Hambaravi sõjaväes

[Shiim]

Hambaid saab tagasi istutada küll. Väljakoksatud hammast ei tohi mingil juhul hoida kuivas. Samuti ei ole soovitatav kraanivees hoidmine. Kõige paremini sobivad hamba hoidmiseks külm värske piim, sülg ja füsioloogiline lahus.
Tegutseda tuleb võimalikult kiiresti!

[donnervetter]

Mul jälle meenutada vastupidine lugu.
Ees ootas minek vene kroonusse ja arvasin, et peaks enne hambad üle vaatama ja kui vaja, siis ka korda tegema. Sain tutvuse kaudu, Tõnismäel asuvasse, hambapolikliinikusse. Tegu oli veidike üle neljakümnese hambatohtriga. Pani paar plommi ja kuna üks hammastest oli surnud, siis puuris hamba tagaküljele augu ja sikutas juba surnud närvi välja. Hästi enam ei mäleta, aga pandi vist veel, kindluse mõttes, mürki ka. Nojah, proovi plomm peale ja paari päeva pärast pidin tagasi minema ning siis on kõik korras. Kuskil pooleteist päeva pärast tundsin, et hammas, see ilma närvita, hakkas imelikult tuikama ning öössel tekkis väljakannatamatu ja kirjeldamatu valu. Puurisin siis viimases hädas, süstla nõelaga selle prooviplommi eest ja imesin kogu kogunenud mäda välja ja loputasin viinaga üle - taevalik tunne. Muidugi läksin juba järgmine päev tagasi ja siis veel ja siis veel ... Läksingi kroonusse ilma plommita.
Olime tollase Leningradi lähedal metsas, Krasnaja Gorkas, kus hakkas see plommita kanal juba mentaalselt häirima ja sodi kogus ka. Panin kirja hambaarstile ja kauaoodatud hetk jõudiski kätte.
Tohter oli hallipäine vana daam, kes võiks olla pigem vanaema kui hambaarst, puur oli säärane igivana, peaaegu, et tuli nagu vokki tallata.
Aga plomm sai pandud ja alles kakskümmend aastat hiljem, tänapäevaselt moodsat kliinikut külastades, arvas hambaarst, et võiks selle plommi kaasaegsema panna, kui soovin, aga otsest vajadust ei ole.
Vot säärane lugu siis.

[vanahalb]

Meie sõjaväelinnakus pesitsesid kaks needust: hambad hakkasid alati valutama reede õhtul ja ravimeetodid olid minumeelest idamaiste juurtega. See tähendab, et enamasti tuli mõttejõuga hakkama saada. Isegi selliseid arhailisi, juba Hippokratese poolt mainitud instrumente nagu "peitel", "ora" , "konks" või "tangid" ei olnud töörahva võim meile eraldanud. Plaanimajandus, mis teha. Sellesama sõjaväe-plaanimajanduse poolt oli paika pandud, et hambaid peaks ravimas käima naabruses medsanbatis. Vastuvõtupäev oli vähemalt meie medprapporite jaoks Coca-Cola retsepti salastusastmega info.
Sisaldas viiteid täiskuuneljapäevadele, salajastele taevamärkidele ja hoiatusi, et kui täpselt äramääratud hetkel üle kabinetiukse ei astu ,kaovad valgetes kitlites tangidega mehed kolmekümneks aastaks igavikuuttu.
Igaljuhul ei olnud minul õnne oma hambaid sõjaväes mehhaaniliste vahenditega arstida.

Valikusse jäid psühholoogilised vahendid ja lisaks tuli appi võimas Nõukogude keemiatööstus mitmesuguste tableti ja ampulli kuju võtnud vastumürkidega.

Enne sõjaväge otsustasin hambad korda teha ja selle töö nime all puuriti kohalikus alevis augud suuremaks ja virutati mörti täis. Enam-vähem samuti nagu sügisel asfalti lapitakse - märga lompi ja labidaga. Analoogia oli seda täielikum, et 2-3 kuu pärast olid nii tänavad samamoodi auklikud ja endalgi tuli aeg hakata tinaubasid sülitama. Aga veel ei valutanud.

Hambavalu tekkeloost ja põhjustest sain algteadmisi teisel aastal kui üks asjassepühendatud isik - medprappor kes Eestisse kippus, korraldas lühikursuse hambaravist ja selle võimalustest välitingimustes. Loomulikult selles ulatuses kui talle prapporikoolis õpetati ja mõni kõrgestiharitud korüfee võib siinjuures mu senised arusaamad põrmustada.
Väidetavalt on üks korraliku hambavalu algpõhjus hambajuure piirkonnas olev põletik. Põletik tekitab kinnises ruumis rõhu ja see surub hambanärvile. Janärvi torkimine ükskõik millises vormis on juba inkvisitsiooni teema. Vastumeetmena tuleb hambakanalis olevat rõhku alandada või valu tekitav närv ära tappa. See on juba "delo tehniki" (puhttehniline küsimus). Võib ajutiselt külma veega n.ö palavikku alandada, kanali lahti puurida , hamba välja tõmmata või lihtsalt puruks lüüa, tablettidega närvi tümitada või mida iganes vastavalt fantaasiale ja meeleheite suurusele.

Mulle tuli meelde, et hambad ka suus on, esimese poolaasta lõpul kui kodune ahjusavi hambaaukudes juba murenenud oli. Esimese aasta meest keegi loomulikult medasanbatti viima ei hakanud - milleks, see pole ju surmatõbi. Kõigepealt sai siis testitud vaimujõudu. Kuskil 36 tundi - poolteist ööpäeva ei saanud silma kinni. See pole küll mingi näitaja, olen mitmesugustel põhjustel hiljemgi sellise numbrini jõudnud. 36-st edasi hakkab asi huvitavaks minema. Nii 50-ne kandis peaks inimene zombiks muutuma. Ma asja niikaugele ei lasknud. Istusin kaptjorka põrandale, panin sineli tagurpidi selga ja karahvini külma veega käeulatusse. Siis võtsin suu vett täis, valu kadus varsti ära ja hetkega tuli uni. Koos suigamisega vajus suu lahti, vesi valgus mööda sineliselga põrandale ja olidki silmad lahti, et karahvinist uus punnsuutäis võtta.
Roodukas käis korra saabaste lirtsudes vaatamas ja manitsemas, et tammeparketti veega leotada pole ikka hea mõte. Temal hammas ei valutanud, mis viga targutada.


Selline hambaravi võttis tohutult energiat ja nädal aega sai oldud pooluimas. Järgmisel korral murdsin poolvägisi santsasti sisse. Jälle oli hammas needuse seaduse kohaselt täpselt reede õhtul valutama hakanud ja kogu meditsiinipersonal kogus kodudes jõudu simulantidega võitlemiseks. Santsasti oli jäetud peremehitsema moldaavlane kelle põhiülesanne oli valvata, et esmaspäevaks ruume päris tühjaks ei tassitaks.
Ütlesin moldaavlasele teie aasta mehe õigusega, et midagi tuleb ette võtta, muidu ei vastuta ma enam oma tegude eest ja pataljonis hakkavad sündima võikad lood. Moldaavlasel polnud peale keemiarelva muud midagi pakkuda. Morfiinikappi minu tarbeks lahti ei tehtud, aga "novokaiini" nimega ampullil oli medvend nõus kaela maha lööma. Mainis ainult vabandavalt, et ta pole kunagi inimest süstinud, enne sõjaväge õppis veterinaariks ja hobusega on harjutanud. Sellises olukorras niisugustele pisiasjadele tähelepanu ei pöörata, seda enam, et süstimine sujus enamvähem. Ainult pool ampulli läks raisku.
Lahke hingega medvend andis süstla ja peotäie ampulle kaasa. Tema teooria järgi tuli põletik sündmuskohal maha suruda ja otse igemesse antibiootikumi süstida. Kui silme eest lausa mustaks võtab, siis mõned ampullid valuvaigisteid vahele ja küll tõvest jagu saab. Selle pärast polevat isegi mõtet santsasti tulla - vaata peeglisse ja ainult mulju süstalt. .
Sellest hambavalust sain tõesti niimoodi jagu, olgugi ,et käisin ringi nagu paadunud narkar , süstal ja ampullid taskus kõlisemas.

Ühte tõsihullu hambavalu mäletan ka uudismaa päevilt ja seal sai tablettide otsa kukutud. Apteegis müüdavad käsimüügiravimid olid vähemalt minu meelest üsna ohutud asjad. Kasahstanis oli kaubandusvõrku paisatud Nõukogude analgiini analoog päikeselisest Bulgaariast - bentalgiin. Võtsin kohe mitu pakki - tea millal jälle apteeki saab - ja sõin ühe kuuest tabletist koosneva lehe kohe ära. Päris hea uni tuli, aga ärgates oli ümberringi suur hall. Nagu Londoni udu milles inimesed nagu muuseas Thamesi sulpsatavad või eestimaine karjase pastoraal.
Kiire vehklemine tõi selgust, et hoolitsevad käed olid juba valge lina peale laotatud ja sellest siis säherdune värvidemäng.
Kombati autojuht ja kokk, mõlemad eestlased , olid vaadanud, et lebab täies mundris koiku peal, tühjakssõõdud tabletikarp kõrval. Ju ta siis surnud on. Et väga silma ei riivaks ja kaardimängu ei segaks, oleks hea mingi palakas ülle visata. Et maa peale natukenegi õiglust tuua, ärkas kokk pärast seda öösel kaks korda valge lina all ja sai ta mälestuseks isegi küünalt põletatud.

Selliseid keemairünnakuid pole hea järgi teha, vähemalt mitte enne kui oma organismis kindel ollakse. Mõni joob pärast rasvast lõunasööki seedimise parandamiseks suitsevat soolhapet, teisel jälle paneb isegi piparmündikomm südame puperdama. Sügavalt individuaalne värk.

Tabletimajanduses peituvate ohtudega olid kursis mõned "otšen serjožnõje parni" (tõsised vennad) kes ei oodanud looduselt armuande vaid ravisid oma valutavaid hambaid elektrivooluga. Mina seda ei proovinud, aga ükskord assisteerisin.
See oli arvatavasti komsomoli löökehitustelt - uudismaade hõlvamise ja Magnitogorski rajamise aegadest pärit elutarkus, mida isalt pojale pärandati.
Klassikalisel viisil käis asi nii, et traktori käivitusmootori küünlajuhe suruti valutavale hambale ja anti vänta.
Pidavat aitama, aga tulemust on raske ennustada. Elektrilöök võib hambanärvi tuimaks teha või sootuks ära tappa. Teise äärmusena võib hõbeplommiga hammas koos lõualuuga tükkideks lennata. Hea elektrijuhtivus ja erinevad soojuspaisumised peaks sellist välguefekti põhjustama. Aga erilist vahet pole, hambavalu läheb nii või teisiti meelest.

Autobatis oli traktoritega kitsas käes, aga küünlasädeme saab ka auto käest. Assistenti oli selleks vaja, et keegi peaks pärast palve mahalugemist süütevõtit keerama. Meil testis kommunismiehitajate hambaravi üks Moskva lähedalt, Lipetskist pärit venelane. Küünlajuhet tavaline inimene hea meelega kätte ei võtaks ja selle juhtme lahtisele haavale vajutamine kipub Tšiili hunta piinamisvõtteid meenutama. . Hammast hakkaks niimoodi ravima ainult see kellel taganeda pole enam kuhugi, sest selja taga on Moskva. Nagu näiteks Lipetski võitlejad.

Vana tegi natuke ettevalmistusi, sest küllaltki kõrgele tuli ronida - bensiinimootoriga Urali poritiivale kõhuli. Pani vatijope selga, et oleks pehmem kukkuda ja igaks juhuks ka kiivri pähe. Siis tuli käsklus "ot vinta - zavodi" ja kirsasaapad lendasid ühele poole ning raudkiiver veeres kõlinal mööda garaazi põrandat teise seina.
Vana ise tõusis särava näoga . Parem hakkas, valu andis järele!!! Raputas tükk aega kätt ja vaata, et hakkab isanime pidi kutsuma. Võib-olla oli lihtsalt psüühiline šokk. Valu annab siis ka järele kui parasjagu hambaarsti ukse taha jõuda. Aga teist korda ta igatahes enam ei proovinud.

[jackpuuk]

Vanahalva muhe meenutus tõi meelde ühe hambaravi juhtumi minu kroonuajast. Vot ei mäleta, oli tegu usbeki või kasahhiga, kroonus oli ta olnud alla poole aasta, kõnnib ringi lõust viltu peas, ühte pilusilma on näha, teist mitte eriti. Kõnnib ja soiub "zub bolit-zub bolit" (sellise neile omase kigiseva hääle ja ummamuudu hääldusega. Meie siis, et ära unda kõrva ääres, mine tohtri manu (see oli väeosas täitsa olemas ja ei teinud oma tööd mitte kõige julmemate meetoditega), mis sel mehikesel arstide vastu oli, aga pigem oli ta nõus edasi kannatama. Meie kannatus hakkas aga juba katkema, kaua sa jõuad kuulata kui see nagu kaevuvinn kääksub kõrva ääres "zub bolit ja zub bolit". Tuli siis sama teema meelde, kõrgepinge juhe hambaauku, see teeb närviga 1-0, sellega oli ta imekombel nõus. Paar poissi igaks juhuks assisteerisid teda, et ta viimasel hetkel pargi avarustesse ei lenduks. Kuna hetkel käisid pargis mingid uute hoonete ehitustööd, siis sattus meie hambaarsti tooliks Joss, kitsavaateväljalisele poisile juhe lõugu vahele ja starterit.
Ohh taevast ja põrgut, keegi ei tulnud selle peale, et Jossil kahe pütaga käivitusmootor ja et see raisk võib ka ühe püta peal käima karata. Elus tuli jooksis tal hammaste vahel, ime et üldse mõni klahv suhu alles jäi, vähemalt mingiks sekundite hulgaks muutusid tal silmad valge inimese silmade suuruseks, siis kadus ta pargi hoonete vahele nagu Vanapagan, kelle silmnägemist sula tinaga raviti.
Lugu lõppes õnnelikult, hambavalu oli läinud ja ka seltsimehele süstitud tunduv kogus aukartust tehnika vastu, igatahes hiljem nägin teda Jossist möödumas aupaklikkus kauguses, vähim distants oli vast meetrit viisteist.

[ooblää]

kroonus hambaarstiga kokku ei puutunud.Kuid peale kroonut sai käidud Suurpeal ,mereväe santsastis hambaid ravimas.Kuna seal oli arst kes andis paljudele hambamurdjatele silmad ette.Ja ka med. tehnika oli seal viimse peal.Võrreldes selleaja haiglates kasutusel olevaga.Suurpea kirusgid ja muud kondiväänajad andsid oma teadmiste ja oskuste poolest silmad ette kugu Tallinna arstidele.Oli ka vene kroonus häid spetsialiste.

[ooblää]

oli ka omapäraseid kirurge.Meil jahisektsioonis oli ka venesöjaväelesi.Tol ajal oli see lihtsalt möödapääsmatu nähe.Kord oli vaja põdral sisikond välja lasta ja nahk võtta.Tahtsime panna üht sõjaväe kirurgi seda tööd tegema panna.Vastuseks tuli,et tema ei saa.Küsisime,et miks?Inimesi tükeldad küll.Ütles ,et inimene on teine asi,aga looma tema ei ole suuteline puutuma.Oli ka selliseid spetsialiste.

[Tapper]

vanahalb 10 punkti.
Annet on teemat jagub
RAAMATUT

[Radist86]

Lugesin neid mälestusi ja üritasin mitte väga valjusti ja totakalt hirnuda. Meenus ka üks karm kogemus hambavaluga.
Enne kroonut olid hambad korda tehtud aga esimese poole aastaga kukkusid kõik plommid kolinal välja, millest osa pärit kusagilt algkooli algusest. Esialgu polnud eriti häda midagi, kui mitte arvestada, et peale iga söögikorda pidi hambaaukudest toidutagavara välja koukima ja vahel mõni natuke tuikas.
Olles peaaegu 1,5 aastat teeninud, hakkas sünnipäevakingiks õhtul üks hambavare ropult valutama. Kuna mediteerimine ei aidanud, siis leidsin põhjaliku otsimise järel mingit valuvaigistit, vist analgiini. Panin esimese laksu ära ja jäin ootama - ei midagi, tundus hoopis hullemaks minevat. Katse kaks - ikka ei midagi. Nii sai umbes 5 tabletti paari tunniga lipsu taha pandud - rohkem lihtsalt polnud. Siis hakkas mõjuma: pea oli nagu vatti täis, külm higi hakkas jooksma ja jalad ei tahtnud enam kanda. Roomasin kuidagi koikusse ja hakkasin näppudel südametukseid lugema. Pulsikiirust ei hakka pakkuma aga südamelöökide vahe oli nii suur, et andis ikka oodata, kas tuleb veel või ei. Huh, tuli ära järgmine põks - järelikult ei pea veel Peetruse värava taha prõmmima minema.
Kõrvaltoas tähistasid võitluskaaslased minu sünnipäeva ja käisid aegajalt uurimas, kas mul hing veel sees. Mina vedelesin seltskonnast irdunult voodil, korisesin vaikselt ja tegelesin näppudel arvutamisega.
Kõige masendavam oli see, et hambavalu eriti ei vähenenud. Lõpuks murdis uni maha. Järgmisel päeval nägin pisut hamstri moodi välja - põsk punnis ja üks silm poolenisti kinni. See tegi kõigile palju nalja. Viinakompresside ja muude rahvalike vahenditega sai lõpuks mäda välja lastud ning paari päeva pärast olin üpris inimese nägu.
Sain oma õppetunni kätte - tablette tuleb ikka möistusega vötta, mitte mönuga.
Oli see nüüd tablettide üledoosi mõju või mis aga peale seda on mul hambad väga harva valutanud ja häda korral on rummist - küüslaugust abi saanud. See neetud tüügas kükitas mul pea 20 aastat suus ( ). Paar aastat tagasi lasin välja tõmmata, kui juba selleks tööks läks ja tohter kogemata tuimestuse süstlaga keelde torkas, nii et pidin paar tundi pudikeeles rääkima ja eriti vastu ei saanud vaielda.

[polzunov]

Hambaarst sattus meie pataljoni üliharva.Ja kui tuli,oli tal tööd palju,olgugi et köik püüdsid selle virtuoosi juurde sattumist igati vältida.Kord sattusid mul kokku hambavalu,arsti olemasolu ja eriti tüütu poliitöppus-nii et ravile! Vend vaatas korra mulle suhu ja haaras kohe tangide järele väites,et ühe tatise hamba pärast pole tuimestust vaja.Väljatömbamisest ma keeldusin otsustavalt ja peale pikka sönasöda nöustus ta plommi panema.Tömbas puuriga kaks ringi ümber augu serva ja pörutas plommi sisse-minut tööd ja köik.Hambavalu kestis edasi,hammas lagunes poole aastaga sootumaks-ainult plomm oli ehtne kosmosetehnoloogia,seisis teine juure sees üksinda püsti veel aastaid.Tuimestuseks(ja ka muuks süstimiseks) kasutati meil suruöhupüstolit,mida olen näinud ka mujal tarvitusel,aga vaid loomalautades.Kord viskas roodukal üle üks hambavalu kurtev usbekk,kes selle taha varjudes muudkui viilis teenistusest.No ja hambaid oli tal ka üle ühe ja hirmsalt lagunenud tüükad.Mees viidi vägisi arstile.Poole tunni pärast tuli tagasi,vaikne ja näost valge.Me siis küsima,et kak zubõ?Usbekk tasakesi verise vati vahelt:neetu zubõ.

[KT]

valus teema. nii otseses kui kaudses mõttes.

kroonu minnes olid mul perfektsed hambad. nii ideaalses korras, et värbamis-eelse medkomisjoni tohter imestusega küsis - kas sa poiss üldse elus hambaarsti juures oled käinud?

paraku tegi merevägi minu hammaste kallal umbes sama kurja töö nagu mõne Tšernobõlis käinud mehe sugu- ja muidu eluvõimega.

ühest küljest võib kindlasti süüdistada mitut aastat raudkarbi sees istumist. kuid otseselt hulluks läks lugu peale seda, kui asjaolude kokkulangemisel sai nädalate kaupa ainult konservide peal istutud. käiku läks laeva nn NZ ehk siis puutumatu tagavara. kõik oli konserv, isegi leib ja kartul. ning ainult Allahhi ja Issandjummala ühine lapselaps teab, kaua need asjad laevasügavuses oma tundi oodanud olid.

oli nüüd põhjuseks see, teine või hoopis imperialismi vandenõu, hakkasid mu seni suurepäraselt toiminud kihvad üksteise järel otsi andma.

laev oli meil piisavalt suur, et omada ka hambaarsti kabinetti ning selle sees vahetuvaid erineva taseme ja välimusega tohtri õilsat nime kandvaid inimkatsetele keskenduvaid vaimuhiiglasi. tolle kitsukese kabineti seest kostnud mitmekeelseid palveid, appihüüdeid ja vandesõnu kokku pannes võiks saada kõigi aegade värvikaima suulise rahvapärimuse kogumiku. kuid mitte sellest pole jutt, vaid hindamatust minust.

kahetsusväärse sagedusega hakkasin ma istuma tolles ebamugavas toolis ning hambaid mu suust langes kui sügisesi lehti. ükski plomm ei püsinud, puurimise tulemuseks oli vaid suurenev auk. ka pärast maalesaamist käisin ühtelugu tohtri manu, kuni üks lähedalseisev valgekitlimees vaatas röntgenpilti ja tõdes - mees, su hambanärvid on surnud. kõik. nagu hamstrid lemmiklooma kalmistul.

nii ongi minust saanud kangelasliku nõukogude mereväe ja selle inimsõbraliku elukvaliteedi märter. üsna hambutu naeratusega. ent siiski üle keskmise optimstlik

[willy01]

[quote="Sollmann"]Et minu väeosas hamba- ja igasugune muu ravi sisuliselt puudus, aeti kõik asjad ära kõrvalasuvas 'asula tüüpi linnakeses'.
Tšurkadest poovarite kokkuvaaritatud hernesupid, + kõikvõimalike organismile vajalike ainete puudus, tõid nii mõnelegi kaasteenijale tänu suppides-pudrudes ringiekslenud kivikestele tõsise häda kaela/suhu.
Minul murdusid mitte kõige kvaliteetsema söögi tagjrjel hambad vähemalt 3-l korral.
Mingil põhjusel sattusin iga kord linnapolikliinikus käies ühe ja sama h-arsti juurde, kelleks osutus, nagu vahetult enne dmb-d selgus, linna 1 suuremaid hirme - dr Surovtseva .
Oli sihuke toekam mammi, elevantkäte ja-jalgadega, pudelipõhjadega hiigelprillid ninal.
Ei tea, kas asi oli tema kohmakuses, vaegnägemises v ajast-arust tehnikas, aga valu tegi ta igatahes põrgumoodi, tänu millele on ta nimi siiani ajusse sisse söövitatud.
Ühel korral juhtus 1 suur hammas murduma aga nii, et pealtpoolt pudenes kõik ise välja, altpoolt, st juured, jäi aga kogu komplekt tervenisti sisse.
Et senikogetu põhjal võis tulevases raviprotseduuris eeldada uusi hiidkannatusi, sai h-kirurgi juurde mindud pärast mitmeid magamata öid ning värisevi käte ja jalgadega.
Kirurgiks osutus aga ca 50.a-ne sõjaväeohvitser, kes suhtus soldatisse, ime küll, nagu tõeline džentelmen ja hambajuured eemaldas nii et valu ei tundnud mitte hetkekski.... [/quote]



Oli see Kaliningradis?
Käisin ka hammast välja tõmbamas. Turske mutt oli, verine kittel seljas. Arvasin, et olen gestaapo piinamiskambrisse sattunud. Tagapoolne hammas oli, raks! tõmbas välja!

[Aspelund]

Üks tuttav juhtus rääkima, et neil oli kroonus hambaravi ühes samas majas kubuga. Mis tähendas seda, et maja oli tuntavalt negatiivsusest läbi ilmunud.

A.