www.militaar.net

Hea Hillart!
Mina "diskrimineerin" kodus oma naist näiteks sellega, et langetan ja lõhun meie küttepuud üksi, ilma tema abita. Oleme alles küllaltki noored ja tahame veel mõne lapse saada - pole vaja, et ta ennast mingi võrdõiguslikkuse loosungi nimel ära venitaks. Kas see teeb minust arhailise matšo?

Naisi ei võetud sellepärast mammutijahile kaasa, et nad on bioloogiliselt häirivad. Mehed, kes muidu omavahel meeskonnana koostööd tegid, et mammut kätte saada, muutusid naisterahva juuresolekul järsku omavahel konkurentideks. Koostöö lakkab.
Sama asi juhtuks ilmselt ka lahinguväljal.
Kuskil tagapool võiksid naised aga küll kasulikud olla.

Seda machovärki ka ei tasu niiväga häbeneda. Iga füüsiliselt ja vaimselt terve mees on tegelikult üks macho. Pole vaja sellepärast valehäbi tunda, et munad külge kasvasid.

Hea matšomees!
Kui poleks sind, jõulist matšomeest, kodus puid lõhkumas, või oleks sa mingi terviseveaga na põduraks jäänud, et selle tööga päris hästi hakkama ei saaks? Mis siis?
Kas naine koos lastega jookseks kohe ja kärmesti naabrimehe kaissu? Või üritaks ta (noor ja elujõus terve naine ikkagi) siiski pere ühtsust säilitada ja võtaks kah sinu kõrval raiepaku juures koha sisse, et kõik peretööd ikka tehtud saaks ja see nn. ühiskonna algrakuke säiluks?

Sinu ellu (ja meie Eesti riiki) suhtumisest võiks vahest järeldada seisukohta, et kui mehe jõust peres (riigi kaitses) täie jõuga kaasalöömiseks napib, siis pole ka see pere (riik) väärt enam kooshoidmist ning on ka aktsepteeritav noore naisinimese lapsesaamissoov elujõulisema naabrimehega (eks ikka idanaabriga). Või siis, et pere (riik) küll formaalselt ja juriidiliselt säilub, kuid nn. vormiliselt perekonnapea funktsioon seisneb lapsetegemise aktsioonis vaid hoolikas küünlahoidmises. (Noh, et pole tähtis mis võimu all see riik on, peaasi, et noores eas lapsi teha lastakse - mis siis, et ise autor pole - lapsed ju kasvavad).

Minu konstateering on kantud muidugi kaalukast hulgast irooniast (ja skepsisest) ja ega ma sind nüüd nii lolliks kah ei pea (ausalt kohe ), et arvaksin sind minu eelnevatele küsimustele jaatavalt vastavat. Eeldan ikka tõsist annust eestimaist kainet mõtlemisvõimet, missuguse olemasolus ma ei kahtlegi mitte. Saad vahest aru, mida ma silmas pean? Lihtsalt võrdle kahte enam-vähem võrdse territooriumiga riiki maailma kaardil, millised mõlemad mitte just sõbralikke naabreid omavad . Riigikaitse seisukohast on neil aga mõned olulised erinevused - esimeses kehtib võrdne kaitseväekohustus kõigile kodanikele, kuid teises on see isegi vaid murdosale kodanikest pea-aegu, et vabatahtlik. Kõik ülejäänud erinevused tulenevadki tegelikult sellest esimesest. Võrreldamatult kõrgem kaitsetahe neist esimeses, võrreldamatult kõrgem riigi autoriteet nii oma kodanike, kui maailma silmis. Jne., jne. See riik kestab ja on jätkusuutlik. See riik on kõigi oma kodanike jaoks ja ka selle riigi kodanikud on selle riigi jaoks alati olemas.
Need kaks riiki on Iisrael ja meie armas kodumaa, Eesti Vabariik. (Kumba ma esimese all silmas pidasin ja kumba teise all? - tuletage ise!)
Eks see minupoolne väljaütlemine võiks ka laiemale seltskonnale mõttematerjali pakkuda. Ja, jumala eest, ei mingit ropendamist, ei mingit hüsteeritsemist. (ja ka ei mingit m... pikkuse võrdlemist ja munade suuruse mõõtmist!) Ainult kaine arutelu. Nõus?

Ah, jaa! Veel miskit, mis ennist meelest läks ja missugune tõenäoliselt võimaldab veel enam minu seisukohti selgitada.

Loodusseadused on üldkehtivad ja neid reeglina kahtluse alla ei seata. Mõni mees omal ajal (Mitšurin) küll üritas, kuid head nahka sellest ettevõtmisest teadupärast ei saanud.
Eelpoolkirjutanud nn. matšomeeste seisukohti elusloodusesse üle kandes võiksid näiteks emakaru või -tiiger ju hoopistükki ilma küünte ja kihvadeta olla. Ometi pole see nii. Hoopis vastupidi. Reaalses elus leiavad need (emaslooma kihvad-küüned) väga aktiivset kasutamist.
Miks ometi?
Ikka selleks, et tagada liigi (riigi) ja üksikisendite (riigi kodanike) säilumist karmis maailmas.
Kas inimene siis ikka on üks osa elusloodusest? Või mitte? Kas inimliigile kehtivad samad loodusseadused nagu teiselegi eluvormidele?

Midagi ka teisele kommentaatorile. Kus on see "kusagil tagapool" meie riigi territooriumil ja tänapäeva prognoositavat lahingutegevust arvestades?
Ja veel. Naised osalesid ikka mammutijahis küll, kui küsimuse all oli TOIT, milleta oleks üksikindiviid, perekond ja sugukond hukkunud. Ja väga aktiivselt osalesid, kui vaja. Tänu sellisele elutegevusele meiegi tänapäevaal olemas oleme.
(kahjuks küll on inimliigil täheldatavad mandumise tunnused, missuguste kaudseks ilminguks on ka eelpoolmainitud kommentaarid).

P.S.
Mis puutub mind ennast, siis arvan, et riigi kodaniku kohus on siiski esmaselt oma riigi, kui meie rahvuse kõrgeima oragniseerituse vormi säilumise eest hea seista, selle asemel, et kui kodumaa on hädaohus, siis veres tulvavas testosteroonipalangus m... pikkusi ja munade suurust võrrelda.
Ja pealegi on elusloodus targasti selliselt seadnud, et kui nälg käes (eluohtlik situatsioon üksikisendile) või oht elule ähvardamas, siis testosteroon, mis muidu isasloomal peenise kõvatamisse läheks ja sugutamisvõimalusi otsima paneb, hoopis organismi aktiivseks kaitseks ja rünnakuks ette valmistab. Nii, et hälve oleks sellisel juhul hoopis situatsioon, kus meesindiviid surmaohus mitte kodumaa ja riigi kaitsele (k.a. iseenda) mõtleb vaid selle asemel hoopis kuulide all roomates m...ga maad künnab ja ninaga naisferromoone püüab.
Ja veel! Teadupärast on paljunemistarve inimese funktsioonidest esimene oma reas, missugune välisstressorite toimel, kui tähtsusetuim neist, ära jäetakse. Sellele järgneb juba näljatunde kadumine. Seejärel janutunne. Jne., jne. Kuni jäävad üksikindiviidi tasemel vaid kõige elementaarsemad funktsioonid eluspüsimiseks ja oma olemasolu eest võitlemiseks. Ja kogu see protsess toimub analoogselt teiste loomariigi esindajatega, ka inimestega (soost ja seksuaalsest seadumusest olenemata) meie teadvusest sõltumata.
Reaalne elu pole ameerikamaa film, kus eluohtlikus situatsioonis veel heroiliselt viimseid seksuaalkontakte lavastatakse! See on ju naeruväärne.
Seega - kas on ikka nii, et mees ohusituatsioonis ei endale ega kaaslasele ja oma perele-riigile, ei mõtle vaid hoopis oma veres vemmeldava testosterooni toimel nina emasisendi suunas seab?
Kas on meis siis tõesti nii palju ülbust, et arvame end loodusseadustest ülemad olema?
Aga tegelikult. Eks hälvikuid ole alati olnud. Kuid nad pole reeglina ka jätkusuutlikud.
Mina ise ei kavatse igatahes välja surra. Ja samas arvan ka, et minu (ning paljude teiste Eesti Vabariigi kodanike) käitumise juhtimisel pole mitte testosteroonil see pearoll täita.

Kui tõesti Iisraeliga võrrelda, siis peab tunnistama, et seal naisi päris igale poole ei võeta. Seal kus on füüsiliselt väga raske või on suur võimalus surma saada, eelistatakse mehi, sest suur hunnik naiste kirstusid ei ole poliitiliselt hea asi, lisaks sellele pisiasjale, et keskmine mees suudab kanda suuremat pampu kui keskmine naine. Sellest ma ei räägigi, mis tehakse vangilangenud naistega. Meestega juhtub seda oluliselt harvem, et vangi vägistatakse.

Naisi on IDFis palju tagalas, tehniliste alade peal, samuti instruktoritena ja koolitajatena. Mind see küll ei morjenda, kui näiteks laskeinstruktor on naine, peaasi, et ta teemat jagab. Tavaliselt kujutatakse naisi sõjaväes ette meedikutena ja kokkadena. Tegelikult on kompanii kokk füüsiliselt väga raske amet, sest pidevalt tuleb majandada raskete anumatega. USAs on rühma parameedik tavaliselt üle keskmise tugev mees, sest ta peab jaksama vajadusel vigastatud võitlejat kanda. Ei ole üldse naiste ametid. Pigem kasutatakse naisi autojuhtidena logistikaüksustes, sest võimenditega veokite pedaaliga-roolida jaksab iga inimene.

Mõni on demagoogiasse laskunud, aga tuhka temaga. Ei ole võrdseid inimesi olemas ja sa võid missuguseid tahes seadusi vastu võtta või avaldusi teha. Kõik mehedki on omavahel erinevad ja naised samuti.
Minu mõte oligi see, kuidas kasutada ära ressursi, mis seni kasutamata ja ma ei tõmba võrdusmärke, pigem on palju küsimärke.
Jalavägi olgu tervete meeste pärusmaa, kuid igale poole pole Rambosid vaja ja mida teeb meie riik, saadab nad hoopis minema. No saaks ju kasutada küll, kui päris sant pole.
Naistel võiks olla omad üksused, sest meestega läbisegi olles tükivad normaalsed isased rohkem nendele mõtlema (õieti sellele, mida kõike nendega teha saaks) kui sõdimisele, väljaõppele ja muule tarvilikule.

man21 kirjutas:...
Minu mõte oligi see, kuidas kasutada ära ressursi, mis seni kasutamata ja ma ei tõmba võrdusmärke, pigem on palju küsimärke.

...

Naistel võiks olla omad üksused, sest meestega läbisegi olles tükivad normaalsed isased rohkem nendele mõtlema (õieti sellele, mida kõike nendega teha saaks) kui sõdimisele, väljaõppele ja muule tarvilikule.

Mõeldud, tehtud!

Võrdseid õigusi soovinud isikud saavad koos õigustega kaasa ka natuke kohustusi: kõik sõjaväkke ja vajadusel sõjaväljale!

Kindlasti tõuseb nüüd kisa ja kära taevani.

Naised ja vähegi tervemad sandid poevad metsa peitu.
Kuuletuvad või kinni püüda õnnestub vaid see osa kasutamata ressursist, milline oma vaimupuude tõttu ei taju tegelikku olukorda.

Moodustame siis sellest kaadrist Esimese Eriotstarbelise Kreisipataljoni.

Edasi tekib endalgi palju vastamata küsimusi...

ProPatria

Ütlen veelkord ja sama lühidalt: naiste juuresolek hakkab tugevalt häirima meeste koostöövõimet. Kes on kogenud, see teab. Kellelgi ei hakka kõvatama ega keegi ei hakka sugutama, lihtsalt koostöö saab häiritud. Igasugune kasulik sünergia kaob. Loodusseaduste vastu me ei saa.

Siiski saavad naised riigikaitse heaks midagi väga olulist ära teha - sünnitada. Ainult naistel on see võime ja kui sellist andi mürskudele rebida saata, siis oleks see loll raiskamine.

man21 kirjutas:Et radari juures istuda võivad sul olla lampjalad, kopsud nigelad ja kasvõi muu mitte nakkuslik tõbi - peamine, et pea töötaks ja käed liiguksid. Praegust kasutatakse seal füüsiliselt terveid jõmme, keda oleks ratsionaalsem kahurväes kasutada. Mis arvate kamraadid?

Eestis pole see võimalik, kuna kaitseväelaste suhtes toimub ühe lauaga löömine, KAK ja kehalised nõuded. Viimased on küll naistele leebemad, kuid siiski nende täitmine eeldab päris head tervist. Ja kedagi ei huvita.

Naistest:
http://www.youtube.com/watch?v=ab8nFqbFt0o
http://www.youtube.com/watch?v=3nhqgT3t ... re=related

sven kirjutas:Ütlen veelkord ja sama lühidalt: naiste juuresolek hakkab tugevalt häirima meeste koostöövõimet. Kes on kogenud, see teab.

Olen kogenud ja EI tea. Asjalike inimeste puhul ei ole sool mingit näitajat.
Võib-olla kehtib see häirimine koosluses tibid+keigarid

Iisraeli armee peaks siis päris teovõimetu olema, aga pole. Asi sõltub vist ikka korraldusest. Jutt naistest armees.

TÄIELIK TOETUS

Paraku, jah - olen kah kogenud ning järeldus on sama.
Kui mõnel nn. mehel suguliigese jäigastumise staadiumis kodumaa-armastus möödanikuks saab, siis ... Noh, siis pole kah eriti väärt sõduriga (ja ka mehega) tegu. Rohkem nagu selline seljaajurefleksides liikuv android lihtsamate operatsioonide tegemiseks (näiteks alakeha edasi-tagasi võngutamine jne.).
Parafraseeriks -

Siiski saavad MEHED riigikaitse heaks midagi väga olulist ära teha - lapsi sigitada. Ainult meestel on see võime ja kui sellist andi mürskudele rebida saata, siis oleks see loll raiskamine.

Aga kui keegi üleüldse vaevus minu eelnevaid lugulaule lugema, ja mis veel enam, nende üle mõtlema, siis - loodusseaduste vastu me tõepoolest ei saa. Riik (ka Eesti Vabariik, muideks) on teadupärast inimkoosluse kõrgeim organisatoorne vorm, kus kehtivad tõepoolest täpselt samad loodusseadused, missugused ka üksikindiviididele toimivad. Sellest tõsisajast arusaamine eeldab aga muidugi mõtlemisvõimet.

Et paremaid näiteid tuua peaks siia psühholoogia ja sotsioloogia õpikuid ümber kirjutama. Liiga suur töö.
Naised ja mehed on erinevad. Olulisem vahe on muidugi see, et naised on füüsiliselt nõrgemad aga vähemoluline ei ole ka mõttemaailmade erinevus (ilmselt testosterooni taseme erinevus ). Naised ei ole täisväärtuslikud jalaväelased.

Isasloomad on omavahel konkurendid ja nad suudavad koostööks ühineda mõne ellujäämiseks olulise projekti raames (nt mammuti küttimine või lahing kodumaa pärast), kui see on tehtud on nad jälle konkurendid naiste, eluruumi ja muude resursside pärast.
Kui juba projekti raames ilmub seltskonda naisi, siis muutub isaste käitumine tunduvalt ja koostöö saab häiritud.
Kes on kogenud see peaks teadma millest jutt aga muidugi kõik ei pruugi sellest aru saada mida näevad. Oleneb ka mis kujul sa vastutav oled mammutijahil, viskad sa ainult kivi või koordineerid kogu jahti.

Teen ka ise naistega koostööd ja mingeid probleeme mul naissooga ei ole - hindan ja austan. Just nii olen ma selle kogemuse saanud meeste käitumise kohta. Alguses on mõju isegi positiivne: mehed ajavad selja sirgu, tõmbavad kõhu sisse ja on igati püüdlikumad, hiljem hakkab ka asja halvem pool paistma.

Mida ma peaks asjast arvama kui ühel mehel eranditult iga postitus räägib suurte munadega isastest (SUURTE!) ja jäigastunud suguliikmest (HÄSTI SUURE!), segades seda teemat isamaa armastusega. Mis vaevab?

Räägitakse küll muutunud maailmast aga ei inimesed ega ka maailm ei ole muutunud. Kõik on sama.
Mammutijaht on kui mudel situatsiooni kirjeldamiseks.

Kas on vapustav, kui ütlen välja seda, mida verbaalselt püüab iga järgmine ja järgmine SUUR isane rõhutada. Saan aru, et alasti tõde mõjub kaunikesti šokeerivalt.
Aga asi on lihtne - normaalmõõtmetes ja normaalfunktsioonis sootunnustega isane ei püüa oma taolisi omadusi rõhutada või siis vastavaid omadusi ülekantuna kilbile tõsta, neid samu teise soopooluse omadusi maha tehes. Eks ta naeruväärne ole! Igatahes nii see on.

Mida pead arvama?
Arvatagi, millele üritad viidata. Ei ole vaja, kohe mitte ei ole vaja muutuda isiklikuks. See ei ole mitte argument. Lihtsalt väga häirivalt mõjub vastu rinda taguvate matšomeeste suuresuuline retoorika. Eriti just seepärast, et reeglina pole see millegagi põhjendatud.
Vaata, armas isamaalane, kelle mõttetegevuses prevaleerib hoopiski mitte kõrgema närvisüsteemi keskus, peaaju, vaid väikemehe pea (mõeldud mitte kedagi konkreetselt, vaid ikka neid oma testosterooniga hädasolevaid kodumaa patrioote)-
1. Kes on rääkinud täisväärtuslikkusest just jalaväelasena? Või kes on rääkinud just jalaväelastest? Kõne all on ikka naisinimese, kui võitlusühiku, rakendamine. Erinevused sugudes muidugi on, ja neid on rohkemgi, kui üks. Näiteks on naisinimeste organism (s.t. keskmine arvestuslik statistiline NAINE) ca. 1,5-2X elujõulisem ekstreemsituatsioonides ja vähemtundlik verekaotusele. See on see, mis on reaalselt ja mis on bioloogiline eripära (mitte aga arusaam tingituna hoiakutest jne.).
2. Mis puudutab igat masti väidetavaid nõrkusi ja tugevusi, siis tähendab see lihtsalt seda, et sellele ja teisele konkreetsele sõjalisele erialale sobivaid tüüpe leidub ühest või teisest soost inimeste hulgas rohkem või vähem (puhtstatistiline number). Aga see pole ju praegu teemaks.
3. Valdav enamik (kui mitte just praktiliselt kõik) nn. meessoo-naissoo "võimetustest" on paraku tingitud nn. õpitud abitusest, elu jooksul omandatud hoiakutest ja arusaamadest ning neil pole kohe mitte mingit orgaanilist põhjendust.

Vaat, nii on lood. Kõige hullem meie riigikaitse seisukohast on muidugi see, et selle naissoo võimetuse hoiaku on, kui tõestatud (tegelikult pole miskit tõestatud) aksioomi, omaks võtnud nii mehed, kui ka naised ise. Seega on loomulik, et see ca. 50% meie riigi kodanikkonnast on riigikaitsest välja lülitatud. Ja asjad ei muutu seni, kuni kas või üks pool neist oma seisukohti ei muuda.
Kuid!! Nii see edasi minna ei saa. Riigi ja selle jätkusuutlikuse seisukohast võttes on KÕIGI kodanike arvestamine riigikaitseks vajalik. Vähe sellest - see on hädavajalik. Noh, muidugi juhul, kui me tõesti OMA RIIKI vajame. Selline seisukohamuutus nõuab mõningatel suure EGOga tegelastel oma arvamuste ja ellusuhtumiste päris totaalset ümberhindamist (ja sisemise MINA koledat-koledat vägistamist), kuid ... Kas meil on siis ka edaspidi oma riiki vaja? Või mitte?