www.militaar.net

Viimast kirjatükki lugesin juba eile, aga kahjuks pean ka täna tunnistama, et korüfee viimane atakk minu kõhulihastele jääb millegipärast eelnevatele alla, kas on selle põhjuseks mitte väga eredad mälestused või loomingukriis, või veel hullem, me hakkame ära harjuma . Igatahes paluks ka mind tulevaste raamatuomanike nimekirja kanda varakult, neid ei pruugi piisavalt jätkuda.

Enda mälestused kroonus on kõhnavõitu sellest ajast, sest neid polnudki.
Aasta ja 1 kuu päevapealt oli teenitud, kui sain puhkusele. 20 detsember sõitsin väosast välja ja 5-s jaanuar olin seal tagasi. Sellesse vahemikku jäi kojujõudmine, jõulud(millest mina midagi ei pea), ning uus ärasaatmine vanemate poolt (mis oli esimesest paljuski intiimsem ja kohati mulle uskumatumgi, aga sellest võibolla uues teemas). Peale Tartus rongile kobimist hakkas vaikselt masendus võimust võtma, no ei tahtnud enam tagasi. Mis aga murega teha? Otse loomulikult see ära uputada, kõik "Vana Tallin" (mis omastarust sai ohvitseride jaoks kaasa võetud), sai põske pistetud. Tartus rongile minnes oli juba paar oma poissi ees, teel veel lisandus neid. Sõit läks jälle Saksamaale, piiriületus oli Valgevenes. Kangelaslinnast Brestist mäletan ainult mõnda räbaldunud müürijuppi ja mingid kahurimoodi asjad olid kah vist. Igatahes sai väeossa jõutud, kasarmus polnud peale prapori ja narjaadi kedagi. (Ärge küsige, kuidas Poola ja osa Saksamaast sai läbitud.) Kandsin siis praporile ette, see ja see puhkuselt tagasi, sõimas mind tõpraks ja tassis enda poole, näitas diivani ette ja käsutas magama. Õhtupoole peksis mind üles, vahtis natuke ilma midagi ütlemata, läks külmiku juurde, valas mingit krdima likööri pitsijagu, käskis ära juua ja siis jooksuga rooduka juurde ette kandma. (Isegi kusok, meil praporite hüüdnimi, võib olla inimene ). Roodukas aksepteeris minu ettekannet ja sellega oleks võinud kõik lõppeda. Peale öörahu vajus sisse meie vzvodukas, no ikka kapitaalselt segitõmmanuna. Tal oli see päev sündinud poeg, kandsin talle kah ette, et olen tagasi teenistuses ja tõin kaasa, mis ta palus. Selle peale ta kallistas mind kõige nelja jalaga ( ta oli ikka parajas ahviseisundis). Tema palve(mille ta esitas enne minu puhkusele sõitu) täitmine oli minu jaoks paras eneseületamine. Nimelt palus ta mul tuua Eestist(oli vist vöö või midagi taolist sünnitamisjärgselt naisele). Ma pidin ikka hulga aega hoogu võtma, enne kui palusin emal selline asi välja otsida (ise ma vist polekski apteeki läinud). Noh ega leitugi minu juurde väga vabalt tulnud, jupp aega võttis hoogu (siis seletas oma probleemi ära, teil sakslastel on selliseid asju saada). Tegelikult jääb arusaamatuks, miks nad ei võinud seda kohapealt osta, olime ju Saksamaal (keeleprobleem?). Igatahes ei kasutanud meie leitud kunagi sõna "sakslane" meie kohta sõimuna, pigem nagu millegi respekteerimiseks, ikka räägiti, teil Baltikumis on kõike saada, elate nagu välismaal.
Noh ja järgmine aastavahetus olin jälle kodus, olidki minu aastavahetused sõjaväes.

[quote="jackpuuk"]Viimast kirjatükki lugesin juba eile, aga kahjuks pean ka täna tunnistama, et korüfee viimane atakk minu kõhulihastele jääb millegipärast eelnevatele alla, kas on selle põhjuseks mitte väga eredad mälestused või loomingukriis, või veel hullem, me hakkame ära harjuma .

See märkus on küll õige, sest teoreetiliselt saaks ehk kirjutada 730 lugu, iga päeva kohta ühe (mina natuke vähem, sest tegin armeele pooleteise kuuga külma). Aga mida põrgut kirjutada? Nagu väeosa korrapidaja - vahetus möödas, minu korrapidamise ajal sündmusi ega vahejuhtumeid polnud:)
Teemad saavad peagi otsa, kubusse kahjuks ei sattunud, riiki pööramas ei käinud ja üldse - kõva betoonaed oli enamasti inimestest ja sündmuste keerisest eraldamas.
P.S Las see raamatumõte natuke settib:)

Ilmselt see et me neist va nääridest nii vähe mäletame on tingitud sellest et vene kroonus olid muud ,,tähtpäevad,, oluliselt tähtsamad. Sest olgem ausad, mida krdit muutis see aastanumbri vahetumine. Mitte muffigi. Meil igatahes kleebiti-riputati ka akende ette igasugu paprist väljanüstud helbenirakaid, tähekesi, lõunaks oli kotlet-kõige kõvem sõna mida pidupäeviti serveeriti, miski saianirakas ja paar väsind kommi ka ja.......küll sulle, lontrusele, teeni aga uuel aastal vanade saabastega edasi. Üleval tohtis vist kella üheni tolgendada ja hommikul lasti tunnikesejagu kauem väärtuslikku kodumaakaitsmise aega maha magada ja oligi jokk. Asoo, õhtuks vist pudel limonaadi ja mõned väsinud küpsised ka organiseeriti. Ja kasarmud olid täis torssis ohvitsere-iga roodu-patarei kohta üks õnnetu karjatama masuurikaid oli pandud ja sellega muidugi kodune mõnus viinalonks seapekiga pöördumatult tuli neil kahjumisse arvata.