Meie poisid Helmandis

[kaur3]

Laaneots käis Afganistanis ja mainis muu hulgas järgmist.

"Olukord on küll tõsine, aga mitte selline, et Taliban on sõda võitmas, mis kindlasti on täiesti vale. Vastupidi, Taliban on läinud üle niinimetatud miinisõjale. See näitab tema nõrkust, et ta ei ole enam võimeline relvaga käes sõda ja lahinguid võitma," rääkis Laaneots.

http://www.uudised.err.ee/index.php?06179553

IED rünnakute kasvu kinnitab ka see artikkel.

Makeshift bomb attacks in Afghanistan killed three times as many coalition troops in the first two months of 2009 compared with the same period last year. The increase points to a strengthening insurgency and potentially more violence as warmer weather arrives along with intensified fighting.

http://www.usatoday.com/news/military/2 ... -IED_N.htm

Mind häirib Laaneotsa kasutatud sõna "nõrkus". Samasuguse nõrkuse pookis oma raamatus Iraagi vastaspoolele külge ka Kunnas, kui ta kirjutas, et sissid on lahjad, sest ei suuda koos miinipildujatega varitsust teha ja nad hävitatakse sellise taktika puhul kohe ära. Sissisõjas (ja ka muus sõjas ning arvamuste vahetamise puhul üldiselt) on nõrk see, kes kes lahkub esimesena. Loll on see, kes ei suuda õppida oma vigadest.

Ei tasu ära unustada ka seda põhimõtet.

The same insurgent movement may be in different phases in different regions of a country. Insurgencies can also revert to an earlier phase when under pressure. Indeed, this is the key strength of a phased approach, which provides fallback positions for the insurgents when threatened. They then resume development when favorable conditions return. While the traditional Maoist phases may not provide a complete template for understanding contemporary insurgencies, they do explain a shifting mosaic of activities that are usually present in some form.

http://www.fas.org/irp/doddir/army/fm3-24fd.pdf

[kümmekrooni]

mis tehakse eesti soomukitega kui on saand haavata või midagi viga?
tuuakse eestisse tagasi ?

[man21]

Kindral Laaneots käis Helmandis ja kuulis meie poiste kohta kiitvaid hinnanguid kõrgelt briti ohvitserilt.

http://www.epl.ee/artikkel/479398

[man21]

Ja veel jätkuks samal teemal.

http://eesti.info/uudised/uudis.php?uud ... uid=643263

[Põder]

"Haavata" saanud soomukeid üritatakse kohapeal remontida niipalju kui võimalik. Esimesed masinad mis IED-de ja miinide otsa sõitsid liiguvad ka täna ringi. Kannatada saanud sillad vahetati ära ja kogulugu. Täiesti läbi olevate masinate kohta hetkel ei oska öelda. Kui kere on auklik ja 100% kindlalt enam teist pauku välja ei kannata siis tõenäoliselt kannibaliseeritakse ära ja jääb seisma. Võibolla kunagi tuuakse ka Eestisse tagasi.

[kaur3]

Kindral Laaneots on sattunud oma Afganistanis peetud sõnavõtuga ka täna ühe Venemaa suurima päevalehe esikaanele.

Коллапс возмездия
Размышление о мудрости командующего силами обороны Эстонии Антса Лаанеотса
2009-10-06

http://www.ng.ru/titus/2009-10-06/1_filantropia.html

[B2 Spirit]

Keegi maakeelse lühikokkuvõtte viitsiks teha?

[Lemet]

Sa ep teagi siis veel, et oled loll tšuhna ja sinu eesseisjad ajavad jaburat mula, mille üle iga õige venelane vaid ironiseerida saab, kuna enamat see ei vääri?

"...Ütlen liialdamata, et veel eile ei teadnud, et oma iseseisvuse võlgneb Eesti Afganistaanile. Olin pimestatult laimavate valede küüsis, kuni EKV juht Ants Laaneots avas mu silmad. Eesti on siiani Afganistanile tänulik, et see aitas NSVL viia kollapsini, tänu millele Eesti omandas iseseisvuse.
Selline on tõde, millega pole võimalik vaielda. Aga siiski tundub mulle, et tegelikult pole EKV ülema sõnades piisavalt ajaloolist haaret. Ma oletan, et terve Venemaa ajalugu on vahetpidamatu kollaps ning esmajoones võlgneb Eesti oma iseseisvuse hasaaridele. Just nimelt! Kui Kiievi Venemaa rippus ähvardava mõõgana väikese, kuid vabadustarmastava Eesti kohal, olid just hasaarid need, kes astusid orjastajate vastu. Ning arad russitšid- kollapseerujad taganesid vaprate hasaaride-kollapseerijate sunnil. Sellest hetkest võttis Kiievi-Vene kollaps pöördumatu ja pideva iseloomu. Tõsi küll, hasaarid kadusid kuhugi, aga Ants Laaneots on lihtsalt kohustatud sõbraliku visiidi käigus külastama Hasaaria pealinna Itili ning Venemaa juhtkonnal tuleb talle tagada kõik võimalused ja varustus Kaspia põhja sukeldumiseks.
Pärast hasaaride kadumist jätkasid nende tööd teised progressiivsed rahvad-kollapseerijad, petšeneegid ja polovetsid. Kui kahju, et nad ei jõudnud Balti mere kallasteni, - kui palju tarku suuniseid oleksid nad eesti rahvale andnud. Paraku kõdunesid ka nemad ning nende asemele tulid mongoli-tatari hõimud. Lugedes nende kangelastegudest, Vladimiri, Suzdali, Moskva ja teiste vene linnade põletamisest, ei suuda ma hoiduda pisaratest, nutan rõõmust ja löön rusikaga vastu lauda- nii ongi neile, rõhujatele, vaja! Paras neile! Säh teile vaba Eesti eest!!
Sellal aga saabusid Eestisse rahuarmastavad külalised- taanlased, rootsud ja Mõõgavendade ordu. Need härrased ei rõhunud ega kitsendanud kuidagi vabadustarmastavate eestlaste õigusi. Ei, ei ja veelkord ei!! Nad rajasid Eestis kodanikuühiskonna alused, õigusriigi ning demokraatlikud institutsioonid.
Olid ka teised kollapseerijad, poolakad vale-Dimitriga, türklased janitšaridega, prantslased imperaatoriga. Ja loomulikult ka ukrainlased kes koos krimmi tatarlastega katsid end kustumatu kuulsusega Konotopi juures. Siiski sattus Eesti mingil seletamatul kombel kollapseeruva ida-agressori talla alla. Õnneks saabusid läänest uued vabastajad, svastikaga tankidel. Ning Eestimaa parimad pojad liitusid nende ridadega. Sirgetes rivides kolonnid suundusid pidurdamatu laviinina loosungi "Kollaps Stalinile !" edasi itta. Mis juhtus hiljem, tuleb ajaloolastel alles välja selgitada, kuid Eesti osutus taas orjastatuks. Ja nüüd jõudsid eestlaste kannatused uuele tasemele. Kes küll jutustaks meile sellest aastatepikkusest väljajakannatamatust piinast? Eestlaste poolt joodud ebainimlike kannatuste karikast. Hirmus mõeldagi, mis oleks saanud sellest rahvast, kui mitte vabadustarmastavad modžahhedid poleks ligipääsmatus Hindukuši mäestikus Eesti sõltumatust sepistanud. Ja täna, kui eesti noorukid hukkuvad Afganistanis, et maksta tagasi oma võlg sellele riigile, millist uhkust ja õnne küll tunnevad nende emad"

Vaat siske jutt siis...autori nime pole, on vaid varjunimi Антигон

http://www.ng.ru/titus/2009-10-06/1_filantropia.html

[kaur3]

Ilmunud on kaks raamatut brittide tegevusest Afganistanis. Ma kahtlustan, et ka eestlased võivad sealt läbi lipsata.

Theirs not to reason why

Oct 1st 2009

Danger Close: Commanding 3 Para in Afghanistan. By Colonel Stuart Tootal. John Murray; £18.99. Buy from Amazon.co.uk

Desperate Glory: At War in Helmand with Britain’s 16 Air Assault Brigade. By Sam Kiley. Bloomsbury; £18.99. Buy from Amazon.co.uk

THE arrival of British forces in Helmand in 2006 “stirred up a hornet’s nest in a province that many had considered quiet until then.” Such is the admission of the man who commanded 3 Para, the lead element of the first British contingent in Afghanistan. Yet, writes Stuart Tootal, it had been a fake kind of calm, prevailing only because the Taliban and drug lords went unmolested and together imposed “tyranny and corruption” on the population. Unfortunately, the British forces were strong enough to cause mayhem—but not strong enough to impose a new order.

The British mission was at first sold as a “peace-support” operation, whose focus would be to promote economic development in a small area of central Helmand between the province’s capital, Lashkar Gah, and its economic hub, Gereshk. But there has been precious little reconstruction—and far too much destruction.

The small British force was soon parcelled out in smaller detachments, scattered across the province, which fought countless desperate actions to avoid being overrun by the Taliban. As Colonel Tootal tells it, this strategy emerged more by accident than by design. British commanders understood the danger of being “fixed” in static defence but could not ignore requests by the governor of Helmand to defend endangered government centres.

Colonel Tootal describes the bravery of British soldiers, “the remarkable valour of simple men”. There is little self-criticism; soldiers and officers are courageous, and nobody makes mistakes. Fault lies elsewhere: with the British government for taking on a huge task without giving the troops the resources to match it and with the diplomats and aid agencies for failing to build on the soldiers’ hard-won gains.

After their initial six-month tour, the Paras returned to Helmand in 2008. Their experience is the subject of Sam Kiley’s “Desperate Glory”, a vivid rifle-sight’s view of the war, and probably the best battlefield account yet of the British in Afghanistan.

A veteran journalist, Mr Kiley spent the full six-month tour with the paratroopers and the rest of 16 Air Assault Brigade. His book is full of memorable detail: the pizza-oven heat in armoured vehicles; the Afghan security man insulting the manhood of the Taliban over a megaphone during a firefight; the soldier whose legs have been blown off checking instinctively to make sure his testicles are intact; the tenderness of fighting men recovering dead comrades in the midst of battle.

Mr Kiley, like Colonel Tootal, has a healthy respect for the Taliban as “clever bastards”. Two years on from the Paras’ first deployment, the British had substantially more forces and better equipment. But they were still “fixed” in many of the places where Colonel Tootal had taken up position. For Mr Kiley: “British influence extends only as far as the soldiers can walk and fight—which is no more than 2km.”

Both Mr Kiley and Colonel Tootal insist that the war is “winnable”, given the means and political commitment. But such views feel more like a declaration of faith than a considered assessment. What is most striking is the way British soldiers will fight and risk their lives despite the confusion over war aims and the shortage of men and resources. Why? In part, says Mr Kiley, it comes from “a basic male instinct” to prove yourself. In part it is about fighting for your friends and, when they are killed, about avenging them. Above all, it is about sheer thrill. As one Para quoted by Mr Kiley says during a battle: “Living the fucking dream mate.”

[B2 Spirit]

Aitäh tõlke eest. Eks absurdihuumor ole see parimat sorti huumor...

Laaneotsa intervjuu tänasest Postimehest. Paberväljaandes kirjutas mingi tšikk kaladest ja õngedest ka Afgaaniga seoses.

[man21]

Ahahh, ette jõudsid, just tahtsin seda Laaneotsaga intervjuud postitama hakata. Huvitav artikkel, kus meie kaitseväe juhataja on järjekordselt, talle omaselt, otsekohane.

[Drax]

Ahahh, ette jõudsid, just tahtsin seda Laaneotsaga intervjuud postitama hakata. Huvitav artikkel, kus meie kaitseväe juhataja on järjekordselt, talle omaselt, otsekohane.

Intervjuud ennast loeks küll, aga sellele pole siin kuskil viidatudki ju, lihtsalt kohaliku humoristi kolumn intervjuu (?) põhjal.

[man21]

http://www.postimees.ee/?id=172233

B2 Spiriti postituse alt pääseb juurde küll. On-lines enam seda artiklit polnudki, aga ma copisin ta spiritilt maha. Vaata vast pääsed juurde.

[B2 Spirit]

Haha! Nunts.

Vihje siis tulevikuks - kui foorumis on mingi osa tekstist sinine ja hiirekesega sellest üle libistades tuleb joon sõna(de)le alla, siis võib see olla link. Ei pea lingi panemiseks kohmakat aadressi kopeerima iga kord, saab ka elegantsemalt

[man21]

http://www.youtube.com/watch?v=XeVRqmQbTiI

Natuke videot kah. Nagu ma aru saan, siis meie oma poiste poolt filmitud. Soovitan lugeda ka tuubi kommentaare selle video alt.