www.militaar.net

Isa on rääkinud ehituspatist, et seal küll mingit dedovtšinat ei olnud. Laoti aga müüri, valati betooni ja kui mõni ülemus rivilaulu või marssimist nõudis, lükati käed küünarnukini taskusse ja küsiti vastu, et tševoo? Kuna plaani oli vaja täita, et hakanud ohvitserid meestega tüli otsima ja lasid neil tsivilistide moodi elada. Pealegi olid ohvitserid ka sellised, et tavalistesse väeosadesse enam ei kõlvanud ja dispati jaoks olid veel liiga head.

Rahvast oli mitut sorti. Baltlased, lääne-ukrainlased, moldaavlased jt. värsked Vene riigi alamad olid poliitilisel põhjusel ehituspatis ja nendega mingit muret ei olnud. Venelased ja muud staažikad sovjetid olid aga kriminaalsetel või tervislikel põhjustel sinna saadetud. Omaette klassi moodustasid "tsutsmekkid". Elektripirni püüdisd puhudes ära kustutada... aga kõigil oli arbuusimüümisega teenitud raha eest ABC- kategooria load ning keskkooli diplom!

Ühe alatu ja vägivaldse teo tunnistas isa üles küll. Nimelt oli neil objektil tervislik komme peale lõunasööki pisut leiba luusse lasta. Siis kui teised magasid, lasi tema oma ülemuse saapad montaažipüstoliga põranda külge. Ärkas siis brigadir üles, astus kirsadesse ja... käis ninali maha.

Ärasaatmisega kaasnevaid traditsioone ei olnud. Hommikusel rivistusel öeldi samal päeval lahkujate nimed ja oligi kõik.

Meie väeosas oli tshurkasid vähe, sest pioneeriväed, palju igasugust tehnikat ja sinna neid lambakoinijaid eriti ei võetud. Mõned ikka olid aga need olid haritud poisid, mitte barannide eest ostetud paberitega, ja kui neid on vähe siis pole viga. Aga üks kord komandeeriti pooleteiseks kuuks meie juurde 50 armeenlasest tankisti. No oli tõpra kari üks kuradima kähmlus käis nendega kogu aeg. Aga ükskord kui mõõt täis oli, sest nad kambaga ühtelugu tungisud kallale üksikutele või siis väikestele meie gruppidele. Võtsime oma prizõvi poisid kokku ja läksime 18 mehega ja peksime nende kamba nii segi, et uksest ja aknast nad raisad hästi välja ei mahtunud.

Igal hommikul oli roodu ühel mehel (enamasti madalamas staatuses) tõsine mure! Peale rivistust ei tahtnud auto kuidagi käima minna ja peale lühikest uurimist selgus, et masinal polnudki üldse mootorit! See oli justkui õhku haihtunud! Jama missugune krt! Tribunali ähvardusega kästi järgmiseks hommikuks asi lahendada. Alati sai probleem lahendatud kah, kuid järgmisel hommikul laiutas juba teine mees oma auto kõrval käsi ja katsus leida mõistlikku vabandust mootori puudumise kohta!
Nii et kogu rood oli alati ühe mootoriga miinuses

See küll pigem memuaaride valdkonda kuuluv asi, kuid väga analoogiline eelmise looga.
Meil nimelt käis iga erinev rood vastavalt graafikule üle kogu polgu vahtkonnas. Ja vastavalt siis sellele, kelle vahtkond parajasti töös oli, jäi teise roodu 1 masin (ZIL) ilma suruõhusüsteemi kolmikuta. Väeosa autodel oli nimelt 1 selline puudu. Seega oli puhas juhuse küsimus, kelle masin just järjekordse häire korral paigale jäi.
Mis aga lausa mootori ühe ööga ümberpaigutusse puutub, ja pealegi veel vahtkonna olemasolul, siis see tundub mulle küll teataval määral utoopiline. Võib-olla oli kah siiski tegu mingi väiksema detailiga, mis analoogiliselt minu loos tooduga mööda väeosa ringi käis?
(tegu võib ju olla sellise veteranijutuga, kus iga aastaga juttudes vaenlase arvukus j.m.s. kasvas jne.)

Dispatis olid lihtsad reeglid - iga uustulnuk sai kõigepealt
kaptjorkas propiska.

Pärast tuli asi läbi seedida ja oma koht leida selles ühiskonnas.

Levinuimaid lahkarvamuste lahendamise viise oli taburetiga lagipähe virutamine-meil olid head rsked taburetid 50nendatest.