www.militaar.net

Kruuda kirjutas:

propatria kirjutas:Osales oma tehnikaga rahumeelsete külade hävitamises ja tsiviilisikute tapmises, samuti tegelikus võitluses vabadusvõitlejatega, isegi paar välismaalast saatis kuulipidujast teise ilma...

Kuidagi hinge jäi see ütlus… pole vast vaja hakata kohut mõistma mis ja kuidas oli.

Vabandan, kui keegi ennast puudutanuna tundis.
Ei ole loomulikult siin mõtet kohut mõista - okupatsioon on okupatsioon ja vabadusvõitlus alati austust väärinud.

...

Kruuda kirjutas: Eesti armeest muidugi keegi midagi mälestuseks võtnud pole…

Nimetame asja õige nimega: VARGUS.

Olgu sellist tegevust nimetatud asjaosaliste kõnepruugis kas "laenamine", "pätsamine", "mälestuseks võtmine", "pihta panemine" ... - enamasti on tegu vargusega.

Kroonuvarandust on läbi ajaloo varastatud.
Pole erand ka praeguse EV sõjavägi.

Omanikku vahetavad nii kaaslaste isiklikud asjad, kui ka kõikvõimalik kroonuvarustus: mundrid, rakmed, kiivrid, miiniotsijad, autokütus, laskemoon... jne.

Viimastel aastatel on ohtlikumat laadi "suveniiride" hankimine muutunud oluliselt raskemaks, sest tundub, et kord on rohkem majas kui kümmekond aastat tagasi...

Aga vaevalt siin keegi hakkab uhkustama, et ta tuli sõjaväest koju ja võttis "mälestuseks" kaasa on kaasteenija mobiiltelefoni või siis mingi rohelist värvi junni, mis pidavat lõhkeaine olema...

ProPatria

"suveniiridest" niipalju, et kui teenisin aega Vilniuses Ringkonna auto-traktori juppide baasis, siis oli meil "hobi" koguda masinate süütevõtmeid, näit. GAZ ja ZIL, tehasest tulid süütelukud kolme võtmega baasist lahkusid enamus ühega. Võtmetele oli kolmekohaline number peale löödud ja nende numbrite järgi koguti ja vahetati üksteisega, et ikka suuremat komplekti dembliks kokku saada. Minul oli näiteks territooriumil vanas keldris oma pundi jaoks peidik ja sinna nad jäidki, sest lahkumine tuli ootamatult.
Kui viis aastat hiljem uuesti Vilniusse teenima sattusin, siis aeti ükskord mingit keemialadu koristama, korrastama ja inventuuri tegema. Siis leidsime laonurgast kastid 1944 aastal toodetud keemiakaitse ülikondadega. Need olid sellised ühes tükis kurtka ja püksid, kalameestele ei sobinud, sest saapad olid eraldi. Prapor mõtles tükk aega, uuris tähtsaid papreid ja tuli järeldusele, et see kraam "na*** otsjuda". Prügimäele, aga ülikonnad olid alles talgi sees, siis ühe tõin sealt koju. Praeguseks pole teda enam alles, kulus ära, hea masinaid pesta ja hea vihmaga tsikliga sõita jne. Ja ausalt rohkem pole vajadust tundnud mingite "suveniiride" järgi.

Kojuminek toimus paraadvormis, muu nänni andsid aga vapralt tagasi. Enne ärasõitu kontrolliti kottide/diplomaatide sisu üle. Rahakotis viimane palk- 13.80 ja "Ustinovi kümnekas". Mälestuseks ei lubatud jätta isegi rihma või pilotkat. Kuna Eesti oli lähedal, ei võtnud kaasa isegi hambaharja... Lahkusin diplomaatkohvriga, milles oli pakk Kazbekki ja tund enne ärasõitu saadud tänukiri. Tagantjärele mõeldes, ega polekski midagi asjalikku võtta. Lihtsalt polnud. Kamraadid, kes endale DMB albumid tegid või "imevorme" õmblesid, lasid need varakult läbi tuttavate tsivilistidest autojuhtide toimetada Varssavi raudteejaama automaatpagasihoidlasse.

meil küll keegi mingit ülevaatust ei toimetanud,kõigil oli sust pajebat,ohvitserid vaaatasid sinust läbi sest nende jaoks polnud sind enam olemas

vii ära mida tahad

Ja mitte tavalist, vaid eriti kavalat ülevaatust. Pärast hommikusööki toimus paraadplatsil pidulik rivistus, anti kätte viimased märgid-tänukirjad. Orkester lasi viimast korda "Slavjankat". Pärast seda kamandati kõik kasarmusse, kus zampoliit luges viimast korda sõnad peale. Siis paluti oma kohvrid-kotid ette näidata. Asjad ülevaadatud, oli bussidele minek, iga bussiga sõitis Piiterisse kaasa ohvitser, seega polnud võimalik teha peatusi ja midagi kaasa tarida. Alles raudteejaamas olime täiesti vabad mehed...

minul käis asi nii et hommikupoole tegelesid allkirkade kogumisega ohvitseridelt,pidid automaati nühkima (no ega teda ei puhastanud ikkagi sest asi oli pm tutikas ja temast polnud ühtegi paugu tulistatud,ainult õppustel ja komandeerigutes oli kaasas),ära anda gaasimask ja ozk ning õhtupoole tegeleda raha kättesaamisega brigaadi staabist

pm asi oli kella 19 valmis,kell 22 läks Sovetskist buss Pärnusse,

keegi sinu vastu enam huvi ei tundnud

legaalsed asjad olid portfellis,erariided seljas

kell 21 aidaa üle soboori ja nahhui see sovetskaja armija

ei mingit pidulikkust ,riviga minema marssimist jne.

ainult hing hõiskas ja suur vabanemise tunne oli küll kui sealt durdomist

minema pääsesid

kroonuriietest jäid selga ainult maika ja trussikud

polnud tükk aega mitte mingit tahtmist kroonu riideid näha ja veel vähem

selga panna

aga tean tüüpe väeosast kes peale seda kui uvolilsa siis tuiasid kõrtsides pikalt,pärast tulid isegi väeossse tagasi (sealt peksti nad muidugi välja sest grazdanskoje litso ei tohtinud ju ometi viibida ülisalajases raketidivisjonis)

Ise tõin Eesti Kaitseväest laomammi loal pagunid ja väeosa embleemi. Isa aga rääkis, et üks tema teenistuskaaslane kuulsusrikkast punaarmeest võttis koju kaasa püstoli. Oli töökojas relvade parandaja ning kuna kõik vajalikud tööriistad ja materjal olid käepärast, tegi ise püstoli valmis. Aga ei osanud suud pidada, kelkis ja näitas igale soovijale oma originaalset mudelit. Kodus aga sai miilitsast südamliku kirja, kus paluti ebaseaduslik relv ära anda.

Remondipataljonis, relvastuse remondi roodus olid küll laskurrelvade kõik jupid olemas peale baasdetailide - raami või lukukoja ja püstoli kelgu. Seega püstolit kokku panna polnud võimalik. Samas näiteks binokleid pandi küll varuosadest kokku.

Ega ta pannudki varuosadest kokku. Ise mõtles mudeli välja, treis-freesis-viilis osad valmis ja pani kokku. Olevat moonaks sportpüssi padruneid kasutanud ning üldse pigem daamipüstoli moodi välja näinud.