad, raisad, on ka katki. Praegust pole ka ühtegi kingseppa, kuna vana läks ära; sellepärast ei võeta ka saapaid parandada.
Suur sigadus oli ka “leibserzich...” (kehaline kasvatus). Hambad võttis vägisi suus lõgisema. Üllatavalt väike oli nende arv, kes märguvile peale välja läksid. Muidugi püüdsid paljud vältida ja kõrvale hiilida sellest. Paar meest toast (kust mina olen) pugesid kappi, lastes end väljastpoolt lukutaha panna. Nendel läks hästi: pääsid sellest jampsist sõna tõsisemas mõttes. Muidugi nägi Meier kohe, et esimene ja teine “Zug” vähemaks palju kuivanud on, kui nad tõeliselt on, ja meie rõõmuks esialgu laskis meid väljast külma käest ära sakslaste bloki koridorile ning ise siirdus mõne vormanni saatel eestlaste blokki mehi “püüdma”. “Saaki” sai ta raisk kaunis palju. Paar meest kapist (mitte küll minu toast), ja palju muid.
Kapisolnud olid Toom ja Seene; neid esitles kui imeloomi ja kui eestlasi eriti. Toakaaslased, kes kapis selle otsimise aja üle elasid, seletasid pärast, et veel kunagi pole keegi Meierit nii möirgamas kuunud kui siis tol momendil kui ta mõne “süüdlase” kätte sai. Vahepeal muutunud ta hääl (muidu see on kähisev, kärisev nagu...) ebamääraselt peenikeseks jne.

11. jaan, esmaspäeval

Täna andis juba end tunda see, mida tähendab külm vaesele tööteenistuslasele. Vägisi pead liigutama, et saada soojust kehasse. Eriti kannatavad jalad külma käes. Ehituskohal oli üks oberleitnant öelnud, et need kes seda tööd juhivad, on kõik “seisehausi”montöörid (s...augu montöörid).
Aeg-ajalt on mitmed juhid ära kadunud. Täna saabus juba esimesi uusi sakslasist tööteenistuslasi.
Igal pool räägitakse ikka kojupääsemisest või haiglasse saamise võimalusest.

13. jaan, kesknädalal

Niisiis kukkusin niiöelda orki. Praegu on kell nii umbes veerand seitsme peal hommikul. Minu praegune asukoht on sakslaste blokis “wachtlokalis”. Nii et olen “wache`s”. Olen post teine ja alles praegu tulin väljast vahtkonna ruumi. Vahtkonna ülemaks on üks nolk vormann (hiljuti selleks saanud).
Esimene post on Neidre, teine mina ja kolmas Ilmjärv. Viimane on praegu just väljas. Saamine siia oli omaette peatükk selles loos. Nimelt on meil siin asi sarnane, et vahis olemine on muutunud mingiks karistuseks, mida kardetakse kui surma. Ennem oli see korraldus teisiti: mehed määrati ja pidid minema. Siis aga jäi kogu nali lonkama ja poste hakati võtma vabatahtlikul alusel. Neid muidugi leidus, esialgu ainult; pärastpoole aga kahjuks mitte enam.
Nüüd hakati kasutama niiöelda “püüdmise taktikat”: kellele vahtkonna ülem näpuga näitas, see pidi minema, vastupuiklemine ei aidanud. Vormannikesed jäid päevpäevalt ikka rohkem hädasse: mehed ei pannud nende käsklustest ja sundimistest suurt tähele.
Eile õhtupoolikul juhtus samuti. Olime parajasti kartuleid koorimas kui tuli vormann ja küsis, et kellel on teist vahiteenistus täna. Kõik jäid hiirvaikseks. Siis näitas näpuga paarile mehele ja käskis nendel endaga kaasa tulla ja valmis seada vahiteenistuseks (vahetuseks). Kolmanda valis vist kolmandast trupist. Valitute hulgas oli ka umbkeelne rootslane Briis. See sõdis küll vastu, aga vormann kärkis peale ja Briis pidi kaasa minema. Teiste hulgas sünnitas see seik suurt nalja ja kahetsust, sest Briis on tumedast tumedam kõiges. Oli karta, et Briis saadetakse tagasi. Nii juhtuski. Führer vom Dienst`ile (teenistuse juht, kes on iga päeva jaoks uus) ei meeldinud Briis ja üllatavalt ka teised saadeti tagasi. Nüüd hakkasin kartma, et võtavad viimaks mind, kuna ma olin suutnud senini end nii vee peal hoida, et postil ennem polnud käinud.
Nii ka juhtus. Suure rutuga tuli alla keldrisse, kus toimub kartulikoorimine, ufm. Nettler ja käskis mul ja kahel eelpoolnimetatul välja keldrist minna ja tuppa joosta ning kähku esimene ülikond vahiteenistuseks selga tõmmata: ühesõnaga viie minuti jooksul valmis seada vahetuseks. Ise karjus ja sõimas ta nagu elajas. Ei saanud üldse aru mis ta suust välja ajas, ja mis põhjusel. Tagajärjeks oli see, et ei saanud seljakottigi õieti pakkida.
Pärast läks asi harilikult: vana vahtkonna vahetasime välja ja postilseismine algas. Muidugi riietasime endid nii soojalt kui võimalik oli, sest öösel ja ka päeval valitses kõle tuul.
Päeval on post paigal, kuna öösel võib postilseisja ka liikuda. Öösel on igatpidi parem; võid kuhugi ära pugeda ja vaikselt oodata aja möödumist. Ainult magada sain vähe: paar, kolm tunnikest; aga eks õhtul lähen selleeest varem sängi.
Ei tea veel öelda, kus on mõnusam külmetada, kas ehituskohal või siin postil. Siin on seegi paremus, et saad tunni, paari pärast jälle sooja, ja samuti ei viibi paksu, peenikese tsemendi tolmu sees, nagu eile, ning tassi seljas 50-ne kilolisi tsemendi- kotte. Tõesti, meele võtab nii mõruks, et kas või mis. Eks läheb ka seegi aeg mööda ja saabub moment, mil tõmbame jällegi selga tsiviilid ja võime öelda jumalaga kogu sellele kremplile.
Tõsi on, et sakslastele enestele on samuti tööteenistus vastumeelt ja eile alles kuulsin, kuidas üks lennuväe sõdur, kes tööl samas paigas oli, kus meie, ütles et temale olevat saanud tööteenistusest kõrini. On vähe neid kes kiidavad seda jampsi.

17. jaan. Pühapäeval

Käesoleval momendil istun jälle õhuvarjendis, keldris. Alles eile külastasime seda kohta viimati. Eile oli õhualarm koguni kaks korda. Esimesel korral aga ei teinud me sellest suurt numbrit ja jäime tubadesse edasi. Siis aga undasid sireenid teist korda ja juhid raisad ajasid meid kõiki keldrisse.
Täna jälle samuti. Siia keldrisse tulek on koledasti vastumeelt, aga kes jõuab nende vormannide ja muude röökimist kuulda. Ka ei saa nende alarmide tõttu alati õigeaegselt magama minna. Ehkki ka siin on võimalik magada (ainult lavatsitel ja pinkidel), pole see suikumine ikkagi mingi magamine veel. Päeval aga oleks õhualarm oodatud külaline meile, sest seetõttu tekiks mõnigi nii meeldiv pausike. Senini aga pole veel päeval alarmi olnud.
Viimastel päevadel on ufm. Nettler eriti intensiivselt möirgama hakanud. Seetõttu toimus täna ka saabaste ja tööriiete apell. Selle tulemusena jäi minu töökuuele ainult paar nööpi ette, kuna ülejäänud rebis hauptvormann Tielecke kõik maha ettekäändel, et nad liiga nõrgalt ees olevat; kuigi tõeliselt nad veel vähemalt kuu aega oleks ees püsinud. Ka saabaste olukord on muutunud viimasel ajal kriitiliseks. Nõutakse nimelt, et nad peavad terved olema: naelad kõik all jne. Aga kui viid üles “kambrisse” (varustuse ladu ja paranduskoht), siis ei võeta seal vastu, öeldes, et pole veel õiget kingseppa jne. Viimasel ajal on aga lubatud siiski ülesse viia saapaid parandada.
Paari päeva eest määras abteilungsführer kahele teise “zug`i” poisile, nimelt Neemestele ja Hermlinile, kolm päeva kartsa. Mehed leiti kusagilt keldrist või kantiinist ajal, mil teised tööl olid. Ma olin ise tol korral vahtkonnas. See oli mineval nädalal, kolmapäeval. Karistus määrati hiljem. Need on tõesti suured viilijad, aga arvatavasti võtavad seda kartsusistumist kui puhkust.

19. jaan. Teisipäeval

Praegust on hommik. Kell on pool 7. Olen jällegi vahtkonnas. Kaks korda olen postil olnud: eile õhtul kaks tundi, öösel kaks tundi. Kella 7-meks tuleb jälle minna. Eile tuli niisugune tuju minna. Selleks andis hoogu ka Ilves, keda tõmbavad ka söögid ja peale selle lootus õhualarmi ajal näha huvitavat tulevärki nagu see üleeile õhtul, so. pühapäeva õhtul toimus.
Tol õhtul pidime teistkordselt käima kaks korda keldris varjendis. Postil olija oli näinud mõndagi huvitavat: ümberringi säranud tulevärgid, flaki tuli, pommide plahvatused, prozektorite kiirtevihud. Ka üle meie “horst`i” olid lennanud “tommid”. Keldris varjendis ei kuulnud me midagi, ega ka loomulikult näinud midagi. Nagu täna hommikapellil öeldi, olevat viisteist, kuusteist inglise lennukit siinse “luftgau” kohal allatulistatud flaki ja ööjahilendurite poolt.
Eile aga polnud mingisugust alarmi kahjuks. Ka juhtus koguni nii, et siia tuli külastama siinset “abteilung`it” “Arbeitsführer” (oberfeldmeistrist järgmine aukraad) koos kahe teise oberstfm.-ga. Olin parajasti postil, kui nägin tulevat tööteenistuse vimpliga autot. Ruttu jooksin alla keldri trepile ja hüüdsin vahtkonna välja. Vahtkonna ülemaks oli üks pisike vormann, sama kellel jõulude ajal luuletuse deklameerimise ajal pool sellest ununes ja pooleli jäi.
“Arbeitsführer” polnud aga ta “meldung`iga” (esinemisega) rahul nähtavasti, sest vormannil polnud suure ähmiga arvatavasti kõike pläma meeles ja niiviisi tuli esinemine (raport) kuidagi poolik. Peale selle polnud ta “lõpused” puhtad. Ka nende kallal urises arb.führer. Õnneks polnud mul enam kaua aega peale seda seista, Toom vahetas mu välja. Temal tuleb nüüd hakata meid vahtkonna ruumist välja karjuma, muidugi sel juhul kui “Arbeitsführer” kusagil silmapiirile ilmub.
Praegust kasutan võimalust märkimiseks, et nende suuremate ninade autojuht, kes muide on prantslasest sõjavang, ütles siin vahtkonnaruumis, et meil kõigil, nii eestlastel kui ka sakslastel tuleb veebruari kuul sõit Prantsusmaale. Seda juttu aga ei saa kuidagi tõenäolisusena võtta, sest on juba ennegi sarnaseid kuuldud.
Muide olgu ääremärkusena öeldud, et esimesed kaks tundi olin vahiputka ees, eile õhtul; teise kaks tundi öösel aga pikutasin õhuvarjendi keldris ja kolmanda kaks tundi pidin loomulikult jälle putka ees olema. Külamaga pole täna viga, eile aga oli veel soojem.

30. jaan. Laupäeval

Täna öösel aeti meid kõige parema une pealt üles kell 3 õhualarmi põhjusel. Vandumist ja kirumist oli palju. Uksele minnes võis näha Hamburgi pool tule sähvimist ja prozektorite mängu. Kahjuks polnud võimalust seda nalja rohkem näha. Ennem pole kunagi seda juhtunud, et peale keskööd inglased on külastanud saksa linna. Õhurünnakud on ikka toimunud hilisõhtul.
Täna toimus uute sakslaste vannutamine. Meie viibisime sealjuures aurühmana ja tegime labidavõtteid. Hästi need just ei läinud, sest teise abteilungi juht Trummel, kes käsutas, polnud vist selge peaga. Lipu kerkimisel vardasse hakkasid korraga õhualarmi sireenid huilgama. Polnud küll otsese õhualarmi sireen, vaid eelhoiatus selleks.

5. veebruaril, laupäeval

Nüüd on siis aastast 1943 juba üks kuu ära võetud. Sellega on üks kuu ligemale lahkumisele, lahtisaamisele RAD-ist. Seda aega saab tõesti mäletada. Tuleb arvata, et õige pildi ja järeldused saab ja võib teha alles siis kui kodus oled. Või kes teab sedagi, kas saabki enam kodu pinnale. Praegust on ajad kohutavalt segased ja muu- tuvad.
Stalingrad langenud, Edasitungid igal pool. Aafrikas täiesti p... Kui teaks küll, mida nüüd kodus räägitakse, mida mõeldakse. On ikka tõsine olukord kui juba sakslased ise seda tunnistavad. Mõni aeg tagasi rääkis siin üks lendur olukorrast frondil jne. Ta oli üks pardalaskur ühel sööstpommilennukil ja oli igal pool tegevuses olnud ja palju näinud. Nüüd pidi ta Aafrikasse otsaga minema. Mees ise oli küll täiesti lootusetu ja niisuguse ilmega nagu ei tuleks ta enam tagasi. Ta ei hoobelnud sugugi, vaid vandus kõike seda värki ja segadust. Temalt kuulsime huvitavaid lugusid. Näiteks teadis ta ühte allohvitseri lennuväes, kes juba 8-9 korda hädamaandunud ja allatulistatud olnud, kuid ikkagi eluga pääsenud.
Täna peale lõunat oli mul esmakordne juhus tutvuda Elbega lähemalt. Nimelt tööle sõites ei teadnudki me, et koguni jõe äärde viiakse. Stadest sinna sai umbes ligi viisteist km. Tee ääres kõikjal tohutu lahmakad viljapuuaedu. Päris õunapuude metsad kohe. Jõe ääres astsevad paljud telliskivi tehased. Ühe juures (see asus kohe jõe ääres), pidime meie töötama, laadides kive autodele. Õnneks aga saime laadida paar järelvankritäit, rohkem neid pärast enam ei tulnudki. Seega kogu aeg vaba. Jõgi ise oli lai plahmakas. Paarsada meetrit kaldast maa poole on ehitatud mullast kõrge taudtee tammiga sarnanev vall. Selle otstarvet meie alguses ei mõistnud. Nimelt nägin siin esimest korda tõusu. Umbes poole tunniga oli jões vesi tõusnud nii kõrgele, et ulatus kuni vallini. Tõusu ajal on valliäärsed majad palju madalamal vee pinnast. Sellega on valli otstarve mõistetav. Üldse on jõe ümbrus kilomeetrite ja kilomeetrite kauguseni väga vesine ja madal. Mets puudub siin täiesti. Maapinda püütakse kunstlikul teel kuivemana hoida.
Nimelt on seda tehtud järgmiselt: iga 15 või 20 m kaugusel üksteisest on kraavid. Nüüd on nende kraavide vaheline maa keskele kokku aetud, moodustades kumera seljaku taolise riba. Nii on ka jälle järgmisega tehtud jne. Sellest on kogu maapinnal lainetav ilme. Sellega on püütud maapinda kuivendada. Kraavid lähevad kuhugi suuremasse magistraali kokku. Samasuguselt kuivendatud maapinnale on istutatud terved õunapuude metsad, majad jne. Vaatamata sellele on ikkagi vett palju.
Telliste tehastes töötavad poolakad. Kas nad on sõjavangid või vabatahtlikud töölised, see jäi teadmata. Küll aga olevat nad töötanud seal juba 3 aastat. Mõistsid juba kaunis hästi saksa keelt rääkida. Kõik nad aga kannavad kollasevärvilist “P” tähte rinnas. Muidugi ei kiitnud nad sakslasi, vaid ütlesid, et sakslased on käinud nendega hoolimatult ümber. Nojah, see on ka usutav.

Ka minu üks onudest oli saksamaal tööteenistuses, vahel harva , kui napsu võtsime koos, siis kiskus jutt ka sellele, põhiline asi, mis nendes juttudes domineeris, oli ka see tõusu-mõõna teema <Põhjameres". Muidu ka ikka põhi naljad, et kes oskab jalgrataga sõita? Pandi käsikäru lükkama ja rivistuste ajal, kui tuli karjuda heil seesammume, siis eesti poisid hüüdsid, et "Ei Hütle", mille peale saksmanni fhüreri8d kohe, et mis, mis??? ja kohapealsed juppmannid, et need on estlanderid ja ei mõista õieti keelt.....onu jällegi läinud koos mälestustega, 44-l köös isaga olid veel "Pitka poiste" ridades Raplas, aga tegid ka sääred kui punaarmee oli Märjamaal väljas, onu kui spetsialist oli telefonjaamas valves ja omas infot vabastajate liikumisest. Seoses sellega elasid mõlemad üle 80 aasta vanaks ja lahkusid vähi tõttu ja ka minu olemasolek sellega seotud!

11. veebr. Neljapäev

Elu pole enam nii muredest vaba ja väljavaadete rikas nagu ta seda ehk varemalt oli, kuigi nõudmised olid rangemad. Peavalu ei tee ka see mõte, kuidas siin läheb, vaid just mõtted pöörduvad ikka enam ja enam kodu ja omaste poole. Sest midagi pole teada kuidas seal on ja kuidas või milliseks olukord muutub. Segane on praegusel momendil rinnetel ja igal pool. Sellepärast olemegi kõik mõnikord tusased jne.
Ka annavad selleks põhjust juhid ja nende käitumine. Üks on kindel: kui senini on nad tahtnud ja kui nende eesmärgiks on meist kasvatada saksasõbralikke ja meelsuslikke inimesi, siis on nad rängalt, rängalt ja ka saatuslikult eksinud, sest meist tulevad sakslaste vihkajad ja neid mittearmastajad. Sest sakslane on samane sakslane nagu ta oli ehk paarkümmend viis aastat tagasi ja K. ütles, et polegi sakslase jaoks paremat sõimusõna kui “sakslane”. Palju ja palju kordi on juhid siin näidanud kui vähe on neil austust meie kui rahvuse vastu vaid ikka püütakse sellest kõige vähem rääkida ja selle vastu austust näidata. Meie juhid siin on kõik või õige- mini enamus neist on ebaintelligentsed ja toore käitumisega lõbuarmastajad ja himustajad, kes joovad ja ajavad naistega nii tihti kui saavad. Meie ei tunne mingit austust nende kui isikute vastu vaid täidame nende käsklusi ainult kohusetundest ja distsipliinist. Meile ei paku nad mingit eeskuju oma käitumisega ja olekuga. Niipalju oleme neid tundma õppinud.

17. veeb. Kesknädal

See päev läheb meie siinoleku ajalukku kui üks tähelepanuvääriv päev kurikuulsa eesti jonni avaldumise päevana. Nimelt avaldus see mittelaulmises antud käskluse peale. Kolmveerand, isegi üle tunni aja murdsid juhid hammast meie kallal, aga midagi ei tulnud välja. Ähvardati kõigega, aga et tundsime endil õiguse olevat, ei lasknud me end mõjutada ja seetõttu ei tulnud laulmisest midagi välja.
Kogu see jant sai alguse uue siiatulnud oberfeldmesitri Sackau poolt, kes tõendanud olevat üleval juhtidele, et eelmisel õhtul peale “Zapfenstreichi” (kell 9) olevat mitmes kaarte mängitud ja mitte veel voodis ei oldud. Mingisugust kaardimängimist aga polnud. Üleval oli mehi küll. Ka meie olime laua juures, sest üks mees, K., tuli Hamburgist ja meid huvitas muidugi see, mis ta sealt kaasa toonud oli. Muuseas oli tal toodud ka üks mängukaartide komplekt. Seda vist oberf. nägigi, kuigi mingit mängimist polnud. Kui pärast talt küsiti, millises toas nimelt mängiti kaarte, siis ei teadnud ta muud vastata, et ei mäletavat enam täpselt. Muidugi protesteerisid poisid selle vastu. Aga saime siiski “Zug`i” juhilt sõimata.
Nojah, enne lõunat läks siis see laulu jant lahti. Hauptvormann Thielecke on juba mitu aega meid vihaseks teinud oma käitumisega meie suhtes. Nüüd juhtus, et tema vilistamise peale ei tulnud kõik korraga tubadest välja, seepärast ta lasi seda mitu korda teha ning pärast lasi bloki ees rivistuda. Nüüd see algas. Tema “Laulda” peale ei teinud keegi suudki lahti. Loomulikult lasi ta siis jooksusammu teha: ikka bloki ees rivis edasi-tagasi. Vähe aja pärast katsetas ta jälle, käsutades meid laulma. Sellest aga ei tulnud midagi. Rivist hüüti kõvasti, et võiksime laulda “Nur der Freiheit gehört unser Leben” (ainult vabadusele kuulub meie elu). “Vabadus” sellises olukorras – see vist on pilge, mees sai sellest vist isegi aru ja ei lubanud seda laulda, vaid käskis midagi teist. Olime aga juba vihastunud, ega laulnud. Lõunasöök lõpetas selle jandi.
Peale seda algas see õige mahv, millest eespool juttu oli. Vahepeal aga oli meie “Zug?i” juht N. kuulnud kui keegi oli rivis öelnud, et “ei laula”. Ka üks eestlasest vormann (S.) eelmisist eestlastest on siia jäänud, tahtvat tööteenistusse juhina edasi jääda. See viibis sealjuures ja tõlkis sakslastele “ei laula” ümber (nicht singen). Muidugi läks seepeale kurat lahti. Aga kui ei, siis ei ja ligi tunni aja jooksmise ja rivi- tegemise järele laulsime ikka kuidagi ära.
Pärast olid xugijuhid abteilungi juhile kogu selle loo ette kannud ja see pidas meile siis kurjalt ühe manitsuskõne, milles puudutas muuseas passiivset vastupanu jne. Ta teadvat nimelt, et meie hulgas on häid ja halbu, aga et halvad hoidvat häid oma mõju all. Ütles veel, et edaspidi seda enam ei juhtuks ja käskis siis näidata, et me laulda võime. Seda võime muidugi ja tegimegi seda, mispeale vanamees ütles “tadellos” (laitmatu).
Õhtul aga oli Kasekamp loo ära seletanud, kuidas selle “kaardimänguga” ikka oli (mida üldse polnudki) ja Pütsep, kes “vanamehe” toakoristaja on, sellele ära rääkinud, et too vormann, kes sakslastele tõlkis “ei laula”, olevat enamlaste ajal kommunistide hulgas tegelane olnud.Muidugi said nüüd sakslased meie käitumisest päeval teise pildi ja olevat rääkinud meist kui kangetest poistest. Vormann Saral`i osa aga lubati järelpärimise alla võtta. Sekskorraks on asi likvideeritud.

23. veeb 1943. Teisipäev

Eile juhtus midagi, mis sundis meid vaatama tööteenistusele hoopis teise pilguga ja mis mõjus väga rabavalt ning tuju allalöövalt meile. Sackau, vaevalt siia saanud, komandeeriti kuhugi mujale ja tema asemele tuli obfm. Zinseck. Eile hommikul apellil ütles ta meile, et me enam rivis eesti laule laulda ei või. Kuidas see meile mõjus, sellest ei maksa rääkidagi.
Lõuna ajal käisid mehed abteilungi juhi juures järelpärimas ning et selgust saada asja kohta. Liebermann ei teadnud asjast mõhkugi ja lubas edasi meil laulda. Seks korraks jäi see nii ja kitsasfilmietenduselt tulles lõime jällegi “Kuldse õhtu päikese” lahti. Vormann karjus küll “Lied aus!”, “Lied aus!” (lõpetada), aga sellest ei pandud tähelegi. Ajal, mil toimus meil riviõppus apellplatsil, tuli sinna ka Zinseck ja ütles meile veelkord, et rivis ei tohi me eesti laule laulda. Peale selle toonitas, et olevat ka teiste Ostlandi vabatahtlike juures (lätlaste, leedulaste) väljaõppel olnud ja et need olevat ikka ühesugused ja pidavat laulma neid laule, mis ettekirjutatud olevat.
Mehed Eesti Leegionis laulvat eesti laule. Mispärast ei või siis meie siin laulda. Lätlased ja leedulased ei oma mingit sarnast väeüksust. Nii arutleti ja leiti, et juhid, kes meile uutena tulevad, on kõik ühesugused... Sarnaseid, nagu meil vanad on, pole palju väga.
Paar päeva hiljem lahendati asi sellega, et Pütsep ja Sisask läksid abteilungijuhi L. juurde ja küsisid temalt järele, miks meie enam eesti laule rivis laulda ei või. “Vana” oli läinud näost punaseks ja käratanud sellepeale “Mis!?”. Tema on ikka alati lubanud ja võime ka edaspidi seda teha. Uus oberfeldmeister aga norib meiega ilmselt edasi. Oletatakse, et tal on ka varsti siit minek.

27. veeb 1943. Laupäeval

Nüüd on siis niikaugel, et saan sõita homme hommikul vara Hamburgi. Väike “Standarturlaub” (kohalik puhkus). Kahju küll, et pühapäeval, aga parem ikka kui mitte midagi. Väike vaheldus siinses üksluises elus.

3. märtsil, 1943.a. Kesknädalal

Puudutan mõne reaga seda, mis senini juhtunud on. Läinud pühapäeval kell neli hommikul hakkasime endid valmistama Hamburgi sõiduks. Kummastki Zug`ist sõitis 10 poissi. Kokku 20 ilma juhtideta. Neid polnud meiega ühtki kaasas. Hamburgi jõudsime rongiga sõites umbes poole 8 paiku.
Eeslinnades leidub hulganisti vabrikuid. Osa nendest on moondatud igasuguste võrkudega jne. Enne peajaama jõudmist sõitsime üle Elbe silla, mille üks ots on saanud varemate inglaste pommirünnakute puhul tabamuse. Praegu on see küll parandatud, aga talastiku raudseid tükke vedeleb palju sellel kohal.