www.militaar.net

Kokkuvõttes on väär Eestis levinud arusaam, et dessanditõrje jalaväega rannaliival on peamine ja tõhus rannikukaitse meetod. Kuigi praegu pole meil peale jalaväe tõepoolest midagi muud meredessandile vastu panna, on see kõige ebaefektiivsem ja kulukam (ka inimkaotusi silmas pidades) rannikukaitse moodus, sest jalaväge pole meil piisavalt, et mehitada kogu dessandiohtlik rannikuala, jalavägi pole mobiilne ning sel pole vajalikku tulejõudu.

Paraku puudub artiklis LAHENDUS, mismoodi seda asja ajada.
Mitmekihilist merekaitset sh rakettidega relvastatud pealveelaevu, ilmselt lähimal sajandil ei tule.
Väikeriikide rakettrelvastusega väikseid sõjalaevu, välja arvatud raketikaatrite tulekuga kaasnenud üllatusefekt, suurriigi sõjalaevade vastu üldiselt edu pole saatnud.

Artiklist jääb kõlama puhtalt mereväe lobi.

Eriti jäi häirima see mereseire ja relv laeval ainuõige lahendusena:

Ilma pidevalt merel viibiva laevastikuta ei saa mereseiret teha ega (tulevikus) relvi kasutada.

Paigutades pealveetõrjerelva laevale, asuvad nii relv kui ka sihtmärgi avastamiseks, tuvastamiseks ja relva sihitamiseks vajalikud sensorid ühel platvormil. Sellisel juhul on laev üksi, ilma välise abita võimeline sihtmärki mõjutama.

Aga õhuvägi ja maavägi?

Kas siis meie oludes ei ole võimalik mereseiret teha maalt ega õhust?
Kas siis meie oludes ei ole võimalik raketti laeva pihta lasta maalt ega õhust, kusjuures samast relvaplatvormilt enne tuvastades, mida lastakse?

Tunduks nagu meie rannikuvee sügavus oleks sadu meremiile...
Tegelikult on piir poolsaare tippudest peaagu silmaga näha...

Teeks ranniku/rannakaitsest omaette teema? Ma pean silmas detailsest tegevusest ja vahenditest.
Ma kutsuks artikli autori ka arutlema?

Nõustun osaliselt Mercuriusega.
Mitmeotstarbelised sõjalennukid leevendaks (mitte ei lahendaks) mitmeid
vajakajäämisi oluliselt. Kaasaarvatud rannikukaitse.

On jah kallid osta ja hooldada.
Samas peaks piloodid (küll L-39 väljaõppega) olemas olema.
Samuti on olemas NATO standarditele vastav lennuväli.

Kui tahame reageerida kiiresti olukorrale nii maal kui õhus -
on kiireim variant lennukid.

Vastavalt soovidele eraldatud üldisest Eesti kaitstuse teemast ning toodud praegu siia oleksoloogia alla.

Noh, eks on ilmselt selge et võrdne-võrdsega me Vene Balti laevastikuga võitlema ei hakka kunagi, lihtsalt täiesti teine kaalukategooria. Seega jäävad alles erinevad niiöelda merel peetava "sissisõja" variandid, kus panustame sellele et meie vastast näeme ja saame tema pihta tuld anda, samas kui tema meid hästi ei näe, ning ei saa oma tulejõu ülekaalu maksma panna. Mulle tuleb pähe neli varianti:
1. Maismaal paiknevad mobiilsed raketilaskeseadmed.
2. Igasugu stealth kaatrid jms (nagu skandinaavlastel)
3. Allveelaevad
4. Lennuvägi
Esmase lahendusena on minu meelest ainult variant number 1 meile suht-koht taskukohane. Kusjuures neid näiteks Exocete kandvaid veokeid võiks ka merevägi ise opereerida, staabid ja värgid ju niikuinii olemas, annaks sellele väeliigile veidi rohkem rolli meie iseseivas kaitsevõimes.

Poti soldat kirjutas:1. Maismaal paiknevad mobiilsed raketilaskeseadmed.
Esmase lahendusena on minu meelest ainult variant number 1 meile suht-koht taskukohane. Kusjuures neid näiteks Exocete kandvaid veokeid võiks ka merevägi ise opereerida, staabid ja värgid ju niikuinii olemas, annaks sellele väeliigile veidi rohkem rolli meie iseseivas kaitsevõimes.

Aga nii ju üldiselt ongi normaalne...merevägi tegeleb ka rannikukaitsega ehk vana hea põhimõte - ise ei sõida ja teistel ka ei lase merd sõita...

Tsaari-aegu oligi PSM üks erilisi eripärasid - ka rannikukaitse oli mereväe käes. See oli ka Venemaal erand - ikka laevastik eraldi merel ja rannikukindlustised maaväe käes. Nt Port Arturi sellise jaotuse tõhususe kohta on ametlikus soveti ajalookäsitluses palju negatiivset ...

EW - rannikukaitse mereväe käes;

SOV2 - rannikukaitse üldiselt KBFi käes?

DEU2 - rannikukaitse nii Kriegsmarine kui ka Heeri (HKB) käes;

SOV3 - kuni 1956 - rannikukaitse üldiselt KBFi käes.

Lähemale ei julge enam minna. Minevikus oli mereväele õige koht. Kas see kehtib ka praegu?

Ainuke võimalus ongi raketid maismaal. Lennuulatus on neil selline, et võib vabalt ka Keava rabast Tallinna lahte puhastada. Raketikaatritest pole mõtet rääkida, sest meie rannajoon pole võrreldav Rootsi või Norra rannikuga, kus tõesti on võimalik üllatusmomenti kasutada. Samuti puudub meil liitlaste abita igasugune õhutõrje ja -toetuse võimekus, mis oleks elementaarne eeldus mingi mereväe pikemaks eksisteerimiseks sõjaolukorras. Kuna meil kohati poolsaarte tippudest piir paistab, siis on ka küllaltki raske ennetada üllatusdessantide maabumist ilma mereväge omamata, aga rakettide olemasolu paneks vähemalt mõtlema, kas on mõtet demonstratiivselt Naissaare alla ankrusse jääda.

Need raketid "Sirtsu soost Tallinna lahele" on paraku:
1. väga kallid
2. vajavad sihtmärgi nägemiseks ettenihutatud sensorsüsteemi (mis on veelgi kallim).

See, mis meile jõukohane oleks, on max mõnekümne km lennukaugusega ja eeldab laskeplatvormil radarit sihtmärgi asukoha määramiseks.
Kõrgustel, mis tiibraketid lendavad, on kahjuks silmapiir kaunis madalal ning rakett ise niipea sihtmärki ei näe.

Rakette kandval lennuväel on ka sellel teemal üks oluline eelis, nimelt 3000 m kõrgusel lendava lennuki radar näeb näiteks üle saarte või poolsaarte (mida meil on samuti üksjagu), kuid sõjalaeva max 10 m kõrgusel olev radari sinna ei näe. Mis tähendab, et Tallinna lahel olev sõjalaev Aegna taga toimuvat ei näe.

Lisaks muidugi võimalus arendada rünnakul sellist kiiret tempot, mis maismaal ja laevadel asuvate raketisüsteemide korral on täiesti saavutamatu.

Kapten Trumm kirjutas:...
Rakette kandval lennuväel on ka sellel teemal üks oluline eelis, nimelt 3000 m kõrgusel lendava lennuki radar näeb näiteks üle saarte või poolsaarte (mida meil on samuti üksjagu), kuid sõjalaeva max 10 m kõrgusel olev radari sinna ei näe. Mis tähendab, et Tallinna lahel olev sõjalaev Aegna taga toimuvat ei näe.

...

Lisaks asjaolu, et lennuk kandeplatvormina annab lastavale raketile alati väga olulise kineetilise ja potentsiaalse energia lisa, mis tähendab, et raketi lennuulatus lennukilt lastes on alati suurem kui maalt lastes.

Rakette kandval lennuväel on eelised jah, aga meie lennukeid ei paista niipea mittekuskilt.
Leidsin RBS-15 diili hinna wikist, mis poolakad tegid oma laevade (paistab, et 3 tk) varustamiseks:

The Polish Navy has chosen the Mk. III to equip its Orkan class fast attack craft. It signed a deal worth €110 million and Thales Naval Netherlands will modify the Orkan class ships. Mk.II missiles for Navy mobile land based launchers have also been delivered as part of the offset deal.

Kui võtta vaid veokatele paigaldatud laskeseadmed (laevsüsteemide võrra mingil määral odavamaks) ja radarisüsteemi ja raketivaru, ning igaks juhuks korrutaks hinna ca x1,5, et arvestada muud pudipadi mida hetkel ette ei kujuta, siis võiks eeldada, et me peaksime selle süsteemi alla 200 miljoniga kätte ja käima saama küll. Seega, hetke teadmistega, ei paista see nii ülejõu käiv midagi, kui oleks vajadus ja tahtmine.

Kui lihtsalt maksumusest rääkida, siis....

Poolakad hankisid endale Norrast teise pataljonikomplekti NSM-tüüpi rakettidega.

Poland is getting a second coastal defense missile squadron equipped with truck-mounted naval strike missiles from Kongsberg Defense & Aerospace.
The Norwegian company said the contract from Poland's Ministry of National Defense is worth about $175.3 million.

Esimene selline komplekt on neil juba relvastuses(algas see 2008 aasta paiku).
Süsteemi esmane juurutamine on aga tavaliselt alati kallim, kui selle hilisem laiendamine/suurendamine.
Esimene pataljonikomplekt maksis neil üle 263 mln.

Poland signed its first contract in 2008 for an NSM system along with command and control, radars and launchers from Norway’s Kongsberg Defence Systems for about 1.46 billion kroner ($263 million).

Teab keegi kommenteerida?

allikas

Henri. kirjutas:Teab keegi kommenteerida?

..et mine kaitseliidu kodukale ja otsi ise see KL rannakaitsekompanii üles

Sest juba klassikud on öelnud: "tee tööd ja näe vaeva - siis tuleb ka armastus" (sõjaajaloo vastu muidugi)....

SOV3 - kuni 1956 - rannikukaitse üldiselt KBFi käes.

Rannikukaitse oli ka hiljem laevastiku käes ja on venelastel ka täna (beregovõje voiska XXXX flota).
Koosnes see põhiliselt ratasveokitele paigutatud raketi/kahurisüsteemidest (nii statsionaarsetest kui mobiilsetest), merevaatluse radarisüsteemidest ning mõningatest maismaal kasutamiseks (baasikaitseks) mõeldud väeosadest.

Statsionaarsed suurtükipatareid ja raketisüsteemid olid kasutusel nõuka aja lõpuni.
Rannikuäärsetel aladel (nt Eestis) asunud motolaskur- ja tankiväeosad laevastikule üldiselt ei allunud, need allusid tavalises korras sõjaväeringkonnale ning need ei omanud spetsiaalset amfiibsõja/rannikukaitse alast väljaõpet ega tehnikat.

ENSV-s olid minuteada väiksearvulised KBF-i kaldavägede üksused, mis olid mõeldud Tallinna ja Paldiski baaside kaitseks ning rahuaegse garnisoniteenistuse läbiviimiseks (staapide, pääslate, peavahtide jne valve) ja kandsid need üldiselt merejalaväe vormi.