www.militaar.net

Valgevene kohta kirjutab ka Jaak Madisson, kes külastas riiki ja oma muljeid annab sealt artiklis.

8.–10. juunini külastas Valgevenet Riigikogu riigikaitsekomisjon. Võõrustajate kutsel viibisid Valgevenes komisjoni esimees Hannes Hanso ja liikmed Ants Laaneots, Johannes Kert ning allakirjutanu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena. Delegatsioon kohtus parlamendi esindajatekoja asespiikriga, rahvusliku julgeoleku komisjoni liikmetega, kaitseministeeriumi juhtkonnaga, Valgevene Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna tudengitega, Njesvižii omavalitsuse esindajatega ja sõjaväeakadeemia juhtkonnaga.

https://www.diplomaatia.ee/artikkel/val ... k-partner/

Ilus romantiline jutustus Valgevenest, kuid kahjuks jälle pooltõed.

Et majandusmudel on kopeeritud Nõukogude Liidu süsteemist, siis selle tulemusel on 80 protsenti kaubandusettevõtetest riiklikud ja eraettevõtluse tase on ääretult madal. Samas on nad suutnud seda süsteemi jätkuvalt töös hoida, mis on omamoodi väike ime

See "ime" on püsinud imeodaval naftal ja gaasil, mida Venemaa neile poomuidu on müünud ja mida Eesti on saanud maailmaturu hinnast kohati isegi kallimalt (gaas). Kuna viimasel ajal on hinnad Valgevenes hakanud tõusma, on ka selle "ime" imeilusasse fassaadi vaikselt mõrad tekkinud. Miks ei räägi Madisson "kes ei tööta, maksab trahvi" seadusest?

Üheks suurimaks üllatuseks oli Valgevene armee, mis on üles ehitatud vähese ressursiga. Kui Eesti aastane riigikaitse-eelarve jääb 500 miljoni euro kanti, siis peaaegu sama rahaga peab hakkama saama Valgevene armee, millega hoitakse alaliselt ülevalt 40 000 mehelist sõjaväge. Lisaks sellele on Valgevenel Balti riikidega võrreldes eeskujulik õhu- ja maavägi. Riigimajanduse tingimustes on olmetingimuste loomine sõjaväeüksustele kordades odavam kui vabaturumajanduslikus Eestis.

Esiteks pole Valgevene erinevalt Eestist pidanud oma sõjaväge koos infrastruktuuriga praktiliselt nullist ülesse ehitama, teiseks on neil taga ka Venemaa materiaalne toetus (võtta kasvõi näiteks uued lennukid, mis saadakse Venemaalt praktiliselt mitte millegi eest), kolmandaks millised on palgad ja kulud Valgevenes, millised Eestis jne jne

Kokkuvõtvalt, kuna EKRE üheks suunaks on Euroliidust välja astumine, siis jünger Madisson otsib aktiivselt näiteid, et näidata, et ka muud moodi saab "hästi elada", kuid seda tehes vaikib ta lihtsalt mõningaid ebameeldivamaid fakte maha.

Esiteks pole Valgevene erinevalt Eestist pidanud oma sõjaväge koos infrastruktuuriga praktiliselt nullist ülesse ehitama, teiseks on neil taga ka Venemaa materiaalne toetus (võtta kasvõi näiteks uued lennukid, mis saadakse Venemaalt praktiliselt mitte millegi eest), kolmandaks millised on palgad ja kulud Valgevenes, millised Eestis jne jne

No see lausend on ka suhteliselt....mütoloogia.
Mul on olnud võimalus käia ühel sõjaväe objektil (lennuväli), kohe hommikul, peale venelaste lahkumist.
Ütlen seda, et me taolisi objekte "pidime nullist üles ehitama", on suuresti meie enda teha olnud (õigemini tegemata jätmise küsimus).
Rüüstamine ja laialitassimine algas kohe, kui sealt kadus relvastatud valve. Seda ei teinud venelased, vaid ikka kohalikud, sh ka eestlased.
Tol varahommikul oleks võinud sinna NATO hävitajad kohe sisse kolida, vaja oli angaaripõrandad sinna jäetud sodist pühkida, isegi stardiraja valgustus ja genekad olid töökorras.
Ilmselt ka kasarmutes vähe remonti teha, sest uksed-aknad olid ees ja radikad seinas.

Objekt muudeti kasutuskõlbmatuks sellega, et sealt kadus koos venelastega relvastatud valve (st rüüstajatele võimalus tina saada) ja algas massiline äratassimine ja rüüstamine. Nädala lõpuks polnud seal maas ainsatki elektrikaablit ja angaari ustelt olid kadunud 200-kilosed elektrimootorid, mis neid avasid. Järgneva 10 aastaga hakkasid kaduma ruleerimisteedelt betoonplokid, ummistunud (hooldamata) drenaaži pärast hakkas ära vajuma rada ja telliskivi haaval kadusid hooned. Esimesel nädalal meenutas lennuväli kui USAF rünnaku alla jäänut - kaabli põletamise must toss varjas päikest.

Ehk siis kokkuvõte: kuigi maha jäetav polnud just imelises korras, oli selle hävimise põhjus eelkõige meie endi riigi nõrkus - eelkõige võimetus/tahtmatus/saamatus tagada objektide valve ja sellele järgnenud rüüstamise laine.

Kapten Trumm kirjutas:

Esiteks pole Valgevene erinevalt Eestist pidanud oma sõjaväge koos infrastruktuuriga praktiliselt nullist ülesse ehitama, teiseks on neil taga ka Venemaa materiaalne toetus (võtta kasvõi näiteks uued lennukid, mis saadakse Venemaalt praktiliselt mitte millegi eest), kolmandaks millised on palgad ja kulud Valgevenes, millised Eestis jne jne

No see lausend on ka suhteliselt....mütoloogia.
Mul on olnud võimalus käia ühel sõjaväe objektil (lennuväli), kohe hommikul, peale venelaste lahkumist.
Ütlen seda, et me taolisi objekte "pidime nullist üles ehitama", on suuresti meie enda teha olnud (õigemini tegemata jätmise küsimus).
Rüüstamine ja laialitassimine algas kohe, kui sealt kadus relvastatud valve. Seda ei teinud venelased, vaid ikka kohalikud, sh ka eestlased.
Tol varahommikul oleks võinud sinna NATO hävitajad kohe sisse kolida, vaja oli angaaripõrandad sinna jäetud sodist pühkida, isegi stardiraja valgustus ja genekad olid töökorras.
Ilmselt ka kasarmutes vähe remonti teha, sest uksed-aknad olid ees ja radikad seinas.

Objekt muudeti kasutuskõlbmatuks sellega, et sealt kadus koos venelastega relvastatud valve (st rüüstajatele võimalus tina saada) ja algas massiline äratassimine ja rüüstamine. Nädala lõpuks polnud seal maas ainsatki elektrikaablit ja angaari ustelt olid kadunud 200-kilosed elektrimootorid, mis neid avasid. Järgneva 10 aastaga hakkasid kaduma ruleerimisteedelt betoonplokid, ummistunud (hooldamata) drenaaži pärast hakkas ära vajuma rada ja telliskivi haaval kadusid hooned. Esimesel nädalal meenutas lennuväli kui USAF rünnaku alla jäänut - kaabli põletamise must toss varjas päikest.

Ehk siis kokkuvõte: kuigi maha jäetav polnud just imelises korras, oli selle hävimise põhjus eelkõige meie endi riigi nõrkus - eelkõige võimetus/tahtmatus/saamatus tagada objektide valve ja sellele järgnenud rüüstamise laine.

No see sõltus ikkagi konkreetsest väeosast, mis seiskorras asi kätte saadi. Mõnes kohas ikkagi lõhuti/müüdi/lagastati asi ikka korralikult enne ära.

Jajah, olukordi oli väga erinevaid.

Kuid siin tuleks eristada lihtsalt olmeprügiga reostatud ruumid (mida ei viitsitud koristada peale kolimist) ja objektid, kust kadus terve selle toimimise infra (radikad, kaablid jne).
Näiteid on seinast seina. Eks Valgevene erisus, et nad ei pidanud midagi nullist ehitama, oli see, et neil oli peremees kogu aeg kohal ja laialitassimist ei toimunud.
Nõuk ajal ehitatud infra on kergesti lagunev ning töömahukas korras pidada - seda tuleb kogu aeg teha. Näiteks lennuradade all on ulatuslikud drenaaži- ja sajuveesüsteemid, mida on vaja kogu aeg putitada ja puhastada. Jätad 10 aastat vahele ja võid kindel olla, et betoonplaatide all olev liivapadi on kuskilt ära uhutud ning raske lennuk võib sisse vajuda. Ka oli ehitustehnoloogia selline, et plaatide vahelised vuugid täideti (regulaarselt) spetsiaalse elastse pigiga (et ei annaks kilde).

Näiteks ajaloolised Tondi kasarmud näevad kuskil 80ndate lõpus tehtud venelaste fotodel välja väga kenad. Rämpsuhunnikuks muutusid nad ikkagi 1991 ja edasi, kui need olid isevoolu lastud ja seal tegutses igasugu seltskonda.

Valgevene ei ehitanud nullist lihtsalt seepärast, et nad lihtsalt jätkasid senist paiknemist ja neil jäi tegevväeosades see lagunemise etapp vahele.
Kes minu sõnu ei usu, minge Rummu alevikku Vasalemma vallas. Endised stroibati "kvaliteediga" ehitatud hooned, kus on konkreetne omanik sees, on ka täna täiesti funktsioneerivad. Näiteks Keila maantee ääres asub endistes vangla hoonetes Bell Marine mingi paaditegemine - noh seda päris miinuskraadi ja tilkuva katusega ei tee. Kus aga peremeest pole - need on lausa tellishaaval laiali veetud. Seal oli analoogne stroibati "kvaliteet" ja "arhitektuur" nagu nõuka sõjaväeosades.

Kapten Trumm kirjutas:

Esiteks pole Valgevene erinevalt Eestist pidanud oma sõjaväge koos infrastruktuuriga praktiliselt nullist ülesse ehitama, teiseks on neil taga ka Venemaa materiaalne toetus (võtta kasvõi näiteks uued lennukid, mis saadakse Venemaalt praktiliselt mitte millegi eest), kolmandaks millised on palgad ja kulud Valgevenes, millised Eestis jne jne

No see lausend on ka suhteliselt....mütoloogia.
Mul on olnud võimalus käia ühel sõjaväe objektil (lennuväli), kohe hommikul, peale venelaste lahkumist.
Ütlen seda, et me taolisi objekte "pidime nullist üles ehitama", on suuresti meie enda teha olnud (õigemini tegemata jätmise küsimus).
Rüüstamine ja laialitassimine algas kohe, kui sealt kadus relvastatud valve. Seda ei teinud venelased, vaid ikka kohalikud, sh ka eestlased.

Aga kuidas see praegu asjasse puutub? Fakt on ikka ju see, et EKV tuli praktiliselt nullist üles ehitada, olid selle põhjused siis millised tahes?

No see viitab sellele, justkui oleks Valgevene olnud mingis eelisseisundis infrastruktuuri mõttes. Tegelikult ei olnud. Valgevenelased lihtsalt ei lasknud vajaminevaid baase laiali tassida ja puhtaks varastada. Ma ei räägi siin sõjalisest varustusest (mis tõesti Valgevenes maha jäi - koos "lisaga" venelastest kaadri kujul), vaid tegevuseks vajalikust infrast - hoonetest, harjutusväljakutest, lennuväljadest jne. Meie ära jagatud keskpolügoon, kus praegu sood kuivendatakse ja maid tagasi ostetakse - on protsesside ilmekas näide.

Jah, eelis seisnebki selles, et vahepeal ei lastud hoonetesse marodööre. Igati konkreetne eelis, kui praegust olukorda analüüsida. Kes või miks või kuidas lasi Eestis marodöörid hoonetesse, on juba ise küsimus. Nagu ka see, kui palju oleks nondesse hoonetesse igal juhul tulnud edaspidi investeerida (vrdl. 1970-1980-ndate elumajade renoveerimistega). Mõlemad on muidugi OT.

Kapten Trumm kirjutas:Näiteks ajaloolised Tondi kasarmud näevad kuskil 80ndate lõpus tehtud venelaste fotodel välja väga kenad. Rämpsuhunnikuks muutusid nad ikkagi 1991 ja edasi, kui need olid isevoolu lastud ja seal tegutses igasugu seltskonda.

Noh see on ka selline suht mütoloogia...
Eestlastele anti need Tondi kasarmud üle 31.08.1994. Peale seda, kui sai selgeks, et tuleb minna (ca 93 - ...), tegutses seal tõesti igasuguseid ja täies üksteisemõistmises nonde võõrvägedega. See oli selline organiseeritum äri. Osalt territooriumist võeti valve maha mõned päevad enne ala üleandmist, ja loomulikult levis see teave ümbruskonnas kiiresti (eelkõige venekeelsete hulgas, kellel varasemast seft sees). Võib-olla ka meelega informeeriti.
Ma valvasin seda territooriumi teisel ööl pärast võõrvägede lahkumist. Tolleks hetkeks olid need kasarmud juba totaalselt ära lagastatud - ja see ei olnud viimaste ööpäevade tulem. Jah, enamik klaase oli veel ees, aga sees olid uksed/lukud lõhutud, seinakatted maha kistud, mööbel lõhutud või minema tassitud. Elektrit seal enamikus kohtades enam ei olnud. See oli plaanipärase ja süsteemse tegevuse tulemus. Ainus vähe paremini säilinud hoone oli nn ohvitseride maja - see kuhu turvafirma hiljem pesa tegi ja väravaputkad. Aga isegi seal näiteks Tuisu poolses väravahoones oli radikas hakanud lekkima, ja seda oli puupunnidega (mitmest kohast) parandatud. Enne talve noid hooneid mõnele üksusele elamiskõlbulikuks teha poleks õnnestunud. Ja keda sinna sisse panna oleks olnudki.
Vahetult peale ülevõtmist oli see ala päris hästi valvatud, ma ei mäleta täpselt, aga ikka üle kümne mehe - väravates olid paarid ja sektoreid patrulliti. Aga ega seal midagi valvata ei olnud. Kui ümbruskond sai aru, et valve on jälle peal, siis keegi sinna enam väga ei tikkunud. Venudel oli toona teatav aukartus eestlaste nn paramilitaarsete organisatsioonide vastu. Esimesel ööl vist mõned tegelased saadi kätte territooriumil. Ma nüüd puht fantaseerin, aga eks eri organisatsioonid vahest lootsid ka ise seal mõne hoone enda haldusesse saada. Hiljem, kui see lootus ei täitunud, siis keegi seal niisama passida ka ei tahtnud. Ma ei mäleta, et ma selle valve eest palka oleks saanud. Hiljem linn vist sellele ühele mehele, kes sümboolselt väravas passis, midagi maksis.
OT.

Avatar kirjutas:Ja keda sinna sisse panna oleks olnudki.

Just nimelt - katkestus oli igal juhul vahel.

Nagunii ümber tegemist vajavatest NSVL aja kommunikatsioonide ja avatäidetega hoonetest olulisem oli IMHO relvastuse ja muu varustuse küsimus. Valgevenes ei olnud seda probleemi, et mida meestele kätte anda ja kust juutide käest saaks midagi osta.

Eesti tegi põhimõtteliselt erineva valiku - kuna eesmärk oli iga hinnaga lahti saada siin asuvatest vene vägedest (kes oleks varem või hiljem siin pooli valinud ja see pool poleks meie olnud) ja pääseda välja post-SSSR ruumist. Kas siin olnud relvastus läks nagu laps koos pesuveega üle parda või polnud tõesti muud võimalust, on kahjuks senini segane - on vaid üksikud osalejate ütelused. Transnistriat koos relvadega endale kaela saada polnud selgelt otstarbekas. Valgevene läks teist teed pidi.

Mitme teema vahel valides tundus see kõikse sobivam olevat ...

Ants Laaneots: Łukašenkal olid suured plaanid, aga Putin tõmbas neile vee peale
http://arvamus.postimees.ee/4217089/ant ... quote]Miks Valgevene ja Venemaa on geopoliitiliselt nii seotud ja mis rolli mängib see kahe riigi tänavuses ühises, palju kõmu tekitanud sõjalises õppuses Zapad 2017, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) esimeses osas sarjast «Valgevene keerulised ajad».
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris ja Sõltumatute Riikide Ühenduse loomist 1992. aastal algas Venemaa ja Valgevene vahel kiiresti laienev kahepoolsete sidemete tugevnemise protsess.
Erilise hoo sai see sisse, kui 1994. aastal valiti Valgevene presidendiks noor ja energiline Alaksandr Łukašenka. Kõvakäeline mees lõi riigis lühikese ajaga «korra majja», taastati rahulik ja stabiilne olukord. Kuid seda endise ehk sotsialistliku riigisüsteemi jätkamise hinnaga.
Veel kümmekond aastat tagasi võisid Valgevene teedel sõitvad inimesed näha teeviitu «Kolhoos Zavetõ Iljitša» (mõeldud oli Leninit), «Kolhoos Punane partisan» ja nii edasi. Minski elanikud naljatavad: «Batka (vene keeles «isake») juhib Valgevenet nagu oma kolhoosi, kuid see ongi tegelikult kolhoos.» Linnade keskväljakutel seisavad Lenini monumendid. Sotsialism on Valgevenes jõus siiani, 70 protsenti riigi majandusest on riigi omandis.
Jälgides Venemaa 1990ndate aastate juhtimisprobleeme ja majanduslikku kaost, püüdis Łukašenka igati vältida naaberriigis tehtavaid vigu ja tagada oma riigis rahu. Valgevene muutus suurele naaberrahvale peagi positiivseks eeskujuks ja lähimaks liitlaseks.
Peale kahe slaavi rahva sarnase mentaliteedi on Minskil Venemaaga ka pikad ajaloolised ja väga tihedad majanduslikud sidemed. Riik on täielikult sõltuv Venemaa energiakandjatest – odavast naftast ja tema saadustest, gaasist ning ka naaberriigi hiigelturust.
President Łukašenkal olid Venemaaga seotud ka suured isiklikud ambitsioonid. Arvestades president Boris Jeltsini suutmatust tagada suurriigis kord, tekkis Valgevene riigipeal idee – miks mitte ühendada kaks vennasrahvast üheks riigiks ja saada ise selle juhiks, ehk presidendiks.
Ta asuski 1996. aastal oma plaani ellu viima, esitades Kremlile ettepaneku luua Venemaa ja Valgevene Liitriik, mis tema arvates võis olla isegi «pehme föderatsiooni» kujuline. Peaaegu samaaegselt Łukašenkaga käis sarnase idee välja ka Kazahstani president Nursultan Nazarbajev, kes aga nägi tulevast liitriiki mitte föderatsiooni, vaid maksimaalselt konföderatsioonina. Tema ettepanek ei sobinud Venemaa juhtkonnale ja Moskvas jäädi Łukašenka esitatud projekti juurde.
2. aprillil 1997 kirjutasid presidendid Łukašenka ja Jeltsin alla Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Liidu kokkuleppele. Kohe algas ka liidu täitevorganite loomine. Järgmisel aastal kinnitasid riigipea deklaratsiooni Venemaa ja Valgevene edasise ühendamise kohta.
Integratsiooniprotsess jätkus suure hooga. 8. detsembril 1999 allkirjastasid kaks presidenti Venemaa ja Valgevene Liitriigi loomise kohta lepingu, mis kehtib siiani. Samas kinnitati ka selle lepingu elluviimise tegevusprogramm.
Liitriigi leping määratles selle kõrgeimaks juhtimisorganiks kõrgeima riikliku nõukogu, mille koosseisu kuulusid ja kuuluvad siiani liikmesriikide presidendid, valitsuste juhid ning riikide parlamentide komisjonide juhid. Liitriigi seadusandlikuks ja esindusorganiks on selle parlament. See koosneb mõlemast liikmesriigist võrdsel arvul, ehk iga parlamendi poolt delegeeritud kolmekümne kuuest esindajast. Liitriigi täitevorganiks on ministrite nõukogu. Selle koosseisu moodustavad ministrite nõukogu esimees, nii Venemaa kui ka Valgevene peaminister, välisminister, majandus- ja rahandusminister, liitriigi riigisekretär (Ministrite Nõukogu aseesimehe õigustes), liitriigi tähtsamate juhtimisorganite ja tegevusvaldkondade juhid.
Lepingu järgi kuuluvad liitriigi pädevusse: ühine välispoliitika, julgeolek ja riigikaitse, ühine eelarve, finants- ja maksusüsteem, tollimajandus, energeetika, side ja transport. Selles on ka märgitud, et iga liikmesriik säilitab suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse, relvajõud. Leping jõustus 26. jaanuaril 2000.
Enne aastatuhande vahetust hakati nii Minskis kui ka Moskvas rääkima Łukašenkast kui liitriigi võimalikust tulevasest juhist. Kuid Valgevene presidendile ootamatult astus haige Jeltsin 31. detsembril 1999 ametist tagasi ja määras riigi presidendi kohusetäitjaks hoopis teise mehe.
Venemaad asus juhtima ülimalt ambitsioonikas, impeeriumi vähemalt Nõukogude Liidu piires taastada püüdev mees – endine riikliku julgeoleku komitee (KGB) alampolkovnik Vladimir Putin. See purustas Łukašenka suured lootused. Kokku said kaks auahnet ja võimukat meest. Järgnevad aastad näitasid, et vanasõna «kaks kõva kivi head jahu ei jahvata» on vägagi õige. Kahe riigipea vahel tekkisid suured ja püsivad pinged.[/quote]Ants Laaneots: kaks diktaatorit mängivad kassi ja hiire mängu
http://arvamus.postimees.ee/4219255/ant ... ]Valgevene presidendi Aleksandr Łukašenka ja tema Venemaa kolleegi Vladimir Putini vahel valitsevad pinged, lausa sellised, et esimest ähvardab Kremli poolt troonilt tõukamine, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) teises osas sarjast «Valgevene keerulised ajad».
Łukašenka ja Putini suhted hakkasid järsult halvenema pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale 2008. aastal ja hiljem Ukrainale, eriti aga 2014. aasta suvel, kui Krimmi veretust annekteerimisest eufooriasse sattunud Kreml arutas tõemeeli, kas mitte võtta Kasahstanilt ära venelastega tihedalt asustatud alad ja liita nad endise emamaaga. Olgu siinkohal märgitud, et Valgevene riigipea on toetanud lõunanaabri territooriumi terviklikkust, olnud vastu selle idaosa okupeerimisele ja talle kuuluva poolsaare liitmisele.
Moskvas hakati valjusti rääkima isegi Alaska tagasinõudmisest Ameerika Ühendriikidelt. Selle olevat Vene tsaar Aleksander II 1867. aastal ebaseaduslikult müünud ameeriklastele 7,2 miljoni dollari (tänapäevases väärtuses 104 miljonit eurot) eest. Moodustati isegi juristide töögrupp, kes pidi leidma juriidilise aluse sellele nõudele.
Valgevene president ja tema Kasahstani kolleeg Nursultan Nazarbajev said aru, et Putinile pole püha ükski rahvusvaheline liit, seadus ega kokkulepe. Kreml talitab nii, nagu heaks arvab, kõhklemata jõu kasutamisest ka oma Sõltumatu Rahvaste Ühenduse liitlaste vastu.
Mõlemad riigipead keeldusid 2014. aastal ühinemast Putini grandioosse föderatsiooni, õigemini hingusele läinud Nõukogude Liitu meenutava Euraasia Liidu loomise plaaniga. Venemaast suure majandusliku sõltuvuse tõttu piirdusid mõlemad riigid sunnitult vaid Euraasia Majandusliiduga.
Majanduslikult väga sõltuv
Kahe diktaatori suhted on viimasel ajal läinud lausa nii halvaks, et Łukašenka keeldus vaatamata Putini tungivatele nõuetele andmast luba Valgevenes Vene õhujõudude baasi loomiseks ega osalenud sel aastal esmakordselt ka 9. mail võidupüha pidustustel ja paraadil Moskvas.
Veidi hiljem keeldus Valgevene president sõitmast Venemaale, Euraasia Majandusliidu liikmesriikide tippkohtumisele, tekitades suure segaduse. Tänavu juulis ei toetanud Valgevene ka Moskva katseid võtta OSCE Parlamentaarse Assamblee päevakorrast maha Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamise resolutsioon.
Valgevenes toimuv ei olnud Kremlile vastuvõetav, selle arvates oli vasall hakanud mässama. Moskvas hakati valjusti rääkima naaberriigist kui olematust maast. Tsiteerin Venemaa strateegiliste uuringute instituudi direktori Leonid Rešetnikovi sõnu: «Sõltumatut riiki Valgevene Vabariik ei tohi olla maailma kaardil. See on Venemaa osa.» Enamik Vene eliidist peabki valgevenelasi vene rahva üheks loomulikuks osaks, kes räägib omapärast murrakut.
Moskva hakkas peagi ahistama naabrit majanduslikult. 2017. aasta jaanuaris taastas Putin tollikontrolli Vene-Valgevene piiril, piirates järsult naaberriigist Venemaale tulevate kaupade hulka, ehkki Euraasia Majandusliidu lepe näeb ette tollivaba kaubavahetuse liikmesriikide vahel.
Poole aasta pärast järgnes Vene piirivalvurite saabumine kahe riigi piirile ja piirikontrolli kehtestamine. Venemaa kontrolli all olev Euraasia pank keeldus andmast Minskile krediiti, mida too hädasti vajas. Seejärel kinnitas Putin dekreedi, mis keelas mitme miljoni tonni nafta andmise Valgevene kahele olemasolevale naftatöötlemistehasele. Riigi majandus sattus suurtesse raskustesse.
Valgevene on majanduslikult niivõrd seotud ja sõltuv Venemaast, et möödunud sügisel alanud president Łukašenka jõupingutused pöörata riigi välispoliitiline vektor lääne suunas ning aktiviseerida majandussuhted Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega vaevalt et vilja kannavad ja et võimaldavad tal kaelast ära saada ränkraske Vene majandussilmuse.
Riigi sisemajanduse kogutoodang (SKT) langes 2016. aastal 48,1 miljardi dollarini (umbes 41 miljardi euroni), 2015. aastal oli see 54,6 miljardit dollarit (46 miljardit eurot).
Kreml on otsustanud vabaneda ebamugavast partnerist
Viimastel aastatel on Valgevene president teinud küllaltki palju ka selleks, et eraldada oma eriteenistused ja relvajõud Vene omadest, kasutades selleks seadusandlikke akte ja üsna omapärast liitriigi lepete täitmist – suure rõhuga iseseisvusele.
Tänavu juunis Minskit külastanud Eesti riigikogu riigikaitse komisjoni liikmetele kinnitasid nii Valgevene parlamendiliikmed kui ka kaitseministeeriumi tippametnikud üksmeelselt, et Valgevene ei soovi näha oma territooriumil alaliselt paiknevaid Vene vägesid ja ka pärast õppusi Zapad 2017 ei jää Valgevenesse ühtki Vene sõdurit.
Sellist suhtumist tajutakse ja vastavalt «hinnatakse» Moskvas. Paljud sõltumatud eksperdid ei välista ka Venemaa-poolset sõjalist ohtu Valgevenele ja tema juhile. Mitmest Venemaa infoallikast on tulnud infot, et Kreml on otsustanud vabaneda ebamugavast, sõnakuulmatust, pidevalt probleeme tekitavast partnerist.
Valgevene poliitiku Dmitri Bondarenko sõnul sai Łukašenka möödunud detsembris teada, et Kreml kavandab Valgevenes riigipööret, mis viiakse ilmselt läbi hübriidsõja strateegia reeglite kohaselt, nagu see toimus Krimmis.
Arvatakse, et Moskva seisukohalt on seda kõige lihtsam teha just suurõppuste ajal, kasutades vajadusel ära selleks Valgevenesse saadetud Vene üksused. Eelnesid ju vahetult kallaletungile Gruusiale Vene relvajõudude suurõppused Kavkaz 2008. Nende käigus mängiti läbi eelseisva operatsiooni plaan ja paigutati selles osalevad üksused lähtepositsioonidele. Sarnane stsenaarium leidis aset ka 2014. aasta algul enne kallaletungi Ukrainale ja Krimmi annekteerimist, kui Vene kaitseministeerium ja massmeedia leierdasid Rostovi oblastis, naaberriigi piiri vahetus läheduses läbiviidavast suurõppusest.
Putin on ilmselt otsustanud Valgevene majanduslikult niivõrd ära kägistada, et riigis tekkiks sisepoliitiline kriis ja rahva rahulolematus võimuga ning Łukašenka oleks kas sunnitud ise vabatahtlikult ametist lahkuma või toimuks see mingil muul, näiteks vägivaldsel moel. Valgevenesse aga paigutatakse Vene sõjaväebaasid, et riigist saaks üks sõnakuulelik Venemaa osa.
Kremli ettekäänded selliseks tegevuseks võivad olla standardsed: näiteks NATO ohustab vennalikku liitlast ja vene Kaliningradi enklaavi oma vägede paigutamisega allianssi idapoolsete partnerite territooriumile ning valmistub agressiooniks Venemaa vastu. Või näiteks tunnetab Valgevene agressiooni ohtu riigi läänepiiri lähedusse paigutatud NATO üksuste poolt ja Minsk palub abi oma julgeoleku tagamiseks. September toob kõiges selguse.[/quote]

Reformierakondlasest Riigikogu liige Ants Laaneots: ,,Kuigi Valgevene riigipeast Alaksandr Łukašenkast on viimasel ajal saanud Kremlile tülikas partner, kellest tuleb lahti saada, viitavad mõningad märgid siiski, et president Vladimir Putin jätab sel sügisel kasutamata võimalust kukutada isepäist kolleegi ja liita naabermaa vägivaldselt enda oma külge. Külma sõja perioodil asus Valgevenes Nõukogude Liidu relvajõudude 280 000-meheline väegrupp – niinimetatud Valgevene sõjaväeringkond. Selle territooriumile paigutatud relvastus, tehnika ja varustus võimaldasid mobilisatsiooni korral relvastada ja varustada kokku 500 000 sõjaväelast. Üksuste kontsentratsioon Valgevenes oli tol ajal kõige suurem Euroopas – iga 43 tsiviilisiku kohta oli üks sõjaväelane. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jättis selle õigusjärglane Venemaa oma ustava liitlase käsutusse kogu Valgevenes oleva relvastuse ja sõjatehnika, viies ainult ära seal varem paiknenud tuumarelvad. Seega pärast iseseisvumist Valgevene oli ja on tänapäevani ülihästi relvastatud ning varustatud Nõukogude Liidu kõige moodsama relvastuse ja tehnikaga, mis võimaldab tal siiani hoida kaitsekulutused uuteks relvahangeteks minimaalsel tasandil. Pärast liidu lagunemist jätkus tihe koostöö äsja loodud Valgevene ja Venemaa relvajõudude vahel. Paljud Valgevene ohvitserid on saanud sõjalise hariduse Venemaa sõjakoolides ja akadeemiates. Venemaa aitas moderniseerida ja remontida liitlase sõjaväe tehnikat, müüs sõbra hinnaga uusi relvasüsteeme. Lääne suunal loodi ühiselt integreeritud õhukaitse süsteem. Regulaarselt toimuvad kahe riigi sõjaväe ühisõppused. Tõsi küll, president Alaksandr Łukašenka on siiani tõrjunud kolleeg Vladimir Putini ettepanekuid integreerida kahe riigi relvajõud täielikult ja lubada paigutada mõni vene üksus Valgevene territooriumile. Esimesed Vene-Valgevene strateegilised ühisõppused Zapad viidi Valgevenes läbi 2009. aastal. Vene sõjaväeinfoagentuuri INTERFAX-AVN andmetel osales selles 12 500 sõjaväelast, sealhulgas 6000 vene sõdurit. Osalejate arv oli tegelikult palju suurem. Seejärel muutusid õppused regulaarseteks ja toimuvad iga kahe aasta tagant vaheldumisi, kas ainult Venemaal või korraga mõlemas riigis. Kahel korral – 2009. ja 2013. aastal olid need Valgevenes. 2013. aastal osales õppustel ligi 22 000 Vene ja Valgevene sõjaväelast. Nende käigus harjutati ka Balti riikidele tähtsat Leedut ja Poolat ehk Balti riike Lääne-Euroopaga ühendava niinimetatud Suwałki koridori sulgemist. Nii Vene kui ka Valgevene kaitseministeerium ja meedia on sellest vaikinud. Möödunud aasta septembris teatas Vene kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov, et septembris 2017 toimuvad tänavused suurimad Vene ja Valgevene relvajõudude ühised strateegilised õppused Zapad 2017. Seoses õppuste ettevalmistustega tabas Valgevenet ja tema naabreid ebameeldiv üllatus. Nimelt taotleb Vene kaitseministeerium kõigist selleks aastaks oma sõjaväe vedudeks plaanitud 5265 vagunist Valgevenelt luba kasutada selle territooriumil 4126 vagunit ehk peaaegu kaks korda rohkem kui 2013. aastal. Kreml on kinnitanud, et see vajadus on seotud vaid Zapad 2017 õppustega. Valgevenes, Ukrainas ja ka Balti riikides tekitas selline suur arv kartuse, et õppustele Valgevenesse tuleb lubatust suurem Vene väekontingent ega lähe enam tagasi, vaid osa sellest jääb riiki, et tagada seal Venemaa huve. Välisajakirjanike järelepärimisele, milleks on õppustel vaja niipalju vaguneid, teatas Vene kaitseministeerium pärast kahekuulist venitamist, et raudtee vedude mahtu 2017. aastal võib võrrelda eelnevatel aastatel Valgevene territooriumil toimunud õppusteaegsete vedudega: Zapad 2009 ajal – enam kui 6000 vagunit, Zapad 2013 – 2500 vagunit. Kaitseministeerium täpsustas ka, et pool tellitud vagunitest kasutatakse ära üksuste viimiseks õppustele ja teine pool nende transportimiseks tagasi alalistesse paiknemiskohtadesse. Paljud asjatundjad kahtlevad seletuste aususes. Teatavasti sõltub rongi pikkus raudteejaamade rööbaste pikkusest. On ju rongil vahel vaja peatuda või läbi lasta vastutulevad või mööduvad rongid. Kui võtta standardse Vene sõjaväerongi (ešeloni) keskmine pikkus 50 vagunit, siis võib 4126 vagunist moodustada kokku umbes 83 ešeloni. Sellise hulga vagunitega on võimalik transportida täielikult komplekteeritud ja relvastatud, luure, spetsnaz'i, dessantründe ja dessantvägede üksustega ning õhukomponendiga tugevdatud motolaskurdiviisi ehk 14 000 – 15 000 meest, 220 tanki, 144 suurtükki ja muu tehnika. Juhul kui väejuhatus otsustab, et Vene sõjavägi sooritab laialt kasutatava niinimetatud üksuste kombineeritud rännaku, mille puhul saadetakse rongidega üksuste kallid soomus- ja muud roomikmasinad ning osa eritehnikast, ratastehnika aga liigub omal käigul, võib Valgevenesse sisenev Vene väegrupp olla kaks korda suurem ehk kuni 30 000 meest. Mitu allikat Venemaal ja ka Valgevenes on viidanud, et õppustele kaasatakse Lääne sõjaväeringkonda kuuluva 1. kaardiväe tankiarmee väekoondised. Selle koosseisus on kolm diviisi: 2. kaardiväe Tamaani motolaskurdiviis, 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviis ja taasloodav 144. motolaskurdiviis ning kaks brigaadi. Vene kindralstaabi seisukohalt on igati loogiline katsetada õppustel Zapad 2017 seda väekoondist tervikuna. Vene kaitseministri teatel toimuvad suurõppused tohutul maa-alal Barentsi merest kuni Ida-Ukrainani, Venemaa läänepoolse riigipiiri lähedal. Õppused Valgevenes, millele on koondatud lääne meedia peamine tähelepanu, on ainult üks osa sellest. Vene meedia andmetel osaleb õppustel kuni 100 000 sõjaväelast koos relvastuse ja tehnikaga. Peab märkima, et Putin on pöördunud tagasi külma sõja ajal Nõukogude armees üldlevinud praktikale, mil diviiside ja neist suuremate üksuste õppustel mängiti tingimata läbi ka taktikalise tuumarelva kasutamine. Ukraina kindralstaap kinnitab, et Vene relvajõud on seda teinud ka õppustel Zapad 2009 ja Zapad 2013. Ukrainlased on eelseisva suurõppuse pärast murelikud. Ukraina kindralstaabi ülema kindral Viktor Muženko sõnul formeerib Vene kaitseministeerium palavikulise kiirusega Donbassi lähistel uut 8. armeed staabiga Rostovis. Selles on lõppjärgus uue 150. motolaskurdiviisi loomine Millerovos. Nüüd Ukraina vastu pööratud Lääne sõjaväeringkonna 20. armee (staap Voronežis) alustas 2016. aastal Harkivi suunal, riigipiiri lähistel Bogutsrõs uue 3. motolaskurdiviisi formeerimist. Muženko kinnitab, et venelased on järsult aktiviseerinud infosõda Ukraina vastu, kasutades varem riiki juurutatud mõjuagente, sh ka poliitilisi ja neid, kes formeerivad ühiskondlikku arvamust, aga ka neid, kelle kätes on infovahendid eesmärgiga külvata Ukraina sõjaväelastes ebakindlust nende otsuste ja tegevuse õiguspärasuses. Ka Ukraina parlamendi spiiker Andrei Parubij on väljendanud muret, väites, et kui Venemaa jätab pärast õppusi Valgevene territooriumile oma üksused ja annekteerib selle sujuvalt, võib Vene sõjavägi 2017. aasta sügisel rünnata Ukrainat Valgevene territooriumi kaudu. Ukraina julgeolekunõukogu andmetel kavatseb Vene kindralstaap ka seekord mängida läbi Poolat ja Leedut ühendava niinimetatud Suwałki koridori sulgemise. Vene kindralstaap aga tõlgendab seda hoopis vastupidiselt – harjutatakse kriisi ajal täiesti isoleeritud Kaliningradi oblasti maismaa ühenduse loomist Valgevene kaudu emamaaga. Seda tõendasid vaikimisi ka Valgevene ametiisikud, mööndes vaid, et Venemaa on väga mures Kaliningradi oblasti isoleerituse pärast, mis on ohtlik eriti kriiside ajal. President Putin jätkab palavikuliselt ainsat Venemaa kui maailma suurriigi staatust tõendavat argumenti – relvajõudude ja tuumarelvastuse suurendamist ning nende võitlusvõime arendamist ja nendega ähvardamist. Võttes arvesse maailma üldsuse suurt huvi suurõppuste Zapad 2017 vastu ja NATO ennetavaid meetmeid alliansi Ida-Euroopa liikmesriikide julgeoleku tugevdamisel, on tõenäoline, et Putin ei alusta Venemaale nii välis- kui ka sisepoliitiliselt keerulisel ajal ei sõjalist Valgevene vägivaldse annekteerimise ega Łukašenka kukutamise operatsiooni, mis oleks juba viies tema vallapäästetud sõda, kusjuures oma teise venelaste jaoks lähima rahva ja liitlasega. Putin peaks sellisel juhul arvestama ka Valgevene armeega, milles on 48 000 hästi väljaõpetatud sõjaväelast, kes on relvastatud 515 tanki, 875 jalaväe lahingumasina, 961 suurtüki, 44 lahingulennuki, suure hulga õhu- ja tankitõrje ning muude võitlusvahenditega. Putin teab, et Valgevene on üle ujutatud Vene eriteenistuste agentidega ja nii tema riigiaparaadi kui ka sõjaväe nõrkus on Venemaal hariduse saanud ja sellega tihedalt seotud venemeelsed riigi ametnikud ning ohvitserkond, kuid kes teab, kuidas nad end üleval peaksid reaalse konflikti oludes. Igatahes ei ole need õppused tavalised. Võib arvata, et Kreml järgib strateegiliste õppustega Zapad 2017 järgmisi eesmärke: 1) Demonstreerida läänele Vene relvajõudude võimsust, heidutada Lääne-Euroopa riike ja NATOt ning sundida neid olema järelandlikumad Kremli nõuetele mõjusfääride jagamisel post-nõukogude ruumis. 2) Harjutada regionaalse strateegilise väegrupi juhtimist ja koostööd suurte kaitse- ja pealetungi operatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel laial rindel ning suurele sügavusele. 3) Kõige mustema stsenaariumi puhul, mida ei saa ka välistada, saata õppuste sildi all Valgevenesse suur väegrupp eesmärgiga eemaldada võimalikult rahumeelselt Łukašenka võimult, teha Valgevenest kuulekas Moskva vasall ja jätta püsivalt sinna oma väekontingent. 4) Järgmise aasta 18. märtsil on Venemaal presidendivalimised. Pole lõpuni välistatud, et Putin vajab riigi üldise isoleerituse ja majanduskriisi taustal raskustesse sattunud Vene presidentidele tavaks saanud väikest võidukat sõda Ukrainas või äärmisel juhul Valgevenes oma rahva lollitamiseks ja tema järjekordseks edukaks tagasivalimiseks."
http://arvamus.postimees.ee/4222815/ant ... se-armeega

BLR opositsioonipoliitik: Kui VF väed jäävad BLR siis tulevad mitte ainult plakatitega meeleavaldused, vaid ka relvastatud vastupanu....

Объектив 26.08.2017 «Если российские войска останутся на территории Беларуси, то кроме пикетов будет и вооруженное сопротивление»
http://belsat.eu/ru/in-focus/esli-rossi ... otivlenie/

Эксперт: белорусские офицеры могут перейти на сторону России в случае аннексии Беларуси
Среда, 23 Август 2017 20:18

.....«Россия представляет [Запад-2017] как скромные военные маневры с участием не более чем 13 тысяч военнослужащих, но все указывает на то, что это могут быть крупнейшие военные учения в постсоветской истории», — сказал телеканалу CNBC Леон Арон, директор исследований России в Американском институте предпринимательства в Вашингтоне........

http://rusmonitor.com/ehkspert-beloruss ... arusi.html