Stebel
Vaadates Kukeraba patarei asendiplaanihttp://www.mil.hiiumaa.ee/kukeraba/loimastu_1.html
siis seal võiks olla keskkütte katlamaja.
siis seal võiks olla keskkütte katlamaja.
Miks mitte!
Stebeli patareist juttu ka Melkonovi raamatutes:
http://www.melkon.lv/ru/books/bm.php3
http://www.melkon.lv/ru/books/pkb.php3
http://www.melkon.lv/ru/books/bm.php3
http://www.melkon.lv/ru/books/pkb.php3
Et mismoodi rentida siis. Vähemalt esimene kahuripositsioon eramaal. Samuti peaks olema eramaal ka komandopunt. Tasub vaadata maa-ameti
kaardiserverisse ja siis ametlikest teadaannetest saab teada kellele maa on tagastatud,erastatud,ärastatud. Torgu vallal oli seoses komandopunktiga ka mingi kohtuasi kunagi, maaomanikuga. Täpsemalt
midagi ei tea.
kaardiserverisse ja siis ametlikest teadaannetest saab teada kellele maa on tagastatud,erastatud,ärastatud. Torgu vallal oli seoses komandopunktiga ka mingi kohtuasi kunagi, maaomanikuga. Täpsemalt
midagi ei tea.
Miks mitte!
Stebeli patarei.
Nagu me juba Mõntu sadama lõigus teada saime, alustas Nõukogude Liidu pool 1939.a. sügisel Saaremaal niinimetatud baaside lepingu alusel uute rannakaitsesuurtükipatareide asukohtade valimist. Valimine oli lihtne - arvesse võeti samad suurtükkide asukohad, mis tsaaririigi kahurväelased olid 1912 aastal heaks arvanud, pööramata tähelepanu Esimese maailmasõja kogemuste najal ilmsiks tulnud väärarvestusele. Näiteks Sõrves ründasid sakslased merele suunatud suurtükke selja tagant.
Niipalju oli erinevust, et uute patareide positsiooni ei kavandatud endise Sääre patarei alustele, vaid valiti soine ala ligi kaks kilomeetrit loode pool, Kuura Talu heinamaal. Kohalik rahvas hakkaski rajatist esialgu Kuura patareiks nimetama.
Ette nähti ehitada maa-aluste teenindusruumidega tornpatareid, kus ühes tornis on kaks moderniseeritud 180-mm suurtükki laskekaugusega kuni 45 km. Niisuguseid betoonbunkritel pöörlevaid torne suudeti esialgu ehitada kaks. Kuna kasutati kõige uuemat, range sõjasaladusega piiratud tehnikat, siis evakueeriti 1940.aastal, kui ehitustööd võtsid suure ulatuse, ümbruskonnast 300 majapidamist koos elanikega. Inimeste oma kodudest väljaajamine algas 15.mail 1940 Eesti Vabariigi asjaomaste võimude korraldusel, alates president Konstantin Pätsi allkirjaga dekreetidest ja lõpetades maavanema ja kohaliku sõjaväeametniku täitevvõimuga. Kommunistliku ideoloogia järgimist ja sõjalist kindlustamist kapitalistliku maailma vastu teostati esialgu, kuni 1940. aasta augusti keskpaigani, Eesti isamaaliste kätega.
Uus patarei kandis numbrit 315 ja selle komandöriks määrati kapten Aleksandr Stebel, Sevastoopoli suurtükiväekooli kasvandik./.../Aja möödudes võib tõdeda, et patarei ehitustöö oli küll kangelaslik. Sõjalistest võtudest on vähem rääkida. Tehtud tööst tunnistust andvad betoonist maa-alused veega täidetud hiiglaslikud suurtükkide teenindusplokid on pealetükkivas võsas tänapäevani vaadeldavad. Ligi 30-meetrise läbimõõduga kuplikujuline komandopunkt ja kaugusmõõdiku veskivareks maskeeritud betoontorn aasuvad lausa Sääre-Jamaja tee ääres. Sinna saab isegi autobussiga ligi. Ümberringi varjabvaateid aga noor mets, mida 65 aastat tagasi polnud. Siis paistis üksikute heinamaal kasvavate puude vahelt Läänemeri läbi.
Suletud piirkonnas töötasid põhiliselt sõjaväe ehituspataljonid. Neid majutati Maantee külla, kuhu püstitati kasarmud, söökla, pesumaja-saun ja esmaabipunkt. Osa puidust kasarmuid, klubi ja haigla ehitati Hänga küla lähedale Lopsigu metsa. Patarei ehitustöödeks eraldati tolle aja kohta meeletu hulk raha - 20 miljonit rubla. Siinkohal tasub märkimist, et kõikide Saare- ja Hiiumaa kindlustuste ehituskulud aastatel 1940-41 kujunesid kokku pisut suuremaks kui Dnepri jõele rajatud hüdroelektrijaama ehituskulu.. Kaitseehitiste seinad ja laed tehti kuni 3,5 meetri paksusest raudbetoonist ning uksed soomusterasest. Varjenditele paigaldati vaatluseks 230-mm soomusterasest periskoobikuplid. Need pidid vastu pidama kuni kahetonnise lennukipommi otsetabamusele. Peale selle maksid ränka raha suurtükid, igasugused seadmed, torud ,kaablid, diiseljõujaamad, katlamaja, raadiomast, terastalad, Saksamaalt ostetud optilised kaugusmõõtjad jm.
Killustiku valmistamiseks osteti talumeestelt raudkive. Liiva valmistati ette Karuste külas, segusõlmed olis Sääre mõisa juures ja ehitusplatsil. Betoneerimiseks ja seadmete paigaldamiseks kasutati kraanasid DEMAG, mis toodi Sõrve Moskvast, kus need olid ette nähtud mahalõhutud kiriku asemele Nõukogude Palee ehitamiseks. Betoonivalu teostati "ühe soojaga", punkrite seintes ja lagedes ei tohtinud olla pragusid ega kuivi liitekohti. Komandopunkt, millele kulus 3800 kuupmeetrit betooni, valati nelja ööpäevaga. 12000 kuupmeetrit betooni neelanud suurtüki-kompleksid betoneeriti tempoga viis ööpäeva ühe bloki kohta. See mahutas lahingute ajal 55 meest, kelle kasutuses olid eluruummid ja eraldi ohvitseride toad, dusiruumid,söökla ja köök. Keskküte andis sooja ja diiselgeneraatorid tootsid elektrienergiat. Komandopunktis paiknes veel raadiojaam ja elektromehaaniline arvutusjaam, kuhu kaugusmõõtjalt sisendati vaatlusandmed laskenurkade väljaarvutamiseks. Selline arvuti, mis Eesti Vabariigis oli vaid statistikaametil, purustati enne sakslastele allaandmist, 1941. aasta oktoobris, suur haamriga, mis lebab veel praegugi roostetanud masinabvärgi peal. Et seda näha, tuleb vee all ujuda trepini, mis viib kõrgemal asuvasse kuiva raadioruumi. Kahtlust äratab fakt, et esimese lahingu ajal juulis 1941 juhti kapten Stebel tuld Sõrve tuletornist telefoni teel ja hiljem ehitati tulejuhtimiseks Sääre mõisa juurviljaaeda palkidest torn... Jätkub
... Kaheksa meetri kõrgusele tuuleveski kivikereks maskeeritud betoonist kaugjuhtimistornile ette nähtud 8 meetri pikkune optiline vaatlustoru jäi nähtavasti Saksamaalt Zeissi tehasest kätte saamata. Seda kinnitab ka proovilaskmiste pikaajalisus ja patarei suurtükkide tulega tegelikult hävitatud laevade vähesus. Nõukogudeaegses literatuuris märgiti kümnete suurte sõjalaevade vrakke pole Irbe väinast keegi leidnud ega ole ka Saksamaa nende kaotamist hiljem tunnistanud. Kirjas on ainult mõned kaotatud kaatrid ja abilaevad.
Patarei nimikangelane Aleksandr Stebel hukkus Saksa vangilaagris. Minuni on ühe endise sõjavangi kaudu kunagi jõudnud jutt sellest, et koos Stebeliga Sõrves vangi langenud, sõduriks maskeerunud poliittöötajad olid Lätis asuvas laagris korraldanud provokatsioonilise kakluse, mille käigus silmapaistev ohvitser tapeti. Ajendiks olevat olnud kartus, et endine komandör annab sakslastele välja NL kõige moodsamate rannakaitsesuurtükkide olulisemad saladused. Olgu siinkohal veel lisatud, et 315.patarei uputamine sakslaste tulekul merega ühendatud salapärase toru kaudu ei vasta tõele. Iide külas elava Rudolf Vipi isa käis 1941. aasta novembris patarei maaalustest punkritest jahu toomas ja siis olid seal kõik ruumid veel kuivad. Põhjavesi tungis neisse hiljem sisse ja nüüd on betoon all sedavõrd lagunenud, et hiidkaevusid ei jõua enam keegi tühjaks pumbata.
Suurtükitorud lasti enne taganemist lõhki. Pärast sõda varusid Kuressaare elektrijaama mehed patarei rajatistest kaablit, mida saadi peamiselt Maantee küla maal asunud põhielektrijaamast, mida ei olnud jõutud käiku lasta.
Sakslaset suurtükid seisid hiljem endiste tsaariaegsete patareialuste juures.
SÕRVE SÄÄRE OTSA LOOD
Koostanud Bruno Pao
Saaremaa Merekultuuri Seltsi Toimetised
Kuressaare 2004
Lühidalt on see tõlge Juri Melkonovi raamatust, mida Hr.Pao on kasutanud.
Nagu me juba Mõntu sadama lõigus teada saime, alustas Nõukogude Liidu pool 1939.a. sügisel Saaremaal niinimetatud baaside lepingu alusel uute rannakaitsesuurtükipatareide asukohtade valimist. Valimine oli lihtne - arvesse võeti samad suurtükkide asukohad, mis tsaaririigi kahurväelased olid 1912 aastal heaks arvanud, pööramata tähelepanu Esimese maailmasõja kogemuste najal ilmsiks tulnud väärarvestusele. Näiteks Sõrves ründasid sakslased merele suunatud suurtükke selja tagant.
Niipalju oli erinevust, et uute patareide positsiooni ei kavandatud endise Sääre patarei alustele, vaid valiti soine ala ligi kaks kilomeetrit loode pool, Kuura Talu heinamaal. Kohalik rahvas hakkaski rajatist esialgu Kuura patareiks nimetama.
Ette nähti ehitada maa-aluste teenindusruumidega tornpatareid, kus ühes tornis on kaks moderniseeritud 180-mm suurtükki laskekaugusega kuni 45 km. Niisuguseid betoonbunkritel pöörlevaid torne suudeti esialgu ehitada kaks. Kuna kasutati kõige uuemat, range sõjasaladusega piiratud tehnikat, siis evakueeriti 1940.aastal, kui ehitustööd võtsid suure ulatuse, ümbruskonnast 300 majapidamist koos elanikega. Inimeste oma kodudest väljaajamine algas 15.mail 1940 Eesti Vabariigi asjaomaste võimude korraldusel, alates president Konstantin Pätsi allkirjaga dekreetidest ja lõpetades maavanema ja kohaliku sõjaväeametniku täitevvõimuga. Kommunistliku ideoloogia järgimist ja sõjalist kindlustamist kapitalistliku maailma vastu teostati esialgu, kuni 1940. aasta augusti keskpaigani, Eesti isamaaliste kätega.
Uus patarei kandis numbrit 315 ja selle komandöriks määrati kapten Aleksandr Stebel, Sevastoopoli suurtükiväekooli kasvandik./.../Aja möödudes võib tõdeda, et patarei ehitustöö oli küll kangelaslik. Sõjalistest võtudest on vähem rääkida. Tehtud tööst tunnistust andvad betoonist maa-alused veega täidetud hiiglaslikud suurtükkide teenindusplokid on pealetükkivas võsas tänapäevani vaadeldavad. Ligi 30-meetrise läbimõõduga kuplikujuline komandopunkt ja kaugusmõõdiku veskivareks maskeeritud betoontorn aasuvad lausa Sääre-Jamaja tee ääres. Sinna saab isegi autobussiga ligi. Ümberringi varjabvaateid aga noor mets, mida 65 aastat tagasi polnud. Siis paistis üksikute heinamaal kasvavate puude vahelt Läänemeri läbi.
Suletud piirkonnas töötasid põhiliselt sõjaväe ehituspataljonid. Neid majutati Maantee külla, kuhu püstitati kasarmud, söökla, pesumaja-saun ja esmaabipunkt. Osa puidust kasarmuid, klubi ja haigla ehitati Hänga küla lähedale Lopsigu metsa. Patarei ehitustöödeks eraldati tolle aja kohta meeletu hulk raha - 20 miljonit rubla. Siinkohal tasub märkimist, et kõikide Saare- ja Hiiumaa kindlustuste ehituskulud aastatel 1940-41 kujunesid kokku pisut suuremaks kui Dnepri jõele rajatud hüdroelektrijaama ehituskulu.. Kaitseehitiste seinad ja laed tehti kuni 3,5 meetri paksusest raudbetoonist ning uksed soomusterasest. Varjenditele paigaldati vaatluseks 230-mm soomusterasest periskoobikuplid. Need pidid vastu pidama kuni kahetonnise lennukipommi otsetabamusele. Peale selle maksid ränka raha suurtükid, igasugused seadmed, torud ,kaablid, diiseljõujaamad, katlamaja, raadiomast, terastalad, Saksamaalt ostetud optilised kaugusmõõtjad jm.
Killustiku valmistamiseks osteti talumeestelt raudkive. Liiva valmistati ette Karuste külas, segusõlmed olis Sääre mõisa juures ja ehitusplatsil. Betoneerimiseks ja seadmete paigaldamiseks kasutati kraanasid DEMAG, mis toodi Sõrve Moskvast, kus need olid ette nähtud mahalõhutud kiriku asemele Nõukogude Palee ehitamiseks. Betoonivalu teostati "ühe soojaga", punkrite seintes ja lagedes ei tohtinud olla pragusid ega kuivi liitekohti. Komandopunkt, millele kulus 3800 kuupmeetrit betooni, valati nelja ööpäevaga. 12000 kuupmeetrit betooni neelanud suurtüki-kompleksid betoneeriti tempoga viis ööpäeva ühe bloki kohta. See mahutas lahingute ajal 55 meest, kelle kasutuses olid eluruummid ja eraldi ohvitseride toad, dusiruumid,söökla ja köök. Keskküte andis sooja ja diiselgeneraatorid tootsid elektrienergiat. Komandopunktis paiknes veel raadiojaam ja elektromehaaniline arvutusjaam, kuhu kaugusmõõtjalt sisendati vaatlusandmed laskenurkade väljaarvutamiseks. Selline arvuti, mis Eesti Vabariigis oli vaid statistikaametil, purustati enne sakslastele allaandmist, 1941. aasta oktoobris, suur haamriga, mis lebab veel praegugi roostetanud masinabvärgi peal. Et seda näha, tuleb vee all ujuda trepini, mis viib kõrgemal asuvasse kuiva raadioruumi. Kahtlust äratab fakt, et esimese lahingu ajal juulis 1941 juhti kapten Stebel tuld Sõrve tuletornist telefoni teel ja hiljem ehitati tulejuhtimiseks Sääre mõisa juurviljaaeda palkidest torn... Jätkub
... Kaheksa meetri kõrgusele tuuleveski kivikereks maskeeritud betoonist kaugjuhtimistornile ette nähtud 8 meetri pikkune optiline vaatlustoru jäi nähtavasti Saksamaalt Zeissi tehasest kätte saamata. Seda kinnitab ka proovilaskmiste pikaajalisus ja patarei suurtükkide tulega tegelikult hävitatud laevade vähesus. Nõukogudeaegses literatuuris märgiti kümnete suurte sõjalaevade vrakke pole Irbe väinast keegi leidnud ega ole ka Saksamaa nende kaotamist hiljem tunnistanud. Kirjas on ainult mõned kaotatud kaatrid ja abilaevad.
Patarei nimikangelane Aleksandr Stebel hukkus Saksa vangilaagris. Minuni on ühe endise sõjavangi kaudu kunagi jõudnud jutt sellest, et koos Stebeliga Sõrves vangi langenud, sõduriks maskeerunud poliittöötajad olid Lätis asuvas laagris korraldanud provokatsioonilise kakluse, mille käigus silmapaistev ohvitser tapeti. Ajendiks olevat olnud kartus, et endine komandör annab sakslastele välja NL kõige moodsamate rannakaitsesuurtükkide olulisemad saladused. Olgu siinkohal veel lisatud, et 315.patarei uputamine sakslaste tulekul merega ühendatud salapärase toru kaudu ei vasta tõele. Iide külas elava Rudolf Vipi isa käis 1941. aasta novembris patarei maaalustest punkritest jahu toomas ja siis olid seal kõik ruumid veel kuivad. Põhjavesi tungis neisse hiljem sisse ja nüüd on betoon all sedavõrd lagunenud, et hiidkaevusid ei jõua enam keegi tühjaks pumbata.
Suurtükitorud lasti enne taganemist lõhki. Pärast sõda varusid Kuressaare elektrijaama mehed patarei rajatistest kaablit, mida saadi peamiselt Maantee küla maal asunud põhielektrijaamast, mida ei olnud jõutud käiku lasta.
Sakslaset suurtükid seisid hiljem endiste tsaariaegsete patareialuste juures.
SÕRVE SÄÄRE OTSA LOOD
Koostanud Bruno Pao
Saaremaa Merekultuuri Seltsi Toimetised
Kuressaare 2004
Lühidalt on see tõlge Juri Melkonovi raamatust, mida Hr.Pao on kasutanud.
Viimati muutis sworbe, 04 Dets, 2006 12:48, muudetud 1 kord kokku.
Miks mitte!
Sõjaväehooned eramaal peaks olema ikkagi kohaliku omavalitsuse omand.
http://www.saarlane.ee/uudised/arhiiv/2000/04/25/293/
Ja see 300 majapidamise evakueerimine on vist küll pisut ülepaisutatud?
http://www.saarlane.ee/uudised/arhiiv/2000/04/25/293/
Ja see 300 majapidamise evakueerimine on vist küll pisut ülepaisutatud?
Kah sõrulane pooleldi ja olen ka tornis ning komandopunktis käinud kui need tühjaks tõmmati. Suur seieritega masin on meelde jäänud ja mäletan ka seda, et II korrus maa alla oli täiesti käidav julgematele (pikemad säärikud). Komandopunktis sai ronitud sinna soomustorni ja välja piilutud. Kui keegi viitsiks eest vedada, siis toetan kahel käel kompleksi tühjakspumpamist ja veekindlaks tegemist. Naabrimehe vanaisa oli labidaga kohal kui auke kaevati - mullahunnikud olevat paistnud üle metsade. Kaableid ja rauda veeti minema kui tornid veest tühjad olid, kuna kaablid sisaldasid kõvasti tina ja vaske. 180 mm mürske oli maa all torni ümber lademetes, õhutusavades 80 mm miine ja muud lõhkevat sodi. Ohtlikud on seal endised liftišahtid - suured augud täis rauakolu ja ilma piireteta.
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
Väidetavalt pole stebeli patarei kunagi pauku teinud. Seda rääkis minu vana vanaema, kes sealt mõni km eemal elas. Kohale ei olevat jõudnud kahuri lukud. Juhtimistorni periskoop (vabandust, kui asjal teine nimi) olevat aga kohale tulnud. Vanaisa olevat selle korpuse pärast sealt ära vedanud ja see on siiamaani alles. Iseasi, kas ka õige asi. Lähiajal proovin pilti teha. Patareis all on käinud mul isa, kui see kuivaks pumbati. Mingitest laipadest ei olevat seal juttugi olnud. All olid vaid ülisiledad seinad. Samas oli seda all lõhatud ja osades kohtades paistis sileda krhvi alt võrk. Põhjas pidavat olema ka soomusplaadi vms asja tükk, mis väljatõstes või lammutades? olevat sisse kukkunud.
Eelnev jutt ei pruugi muidugi tõsi olla, aga seda ma olen kuulnud.
Eelnev jutt ei pruugi muidugi tõsi olla, aga seda ma olen kuulnud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist